jätk...
Edasine teekond läks üle lagendiku, see kulges läbi hõredapoolse männimetsa, kuid metsast läbi näha ei olnud. Olin paljajalu ja tundsin selgelt okaste torkeid. Sirge, pikk ja lai metsatee viis kagusesse, kus sinas miski. Kui me seal kõndisime, siis selle pika tee külgedel ja metsa all juba askeldasid surnud, kes lehvitas, kes lobisesid omavahel, kes passisid niisama, ühel oli seenekorv käes, mõned viipasid käega, et tule meiega, kes kõndis omaette... . Paljud olid rõõmsad ja mida nad seal sädelesid ei tea, ehk sellepärast, et mõni "elav" ka seda rada sammub...? Kohalikest keegi kaasa ei kippunud, raja peale meie juurde ka ei astunud, ju vist paikne seadus. Tundus pisut kõhe ka, nad nägid kuidagi kuivetunud välja ja kehakateteks tumedad ja vanad hilbud. Saatja oli minuga nähtavasti telepaatilises ühenduses ja tajus kõike, mida kogesin. Ta ütles, "Ära karda!"
Jõudsime metsast välja pisikesele lagendikule. Natukene eemal paistis järv, see oligi, mis sinas, suundusime järveni. Järve lõppu ja paremat poolt ei näinud, seda kattis uduloor. Vasemal järve äärtpidi kulges
männimetsa kitsas riba. Kuidagi liiga vaikne loodusliku koha kohta. Ei ühtegi putukat, lindu ega muud elavat. Panin tähele, et järv ei virvendanud, mitte mingisugust sillerdust. (
Lisatud hiljem. -
Selle nägemuse lõigu kirjeldusest räägitakse ka Rahvusvahelise Selgeltnägemise ja Energiaravi Akadeemia 2. arenguastme kursusel). Ja järgmine lõik kinnitab selle tõesust, mille leidsin Imelise Ajaloo eriväljaande "Püramiidide varjus" 2020 a.
"Vana-Egiptuse hauakirjutistest on selgunud, et teispoolsusesse usuti juba 5000 aastat tagasi. Lahkunud maeti looteasendis, nägu läände (looteasend sümboliseeris uuestisündi). Päike loojus läände ja egiptlased uskusid, et seal asus
surnute riik."
Mõlemad saatjad seisid minust ees pool, üks vaatas silmapiiri ja teine mulle korraks otsa! Tundsin, et ta andis mulle aega keskendumiseks ja selle kummaliselt kujundatud rannaga harjumiseks. Nägin ta näo ära; noor mees, vuntse ja habet ei olnud, heledanahaline, juukseid ei näinud, pealage varjas kapuuts või oli kiilakas (
osa 16, Hooaeg 18, räägib 13. hooaja finalist Siberi nõid Jelena Golunova, kelle töösuunaks on surnute maailm, "Surnute maailmas tuleb kanda lühikesi juukseid, veel parem olla kiilakas, et sinna soovimatuid energiaid kinni ei jääks").
Vaatasin siis minagi ringi, kui aega anti. Minust paremal kasvas imekaunis puu. Puu oli vist kullast, see läikis ja sätendas. See tundus võra järgi õunapuu moodi olema. Kuldpuu lehed ei liikunud ja see asetses rannal mingisuguses valges nurgas. Mõtlesin neid kauneid säravaid ja täiuslikke lehti katsuda ja sirutasin käe, kuid ei jõudnud oma mõtet teoks teha. Üks teejuhtidest ütles järsult, "Ei tohi!"
Küsisin siis, "Mis asi see on?"
Saatja vastas, "Elude Puu, tema on otsustaja."
Järsku hakkasid puu lehed võbisema ja kõikjalt kostis imekaunis meloodia, see oli midagi ilusat. Täielik
relax, harmooniline korrapärasus, mille analoogi planeet Maal pole ma veel kuulnud. Need helid olid ajatud, meie maailmast väljas. Olenemata sellest, et olen õppinud kuute erinevat muusikariista ei mõistaks midagi taolist komponeerida. Eeldan, et see inglimuusika koosnes tuhandetest kellukestest.
Teejuht ütles, "Lähme edasi"!
Küsisin siis, "Kuidas me lähme, vesi on ees?"
Ta ei vastanud ja nad hakkasid kahekesi minema.
Mis teha, läksin neile vargsi järgi, ma ei tahtnud üksipäini sinna rannale jääda (
jalanõusi mul ei olnud. Mind sunniti igal suvel, olenemata ilmast paljajalu käima, et loodust tunnetada ja keha tõbiseks ei jääks).
Enne vee alla minekut mainis siiski viimane teejuht, "Vee alt pääseme Surnute riiki. Tule järgi, vee all saab ka hingata. Enne vee alla minekut pea hing kinni ja all hinga välja ja uuesti sisse. Esimene hingamine tundub ebameeldiv." Seejärel kõndis ülima meelerahu ja sirge seljaga edasi ning oligi silmist kadunud. Mina passisin ikka veel hämmeldunult kaldal varbaotsagi märjaks tegemata ja mõtlesin, "Eh, ennekuulmatu, kes siis vee all sisse hingab?!"
Astusin vette, kuid märg see ei olnud. Too vesi, vee kombel ei toiminud ja ei virvendanud. Ma ei tihanud kuidagi edasi minna, sellesse kummalisse platseebosse, kuid tegin kindla sammu selle sisse. Ma teadsin, oskan juba ujuda ja teadsin läbi sisetunde, et võin oma tundmatuid teejuhte usaldada. Jõudsin rinnuni ja jäin pidama. "Tule juba!", kuulsin ma kuskilt. Tegin vee all oma esimese hingamise ja olin uhke, et suutsin võimatu teostada. Saatjad oli minu läheduses. Tundsin, et nad olid rahul.
Jalutasime siis selles vedelikus edasi ja hingamine oli täielikult normaalne. Tolles vees oli näha hulga inimkujusi; kes seisid paigal, kes jalutasid aeglaselt, kes hõljusid viirastusena või vaidlesid millegi üle. Nad olid justkui teadvuseta ja täis kurjust ning vihkamist. Igalt poolt paistis halle inimkujusi ja eriti silmi, mis oli täis õelust ja kavalust. Kuigi olin niigi Surnute riigis oli just seal tunda tugevat nekrootilist energiat. Vot taolises olukorras eksisteerida on tõeline surm, täielik Vaimu arengu pidurdamine. Võimalik, et niisugune staadium tuleb ka läbi elada, et edasi saada. Mul ei lubatud nende juurde minna, sest nad pidid eksinud olema. "Nendega tegeletakse aktiivselt", öeldi lühidalt.
Hiljem adusin, et see on ehk see ala, mida rahvasuu nimetab: "Manala tee".
**
Mind viidi veealuse kanjoni servale, mille ette oli paigaldatud tõke, mis koosnes vist viiest pinnasesse paigaldatud vardast ja olid ühendatud köiega
*** (
nagu nooblimates restoranides – kullatud tugivarrastest tõkked, punase sametise nööriga). Saatja ütles, "Seal sügavuses asuvad kurjad ja tugevad vaimud. Kui sinna minna, siis enam tagasi ei saa." (
ei tea, kas see kant oli siis nn põrgu?)
Uudistasin üle tõkkeääre põhja, mis paistis tume. Mulle öeldi, et ära mine liiga ligidale, kuid küünitasin kaugemale, et paremini näha ja libisesin pehmel pinnaselt nööri alt kanjonisse. Sain küll nöörist kinni haaratud, kuid libises näppude vahelt välja.
"Oh, sa raisk, see veel puudus, millega ma nüüd hakkama sain!" sähvatas läbi pea.
Karjusin appi. Tajusin, et seal hirmuäratavas põhjas juba oodatakse uut rumalat. Panin proovile oma ujumisoskuse, aga seal see sugugi ei kehtinud. Ma vajusin aeglaselt...
Üks teejuht hüppas järgi, kuid tal puudus luba Kõrgemalt, et sellises nivoos viibida, kus ma hetkel asusin. Ta hüüdis kiiruga, "Ma ei tohi sinna järgi tulla! Ma kutsun abi!"
Hetkega oli minu saatja juures temast kolm korda suurem kuju. Ma ei tea, kuidas selle päästjaingli nimi on, kuid ta suundus jalamaid minu poole, peatus ca kolme meetri kaugusel ja puudutamata tõstis mind pilguga üles. Tundsin, kuidas nähtamatu kuri jõud oma niidikestega ikka veel mind allapoole sikutas. Upitasin end pervele ja olin tänulik. Päästja ütles mulle, "Sa pead nende sõna kuulama." Ma viibisin veel šokis, ega jõudnud isegi võõrast tänadagi uue elu kinkimise eest, kui ta haihtus sama kiiresti nagu ilmunud oli.
Teejuht tuli minu juurde ja ütles, "Ma ei too sind enam kunagi siia" (
aastaid hiljem palusin mõttes tagantjärgi selle sündmuse andeks ja palusin, et minuga uuesti ühendust võtaks, kuid oma teadvuses uut kohtumist ei ole ma fikseerinud).
Edasi kulges teekond järgmiselt. Tulime veest välja, mitte niiviisi, nagu tullakse meie maailmas veekogust kaldale, vaid väljusime vee seest nii, et vesi ja udu jäid meist üles. Tulime nagu läbi vee põhja ja kusjuures riided olid täiesti kuivad.
Need kaks saatjat seisid minu ees ja vaatasid kaugusse. Vaatasin ka mina nendevahelt horisondile. Pidin pingutama silmi, et näha, mis eespool oli. Taamal paistis jupp lagedat maad ja suts kaugemal udus paistis inimesi (
eeldasin, et see on nüüd see koht, mida rahvasuu "Toonela tee'ks"**** nimetab).
Ligemale minnes udu hajus. Kõikidel inimestel olid seljas ühtemoodi hallid ja tumedad riided. Mina oma heledate riietega olin selle massis, kui klimp. Naised kandsid maani ulatuvaid kleite ja enamus rahvas kõndis kuhugi. Nii kaugele, kui silm ulatus oli rahvast pilgeni täis ja nad ei kõnelenud kellegiga. Oli ka üksikuid gruppe kolme, nelja kaupa, kes seisid näod vastamisi. Isegi näod olid halli varjundiga ja võis eristada selgelt näo piirjooni (
ehk oli see tingitud sealolevast valgusest, sest üles vaadates oli kõrgus hall ja horisondile vaadates kumas sealt õrna valgust ja enamus passiski sinna valguse suunas).
Jalutasin seal tumedas massis edasi, saatjad kaugemal minu järgi. Kui ma kellegile otsa vaatasin, pööras ta näo ära. Paljud aga just vaatasid mind, aga keegi ligi ei tulnud. Rahva seast läks läbi laiem tee, mida mööda kõndisid sõdurid ja voorisid pikas kolonnis sõjaaegsed kastiautod ja neis kõigis istusid ka sõdurid – kõik hukkunud mõtlesin. Mul oli säherdune tunne, et kõik nad vaatasid minu suunas. Lehvitasin neile. Keegi vastu ei lehvitanud. Siis märkasin seal ringi uidates lahvkat, kus keegi midagi suures potis keetis ja seda sisu segas. Kummaline oli see, et kui ta segamise lõpetas, siis riputas kulbi õhku udu külge ja neid köögiriistasi rippus seal hulgi? Pliidi all oli märgata tuld ja suits hõljus selle tegevuse ümber.
Teejuht ütles, "Mine selle daami juurde" ja näitas käega suunda neljast koosneva naistegrupi poole, kes omavahel midagi seletasid.
Vastasin, "Et nagu ei julge minna võõraste inimeste juurde." Millepeale saatja vastas, "Ta ootab juba sind." Mina aga olin ehk häbelik ja seisin kohapeal edasi ja põrnitsesin omakeskis. Lõpuks võttis saatja ise minu käest ja viis nende naiste juurde. (
Mäletan, et saatja käe soojus oli nagu ikka igal inimesel).
Need naised, kellega pidin kohtuma olid vanemad daamid. Kui nad mind märkasid, olivad selle asjaolu üle väga ehmatanud, peale ühe ja kes kohe küsima, "Kuidas sa siia tulid?"
Vastasin, "Teejuhid tõid mind siia, oma iidvanemaid vaatama."
Ta tutvustas ka oma seltskonna teisi daame. Neid nimesi ja nägusi ma ei mäleta ja üldse ei tundnud ma neid, kuid mina ise olin neile tuttav?!
Proua, kes minuga rääkis, paistis suursugune, väga väljapeetud galantne daam. Tema juuksed olid heledamat hallikat tooni, kui üldisel massil ja juustest oli moodustatud väga kõrge soeng, lokid ja säravad kaunistused puha ja kandis kohevat maani kleiti. (
16.-17. sajandi renessansi ajastul olid moes kõrged naistesoengud ja ka mehed kandsid sel ajal parukaid. Tänapäeval saab kohata veel seda paruka moevärki kohtusaalides).
** Manala tee. Madala energiasagedusega planeet, mis algab nn põrguväravaga.
Sinna satuvad inimesed, kes kehastumise ajal ei mõistnud ligimese suhtes Universumi Armastust. Need, kes eksisteerisid terve elu Teadmatuse guna's, siis Suitsiidiga tegelejad (
need pidavat kolmsada aastat tühjuses ekslema). Ka need, kes pole mõistnud, et juba surnud on. Siis need, kes ei taha materiaalsusest loobuda ega soovi kirgastumiseks edasi siirduda ja terrori ohvrid.
Selgitus guna'dest:
http://olenonnelik.wixsite.com/olenonnel...-juhib-elu
(
Esoteerilised kirjad räägivad, et põrgu on illusioon, seda pole. See oli keskajal paabeli hirmutamiseks välja mõeldud versioon ristiusu levitamise kindlustamiseks.
Üks lektor kunagi ütles, "
Kohutav tõde – reaalne maailm, vot see ongi põrgu.")
*** Nendest varrastest ja köiest räägitakse Rahvusvahelise Selgeltnägemise ja Energiaravi Akadeemia 2. arenguastme kursusel (
mis kinnitas raudselt mu veidrat unenägu).
http://www.taevasjamaa.ee/teenused/areng.../programm/
**** Toonela tee. Kõrgema energiasagedusega planeet, kuhu on siirdunud kehastumise ajal olnud heatahtlikud inimesed. Need, kes on jäänud positiivse tegevuse ja mõtlemisega Loovuse või Kire guna'sse.
jätkub...
Abi
