Postitused: 1,355
Teemad: 7
Liitus: Jan 2010
Mängime siis teie reeglite järgi. Ütleme et kõik relva ss liikmed sõja lõpus olid juudid (eestlased, lätlased, leedulased, valgevenelased jne.... )noo ikka jääb neid kõvasti puudu ju. Kus need ülejäänud juudi eriüksuslased siis ennast peitsid?
Postitused: 2,127
Teemad: 11
Liitus: Oct 2016
17-06-2019, 06:14
(Seda postitust muudeti viimati: 17-06-2019, 06:14 ja muutjaks oli I'll be back.)
Mannu Kirjutas:KuKr, see ei päde siinse teema kontekstis.
Kuid on kontekste, kus pädeb.
Haruldaselt hea näide siinsel foorumil valitsevast mentaalsusest moderaatori suu läbi...faktid ja numbrid huvitavad meid vaid sedavõrd, kuivõrd need meie agendat toetavad. Ülejäänud juhtudel need "ei päde"...muideks, ma annan veel ühe otsa - vähemalt 70% Saksamaa elanikest oli toona juudid. Sest Karl Suure riigist alates jookseb nii rhk naa mõni juudi veri pea igasse pereliini sisse, ikkagi ligi tuhat aastat. Ja LOOMULIKULT olid need kõik pereliinide liikmed aastal 39 juudid..muud väited antud kontekstis ei päde. Aga on kontekste, kus pädeb.
Postitused: 3,824
Teemad: 46
Liitus: Oct 2007
On Mannu jutt tõesti hea näide siinsest kirjust usundite erinevusest ja vastavalt sellele ka eri maailmanägemisest. Läbi eri usukaanonite vaadates ongi maailm eri nägu. Backman Näeb maailma läbi tänase kohustusliku teaduspildi ja püüab seda ka siin kõigile selgekas teha. Aga peale selle on ka eetrimaailma oma seaduste ja maailmadega milles elas näiteks Tesla aga tema tasuta elektriprojekti kohta ütles rahastaja lihtsalt, kuhu ma siin voolumõõtja ühendan, et raha küsida. Ka tänane teadus uurib ainult seda mida saab rahaga mõõta. Kogu see juutide jutt on samasugune jura, küsimus oli sionistide ja aarialaste vastuseisus. Sionistid rahaga juhitav maailm ja aarialased rahavaba maailm mida sionism ei oleks saanud enam juhtida.
Postitused: 566
Teemad: 30
Liitus: Nov 2018
(17-06-2019, 11:28 )VironShaman Kirjutas: On Mannu jutt tõesti hea näide siinsest kirjust usundite erinevusest ja vastavalt sellele ka eri maailmanägemisest. Läbi eri usukaanonite vaadates ongi maailm eri nägu.
Hindame siin juutide hulka Wehrmachtis.
Või ma saan siin millestkivalesti aru? Reaalseid numbreid ei soovigi siin foorumis keegi. Sel teemal arutlemine on saadanast?
Postitused: 2,127
Teemad: 11
Liitus: Oct 2016
Austet KuKr, reaalsed numbrid ja faktid sobivad siinsel foorumil ainult siis, kui need umbluud toetavad. Vastasel juhul võite need endale kinga sisse libistada, et pikem välja paista
Postitused: 1,065
Teemad: 5
Liitus: Feb 2011
Saksa bürokraatiamasinas olevat olnud käibel selline termin, nagu mischling. Juutideks loeti siis inimest, kellel vanavanematest vähemalt kolm on juudid*. Kahe juudist vanavanema puhul oli inimene esimese kategooria mischling, ning ühe juudist vanavanema puhul teise kategooria mischling. Need 150 000 nö juuti olid siis tegelikult valdavalt pigem (juudi) mischling kategooriasse kuuluvad. Nii saan ma aru hetkel, kas on vastuväiteid?
*Seaduse ees võis juudiks ka teistmoodi saada, aga nemad olid vist kindlasti tunnistatud juutidena.
Seoses pingelise eelarvega on valgus tunneli lõpus ajutiselt töökorrast väljas
Postitused: 1,355
Teemad: 7
Liitus: Jan 2010
See kõik olenes aastast. Baltisakslased loeti ka segaverelisteks ja mitte päris aarialasteks. Sõja lõpuks olid juba kõik tõupuhasteks saanud.
Postitused: 2,127
Teemad: 11
Liitus: Oct 2016
17-06-2019, 14:21
(Seda postitust muudeti viimati: 17-06-2019, 15:53 ja muutjaks oli I'll be back.)
Selsamasel Milchil oli üks vanavanematest juut. Ise olla ta end puhtaks sakslaseks pidanud. Nii et tema arvamine juutide hulka on tegelikuses ütlemata küsitav jutt. Kuidagi kohmakalt kukub teil siin välja- ühtepidi kireme, et juut, juut...ja teistpidi vannume, et mingit juudijahti toona Saksamaal ei toimunud, juudid võitlesid säravate silmadega Aadu suure asja eest. Kuigi sedasama Milchi saab juudiks pidada vaid jabura juudijahi reeglite alusel. Normaalse rehkenduse põhjal on ju tegu puhta sakslasega. Või oletame, et kui siin mõnel soolapuhuja isapoolne vanaema oli islamiusku türklane, siis on ka tema puhasverd türklane?
Postitused: 566
Teemad: 30
Liitus: Nov 2018
Lähen korraks teemast kõrvale Eestisse. Kas saan õieti aru et Eestis toimetas antisionistlik juutide liikumine 2. ilmasõja aegu?
Postitused: 3,302
Teemad: 26
Liitus: Aug 2016
Natuke ka siis saladusi - on ka võimalus filmi autoriga diskuteerida.
Video on vene keeles aga palju visuaalset materjali
https://www.youtube.com/watch?v=tzPEXBlqsMg
Ka muid saladusi - kess kõik võitlesid 3,Riigi eest ja nimel.
Ehk patrioote tervest maailmast - mitte ainult juudid.
http://www.mourningtheancient.com/truth.htm
Jumal on isiksustatud Egregor...
Huvitav fakt - isik kes ei saa aru millest sa räägid peab lolliks sind mitte ennast.
Postitused: 2,127
Teemad: 11
Liitus: Oct 2016
Vaatasin filmi ära, tegu on seguga otsestest valedest, pooltõdedest ja teadmisteta publikuga manipuleerimisest. Vähemasti tehnilise poole ja sakslaste väidetava eduloo osas. Kui õhtul aega ja viitsimist, siis kirjutan selle teema lennunduse võtmes lahti. Polnud sakslastel mingit edumaad, pigem jäädi teistest maha.
Postitused: 566
Teemad: 30
Liitus: Nov 2018
20-06-2019, 11:09
(Seda postitust muudeti viimati: 20-06-2019, 11:10 ja muutjaks oli KuKr.)
Ma pinnapealselt küsin. Виктор Суворов, õige nimega Vladimir Rezun väitis et sõjatehnilises mõttes oli Stalini NSVL eesrindlik ja edestas Saksamaad kordades? Saksamaa edu 2. ilmasõja alguses johtus initsiatiivist ja organiseeritusest. Sõja teisel poolel leidsid "lääneriigid", et Saksamaa edu on pikas perspektiivis ohtlik ja hakkasid NSVL-i avitama. Ilma lääne abita poleks Berliinis Riigipäevahoone tippu jõudnud ükski mongol.
Suvorovi sõnul olla vene tankid mäekõrguselt kuulikindlamad ja igatpidi tõhusamad olnud? Pean oma häbiks tunnistama, et pole palju lugend tema teoseid.
Postitused: 2,127
Teemad: 11
Liitus: Oct 2016
20-06-2019, 12:16
(Seda postitust muudeti viimati: 20-06-2019, 14:00 ja muutjaks oli I'll be back.)
Põhimõtteliselt on Suvorovil õigus, T-34 ja KVle polnud sakslastel sõja algul midagi vastu panna, ei kvantitatiivse, ei kvalitatiivse külje pealt. Midagi võrreldavat jõudis idarindele alles 42. aasta sügis-talvel Leningradi all. Ehk siis poolteist aastat peale sõja algust. Ning lääneriigid ei alustanud abistamist mitte sõja teises pooles, vaid juba 41. aasta varasügisest (esimene abikonvoi Inglismaalt saabus Arhangelskisse augusti lõpupäevadelt, Šotimaalt väljuti 13. august. Ja ärgem unustagem, et Inglismaa oli toona ise Saksamaaga sõjas ning võinuks sõlmida separaatrahu, selmet NL aidata). Ilma lääne abita oleks Nõukogude Liit sõja vaieldamatult laotanud, seda on avalikult tunnistanud nii Stalin kui Žukov.
Postitused: 2,127
Teemad: 11
Liitus: Oct 2016
Väga hea kirjutis Mark Soloninilt, mis oleks juhtunud Nõukogude Venemaaga ilma lääne abita. Tasub läbi lugeda...
Mark Solonin Kirjutas:Ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi.» Armsad sõbrad, lepime kohe kokku, et seda jama me rohkem ei korda. Tingiv kõneviis ei ole ehk võimalik kronoloogilistes tabelites: tõepoolest, väide «kuningas Louis XIV oleks võinud sündida xxxx aastal» kõlaks ju veidralt. Ta kas sündis või siis ei sündinud.
Kuid ajaloole kui humanitaarteadmise komponendile (teaduseni ajalugu ju nagunii ei küündi) on virtuaalsed eksperimendid, alternatiivsete variantide välmimine* ja analüüsimine sama olulised nagu näiteks füüsikale loodusteaduslikud eksperimendid.
Ja igal juhul on Teise maailmasõja sündmuste «alternatiivne rekonstrueerimine» tuntavalt odavam kui papist riigipäevahoone ründamine, kusjuures meie arusaam tegelike sündmuste põhjustest ja arengukäigust võib isegi paraneda.
Niisiis, paneme paika mängu legendi. 1941. aasta 22. juuni hommikuni kulgeb kõik nii, nagu kulges reaalses ajaloos. Muutused algavad aga 22. juuni õhtul kell üheksa. Briti peaminister Winston Churchill esineb raadios pöördumisega rahva poole, toob kuuldavale kuulsad sõnad – «natsirežiim on eristamatu kommunismi kõige hullematest tunnusjoontest» –, tuletab meelde, et «keegi ei ole olnud kommunismi järjekindlam vastane kui mina viimasel kahekümne viiel aastal», ning annab teada valitsuse otsusest katkestada sõjategevus Saksamaa vastu, et mitte segada kahel põrgusigidikul (Hitleril ja Stalinil) teineteist hävitada.
Teise maailmasõja aegne Briti karikatuur «Kohutavad armastajad». AutorRalph Soupault. / Scanpix | FOTO: SCANPIX
Päev hiljem, 23. juunil, esineb Hitler riigipäeva ees avaldusega, et tarbetu sõda germaani ja anglosaksi vennasrahvaste vahel, mille provotseerisid Wall Streeti juudi-bolševistlikud oligarhid, on lõpetatud.
24. juulil pöördub avaldusega rahva poole ka USA president Franklin Delano Roosevelt. Jänkidele iseloomuliku otsekohese ja küünilise huumoriga tõmbab ta taskust 1939. aasta 1. septembri ajalehe Pravda ja loeb valjusti ette Nõukogude valitsusjuhi seltsimees Molotovi avalduse:
«Kui neil härrastel [seltsimees Molotov pidas silmas Inglismaa ja Prantsusmaa juhte] on juba nii vastupandamatu kihk sõdida, sõdigu siis omavahel, ilma Nõukogude Liiduta. (Naer, aplaus.) Vaataksime meelsasti pealt, mis sõjamehed nad sellised on. (Naer, aplaus.)»
Roosevelt teeb seejärel pausi (et kuulajad saaksid piisavalt naerda) ja sõnab siis, et nüüd, vabanenud muredest ja kuludest, mis olid seotud sõjaga Euroopas, suunavad Ühendriigid pingutused suhete normaliseerimisele Jaapaniga ning hakatuseks ja oma hea tahte väljendamiseks on valmis sõlmima kokkuleppe 10 miljoni tonni nafta tarnimiseks aastas.(Tuletame meelde, et reaalses ajaloos keelas USA 1941. aasta juulis USA naftatarned Jaapanile, mis sisuliselt tõukas Jaapani majanduse kuristiku servale.)
Kuidas oleks niisugustes tingimustes kulgenud Nõukogude-Saksa sõda? Hakkame aga uurima.
Esiteks. Teine rinne.
Reaalses ajaloos teist rinnet (meil, Punaarmeel, mõistagi – või mida teie siis arvasite?) ei olnud. Üldse ei olnud. Mitte ühtegi lasku, mitte ühtegi pommi kogu Nõukogude Liidu ja Jaapani okupeeritud Hiina hiigelpikal piiril.
Mitte seepärast, et partei ja valitsus oma tarkuses kirjutasid Jaapaniga alla mingi lepingu (kes noil päevil üldse mingitest paberitest hoolis?), vaid ainult ja ainult sellepärast, et kõik Jaapani jõud paisati üüratusse ookeanisõtta Ameerikaga, milles tõusva päikese maa lõpuks täielikult läbi kõrbes. Meie alternatiivses reaalsuses on asjad aga teisiti.
Jaapanlased ületavad piiri ja lõikavad ühe lühikese löögiga läbi Transsiberi raudtee peene ühendusniidi. Neid ei peata keegi, sest Siberi diviisid on paisatud Moskva all (seda siirmist ei õnnestuks üheski reaalsuses vältida, sest Moskva kaitsmine on igal juhul tähtsam).
Jaapani sõdurid kusagil Hiinas oma relvi puhastamas Teise maailmasõja ajal. / Scanpix |FOTO: SCANPIX
Mis on seejärel meil:
ära langevad lennukitehased Irkutskis ja Amuuri-äärses Komsomolskis (70 protsenti kõigist Il-4-dest, see tähendab ainukesest massiliselt toodetud keskmisest pommituslennukist),
ära langeb lennukitehas Novosibirskis (15 500 hävituslennukit Jak-7/Jak-9, see tähendab reaalses ajaloos peaaegu pool Nõukogude õhuväe sõja-aastatel kõige rohkem valmistatud hävituslennukitest),
ära langeb Siberi ja Altai leivavili, ära langeb meie ainuke ustav liitlane Mongoolia (ärge tõtake muigama: see tähendas iga viiendat hobust rindel, iga viiendat kalevist sinelit punaarmeelase seljas, 500 miljonit kilogrammi liha ja kogu meie tööstusele kättesaadavat volframit).
Lisandub arvudes raskesti väljendatav vapustus asjaolust, et riik sattus kahe kõva veskikivi vahele, mis halastamatult ja pidurdamatult suruvad aina peale läänest ja idast.
Teiseks. Tankid
Oletame, et jaapanlased ilmutavad mõistlikku vaoshoitust ja piirduvad Ida-Siberi hõivamisega, mis tähendab, et peamised «tankilinnad» (Sverdlovsk, Nižni Tagil, Tšeljabinsk, Omsk) jäävad meie kätte. Tehased on niisiis olemas, aga millest teha tanke?
Ära on langenud 27 000 tonni Ameerika ja Inglise niklit (kolmveerand sellest tankide T-34 soomuse peamisest legeerivast komponendist), ära on langenud 17 000 tonni molübdeenikontsentraati (mis moodustab peaaegu kogu reaalselt kulutatud hulga), ära on langenud 34 000 tonni tsinki, 3300 tonni ferrokroomi…
Reaalses ajaloos tarnis USA ka valmisterast soomuseks, kuid siin lähevad allikates arvud tuntavalt lahku; igatahes on terast vaja sulatada, karastada, puurida ja lõigata – aga millega?
Ära on langenud 10 000 tonni grafiitelektroode, 49 000 tonni galvaaniliste vannide elektroode, 14 miljonit (miljonit!) kilogrammi tööriistaterast, 45 000 metallilõikepinki. Ja kõigele sellele lisaks tuleb öelda, et ära on langenud 12 000 lend-lease’i tanki ja liikursuurtükki, 7000 soomukit (enda omi polnud üldse), 2000 vedurit ja 11 000 vagunit.
Milleks mainida vedureid? Aga selleks, et lend-lease’i (ehk laenamise ja liisingu poliitika) tarned võimaldasid peaaegu täielikult loobuda omaenda raudteeveeremi tootmisest ning viia tehased (sealhulgas hiiglasliku Nižni Tagili vagunitehase) üle tankide tootmisele…
T-34-85 tank Punasel väljakul. / Scanpix | FOTO: SCANPIX
Kolmandaks. Sõjavarustus
Eks ole, tankid tõmbavad ju tugevasti endale «arvutisõdalaste» tähelepanu, aga Teises maailmasõjas oli peamine vaenlase purustamise vahend suurtükk, mis tarbis mägede kaupa laskemoona.
Reaalses ajaloos saadi liitlastelt 123 000 tonni valmispüssirohtu ja 150 000 tonni kemikaale püsirohu valmistamiseks, mis ületab kaks korda koguse, mida hinnanguliselt kulutasid jalaväe põhisuurtükid.
Püssirohi tuleb panna hülssi: lend-leasekindlustas 266 000 tonni messingit. Püssirohi hülsis on laeng, aga see tuleb veel plahvatama panna. Lend-lease kindlustas 903 000 sütikut, 46 000 tonni dünamiiti, 146 000 tonni trotüüli ja 114 000 tonni tolueeni. Samuti 603 miljonit (jah, see ei ole trükiviga!) püssipadrunit, 522 miljonit suurekaliibrilist padrunit, kolm miljonit 20 mm lennukikahuri mürsku ja 18 miljonit seniitmürsku.
Alternatiivses reaalsuses midagi sellist pole. Ei ole ka 8000 õhutõrjesuurtükki ja 6000 neile mõeldud poolautomaatset sihikut. Ei ole ka parimaid 57 mm Nõukogude tankitõrjekahureid ZiS-2, sest väga pikka (73 kaliibrit) rauda õnnestus treida ainult lend-lease’iga saadud pinkidel.
Neljandaks. Transport
Nõukogude laskemoon, mis oli valmistatud Ameerika messingist, laetud Ameerika püssirohu ja trotüüliga, veetud kohale Ameerika veduriga Ameerika vagunis mööda Ameerika relsse (neid tarniti 620 000 tonni), tuli mingil moel toimetada mahalaadimisjaamast suurtükipatarei laskepositsioonile. Kuidas?
Lend-lease'iga saadud toidupakikeste jagamine Moskvas. / Scanpix | FOTO: SCANPIX
375 000 Ameerika veoautot ei ole. Enda omasid, sõidu ajal lagunevaid poolteisetonniseid, pole millegagi teele saata: ära on langenud 3,6 miljonit Ameerika rehvi, samuti lend-lease’i kautšuk, mis reaalses ajaloos tagas kolmandiku kodumaise rehvitoodangu valmimise. Sõduritelegi pole midagi jalga anda: ära on langenud 13 miljonit paari nahksaapaid.
Samuti on ära langenud 50 000 ülematele mõeldud «villist». Käske jagatakse signaallippude ja -lõketega, sest ära on langenud 16 000 tanki-raadiojaama, 29 000 mitmesugust jalaväe raadiojaama, 619 000 telefoniaparaati ja 1,9 miljonit kilomeetrit telefonikaablit (sellest piisaks 48-kordseks maakera sissemähkimiseks ekvaatorit pidi), samuti 4,6 miljonit akut ja 10 miljonit (jah, miljonit!) raadiolampi.
Viiendaks. Õhuvägi
20. sajandi keskel määrati maapealse lahingu käik suurel määral kindlaks sellega, kellele kuulub ülekaal õhus. Ära on langenud 18 000 Ameerika ja Inglise sõjalennukit. Kui siia lisada kahe Siberi lennukitehase kaotus (vt eespool esimest punkti), siis pole meil üldse keskmise tegevuskaugusega ja kaugpommituslennuväge.
Pommituslennukina on kasutusel Pe-2, mis on NKVD vangla-konstrueerimisbüroos kiiruga valmis nikerdatud algsest hävituslennukist ja suudab pomme maksimaalselt pardale võtta 600 kilogrammi (Saksa ühemootorilise hävituslennuki FW-190 pommilast oli 500 kilogrammi, Ameerika ühemootorilisel hävituslennukil Thunderbolt 908 kilogrammi). Pealegi pole selge, millest Pe-2 valmistada, kui puudub lend-lease’i alumiinium ja kromansiil (kõrge kvaliteediga teras).
Sama küsimus kerkib Jakovlevi hävituslennukite valmistamise puhul. Lavotškini hävituslennukid on valmistatud «deltapuidust» (lihtsamalt öeldes mitmekihilisest vineerist). Puitu meil jagub, aga fenoolvaik, millega kihte kokku liimida, on välismaine. Aga kui isegi mingeid lennukeid on, siis millega neid lendama saada?
Nõukogude lennukid ründamas sihtmärki Teise maailmasõja ajal. / Scanpix | FOTO: SCANPIX
Reaalses ajaloos kulutas Nõukogude õhuvägi sõja ajal kolm miljonit tonni aviobensiini. Kolmandik sellest oli Ameerika kütus. Teine kolmandik kodumaine, mis oli vajalikku konditsiooni tembitud Ameerika kõrge oktaaniarvuga komponentide abil. Kolmandik kolmandast miljonist valmistati neljas ookeani tagant kohale toimetatud täiskomplekteeritud Ameerika tehases.
Ja ei tasu unustada 6300 tonni tetraetüülpliid (detonatsioonivastane lisand), mis kattis täielikult Nõukogude lennukibensiini tootmise vajadused.
Et midagi loetletust polnud, istusidki lennukid vaikselt maa peal, nii et me ei pea isegi meenutama seda, et ära langes ka 12 000 tonni lend-lease ’i etüleenglükooli (jahutav vedelik, mille kogusest piisab ligikaudu 250 000 lennukimootorile).
Nüüd aga pisiasjade juurest peamise juurde. Nimelt selle juurde, mis toimub teisel pool rinnet.
Kuuendaks. Tehaste toodang
Reaalses ajaloos käis sõja esimesest päevast alates lõpuni välja Atlandi ookeani vete peal, meresügavustes ja ookeani kohal kummuvas taevas hiiglaslik lahing. Hiiglaslik ei olnud see mitte merekokkupõrgetes vahetult osalenud inimeste arvu, vaid materiaalsete ressursside kaotamise poolest. Saksamaa tootis 1939.-1945. aastal 1113 allveelaeva kogutonnaažiga 960 000 tonni. Isegi kõige primitiivsema arvestuse järgi vastab see kaalu poolest 40 000 keskmisele tankile Pz III või Pz IV. Kas seda on palju?
Kogu sõja vältel suutsid sakslased tegelikult mainitud tüüpi tanke toota «kõigest» 28 000 (ja siia on juurde arvestatud sama veermiku peale ehitatud liikursuurtükid). Selle juures tuleb mõistagi tõdeda, et kõik tonnid pole võrdsed ning allveelaev on keeruliste süsteemide (hüdroakustika, autonoomne navigatsioon, kaugraadioside, elutegevuse tagamine, optika, pneumaatika, akud jne) «täitumistiheduse» poolest tunduvalt kallim ja keerulisem vahend kui tank.
Tankitehas Natsi-Saksamaal. | FOTO: Bundesarchiv
Alternatiivses reaalsuses avanes sakslastel pärast Inglise-Ameerika liitlaste väljumist sõjast ja allveelaevade ehitamise lõpetamist võimalus suurendada kaks-kolm korda tankide tootmist. Neil, kes kahtlevad niisuguse teisenduse võimalikkuses, soovitan otsida Google’is sõnu Красное Сормово (Punane Sormovo eesti keeles). Kõik need tankid saadetakse ainsale rindele - idarindele. Nüüd on need tankid pealegi diiselmootoriga (reaalses ajaloos kulutas Saksamaa suurema osa diiselkütusest meresõjale ning tankid pidid kogu sõja läbi ajama tuleohtliku bensiiniga).
Allveelaevad olid sakslaste peamine, aga sugugi mitte ainuke meresõjainstrument. Aktiivselt osales ka lennuvägi ja siin on taas tegu kolossaalse aineliste ja intellektuaalsete ressursside kaoga: tuhanded lennukid, sajad tuhanded tonnid lennukibensiini, torpeedod, lokaatorid, raadio teel juhitavad planeerivad pommid Fritz-X, laevavastased tiibraketid Hs-293 (kaht viimast relvatüüpi, mis ennetasid sõjanduslikku arengut aastakümneid, kasutati lahingutegevuses üle 500 ühiku, toodeti neid aga kolm korda rohkem).
Just merelennuväe käsutusse anti suurem osa «uut tüüpi» pommituslennukitest: kahemootorilised kaugpommitajad Do-217 ja gigantsed 30-tonnised «Uurali pommitajad» He-177.
Alternativses reaalsuses saadetakse need kõik idarindele.
Seitsmendaks. Tagala pommitamine
Reaalses sõjas ei olnud Saksamaal tagalat: lääneliitlaste õhuvägi tuhastas Saksamaa sõna otseses mõttes. Massiliste pommitamiste ohvriks langes 80 protsenti Saksamaa linnadest elanike arvuga üle 100 000 inimese, 70 linnas purustati vähemalt pool elamutest.
Keskmiselt 12 000-15 000 sakslast ärkasid igal ööl õhuhäire sireeni peale ning, kahmanud lapsed kaenlasse, jooksid pommivarjendisse - millel olid mõistagi omad tagajärjed järgmise päeva tööviljakusele.
1944. aastal sadas Saksamaa kohal alla 915 kilotonni pomme, üksikutel kuudel ulatus «tonnaaž» isegi 110 kilotonnini. See teeb viiskümmend Hiroshimat kuus (Ameerika eksperdid, kes uurisid pärast sõda Hiroshima aatomipommi tagajärgi, leidsid, et samasuguse purustava toime saavutamiseks olnuks vaja 2,1 kilotonni tavalist lõhkemoona). 21 kilotonni heideti Stuttgartile, 22 Dortmundile, 35 Kölnile, 36 Essenile. Berliini pommitati sõja ajal 363 korda, linnale heideti 45,5 kilotonni pomme, hävitati 612 000 (ka see ei ole trükiviga!) eluhoonet, täieliku hävingu tsoon ulatus 26 ruutkilomeetrini ehk viis korda enam kui Hiroshimas.
Köln pärast pommitamist. / Scanpix | FOTO: SCANPIX
Kaheksandaks. Õhutõrje
Reaalses ajaloos püüdis Saksamaa vastu panna. 10 000 õhutõrjerelva kaitses taevast Reich ’i kohal. Kaalu ja hinna poolest vastasid need 10 000 relva vähemalt 35 000 tankitõrjesuurtükile, kusjuures jutuks on 75 mm Pak-40 (reaalses ajaloos toodeti neid alla 11 000), mis lõid meie kolmekümne-nelja soomusest läbi umbes 90-protsendilise tõenäosusega.
Et traditsioonilised õhutõrjevahendid mõju ei avaldanud, lõid sakslased ja paiskasid sõtta aina keerukamat sõjatehnilist «eksootikat». Maapealsed raadiolokaatorid, parda-raadiolokaatorid, õhutõrjesuurtükkide radariga varustatud automaatsed sihikud, raadio teel juhitavad õhutõrjeraketid Wasserfall, rakettmootoriga hävituslennuk Me-163, kahemootoriline reaktiivhävituslennuk Messerschmidt Me-262, püststardiga rakettmootoriga hävituslennuk (omamoodi «piloteeritav õhutõrjerakett») Ba-349, reaktiivhävituslennuk He-162 …
Kõik mainitu ka reaalselt lendas ja tulistas. Reaktiivlennukit Me-262 toodeti 1443 tükki, rakettlennukit Me-163 üle 400. Meeleheitlikus katses lüüa Suurbritannia sõjast välja lõid Saksa insenerid maailma esimese tiibraketi Fi-103 (ehk V-1), mida toodeti massiliselt, oma 8000 tükki.
Tõeline saavutus oli aga keskmise tegevuskaugusega ballistilise raketi V-2 väljatöötamine. Neljakordse maja kõrguseni küündivat hiiglast kiirendas ülehelikiiruseni vedelkütusega mootor, rakett väljus oma teel atmosfäärist (trajektoor ulatus 90 kilomeetri kõrgusele) ning toimetas tonni lõhkeainet 320 kilomeetri kaugusele. Seda tõelist tehnikaimet toodeti kogunisti 5200 tükki! Kui palju miljoneid tankirusikaid oleks saanud idarindele valmistada nende 5000 ballistilise ja 8000 tiibraketi asemel?
Kogu see arvude virvarr viib meid paratamatult tõdemusele, et oletatavas alternatiivses reaalsuses oleks meil olnud kolm, neli või viis korda vähem relvi ja varustust, sakslastel aga nende ainsal rindel, idarindel, sellesama kolme, nelja või viie korra jagu enam tehnikat ja poolteist korda rohkem mehi. Kõik see on aga ikkagi pisiasi võrreldes peamisega, mille juurde me nüüd jõuame.
Üheksandaks. Allveelaevad ja Must meri
Hitleri-Saksamaal oli rohkelt pealvee-sõjalaevu. Reaalses ajaloos võitlesid need sõja esimesest viimase päevani lääneliitlaste laevastikuga. Meie alternatiivses reaalsuses kiirustab kogu see armaada – kaks uusimat lahingulaeva (Tirpitz ja Scharnhorst), kolm raskeristlejat (Deutschland, Admiral Scheer, Prinz Eugen), kaks vanemat lahingulaeva (Schlesien ja Schleswig-Holstein), kolm kergeristlejat (Emden, Leipzig, Nürnberg) ja kümned hävitajad – Bosporuse kaudu Mustale merele.
Reaalses ajaloos sulges Türgi, kelle selja taga seisis Inglise-Ameerika blokk, väinad sakslastele, alternatiivses reaalsuses piirduvad türklased aga diplomaatilise noodiga, milles väljendavad sügavat muret (kui nad just ise ei ühine sõjakäiguga Nõukogude Liidu vastu).
Reaalses ajaloos surusid sakslased õhuväe ja kümnekonna torpeedokaatri varal (mitte ühtegi, jah, mitte ühtegi kas või hävitajani küündivat pealveelaeva Kriegsmarinel Mustal merel lihtsalt ei olnud) Nõukogude Musta mere laevastiku Poti-Batumi piirkonda, kuhu see jäigi sõja lõpuni.
Scharnhorst / Scanpix | FOTO: SCANPIX
Pole põhjust kahelda, et Saksamaa suurte pealveelaevade ilmumine Mustale merele oleks lõppenud Musta mere laevastiku veerand sajandi jooksul juba teistkordse uputamise ning sakslaste takistamatu dessandiga Gruusia rannikul.
Batumist Bakuuni on otsejoones 700 kilomeetrit ning kõige enam kuu ajaga oleksid sakslased hõivanud sealse naftatööstuse või vähemalt põletanud selle õhulöökidega maani maha (kahtlejad võivad Google’is otsida sõnu налеты люфваффе на Ярославль, Горький, Саратов – Luftwaffe rünnakud Jaroslavile, Gorkile, Saratovile).
Nõukogude Liidule oleks Bakuu nafta kaotamine tähendanud strateegilist katastroofi. Lääne-Siberi naftat ei tuntud veel üldse, nõndanimetatud teine Bakuu ehk puuraugud Tatari ja Baškiirimaal andis aga ainult viis kuni seitse protsenti «esimese Bakuu» toodangust. Punaarmee sõdib niisiis nüüd tatšankadel, Uurali kolhoosides künnavad aga naised. Kuidas, kus ja millal oleks niisugustes tingimustes sõda lõppenud?
Usun, et samamoodi, nagu oleks lõppenud sõda läänerindel, kui veel ühes alternatiivses reaalsuses oleks seegi olnud ainuke rinne. Et meie ilma Inglise-Ameerika liitlasteta ning nemad ilma meieta oleksime vältimatult lüüa saanud. Reaalses ajaloos lõi aga Hitleri-Saksamaad maailma suurriikide koalitsioon, nõndanimetatud Hitleri-vastane koalitsioon. Hoolimata kogu sõja õudusest ja miljonite inimeste traagilisest hukkumisest oli meie maa osalemine selles koalitsioonis Venemaa tuhandeaastase ajaloo kõige väärikam ja helgem episood. Seda tuleb meeles pidada, selle üle tuleb uhke olla.
Postitused: 1,873
Teemad: 4
Liitus: Feb 2012
Ei oleks Saksamaa liitlasteta maailmavallutust ette võtnud.
Euroopa kaart, kust ta tuge sai.
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/c...map_en.png
Postitused: 2,127
Teemad: 11
Liitus: Oct 2016
Irw...kõige suurem liitlane kuni 41. aasta juuni viimase nädalani on millegipärast märkimata jäänud...
Postitused: 1,100
Teemad: 5
Liitus: Sep 2012
Suvorovi sõnul olla vene tankid mäekõrguselt kuulikindlamad ja igatpidi tõhusamad olnud? Pean oma häbiks tunnistama, et pole palju lugend tema teoseid.
Nondest asjadest siis lihtsalt ja arusaadavalt:
https://www.apollo.ee/viimane-vabariik-i.html
https://www.apollo.ee/viimane-vabariik-ii.html
https://www.rahvaraamat.ee/p/h%C3%A4ving...0000010092#
Postitused: 1,355
Teemad: 7
Liitus: Jan 2010
Selle vene tehnika võrdlemine saksa omaga. Nii ütelda "kavandatud - esindusmudelitel" olid kõik näitajad eesrindlikud ja paremad veel. Reealselt igapäevaselt koosteliinilt tuleva tehnika kvaliteet oli... nagu öeldakse "vene värk". Peamine põhjus selleks oli. Stalin nõudis numbreid. Puusalt 10 000 lennukit?, tanke, kahureid jne kuus. Tehti sellest millest võimalin ja mida saada oli ja lõpuks venelased suures hädas "ratsisid ja modisid" seda tehnikat - "koha peal" lennuväljadel. Rindejoonel.
Postitused: 2,127
Teemad: 11
Liitus: Oct 2016
Sõja algul oli venelaste tankid puhtfüüsiliselt saksa omadest paremad. Seda ka koosteliini kvaliteedist hoolimata. Neljandik ca 3300 saksa tankist 22 juunil 41 olid Pz.Kpfw.I, Pz.I, milliste soomus oli 7-13 mm ja relvastus 1-2 vintpüssikaliibriga kuulipildujat. Märkimisväärne osa neist oli relvastamata. Kolmandik oli Pz.Kpfw. II, samuti kerged tankid. Pz III oma 37 mm suurtüki ja 10-tonnise kaaluga polnud samuti midagi tõsiseltvõetavat. Venelastel oli ainuüksi T-34 sõja alguseks tiba alla 1300 masina ning KV tüüpi tanke ca 600. Arvestades seda, et ründaja peaks omama edu saavutamiseks kolmekordset ülekaalu, oli venelastel soomusvõimekust enam kui piisavalt pealetungi riivistamiseks. Mida nad muideks mitmetes kohtades ka demonstreeridid, kus juhtimine olemas oli ja bardakk ei valitsenud. Lisaks tuleb veel silmas pidada, et sakslaste masinad olid eelneva sõjategevuse tõttu märkimisväärses osas ressurssi ammendamas.
Postitused: 1,100
Teemad: 5
Liitus: Sep 2012
(20-06-2019, 15:22 )vasamasa Kirjutas: Ei oleks Saksamaa liitlasteta maailmavallutust ette võtnud.
Euroopa kaart, kust ta tuge sai.
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/c...map_en.png
Eks toda tuge saadi mujaltki:
Rootsi käsutuses oli, saksmannide jaoks, eluliselt oluline maavara - rauamaak. Kiruna-Gällivare kaevandused peitsid endas pea 90% Euroopa kõrgekvaliteedilisesest rauamaagist... Rootsi ettevõtjate koostöö sakslastega jätkus kuni 1944. a. novembrini. Aastas tarniti saksmannidele maaki kuni 10 miljonit tonni.
Rootsi oli ka üks peamisi kuullaagrite tootjaid. Saksa sõjamasin oleks väidetavalt kinni jooksnud kuue kuuga, kui Rootsi oleks keeldunud Svenska Kullagerfabriken (SKF) - Stockholmi Enskilda Banki (SEB), elik Wallenbergide ettevõtete poolt toodetud rauamaagi/kuullaagrite müümisest.
III Reichi sõjatööstus kasutas aastas üle 100 miljoni kuullaagri, millest 60% pärines SKF tütarettevõttest Schweinfurt Saksamaal ning ülejäänud otsejoones Rootsi tehastest...
Kõigi mainitud toodete eest maksti kullas või Šveitsi frankides (kulda kokku 65,7 tonni...).
Omamoodi huvitav süsteem/mahhinatsioon oli välja mõeldud veel kulla transportimiseks/tollieeskirjade eiramiseks, kuid see selleks...
Postitused: 2,127
Teemad: 11
Liitus: Oct 2016
Nii, veidi siis sellest Kolmanda Reichi müstilisest aastakümneid muust maailmast ettejõudnud tehnilisest arengust. Millest ses (ulme)filmis (ning mitte ainult seal) nii usinasti pajatati. Kõigepealt rakettlennukist. Neil päevil sai täis 80 aastat He-176 esimesest lennust. Jõuallikaks oli vedelikkütusel rakettmootor Walter HWK R1-203 ja He 176 oli esimene vedelikkütusega rakettlennuk. (Tahkekütusel rakettmootoriga lennukid lendasid juba 1929. aastal- Opel RAK.1). Vedelikkütusega rakettmootorit lisamootorina katsetas umbes samal ajal ka von Brauni tiim, seal olevat ka osadel lendudel propellermootor lennu ajal välja lülitatud ning jätkatud lendu ainult rakettmootori jõul. Tegu oli puhtalt tehnika demonstraatoriga, millise reaalseks väljundiks sai Me-163 ning mille esmalend toimus 41. aasta 1 septembril. Toodeti kokku tiba üle neljasaja masina. Kasutama hakati neid alles 44. aasta kevadel ja seda ilma erilise eduta- ise kaotati ligi 11 lennukit, vaenlase lennukeid hävitati 9.(need arvud kõiguvad siia-sinna, aga suurusjärgud olid sellised). Lisaks veel- ekspluatatsiooni poolest oli tegu äärmiselt ebakindla masinaga, piloodid pidi kütuse agressiivsuse tõttu lendama spetsiaalsetes kommiülikondades (kui kellelgi on lugeda saksa naislenduri Hanna Reitsche mälestusi, soovitan soojalt- ta kirjeldab masina katsetusi ning sellel lendamisega seotud ohtusid üpris värvikalt, osales ta ju ise vahetult nendes katsetustes). Rohkelt hukkus piloote lennuki katsetuste käigus. Lisame siia veel olematu lennuaja (8 minutit, mis jättis piloodi ilma võimalusest sihtmarki kahel korral rünnata), toonaste aegade jaoks müstilise maandumiskiiruse 220 km/h- no ei olnud midagi epohhiloovat ses masinas IMHO.
Mida tehti samal ajal teistes riikides? Üllataval kombel selgub, et erilist edumaad sakslastel polnud. Rääkimata aastakümnetest. Venelastel alustati esimese taolise rakettlennuki projekteerimist aastal 1941, lendu läks esimene masin 42. aasta mais, katsetused lõpetati 43-l aastal toimunud katastroofi ning asja perspektiivituse tõttu. Katselendudel saavutati kiiruseks pealt 800 km/h (Me-163 kiiruseks oli maapinna lähedal 830 km/h, 3000 m kõrgusel aga 960 km/h). Inglased seda teemat ei arendanud, ameeriklased pisut näppisid, mille tulemuseks oli 40ndate algul arendatud rakettmootorite temaatika ja mis läbi stardikiirendite päädis Northropi vaidtiiva XP-79 Flying Ramiga. Masin oli unikalne selle poolest, et planeeriti vaenlase lennuki allatoomist ssuht ebnneolematul viisil, lõigates tiivaga (tiiva esiserva paksus oli 19 mm) maha vaenlase tiib või saba. Lisaks oli relvastuses ka neli suurekaliibrilist kuulipildujat. Lennukatsetused algasid 45 aasta kevadel.
Nagu näha, ei kannata jutt sakslaste müstilisest tehnlisest üleolekust rakettlennukite osas mingit kriitikat. Oldi üpris ühes reas teiste arenenud riikidega, panustati aga lõppkokkuvõttes tobedalt asjadele, millistest praktikas erilist kasu ei tõusnud. Piltidel siis järjest Me.163 Komet, Bi-1 ja Flying Ram. Kui viitsin, siis vaatame järgmiseks rektiivmootoritega lennukeid. Kas ja kui, siis millisest edust me saame nende puhul rääkida.
Postitused: 2,127
Teemad: 11
Liitus: Oct 2016
Pikad pühad olid vahel ja paha/palav...aga vaatame siis nüüd edasi, kuidas olid lood selle va reaktiivlennunduse ja “Saksamaa aastakümnetesse ulatuva edumaaga teiste riikidega võrreldes” (mida paljudele uskuda ja levitada meeldib- ja seda rohkem, mida asjatundmatumad ollakse) ses vallas. Rakettlennundusega saime suhteliselt valutult ühele poole, ei tulnud ühtegi kiunatust ja miks pidanukski. Seda enam, et mingit müstilist edu ju lähemal uurimisel polnudki.
Niisiis, esimesed reaktiivlennukid...uuringuid ja katsetusi ses vallas tehti juba hallidest aegadest. Esimene patent telgkompressoriga reaktiivmootorile lennukile vungi andmiseks aga anti siinse teema valguses mõneti üllatuslikult välja mitte saksasele, vaid hoopis prantslasele nimega Maxime Guillaume ja juba aastal 1921. Järgmiseks märkimisväärseks nimeks valdkonnas oli RAFi kadett Frank Whittle, kes juba 1928 hakkas tegelema sama teemaga. 1930ndal aastal vormistas ta oma patendi kaheastmelise telgkompesori ja tsentrifugaalkompressori kombinatsioonile. Hiljem loobus Whittle telgkompressorist ja tegeles põhiliselt tsentrifugaalkompressoritega. Milliste väljundiks sai lõpptulemusena Rolls-Royce Derwent ja tema kurikuulus aretis Nene (Derwent V), mille peaminister Clement Attlee sinisilmne valitsus oma ogaruses aastal 1946 Nõukogude Liidule kinkis. Seda tingimusel, et neid mootoreid ei kasutata militaarias. Loomulikult, MiG-15st tsiviilsema kasutusega lennukit annab otsida. Eelpool mainit Whittle sai oma mootorile esmakordselt hääled sisse 1937. aasta aprillis. Selle katsetusega on seotud ka tragi-koomiline moment- katsetusel hakkas mootor koguma müstilisi pöördeid, seda üritati seisata, kuid pöörete kasv jätkus isegi tükk aega peale seda, kui kütuse pealejooks suleti. Hiljem selgus, et tegu oli lihtsalt kütuse lekkega, kuid paanika olla olnud üpris suur. Kui keegi on lapsepõlves omanud juhust suruõhuga suuri kuullaagreid pöördesse ajada, siis võib nõustuda- paanikaks on sellises olukorras ka omajagu põhjust.
Aastal 1935 hakkas Hans von Ohain Saksamaal samalaadse projekti kallal tööle. Väidetavalt polnud ta Whittle tööde ning patendiga kursis ning oma mälestustes kipub Whittle von Ohaini kinnitusi ka uskuma. Küll aga ei ole seda meelt Whittle poeg, kelle kinnitusel oli patent Saksamaa raamatukogudes von Ohainile kättesaadav ja suure tõenäolsusega ka läbi loetud. Muideks, von Ohaini eluloo autor Margaret Conner tõdeb:
“...Ohain's patent attorney happened upon a Whittle patent in the years that the von Ohain patents were being formulated…” Nii või teisiti- tegu on autorluse osas suht segase värgiga ja mingit saksa edumaad või müstilist tulnukate tehnoloogiat siiani teemas pole.
Von Ohain sai oma esimese eksperimentaalse demonstraatori tööle Heinkeli hiljuti asutatud Hirthi mootoritehases 1937. aasta septembris.
Paar sõna ka turbopropist kui samuti reaktiivmootorite kilda kuuluvast asjast. Esimene selline mootor loodi üllatuslikult hoopis ungarlasest inseneri György Jendrassiku poolt Budapestis aastal 1937 ja paigaldati Lazlo Varga kahemootorilisele raskehävitajale RMI-1
Nii, mootoritest on pisike ülevaade olemas (ainest jätkuks loomulikult mitmele priskele monograafiale, siin sai vaid pisut pealispinda kriimustatud), vaatame, kuis need lennukitele sattusid.
Whittle mootor tundus kasuliku asjana ning paigaldati selleks spetsiaalselt ehitatud keresse, et mootorit ka lennul katsetada. Firma Power Jets Ltd asutati juba 1936ndal aastal, Whittle oli selles peainseneriks. Esimesed jooksukatsetused kolme erineva mootoriga, mis kandsid nime Power jets WU, algasid nagu juba tähendatud, 1937 aasta kevadel. 1939 aasta aprillis väisas Whittley Gloster Aircraft Companyd, kus kohtas mitmeid mõttekaaslasi. Päädis see kõik Õhuministeeriumi õnnistusel lennuki Gloster E.28/39 loomisega. Tegu ei olnud mitte niivõrd seeriaviisiliselt toodetava lahingumasina loomisega,(kuigi ka see oli pikemas plaanis eesmärgiks) vaid sõnasõnalt “...The primary object of this aeroplane will be to flight test the engine installation, but the design shall be based on requirements for a fixed gun interceptor fighter as far as the limitations of size and weight imposed by the power unit permit. The armament equipment called for in this specification will not be required for initial trials but the contractor will be required to make provision in the design for the weight and space occupied by these items…” Ruleerimiskatsetused algasid 1941 aasta aprillis, 17 minutit kestnus esmalennu sooritas Gerry Sayer 15. mail.
Hans von Ohen sai oma mootorile patendi aastal 1936. Ning suutis Ernst Heinkelile kärbse pähe ajada. Selle tulemusena sündis 1937 mootor Heinkel HeS-1. Sama mootori modifikatsiooni HeS-3, mis kasutas kütuseks juba petrooli, ümber ehitati lennumasin nimega Heinkel He 178. Millise esmalend toimus loetud päevad enne Teise maailmasõja algust, 28 augustil 1939. Paraku ei jätnud lennuk oma kiirusega 598 km/h (võrdluseks- Gloster maks. kiiruseks oli 544 km/h) ja eriti oma 200 km lennukaugusega (10-minutilise lahinguulatusega) (vrs Glosteri 655 km ehk 56 minutiga) ei Udetile ega Milchile erilist muljet. Miska asi pandi riiulisse ja Heinkel kasutas saadud kogemusi ära kahemootorilise He-280 loomiseks. Ehitati kümmekond katsemasinat, sooritati katselende, kuid mootoriprobleemide tõttu lükkas Milch 1943 aasta märtsis ka selle lennuki riiulisse.
Muideks, oli veel üks riik Euroopas, kes tegeles reaktiivlennukite eduka (niivõrd-kuivõrd) aretamisega, nimelt Itaalia. Nende Caproni Campini sooritas esmalennu 1940 aasta augusti lõpus, olles seega ajaloos teine reaktiivlennuk, mis õhku tõusis. Tegu oli küllaltki omapärase konstruktsiooniga lennumasinaga, mis ilmselt oleks saavutanud tavalise kolbmootoriga vaata et analoogsed või isegi paremad lennuomadused, aga eks teine koht ajaloos on samuti märkimisvärne.
Seda siis esimestest reaktiivlennukitest. Vaim peale tuleb, siis vaatame edasi seeriaviisiliste lahingumasinate ilmumist. Ikka ses saksa tehnika, selle müstilisuse, tulnukate tehnoloogiate ja muu sedasorti sogas sottisaamiseks.
Ülevalt alla- Heinkel He-178, Gloster E.28/39, He-280 ja Caproni Campini. Ja siis veel RMI-1.
Postitused: 566
Teemad: 30
Liitus: Nov 2018
Andke andeks väike teemast kõrvaleminek, on kõrvu jäänud (tõnäoliselt ilukirjandusest) et sõja lõpupoole st Saksamaa kaitselahinguis lennanud ka üksikuid NSVL-i reaktiivlennukeid.
Tea kas see on tõsi? Su-5?
Postitused: 2,127
Teemad: 11
Liitus: Oct 2016
27-06-2019, 17:05
(Seda postitust muudeti viimati: 27-06-2019, 17:06 ja muutjaks oli I'll be back.)
Ei, venelastel toona rindel sedasorti masinaid polnud. Ja Su-5 olid siiski tegelikuses puhas kolbmootoriga (vähe moditud Hispano-Suiza 12Y) hävitaja, omamoodi üleminekukatse. (nagu ka MiG-13/I-250) Mille esmalend oli alles 45. aasta aprillis, sealt on seeriamasinani veel üüratult pikk tee. Su-57 sooritas näiteks esmalennu 2010, seeriasse pole seda siiani suudetud lasta. Ja kolbmootorilt reaktiivile üleminek oli toona vähemalt sama suur tehnoloogiline hüpe, kui täna neljandalt põlvkonnalt viiendale. niivõrd-kuivõrd see Su-57 ülepea viienda generatsiooni alla mahub oma mootorite ja vargomadustega. Pigem küll mingi 4++++.....+... Esimesed venelaste reaktiivid olid Jak-15, Su-9 ja MiG-9. Neist kaht esimest kannatab nõukogude tehnikaks vedada küll väga suure pingutusega, sest nii mootorid kuk ka disain olid ilmselgelt saksa päritolu, vähemalt Su-9 puhul. Ja Jak-15 oli seesama Jak-3, millele Jumo 004 kõhu alla sobitati.
Postitused: 2,127
Teemad: 11
Liitus: Oct 2016
Cambodia Kirjutas:Kõigi mainitud toodete eest maksti kullas või Šveitsi frankides (kulda kokku 65,7 tonni...).
Jäi alles praegu silma...tegu on ju suht-koht naeruväärse summaga, väga jämedalt kuskil 67- 68 miljonit dollarit. Mis võrreldes Saksamaa üldkuludega sõjas 272 miljardit dollarit on kaduvväike summa. Protsendi murdosa.
|