[Teloslane]

Mind ajendas järgmist kogemust kirjutama lihtne lause. See oli üles täheldatud teemas: Parakogemus kalmistul, Postitus: #8, kus Tinar kirjutab suguluspõlvkonna grupist, valvuritest jne. http://www.para-web.org/showthread.php?t...#pid242237
Teatuid sõnu igas teksti kontekstis ei saa teada igaüks, juhul kui seda ise kogenud ei ole. Tähendab, et informatsioon astraalmaailmast jõuab meieni, kas kanalduse, une või muu sündmuse kaudu.

Kanaldatud raamatus "Vestlused Kosmilise Mõistusega" https://www.apollo.ee/vestlused-kosmilis...usega.html kirjutatakse unenäos saadud teabe kohta järgmist:
Informatsioonilise iseloomuga unenäod fikseeruvad mälu välises kihis – vibratsiooniline tähelepanu signaal, informatiivsus, sündmuste loogiline järjepidevus, taju erksus, hea meeldejäävus.
Kui unenäo informatsioon on vajalik ainult sinu jaoks, siis ei suuda pärast ärkamist nähtut meenutada. Isiklikult sinu jaoks määratud teadmised fikseeruvad mälu sisemistel tasanditel teatud järjestuses vastavalt nende väljatoomise ja kasutamise vajadusele.
Teadmised, mis saad une ajal, on määratud sinu mälu jaoks, teiste teenimiseks, kuid mitte üles kirjutamiseks, kuna nad on konkreetse iseloomuga ja võivad olla teiste poolt ära kasutatud mitte ainult hea, vaid ka kurja jaoks.

Arktuuruslased ütlevad: "Kui olete kõrgemas vibratsioonis, on teil palju selgem arusaamine minevikust, olevikust ja tulevikust, mis on kõik üks. Oma uneolukorras saavutate te seda arusaamist kogu aeg. See ongi põhjuseks, miks teie unenägudel ei ole sageli aru ega otsa. Kuid kui te lähete sissepoole, kus reaalsus tegelikult on, saate te vahendid, mida te vajate, et saavutada arusaamist sellest, mis need kujutised ja sõnad tegelikult tähendavad."

-------

Kapi põhjast kahekümne kuue aasta tagusest ajast tehtud märkmetest loen: November 1992a. Eesti Raadio saatesari: "Ma kuulan Teid", ehk keegi mäletab? Kus pajatati erinevatest paranormaalsetest sündmustest. Saate signatuur: https://arhiiv.err.ee/vaata/ma-kuulan-te...ilar-23711 .
Saate algul öeldi teema ja see kõlas: "Meditatsioon..."
Saatesse helistas proua, kes kõneles põhimõtteliselt samast teemast, mida soovin nüüd teiega jagada. Ülestähendus tundub niivõrd ulmeline, et see peab tõsi olema.

Olin siis üheksa või kümne aastane poisijõmsikas, kui Kõrgemad Vaimud mulle unenäos Surnute riiki tutvustada soovisid.
Nägin unes, et minu aseme ligidusse ilmus kaks pikka meest. Nende rüütüüp sarnanes lihtsakoelise mungakuuele. Ürp tundus olema tumepruun, mis ulatus maani, pikkade käiste ja koguka kapuutsiga, kuid mungad nad ei olnud, sest vöö ümbert puudus kolme sõlmega köis. Üks neist jäi kaugemale, teine sammus päris ligi ja peatus voodist umbes poolteise meetri kaugusel, kummardus veidi ja küsis sulaselges eesti keeles, "Kas sa oma iidvanemaid soovid näha?"
Ma ei osanud koheselt sellepeale ei kippu, ega kõppu vastata.
Püüdsin märgata vestleja nägu, kuid ei näinud või ei tahetud näidata. Näo ees oli justkui häguse halli-sinaka-rohelise värvisegu kapsel. Kehaosadest nägin ainult heledaid käelabasi ja mäletan, et kõnemaneer oli väga rahulik, julgustav ja heatahtlik.
Kuigi ma võõraid nähes mingit kõhedust tundsin, ütlesin et tahan. Sellepeale viipas tüüp kutsuvalt käega, et tõuse üles.
Hakkasin riietuma, oli suvine aeg ja minu toolil olid lühikeste varrukatega pluus ja püksid. Nähtavasti riietusin liiga aeglaselt, sest üks nendest kamandas, "Tee kiiremini, meil on vähe aega!"
Hakkasime diagonaalis otse läbi maja minema. Maja, kus viibisin oli paekivist ja kuulus hallil ajal mõisniku perekonnale. Sellises massiivses, tugevas majas oli iga sein kui müür ise, kipsseinakesi sel ajal ei tuntud.
Läbi müüri minnes tundus, et lähed nagu läbi tihke tarretise, tuli täiega pressida. Peale seina läbimist oli käik veel mingi hetk avatud, siis vajus seinamulk plõksatades kinni, tekitades heli. Mõishoone välissein on üle poole meetri või rohkemgi lai ja sellest läbi nügides tuli ikka vaeva näha. Läbinud välismüüri olime järsku kuskil hallis ja hämaras kohas, tundsin käsivartel ja säärtel jahedust.
Üks neist ütles, "Sulge silmad või pane peopesad silmadele."
Tegin seda. Olin tajus kuskil nagu ära ja järsku olime kolmekesi teises kohas, ümbrus ikka selline hall ja hämar. Teekond viis õrna kallakuga künkalt edasi, eemalt paistis sein, see ulatus kõrgele, nii kõrgele, et selle lõppu takistas vaatamast õrn udukord. Seina lõppkaugust kummagile poole polnud märgata, sein oli täiesti sile ja ei mingisuguseid liitekohti.* Seinas asus kaarjas uks, mille teejuht lahti lükkas ja sisenes. Teine ütles mulle, "Mine sisse, tema järgi."
Sisenesin tunneli taolisse ruumi ja kõnetaja lükkas ukse kindlalt kinni. Tunnel-koridor oli suhteliselt kitsas, väga kõrge ja jahe. Kus kohast valgustus tuli ei tea. Tunnel-koridori tee oli täiesti sile, kuigi mul oli siiski tegemist, et vaikiva teejuhi sabas olla ja mitte jääda jalgu teisele. Eestpoolt hakkas miski kumama, kuhu oli veel pikk tee läbida. Lõpuks jõudsime sinna ruumi, mis oli väga valge, kõrge ja avar. Mõtlesin ohates, "Väga hea, ükskord sai see imelik tunnel otsa."
Meie ees, kuni teise seinani kulges looklev kitsas teerada. Iga teekäänaku pöördel asus suur ümar veesilm, kokku neli-viis, põrand oli valge ja midagi muud seal ei olnudki. Meist vasakul askeldas mingisuguse asjandusega, mis ei toetunud põrandale grupp mitte maist päritolu tegelased. See riistapuu oli konarlik, jõnksudega, tumedat värvi, kolm meetrit pikk, kaks meetrit lai ja kõrgust samapalju, ehk olid nad valvurid? Neil olid kõrged ovaalsed pead, kehad poolläbipaistvad, hõbedase kumaga. Meid märgates hakkas üks kuju sujuvalt meie poole suunduma.
Üks saatjatest ütles mulle, "Ma lähen räägin nendega natuke, sina püsi siin ja kuhugi ei lähe!"
Olin kuulekalt terve selle aja paigal, sest lause kõlas väga käskivalt. Ma ainult keerutasin vahel ümber oma telje, et vaadata ümberringi, kas mujal ka midagi toimub? Tundsin, et teine saatja jälgis mind alatasa, ju nad skaneerisid selle ajaga välja, et olen suht hüperaktiivne jõnglane.
Too grupp vaatas vahel vestluse ajal uurivalt meie suunas. Lõpuks see tohutu pikk jutt, selle lubatud natukese rääkimise juures lõppes, sest minu teejuht kummardas neile ja sammus tegasi. Mida nad seletasid jäi nende teada, kuigi võinuks pärida, olin ju laps ja läbi teadmiste me areneme, kuid pabistasin, et ehk võin neid oma totrate küssadega ärritada. Täiskasvanuna olen mõelnud, et kirgastunud vaimolend on "tunnetest vaba" (sanskriti. k. svami), see tähendab, et nad ei analüüsi sind ja miks sa selle küsimuse esitasid, vaid vastavad igale küsimusele puhta armastusega. Neile isegi meeldib, kui küsitakse.
Jalutasime selles väga kummalise kujundusega ruumis mööda looklevat teerajakest ja veesilmadest edasi. Mulle tundus, et see hele ruum oli kontrollpunkt või värav järgmisse kohta.
Väljusime sellest heledast ruumist järgmisse, kuid see ei olnud ruum, vaid heinamaa, see oli avar lagendik ja päikeseküllane (hiljem sain teada, et see on "surnute territoorium")!?

järgneb...

* Sein. Ma ei tea, kuid eeldan, et selle müstilise sina tähtsus on kahe dimensiooni eraldus, millest ei pääse läbi kummastki mateeriast pärit Vaimud, ainult Kõrgema Juhatuse nõusolekul avaneb kaarjas uks.
Kohapeal ei tulnud selle pealegi, et pärida, mis otstarbeks see mega sein on? Sellises vanuses ei osanud niisugustele elementidele tähelepanu pöörata ja palju muudki võinuks küsida. Pealegi ainult pärida ja pärida ka ei tihanud, kasvatus oli selline.

[lahendused]

Vanemad annavad lapsele vaid lihakeha - kuid vanemad ei anna lapsele vaimu=tervikolemust.

Seega tuleks kehastumist vaadata vaimu vaatepunktist: vaim kujundab omale hinge, ning hing kujundab omale lihakeha.

Seega "ürgvanemad" peaksid olema vaimu/tervikolemuse loojad (kehatud kõrge loomisvõimekusega vaimolendid: asuvad budistide Anupadaka tasandis, või kohalikes terminites väljendudes põrgus/tühjuses) .... kuid esivanemad kiviajani välja on olnud vaid "lihatükid", keda on juhtinud/animeerinud erinevad vaimud.

------

Kui olid mingid "seinad" ja "seintest läbi minek", siis see on eeterliku & tunde tasandi piirkond, ehk astraal, ehk budistide kama-rupa tasand, ehk vanakreeka elüüsium - siin asuvad surnute eeterliku tasandi ja tunde tasandi jäänused (mis lagunevad tüüpiliselt ära ca 10 - 100 aasta suurusjärgus).

Kuid vaim (ehk tervikolemus) asub nö "otseses/puhtas teadmises", kus pole mingeid hooneid-seinu-ainelist.

------

Seega ühest küljest põnev jutt (astraalis toimuva kirjeldus) - kuid teiselt poolt veidi eksitav (jäetakse mulje, justkui astraal oleks maailmakõiksuse tipp: astraalist kõrgemal asub mentaal, põhjuslikus, loojalikus aegruumis, loojalikus igavikus, jne).

[lahendused]

Arengumaadesse sündivate inimeste tervikolemus on reeglina äärmiselt tühi/arenemata .... st paljudel neist on tegu alles esimeste inim-kehastustega (eelnevad on olnud looma & taime kehastused).

Taolisi arengumaade nö "vaimselt beebisid" on väga kerge vanematel & religioonidel & terroristidel suunata vajalikus suunas, kuna ullikeste tervikolemusel on puudu praktiliselt kõik inimese tasandi elukogemused.

--------

Ma olen enda tervikolemuse avaldumise näiteid "kasvatuse kiuste" ilmselt varemgi kirja pannud, kuid kordan siis üle:

Olin lasteaia-laps, ning ema õpetas minule taimede istutamist "mulgi moodi": taimi tuleb "kuivalt" auku panna, kinni suruda, ning seejärel "juure-vett" lisada (see oli siis "kasvatus") .... kuid mina vaidlesin emale vastu enda "tervikolemuse pealt", pakkudes välja enda eelnevates aasia-kehastustes omandatud nö "märga istutus-meetodit": teed augu, kallad vett auku, teed kätega augus oleva vee plögaseks-poriseks, ning pistad taime juured pehmesse pori-plögasse (nii ei saa juured kannatada-muljuda; segavaid õhu-tühimike pole juurte ümber; ning taimed lähevad palju paremini kasvama).
Igatahes minu istutatud 200 maasika-taime läksid 100% kasvama (0tk kuivas ära) - kuid ema istutatud 200 maasika-taime läksid 50% kasvama (100tk kuivasid ära).

Taolisest näitest on näha, et tervikolemusse salvestunud elukogemus suudab üles kaaluda mistahes kasvatust.

[kage]

Arengumaadesse sündivate inimeste tervikolemus on reeglina äärmiselt tühi/arenemata .... st paljudel neist on tegu alles esimeste inim-kehastustega (eelnevad on olnud looma & taime kehastused).

Seda väidet ei suuda sa mitte kuidagi tõestada ja isegi mitte näidata, et kehastused Maal valitakse Maa ühiskondade arengutaseme järgi.

Taolisest näitest on näha, et tervikolemusse salvestunud elukogemus suudab üles kaaluda mistahes kasvatust.

Kui sa enda (isiklikku mis kehtib ainult sulle mitte kõigile) näite paned reaalusesse ja vaatled maailma, siis mida sa näed? Kas seda, et "tervikolemusse salvestunud elukogemus suudab üles kaaluda mistahes kasvatust" või seda, et kasvatus kaalub "tervikolemuse" üles? Kas sa nimetaksid enda kasvatust vabaks või religioonist/ideoloogiast suunatuks?

[lahendused]

Kehastused arengutasemete järgi & erinevad Maa piirkonnad:

1) Taime tasand (neegrite alam-kiht): taime jaoks on "täiesti tavaline", et vee puudusel lihtsalt "kuivatakse ära" põua käes .... ning täpselt sama juhtub ka madalates arengumaadesse (a'la aafrika) kehastunud "inimkehas taimedega" (elavad luukered on nad niigi, kuid osad surevad "vee puudusel" ära).

2) Looma tasand (värviliste/asiaatide alam-kiht): looma jaoks on "täiesti tavaline", et nad vaid töötavad palehigis "toidu eest" ... ning täpselt sama juhtub ka aasia odav-tööjõu piirkondadesse (hiina & india vaesemad urkad) kehastunud "inimkehas loomadega" (töötavad ca 30 eur/kuus palga eest, millest saab vaid "ussitant riisi").

3) Inimese tasand (valged euroopas): inimese jaoks on "täiesti tavaline", et nad saavad arutleda ja otsida seoseid ... kasvõi siinse foorumi arutelud on selle peegeldus (aasia lumpen-töölisena oleksid peale tööd surm-väsinud, ehk foorumite jaoks poleks aega).

--------

Kui vaadata reaalset maailma läbi "tervikolemus versus kasvatus" nurga, siis näen järgmist:
a) Minu ja mitmete minu tuttavate/vestluskaaslaste juures domineerib tervikolemus kasvatuse üle.
b) 6 miljardi "inimkehas looma & taime" juures domineerib kasvatus tervikolemuse üle.

See kui paljud on arenematud/jobud, ei tähenda seda, et ka mina peaks tahtma arenematuks/jobuks saada.

[Tulnukinimene]

Enamus inimesi pole isegi "vaimselt beebid" vaid kolme kuused looted.

Kõrgem/suurem mina tuleb siia (kehastub) kui mängu (nagu arvutimäng, levelid jne.), tal pole aimugi kuidas ilma sealsete omadusteta mäng edukalt läbi teha, või siis kuna seal aeg puudub, ei kujuta ette kui pikaks siinne aeg läheb, või ei arvesta ta viirusega mis Maal levib. Samas kujuneb sellest õppeprotsess, ta peab kõik inimeste kannatused-katsumused-testid läbi tegema, et mõista inimkonna rasket olukorda ja oma näite-kogemuse varal juhendama-juhatama-näitama teed väljapääsu poole.

[Tulnukinimene]

Teema alguses toodud unenägu tundub erinevates kihtides liikumisena, surnute riiki pole veel jõutud, lugu ju järgneb. ( "Väljusime sellest heledast ruumist järgmisse, kuid see ei olnud ruum, vaid heinamaa, see oli avar lagendik ja päikeseküllane (hiljem sain teada, et see on "surnute territooriumi")!?")

[Tinar]

"Kuid vaim (ehk tervikolemus) asub nö "otseses/puhtas teadmises", kus pole mingeid hooneid-seinu-ainelist."
Ehk on ka kõrgematel tasanditel oma keskkond (loodus) kõige sinna juurde kuuluvaga? Sõnulkirjeldamatult ilus ja paradiisilik selline?
Et nägu on varjatud, olen ise ka kogenud mingites unedes või õigemini unes nähtud nägemustes nagu ma enda jaoks neid erilisi unenägusid klassifitseerin. Isik on olemas ja kõik on korras aga näo ees hõljuks nagu mask või nägu oleks nagu peast eraldi seisev osa või nägu lihtsalt ei ole vaadeldav. Ei taipa miks see nii on.
Loo algusel on mitmeid kokkulangevaid momente meie aja inimese kohtumisele nn tulnukatega kes võtavad siis inimese kaasa "reisile".

[Müstik]

Ma mõtlen "vaimset koobast". Kui inimkond jätkab ilma muutusteta oma tegevusi siis varsti pole enam sellel "kõrgemal minal" kuhugi kehastuda. Sest pole enam inimesi......

Kas avaras Universumis pole enam hingele kehastumiseks kohta?

Budismi järgi on elu ärkvelolev jõud, surm on aga momendiks unne vaibunud energiad.

[Digitaria]

Teloslase jutt meenutab väga seda kohta.
Ühte "põrgu" ossa lõid anunnakid "varjude riigi", Seal valitseb paksu udu sarnane hall vine, milles liiguvad inimeste kahvatud varjud. Seda eraldab muust maailmast tavaline maa-alune jõgi, mis on anunnakide poolt mürgitatud, et hinged kes seda puudutavad lähevad hulluks, ega suuda meenutata, et sealt pääsemiseks on vaja ainult ümberkehastuda. Need hinged on seal kinni olnud juba tuhandeid aasataid ja neid valvab Tanatos, üks anunakkide eksperimendi tulemus.

http://www.para-web.org/showthread.php?tid=7324&page=5 Postitus: #123

[Müstik]

Teema alguses toodud unenägu tundub erinevates kihtides liikumisena, surnute riiki pole veel jõutud, lugu ju järgneb. ( "Väljusime sellest heledast ruumist järgmisse, kuid see ei olnud ruum, vaid heinamaa, see oli avar lagendik ja päikeseküllane (hiljem sain teada, et see on "surnute territooriumi")!?")

Oleks tahtnud jah järge lugeda...
Kreeka ja Rooma mütoloogias kirjeldatakse Surnute riiki nii:
http://www.miksike.ee/docs/lisa/6klass/5...umal15.htm

[lahendused]

Kreeka allilma "plaani" on üritatud kaarti detailsusega kirja panna:

Lihtsa-koelised sokerdused:
https://www.thinglink.com/scene/648850731591270401

Detailsem kaart:
https://www.awesomestories.com/images/us...f99add.gif


Surma järgne tunde-tasandi allilm on vaid üks etapp teekonnal kehatu tervikolemuse poole.
Järgmine "taevas" mis tuleb surma-järgselt läbida on mentaalse tasandi Devachan (siin realiseeruvad kõik soov-mõtted: si*ast redel on kasutatav, ning ristiusklikud ootavad siin oma olematut ülestõusmist, jne).
Seejärel põhjusliku tasandi haldjate-paradiis (siin enam suvaline umbluu ei püsi: si*tast redelil ja olematul ülestõusmisel siin kohta pole - kuid kõik, mis on põhjuslik õitseb siin).
Siis loojalik Budhi tasandi paradiis (siin luuakse uusi aeg-ruumis asuvaid tehnoloogiaid).
Lõpuks ollakse igavikus, ehk Nirvaanas: kui elukogemusi on vähe, siis kehastutakse tagasi uute järele - kui elukogemusi on küllalt, siis arenetakse kehatuna edasi.

Paljud jäävadki madalamatesse taevastesse kinni (erinevad karmalised põhjused mitte-pühakutel), ehk ei jõuta surma järgselt enda igavikulise tervikolemuseni (viikingite Thori poolt lõhutud "vikerkaare-sild" on taoliste takistuste peegeldus - väidetavalt tegi Heimdall vikerkaare-silla hiljuti korda: ehk nüüd peaks saama surma järel ka igavikulise tervikolemuseni tõusta).

[Eithea]

Enamus inimesi pole isegi "vaimselt beebid" vaid kolme kuused looted.

Kõrgem/suurem mina tuleb siia (kehastub) kui mängu (nagu arvutimäng, levelid jne.), tal pole aimugi kuidas ilma sealsete omadusteta mäng edukalt läbi teha, või siis kuna seal aeg puudub, ei kujuta ette kui pikaks siinne aeg läheb, või ei arvesta ta viirusega mis Maal levib. Samas kujuneb sellest õppeprotsess, ta peab kõik inimeste kannatused-katsumused-testid läbi tegema, et mõista inimkonna rasket olukorda ja oma näite-kogemuse varal juhendama-juhatama-näitama teed väljapääsu poole.

Jah, sellist juttu on kõik kohad täis, kuid ise ma ei ole seda n.n. õppeprotsessi tervikolemises kogenud (looteks olemist ka mitte), aga ole hea ja räägi nüüd oma tervikolemise isiklikust kogemusest ka sest kohati on mõnede teooriate ketramine nagu viiruse paljundamine ja seda eriti rääkides õppeprotsessist.

[Teloslane]

jätk...

Edasine teekond läks üle lagendiku, see kulges läbi hõredapoolse männimetsa, kuid metsast läbi näha ei olnud. Olin paljajalu ja tundsin selgelt okaste torkeid. Sirge, pikk ja lai metsatee viis kagusesse, kus sinas miski. Kui me seal kõndisime, siis selle pika tee külgedel ja metsa all juba askeldasid surnud, kes lehvitas, kes lobisesid omavahel, kes passisid niisama, ühel oli seenekorv käes, mõned viipasid käega, et tule meiega, kes kõndis omaette... . Paljud olid rõõmsad ja mida nad seal sädelesid ei tea, ehk sellepärast, et mõni "elav" ka seda rada sammub...? Kohalikest keegi kaasa ei kippunud, raja peale meie juurde ka ei astunud, ju vist paikne seadus. Tundus pisut kõhe ka, nad nägid kuidagi kuivetunud välja ja kehakateteks tumedad ja vanad hilbud. Saatja oli minuga nähtavasti telepaatilises ühenduses ja tajus kõike, mida kogesin. Ta ütles, "Ära karda!"
Jõudsime metsast välja pisikesele lagendikule. Natukene eemal paistis järv, see oligi, mis sinas, suundusime järveni. Järve lõppu ja paremat poolt ei näinud, seda kattis uduloor. Vasemal järve äärtpidi kulges männimetsa kitsas riba. Kuidagi liiga vaikne loodusliku koha kohta. Ei ühtegi putukat, lindu ega muud elavat. Panin tähele, et järv ei virvendanud, mitte mingisugust sillerdust. (Lisatud hiljem. - Selle nägemuse lõigu kirjeldusest räägitakse ka Rahvusvahelise Selgeltnägemise ja Energiaravi Akadeemia 2. arenguastme kursusel). Ja järgmine lõik kinnitab selle tõesust, mille leidsin Imelise Ajaloo eriväljaande "Püramiidide varjus" 2020 a.
"Vana-Egiptuse hauakirjutistest on selgunud, et teispoolsusesse usuti juba 5000 aastat tagasi. Lahkunud maeti looteasendis, nägu läände (looteasend sümboliseeris uuestisündi). Päike loojus läände ja egiptlased uskusid, et seal asus surnute riik."

Mõlemad saatjad seisid minust ees pool, üks vaatas silmapiiri ja teine mulle korraks otsa! Tundsin, et ta andis mulle aega keskendumiseks ja selle kummaliselt kujundatud rannaga harjumiseks. Nägin ta näo ära; noor mees, vuntse ja habet ei olnud, heledanahaline, juukseid ei näinud, pealage varjas kapuuts või oli kiilakas (osa 16, Hooaeg 18, räägib 13. hooaja finalist Siberi nõid Jelena Golunova, kelle töösuunaks on surnute maailm, "Surnute maailmas tuleb kanda lühikesi juukseid, veel parem olla kiilakas, et sinna soovimatuid energiaid kinni ei jääks").
Vaatasin siis minagi ringi, kui aega anti. Minust paremal kasvas imekaunis puu. Puu oli vist kullast, see läikis ja sätendas. See tundus võra järgi õunapuu moodi olema. Kuldpuu lehed ei liikunud ja see asetses rannal mingisuguses valges nurgas. Mõtlesin neid kauneid säravaid ja täiuslikke lehti katsuda ja sirutasin käe, kuid ei jõudnud oma mõtet teoks teha. Üks teejuhtidest ütles järsult, "Ei tohi!"
Küsisin siis, "Mis asi see on?"
Saatja vastas, "Elude Puu, tema on otsustaja."
Järsku hakkasid puu lehed võbisema ja kõikjalt kostis imekaunis meloodia, see oli midagi ilusat. Täielik relax, harmooniline korrapärasus, mille analoogi planeet Maal pole ma veel kuulnud. Need helid olid ajatud, meie maailmast väljas. Olenemata sellest, et olen õppinud kuute erinevat muusikariista ei mõistaks midagi taolist komponeerida. Eeldan, et see inglimuusika koosnes tuhandetest kellukestest.
Teejuht ütles, "Lähme edasi"!
Küsisin siis, "Kuidas me lähme, vesi on ees?"
Ta ei vastanud ja nad hakkasid kahekesi minema.
Mis teha, läksin neile vargsi järgi, ma ei tahtnud üksipäini sinna rannale jääda (jalanõusi mul ei olnud. Mind sunniti igal suvel, olenemata ilmast paljajalu käima, et loodust tunnetada ja keha tõbiseks ei jääks).
Enne vee alla minekut mainis siiski viimane teejuht, "Vee alt pääseme Surnute riiki. Tule järgi, vee all saab ka hingata. Enne vee alla minekut pea hing kinni ja all hinga välja ja uuesti sisse. Esimene hingamine tundub ebameeldiv." Seejärel kõndis ülima meelerahu ja sirge seljaga edasi ning oligi silmist kadunud. Mina passisin ikka veel hämmeldunult kaldal varbaotsagi märjaks tegemata ja mõtlesin, "Eh, ennekuulmatu, kes siis vee all sisse hingab?!"
Astusin vette, kuid märg see ei olnud. Too vesi, vee kombel ei toiminud ja ei virvendanud. Ma ei tihanud kuidagi edasi minna, sellesse kummalisse platseebosse, kuid tegin kindla sammu selle sisse. Ma teadsin, oskan juba ujuda ja teadsin läbi sisetunde, et võin oma tundmatuid teejuhte usaldada. Jõudsin rinnuni ja jäin pidama. "Tule juba!", kuulsin ma kuskilt. Tegin vee all oma esimese hingamise ja olin uhke, et suutsin võimatu teostada. Saatjad oli minu läheduses. Tundsin, et nad olid rahul.
Jalutasime siis selles vedelikus edasi ja hingamine oli täielikult normaalne. Tolles vees oli näha hulga inimkujusi; kes seisid paigal, kes jalutasid aeglaselt, kes hõljusid viirastusena või vaidlesid millegi üle. Nad olid justkui teadvuseta ja täis kurjust ning vihkamist. Igalt poolt paistis halle inimkujusi ja eriti silmi, mis oli täis õelust ja kavalust. Kuigi olin niigi Surnute riigis oli just seal tunda tugevat nekrootilist energiat. Vot taolises olukorras eksisteerida on tõeline surm, täielik Vaimu arengu pidurdamine. Võimalik, et niisugune staadium tuleb ka läbi elada, et edasi saada. Mul ei lubatud nende juurde minna, sest nad pidid eksinud olema. "Nendega tegeletakse aktiivselt", öeldi lühidalt.
Hiljem adusin, et see on ehk see ala, mida rahvasuu nimetab: "Manala tee".**
Mind viidi veealuse kanjoni servale, mille ette oli paigaldatud tõke, mis koosnes vist viiest pinnasesse paigaldatud vardast ja olid ühendatud köiega*** (nagu nooblimates restoranides – kullatud tugivarrastest tõkked, punase sametise nööriga). Saatja ütles, "Seal sügavuses asuvad kurjad ja tugevad vaimud. Kui sinna minna, siis enam tagasi ei saa." (ei tea, kas see kant oli siis nn põrgu?)
Uudistasin üle tõkkeääre põhja, mis paistis tume. Mulle öeldi, et ära mine liiga ligidale, kuid küünitasin kaugemale, et paremini näha ja libisesin pehmel pinnaselt nööri alt kanjonisse. Sain küll nöörist kinni haaratud, kuid libises näppude vahelt välja.
"Oh, sa raisk, see veel puudus, millega ma nüüd hakkama sain!" sähvatas läbi pea.
Karjusin appi. Tajusin, et seal hirmuäratavas põhjas juba oodatakse uut rumalat. Panin proovile oma ujumisoskuse, aga seal see sugugi ei kehtinud. Ma vajusin aeglaselt...
Üks teejuht hüppas järgi, kuid tal puudus luba Kõrgemalt, et sellises nivoos viibida, kus ma hetkel asusin. Ta hüüdis kiiruga, "Ma ei tohi sinna järgi tulla! Ma kutsun abi!"
Hetkega oli minu saatja juures temast kolm korda suurem kuju. Ma ei tea, kuidas selle päästjaingli nimi on, kuid ta suundus jalamaid minu poole, peatus ca kolme meetri kaugusel ja puudutamata tõstis mind pilguga üles. Tundsin, kuidas nähtamatu kuri jõud oma niidikestega ikka veel mind allapoole sikutas. Upitasin end pervele ja olin tänulik. Päästja ütles mulle, "Sa pead nende sõna kuulama." Ma viibisin veel šokis, ega jõudnud isegi võõrast tänadagi uue elu kinkimise eest, kui ta haihtus sama kiiresti nagu ilmunud oli.
Teejuht tuli minu juurde ja ütles, "Ma ei too sind enam kunagi siia" (aastaid hiljem palusin mõttes tagantjärgi selle sündmuse andeks ja palusin, et minuga uuesti ühendust võtaks, kuid oma teadvuses uut kohtumist ei ole ma fikseerinud).
Edasi kulges teekond järgmiselt. Tulime veest välja, mitte niiviisi, nagu tullakse meie maailmas veekogust kaldale, vaid väljusime vee seest nii, et vesi ja udu jäid meist üles. Tulime nagu läbi vee põhja ja kusjuures riided olid täiesti kuivad.
Need kaks saatjat seisid minu ees ja vaatasid kaugusse. Vaatasin ka mina nendevahelt horisondile. Pidin pingutama silmi, et näha, mis eespool oli. Taamal paistis jupp lagedat maad ja suts kaugemal udus paistis inimesi (eeldasin, et see on nüüd see koht, mida rahvasuu "Toonela tee'ks"**** nimetab).
Ligemale minnes udu hajus. Kõikidel inimestel olid seljas ühtemoodi hallid ja tumedad riided. Mina oma heledate riietega olin selle massis, kui klimp. Naised kandsid maani ulatuvaid kleite ja enamus rahvas kõndis kuhugi. Nii kaugele, kui silm ulatus oli rahvast pilgeni täis ja nad ei kõnelenud kellegiga. Oli ka üksikuid gruppe kolme, nelja kaupa, kes seisid näod vastamisi. Isegi näod olid halli varjundiga ja võis eristada selgelt näo piirjooni (ehk oli see tingitud sealolevast valgusest, sest üles vaadates oli kõrgus hall ja horisondile vaadates kumas sealt õrna valgust ja enamus passiski sinna valguse suunas).
Jalutasin seal tumedas massis edasi, saatjad kaugemal minu järgi. Kui ma kellegile otsa vaatasin, pööras ta näo ära. Paljud aga just vaatasid mind, aga keegi ligi ei tulnud. Rahva seast läks läbi laiem tee, mida mööda kõndisid sõdurid ja voorisid pikas kolonnis sõjaaegsed kastiautod ja neis kõigis istusid ka sõdurid – kõik hukkunud mõtlesin. Mul oli säherdune tunne, et kõik nad vaatasid minu suunas. Lehvitasin neile. Keegi vastu ei lehvitanud. Siis märkasin seal ringi uidates lahvkat, kus keegi midagi suures potis keetis ja seda sisu segas. Kummaline oli see, et kui ta segamise lõpetas, siis riputas kulbi õhku udu külge ja neid köögiriistasi rippus seal hulgi? Pliidi all oli märgata tuld ja suits hõljus selle tegevuse ümber.
Teejuht ütles, "Mine selle daami juurde" ja näitas käega suunda neljast koosneva naistegrupi poole, kes omavahel midagi seletasid.
Vastasin, "Et nagu ei julge minna võõraste inimeste juurde." Millepeale saatja vastas, "Ta ootab juba sind." Mina aga olin ehk häbelik ja seisin kohapeal edasi ja põrnitsesin omakeskis. Lõpuks võttis saatja ise minu käest ja viis nende naiste juurde. (Mäletan, et saatja käe soojus oli nagu ikka igal inimesel).
Need naised, kellega pidin kohtuma olid vanemad daamid. Kui nad mind märkasid, olivad selle asjaolu üle väga ehmatanud, peale ühe ja kes kohe küsima, "Kuidas sa siia tulid?"
Vastasin, "Teejuhid tõid mind siia, oma iidvanemaid vaatama."
Ta tutvustas ka oma seltskonna teisi daame. Neid nimesi ja nägusi ma ei mäleta ja üldse ei tundnud ma neid, kuid mina ise olin neile tuttav?!
Proua, kes minuga rääkis, paistis suursugune, väga väljapeetud galantne daam. Tema juuksed olid heledamat hallikat tooni, kui üldisel massil ja juustest oli moodustatud väga kõrge soeng, lokid ja säravad kaunistused puha ja kandis kohevat maani kleiti. (16.-17. sajandi renessansi ajastul olid moes kõrged naistesoengud ja ka mehed kandsid sel ajal parukaid. Tänapäeval saab kohata veel seda paruka moevärki kohtusaalides).

** Manala tee. Madala energiasagedusega planeet, mis algab nn põrguväravaga.
Sinna satuvad inimesed, kes kehastumise ajal ei mõistnud ligimese suhtes Universumi Armastust. Need, kes eksisteerisid terve elu Teadmatuse guna's, siis Suitsiidiga tegelejad (need pidavat kolmsada aastat tühjuses ekslema). Ka need, kes pole mõistnud, et juba surnud on. Siis need, kes ei taha materiaalsusest loobuda ega soovi kirgastumiseks edasi siirduda ja terrori ohvrid.
Selgitus guna'dest: http://olenonnelik.wixsite.com/olenonnel...-juhib-elu
(Esoteerilised kirjad räägivad, et põrgu on illusioon, seda pole. See oli keskajal paabeli hirmutamiseks välja mõeldud versioon ristiusu levitamise kindlustamiseks.
Üks lektor kunagi ütles, "Kohutav tõde – reaalne maailm, vot see ongi põrgu.")


*** Nendest varrastest ja köiest räägitakse Rahvusvahelise Selgeltnägemise ja Energiaravi Akadeemia 2. arenguastme kursusel (mis kinnitas raudselt mu veidrat unenägu). http://www.taevasjamaa.ee/teenused/areng.../programm/


**** Toonela tee. Kõrgema energiasagedusega planeet, kuhu on siirdunud kehastumise ajal olnud heatahtlikud inimesed. Need, kes on jäänud positiivse tegevuse ja mõtlemisega Loovuse või Kire guna'sse.

jätkub...

[Eithea]

/-/

Tule järgi, vee all saab ka hingata. Enne vee alla minekut pea hing kinni ja all hinga välja ja uuesti sisse. Esimene hingamine tundub ebameeldiv." Seejärel kõndis ülima meelerahu ja sirge seljaga edasi ning oligi silmist kadunud. Mina passisin ikka veel hämmeldunult kaldal varbaotsagi märjaks tegemata ja mõtlesin, "Eh, ennekuulmatu, kes siis vee all sisse hingab?!"
Astusin vette, kuid märg see ei olnud. Too vesi, vee kombel ei toiminud ja ei virvendanud.

Jaa... millalgi ringi konnates sain enesest tedlikuks ka just olles vee all, ehmatus oli suur, siis mõtlesin, et ah, mis...teesklen, et olen kala ehk ei märgata ja hingamine tuli välja, kuigi algul oli ikka täitsa paanika. Juhtus toona, kui sealpoolsust tutkisin/uurisin, surnud sugulastega kohtusin jne...

[Tulnukinimene]

Enamus inimesi pole isegi "vaimselt beebid" vaid kolme kuused looted.

Kõrgem/suurem mina tuleb siia (kehastub) kui mängu (nagu arvutimäng, levelid jne.), tal pole aimugi kuidas ilma sealsete omadusteta mäng edukalt läbi teha, või siis kuna seal aeg puudub, ei kujuta ette kui pikaks siinne aeg läheb, või ei arvesta ta viirusega mis Maal levib. Samas kujuneb sellest õppeprotsess, ta peab kõik inimeste kannatused-katsumused-testid läbi tegema, et mõista inimkonna rasket olukorda ja oma näite-kogemuse varal juhendama-juhatama-näitama teed väljapääsu poole.

Jah, sellist juttu on kõik kohad täis, kuid ise ma ei ole seda n.n. õppeprotsessi tervikolemises kogenud (looteks olemist ka mitte), aga ole hea ja räägi nüüd oma tervikolemise isiklikust kogemusest ka sest kohati on mõnede teooriate ketramine nagu viiruse paljundamine ja seda eriti rääkides õppeprotsessist.

Need ongi minu kogemused, ma ainult oma kogemuste põhjal räägingi. Kui ma peaksin kogu oma 20 aasta õppest-testidest rääkima, tuleks sellest raamat. Ma ei ole raamatu kirjutamisest huvitatud. Hästi lühidalt - algas õppest unes- poolunes. Seejärel tuli konkreetne olukord maises kus tuli vastavalt õpitule reageerida/käituda/toimida. Kui ei tee ära, siis mõne aja pärast kordus, mitte täiesti sama olukord vaid analoogne. Kui ära teed, saab järgmisele levelile ja sama kordub peenemas võtmes. Lõpuks saavutad sulandumise oma kõrgema olemusega.

[Eithea]

Enamus inimesi pole isegi "vaimselt beebid" vaid kolme kuused looted.

Kõrgem/suurem mina tuleb siia (kehastub) kui mängu (nagu arvutimäng, levelid jne.), tal pole aimugi kuidas ilma sealsete omadusteta mäng edukalt läbi teha, või siis kuna seal aeg puudub, ei kujuta ette kui pikaks siinne aeg läheb, või ei arvesta ta viirusega mis Maal levib. Samas kujuneb sellest õppeprotsess, ta peab kõik inimeste kannatused-katsumused-testid läbi tegema, et mõista inimkonna rasket olukorda ja oma näite-kogemuse varal juhendama-juhatama-näitama teed väljapääsu poole.

Jah, sellist juttu on kõik kohad täis, kuid ise ma ei ole seda n.n. õppeprotsessi tervikolemises kogenud (looteks olemist ka mitte), aga ole hea ja räägi nüüd oma tervikolemise isiklikust kogemusest ka sest kohati on mõnede teooriate ketramine nagu viiruse paljundamine ja seda eriti rääkides õppeprotsessist.

Need ongi minu kogemused, ma ainult oma kogemuste põhjal räägingi. Kui ma peaksin kogu oma 20 aasta õppest-testidest rääkima, tuleks sellest raamat. Ma ei ole raamatu kirjutamisest huvitatud. Hästi lühidalt - algas õppest unes- poolunes. Seejärel tuli konkreetne olukord maises kus tuli vastavalt õpitule reageerida/käituda/toimida. Kui ei tee ära, siis mõne aja pärast kordus, mitte täiesti sama olukord vaid analoogne. Kui ära teed, saab järgmisele levelile ja sama kordub peenemas võtmes. Lõpuks saavutad sulandumise oma kõrgema olemusega.

Huvitav ja taas on su jutt nigut raamatust, mida olen juba korduvalt lugenud, aga ok, see on sinu kogetu. Palun kirjelda tervikolemise tunnet s.h tunnet, olemist ka teadmist vahepealsest olekust/SUHTLEMIST, kus sa said tervikolemiega kontakti, kuid veel ei ole toimunud n-ö- sulandunud sest sellest sa ju siin ei kõnele ja edasine ka ei ole niisama lihtne kogemus/olek, et sulandusin ära ja edasi kõik kulgeb nigut tavaliselt väheste nüanssidega...
Endast ütlen niipalju, et võimalused olid suurepärased ja see maailm siin ei ole...no ja et tegelikult ei ole siit midagi õppida, ikkagi nii vähearenenud orjastav maailm, aga see selleks...

Raamat muidugi oleks huvitav.
Muideks võib veel ka mingi egregoriga s.h. enda looduga sulanduda.
Tänan!

[Tulnukinimene]

Huvitav ja taas on su jutt nigut raamatust, mida olen juba korduvalt lugenud, aga ok, see on sinu kogetu. Palun kirjelda tervikolemise tunnet s.h tunnet, olemist ka teadmist vahepealsest olekust/SUHTLEMIST, kus sa said tervikolemiega kontakti, kuid veel ei ole toimunud n-ö- sulandunud sest sellest sa ju siin ei kõnele ja edasine ka ei ole niisama lihtne kogemus/olek, et sulandusin ära ja edasi kõik kulgeb nigut tavaliselt väheste nüanssidega...
Endast ütlen niipalju, et võimalused olid suurepärased ja see maailm siin ei ole...no ja et tegelikult ei ole siit midagi õppida, ikkagi nii vähearenenud orjastav maailm, aga see selleks...

Raamat muidugi oleks huvitav.
Muideks võib veel ka mingi egregoriga s.h. enda looduga sulanduda.
Tänan!

Kui soovid, võta "nigut raamatust", ma tõesti ei viitsi st. pole aega oma blogist copy-paste hakata tegema (osa kogemisi seal kirjas). On kevad ja mul palju muid tegemisi, täna näiteks teen elupuuhüdrosooli. Uurida-katsetada on ikka, et kas ja kuidas selles raskes maailmas midagi paremaks teha-muuta...

[Eithea]

Huvitav ja taas on su jutt nigut raamatust, mida olen juba korduvalt lugenud, aga ok, see on sinu kogetu. Palun kirjelda tervikolemise tunnet s.h tunnet, olemist ka teadmist vahepealsest olekust/SUHTLEMIST, kus sa said tervikolemiega kontakti, kuid veel ei ole toimunud n-ö- sulandunud sest sellest sa ju siin ei kõnele ja edasine ka ei ole niisama lihtne kogemus/olek, et sulandusin ära ja edasi kõik kulgeb nigut tavaliselt väheste nüanssidega...
Endast ütlen niipalju, et võimalused olid suurepärased ja see maailm siin ei ole...no ja et tegelikult ei ole siit midagi õppida, ikkagi nii vähearenenud orjastav maailm, aga see selleks...

Raamat muidugi oleks huvitav.
Muideks võib veel ka mingi egregoriga s.h. enda looduga sulanduda.
Tänan!

Kui soovid, võta "nigut raamatust", ma tõesti ei viitsi st. pole aega oma blogist copy-paste hakata tegema (osa kogemisi seal kirjas). On kevad ja mul palju muid tegemisi, täna näiteks teen elupuuhüdrosooli. Uurida-katsetada on ikka, et kas ja kuidas selles raskes maailmas midagi paremaks teha-muuta...

Jah, ah et kui küsimused konkreetsemaks lähevad tekib ajapuudus... ma ei soovinud võtta sinu kirjutatut kui raamatud, lihtsalt...ma olen taolisi üldsõnalisi jutte nagu kirjutad ka teistelt ennegi lugenud. Superman`idele: omanik tahab ja vajab just sellist maailma nagu ta meil on.

[Tulnukinimene]

...Et nägu on varjatud, olen ise ka kogenud mingites unedes või õigemini unes nähtud nägemustes nagu ma enda jaoks neid erilisi unenägusid klassifitseerin. Isik on olemas ja kõik on korras aga näo ees hõljuks nagu mask või nägu oleks nagu peast eraldi seisev osa või nägu lihtsalt ei ole vaadeldav. Ei taipa miks see nii on.
Loo algusel on mitmeid kokkulangevaid momente meie aja inimese kohtumisele nn tulnukatega kes võtavad siis inimese kaasa "reisile".

Olen ka ainult ühel korral nägu näinud, näojooned sarnased selliste netist leitud piltidega: https://blog.adventuresunlimitedpress.co...ansmission
https://sirius-eng.net/liki/sanat_kumara.htm
(panen lihtsalt aimu saamiseks need pildid)

[Tinar]

...Et nägu on varjatud, olen ise ka kogenud mingites unedes või õigemini unes nähtud nägemustes nagu ma enda jaoks neid erilisi unenägusid klassifitseerin. Isik on olemas ja kõik on korras aga näo ees hõljuks nagu mask või nägu oleks nagu peast eraldi seisev osa või nägu lihtsalt ei ole vaadeldav. Ei taipa miks see nii on.
Loo algusel on mitmeid kokkulangevaid momente meie aja inimese kohtumisele nn tulnukatega kes võtavad siis inimese kaasa "reisile".

Olen ka ainult ühel korral nägu näinud, näojooned sarnased selliste netist leitud piltidega: https://blog.adventuresunlimitedpress.co...ansmission
https://sirius-eng.net/liki/sanat_kumara.htm
(panen lihtsalt aimu saamiseks need pildid)

Mis värk võib sellega olla, et me viibime nendega koos, nad viivad meiega midagi läbi aga samas varjavad oma nägusid? Miks peaks need su näiteks ära toodud näod olema varjatud?

[Müstik]

Postituses 23 väga huvitav postitus paralleelmaailma ehk varjude riiki või surnute riiki.
Tänud Teloslane!

[Teloslane]

Postituses 23 väga huvitav postitus paralleelmaailma ehk varjude riiki või surnute riiki.
Tänud Teloslane!

Suur tänu, Nofretete ja tänan ka teisi kommenteerijaid, kellele antud teema sobib. :-)

Vabandan, kui minu ülestäheldatu ei pruugi teiste nägemuste ja kogemustega üldse kattuda.
Ootan ka teiste Para-veb'is osalejatele osaks saanud endeid, parandusi ja arvamusi.

Eeldan, kui unenäos tuleks täna uuesti minna sinna riiki, siis näidatakse seda hoopis teises kontekstis või sealne maailm lihtsalt ongi selline? Ma ei tea, kas juhtunu toimus planeet Maal või mujal galaktika osas?

Näiteks uurides Krayoni kanaldusi, siis ühele ja samale küsimusele vastab ta kolmkümmend aastat tagasi ühtemoodi ja nüüd teistmoodi, vastavalt inimkonna küpsusele. Valguseriik ei ole edev oma suures tarkuses. Tõe ja teadmiste otsijatega on nad alati ühel tasemel.

Olen teema postitanud juppidena, sest kogemused näitavad, et kuute, seitset, kaheksat... A4 ei malda paljud lugemagi hakata.

[Tulnukinimene]

Mis värk võib sellega olla, et me viibime nendega koos, nad viivad meiega midagi läbi aga samas varjavad oma nägusid? Miks peaks need su näiteks ära toodud näod olema varjatud?

See mees ütles mulle, et "ta tahab kõrvale jääda", teadmine et ta on (vaimne) Isa. Veel ütles, et "lapsed kes on minu majas, on tema lapsed." Järeldan sellest, et nad tahavad et inimene ei kiinduks ega tähtsustaks üle nähtud nägu, mõni ehk hakkaks end eriliseks väljavalituks pidama vms. Sain veel aru, et mul siin pm. "kuppel peal", st. ainult teatavad inimesed lastakse kohale e. need kes on "tema lapsed", arengu potentsiaaliga. Varem on öeldud, et "see koht on inimeste aitajatele".

---

Ootan ka teiste Para-veb'is osalejatele osaks saanud endeid, parandusi ja arvamusi.

Eeldan, kui unenäos tuleks täna uuesti minna sinna riiki, siis näidatakse seda hoopis teises kontekstis või sealne maailm lihtsalt ongi selline? Ma ei tea, kas juhtunu toimus planeet Maal või mujal galaktika osas?

Mul on tunne, et selles loos on kenasti üheks jutuks palju eraldi nähtud unesid kirjutatud.
Ei ütleks, et mujal galaktika osas, pigem erinevates kihtides, kihid on pm. enda sees. Laskud/vajud poolunes enda sisse ja siis liigud vastavalt oma energiale kas lähikihti või päris sügavale. Oma aju ja veendumused/uskumused "joonistavad" ka nähtust erinevusi.

[Müstik]

Saan aru nii, et teekonda on kirjeldatud poisikese teadvuse läbi. Kirja on pandud vanemas eas, aga väga detailirohkelt.

Nägin samuti lapsena unenägusid, kus kõndisin läbi mitmete tubade ja nagu seintest läbi. Kord nägin ka eelmise ajastu inimesi, hoopis teistsugustes rõivastes. Seda küll ärkvel olles. Neid kattis uduloor. See oli vaid hetk, aga jäi meelde alatiseks. Usun, et nad ilmusid paralleelmaailmast.

Surnute riigis pole viibinud, aga kujutan ette, et niisugune võis/võib olla küll inimeste teadvuses manala tee. Veel usun, et sedasorti unenägusid võib näha haige olles. Kõrges palavikus nähakse sageli, et ollakse vees ja ujutakse.

Toonela tee võib küll olla kasvõi teisel planeedil. Vähemalt nii tahaks uskuda.