(04-09-2005, 17:16 )zed Kirjutas: II maailmasõja ajal arendas Saksamaa koos oma liitlastega teljeriikidest edukat sõjategevust nii maal kui õhus.
Merel oli olukord keerulisem.
Maailmamerel olid liitlased, peaasjalikult Briti Kuningriigi merejõud valitsevad.
Vaatamata mitmetele edukatele operatsioonidele olid suured Saksa lahingulaevad blokeeritud Põhjamere ja Läänemere sadamatesse.
Seetõttu oli põhirõhk Saksa väejuhatuse poolt pandud allveelaevadele.
Nende poolt kordasaadetu on meile kõigile hästi teada ja suurte tähtedega kirjutatud maailma sõja-ajalukku.
Et kallutada sõjalist olukorda meredel pealveelaevade osas enda kasuks, otsustati kasutada selleks loodavat uut tehnoloogiat, Flugscheibe HAUNEBU III.(link)
Loodud lendaparaadi diameeter oli 76 meetrit, kõrgus 30 meetrit.(link) Relvastuseks otsustati monteerida neli suurtükitorni soomuslaevalt "Von Lützow" kuhu igaühesse oli monteeritud kolm 203 mm. suurtükki.
Samas peab mainima, et lahingulaevade suurtükitorne otse monteerida loodud taldrikule ei olnud tehniliselt võimalik. Suurtükitorni tekiehitusele lisandub paraku ka varjatud, vertikaalne osa, mis ulatub sügavale laeva sisemusse, kus paiknevad mürskude transpordi¹ahtid ja muud tehnoloogilised sõlmed, kogu varjatud osa kõrgus on 13-15 meetrit.
Seetõttu ei olnud seda kõike võimalik mahutada Haunebu sisemusse.
Ajutiselt paigaldati taldrikule kolm tagasihoidlikuma kaliibriga kahurit.
Terzitcki väidab, et 1945 aasta märtsis Haunebu III lendas ringi ümber maakera 40 kilomeetri kõrgusel ja maandus Jaapanis, Keiserliku Mereväe baasis Kuras.(link)
Seal, laevaehitustehases oli Saksamaa tellimusel loodud tehniline lahendus Haunebu III:le suurekaliibriliste suurtükkide monteerimiseks.
Lahingulaevalt "Jamato" demonteeritud üheksa 460 mm. suurtükki said endale uue koha Haunebu III relvastuses.(link)
Peab muidugi tõdema, et sellise relvastuse kaal oli tohutu, iga suurtüki kaal eraldi oli juba 70 tonni.
Lisaks loodud soomustornid ja mürsuvaru.
Kirjanduses muidugi kinnitatakse, et Haunebu III tõstevõime, oli endaloodud gravitatsiooniväljas praktiliselt piiramatu.
Jaapanis viibimise ajast on meieni jõudnud ka fakt, et Haunebu vajas tankimiseks, ehk kütusevarude täiendamiseks ainult suruõhku ja suures koguses vett.
Samuti vahetati välja taldrikul olnud 60 hävituslennuki hõbeakut.
Vett ja suruõhku tarbis tööks Schaubergeri poolt loodud Haunebu hüdrodünaamiline tahhionaatormootor (elektromagnetiline gravitatsioonimootor), mis tsiteerides dokumente
... kasutas praktiliselt lõpmatut gravitatsioonienergiat, genereerides ise, vastasmärgilisi välju...
Tänapäeval on teada ka eelmisel sajandil 20-30 aastatel SS kapteni Hans Coler: poolt loodud nn Coleri konverter, mis muudab gravitatsioonienergia elektrienergiaks.
Nende konverterite praegu tundmatuid edasiarendusi tootsid 1942 - 1945 Siemensi ja AEG tehased.
Lisaks lennuaparaatidele kasutasid sakslased neid kui lõpmatuid energiaallikaid, ka sõja lõpul loodud tohututes 5000 tonnistes allveelaevades ning oma salajastes allmaabaasides.
(Jätkub)
Muudetud: 28-11-06 kell 12:48:03 zed
ma olen isilikult väga huvitatud haunebu lendketastest eriti nende tehnilistest detailidest ja konstruktsioonist kui kellegil on miskit informatsiooni nende masinate kohta jagada siis oleks väga huvitatud
haunebu
III Reichi Ufo (Die Flugscheibe)
Kolmanda Reichi ?lendavate taldrikute? ehk nagu neid II Maailmasõja ajajärgul Saksamaal nimetati ?Flugscheiben? (lendseibid), teemat on maailma ajakirjanduses ja ka internetilehekülgedel käsitletud juba aastaid vägagi põhjalikult. Paraku ei ole vastuseta küsimuste hulk ikkagi vähenenud.
Kui kaugele suutsid sakslased oma tehnikaarenguga jõuda?
Kes neid konsulteeris?
Kas tööd sellel alal lõppesid koos sõjaga või jätkusid need mõnes muus salastatud paigas maal?
Kuivõrd tõesed on väited, et III Reich omas kontakte maavälise mõistusega?
Usun samuti, nagu mitmed siinsed sõnavõtjad, et lähematel aastatel saame oma käsutusse palju siiani mahavaikitud ja avamata fakte möödanikust, mis sunnivad meid kardinaalselt muutma senist arvamust ajaloost ja muudavad põhjalikult maailmapilti.
Esiteks järjest võimsam infotehnoloogia, mis annab võimaluse pisikestest inforaasudest ehitada katva terviku, teiseks avanevad arhiivid.
Hiljuti vestlesin ühe endise N Liidu Uzbeki rahvusest kindralmajoriga.
Ta oli pikalt tegev olnud analüütikuna KGB keskaparaadis.
Tema sõnul on eri salastatud arhiivides kilomeetrite kaupa riiulitel Saksamaalt peale WWII Venemaale tassitud salastatud materjale, mida keegi pole viitsinud avadagi.
SS arhiivid, tehniline dokumentatsioon eri projektidest, SS allorganisatsioonide Ahnenerbe, Schwarze Sonne jt. arhiivid, miljonid ja miljonid arhiiviühikud.
Seletus lihtne, rõhuasetus liikus peale WWII germaani faktorilt angloameerikale ja veel mis eriti kummaline, saksa keelt valdavaid spetsialiste koolitati N Liidu organite tarbeks kolmkümmend korda vähem kui ingliskeelseid.
Muidugi ka venelastele omane laiskus.
Kuna puudub materjalidest ülevaade, antakse neile nüüd nn. DOPUSK lihtsalt riiulite ja saalide kaupa.
Pange tähele, Venemaa avab lähiajal veel paljuski meie silmad. Ja mis ka tähtis, Putini seltskonnal on kama USA-Iisraeli poolt maailmale vägisi pealesurutud müütidest ja ajalookäsitlusest, veel enam, neil on oma Hodorkovskitega tegemist küllalt, et Vene majanduse jäme ots lõplikult Kaananimaale ei koliks.
Nüüd pean vabandama veidi pikaleveninud sissejuhatuse pärast.
Edasi toon Teieni lühendatult endise KGB polkovniku, tehnikateaduste kandidaadi Vitali Shelepov:i kokkuvõtva kirjutise teemast.
Teema sissejuhatuseks on kõne all olevas kokkuvõttes käsitletud natsionaalsotsialistliku re?iimi ajaloolisi tagamaid ja olustikulisi liikumapanevaid jõude Saksamaal. (Tõin need põhiaspektid Teieni oma eelnevates postitustes, Juured, Juured sügavamalt, Reich Reichis).
Shelepov käsitleb põhjalikult ühingutes Ahnenerbe, Thule ja Vril toimunud meediumite ja kontaktorite seansse.
Seansside eesmärgiks oli põhiliselt tehnilise informatsiooni hankimine, aga ka rahvahulkade massimõjutustehniliste vahendite omandamine.
Enamus saadud tehnilisest informatsioonist sisaldas nn. ?flugscheiben?:ite ehitust nende ?tahhionaator? mootorite ehitust ja tööprintsiipe jm.
Suur osa saadud infost, aga sisaldas ka nn. tavarelvastuse edasiarendusi, samuti mitmeid fundamentaalseid, ajast ees olevaid matemaatika, füüsika, keemia jt. distsipliinide põhilisi aspekte.
Saksa võimuladviku üks põhihuvidest oli nn. ajamasina loomise küsimus.
Meediumite abil loodeti kontakteeruda ?maailmavaimuga? ja hankida sealt vastavat informatsiooni.
Ajamasina abil loodeti saada kontakt Germaanlaste eelhõimuga kadunud kõrgtsivilisatsioonis Atlantises, kes natside andmetel, kihutasid sealt välja eelajaloolised juudid.
Ühingu ?Vril? Moskvas säilitatavate arhiivimaterjalide hulgas, on leitud jooniseid, kus selgitatakse peente füüsiliste väljade spiraalse silmuspõimumise ja nende võimendumise printsiipe.
Meediumiseansside käigus kontaktorite poolt ?maailmavaimult? saadud andmed anti koheselt üle vastava ala juhtivatele teadlastele, nende ?tõlkimiseks? insenerkonnale arusaadavasse keelde.
Üheks tuntumaks tehnomaagiliste seadmete väljatöötajaks oli tuntud Saksa teadlane
Doktor W.O. Schuma.
Kui uskuda tunnistajaid, siis tema elektrodünaamilised masinad, kasutades ülisuurte kiirusega pöörlemist, ei hõljunud lihtsalt õhus, vaid mõjutasid ka enda ümber aega ja ruumi.
(sarnastele tulemustele on jõudnud ka tänapäeva katselaborid, kes uurinuna ülisuurtel kiirustel pöörlevaid kehasid on täheldanud nende ümber mitte ainult gravitatsioonivälja vaid ka aeg-ruumi karakteristikute muutumist).
Selles pole niisiis midagi imelikku, et Saksa teadlased oma ?ajamasina? väljatöötamisel saavutasid antigravitatsiooniefekti.
Teine asi kuivõrd juhitavaks need protsessid osutusid.
On andmeid, et sarnaste omadustega katseaparaat viidi Müncheni lähedal asuvasse Augsburgi linnakeses asunud uurimiskeskusesse, kus jätkati uurimistöid.
Kuid antud ettevõtmise edukusele avaldas ilmset mõju üks fakt.
Nimelt 1936 aastal toimus Freiburgi linna juures Baieris, tundmatu lendava objektiga katastroof.(link)
Lendav objekt, või kõik mis temast oli säilinud, sattus SS:i ühingu Vril uurimisasutuse kätte.(link)
Tundma õppides objekti süsteeme, suutsid saksa teadlased välja selgitada objekti nii energeetilise osa kui mootori tööpõhimõtted.(link) Seadmete keerukuse ja kasutatavate materjalide harulduse tõttu suudeti aastatel 1936 ? 1945 luua vaid 4 lendaparaati, koodnimetusega VRIL 1 ? 4.(link)(link)
Ehitatud aparaatidel olid saksa teadlaste poolt projekteeritud iseloomuliku kujuga korpused,(link) kuhu oli lisatud selleaegsete sidesüsteemide antennid, maandumissashiid, relvastatud olid VRIL seadmed kuulipildujatega MG 42 neist viimane, VRIL4, kandis tanki Pz-V "Panther"soomustorni (link), mis oli riputatud ?Flugscheibe? alla nö. ?pea alas-pidi? asendis.(link) Eeldatavalt, eksisteeris seadmel n.ö. oma, autonoomne gravitatsiooniväli, nii-et taldriku meeskonnale ei omanud ülemine-alumine mõiste mingit tähendust.(link)
Saksa lendavate taldrikute järgmine põlvkond st. edasiarendus VRIL mudelist kandis nime HAUNEBU (link).
Nende Flugscheibede konstrueerimise ja arendamisega tegeles SS kindral dr. Hans Kammleri (link) Sonderstabi Abteilung C:le alluv IV katse-konstrueerimisbüroo.
Selle tootmisüksused paiknesid maaalustes hiiglaslikes tootmiskompleksides Austrias, Melk (kood Quarz), Saksamaal, Rogendorf (kood Quarz II) ja Obergartendorfis (kood Quarz II).
On samuti teada, et osa Haunebu tehnoloogilisi sõlmi valmistati Škoda elektrimootorite tehases.
Kogu projekti juhtis SS ühendus ?Schwarze Sonne? (link).
Repliigi korras tuleb lisada, et sama-aegselt SS:i Vril, Thule, Shwarze Sonne konstrueerimisbüroodega tegelesid taldrikulaadsete lennumasinatega ka Saksa Õhujõudude (Luftwaffe uurimis- ja tootmiüksused, lennundusminister Hermann Göringi (link) valitsemisalas, kui ka Wermachti vastavad asutused, relvastusministri Albert Speeri alluvuses.
Loodi mitmeid projekte ja prototüüpe:
?Discus Ballenzo?(link), ?Feuerball?(link), ?Kugelblitz(link), ?Schütz?, ?V-7?(link), ?Zimmermann?, ?Omega? jt.
Paraku ei olnud tavasõjaväel selliseid ressursse ja võimalusi mida omasid Himmler ja SS.
Nagu selgub USA Õhujõudude Luurevalitsuse poolt tehtud ja rangelt salajaseks klassifitseeritud dokumentaalfilmist ?UFO Kolmandas Reichis?, (mis, aga loomulikult on ka KGB arhiivis) konstrueeris Haunebu seeria lendaparaatide jõumasina silmapaistev Austria hüdrodünaamikateadlane Viktor Schauberger. (link)
(Repliigi korras veel üks fakt: 1946 aastal võttis NKVD erikonstrueerimibüroo, osadeks ühe Punaarmee kätte sattunud, Shaubergeri mootoritest.(link)
Selle seadme tööpõhimõte jäi paraku vene vastava ala spetsialistidele arusaamatuks, lisaks ei suudetud osadeks demonteeritud mootorit enam tagasi kokku panna.
Muidugi võib ka mainida, et selleaegsete NKVD büroode ?nahkpintsakutes teaduslike kaastöötajate? tase oli allapoole igasugust arvustust.
Lohutuseks võib öelda, et NKVD andmetel oli sama probleem ka lääneliitlastel.
III Reichi(link) tehnoloogia, leiutised ja nendel põhinevad seadmed olid niivõrd kummalised, et nende tööpõhimõte jäi tihti arusaamatuks.)
Kõiki Schaubergeri töid kureeris isiklikult Himmler (link), hoidmata seejuures kokku vahendeid.
Hans Kammlerile (link)alluv IV konstrueerimisbüroo (koodnimetusega Buwe-IV), sai oma kasutusse SS:ilt praktiliselt piiramatud finantsid.
Alustati forsseeritult salastatud projektiga ?Hauneburu X-Boot?(link), lendaparaatide tootmiseks.
Projekteeritava Flugscheibe diameetriks oli 26 meetrit.
Taldriku mootoriks projekteeriti nn. ?igavene mootor? ? ?tahhionaator-70?, diameetriga 23 meetrit.
Lendaparaadi juhtimine toimus magnetvälja impulssgeneraatori ?4A-SIC? abil, mis projekteeriti ja valmistati Siemensi ja AEG tehastes.
Valminud töötav aparaat kandis nime HAUNEBU II.(link)
Mõningad tehnilised andmed: Lennukiirus - 6000 km/h. Lennuaeg - 55 tundi.
Valmidus väljumiseks avakosmosesse ? 100%.
Kasulik last ? 100 tonni.
Ekipaa? ? 9 inimest, koos reisijatega ? 20.
Planeeritud tootmise algus 1943 aasta lõpp, 1944 aasta algus.
Haunebu II relvastusest on teada, et 1944 aastal oli paigaldatud aparaadile neli MG 42 kuulipildujat ja kuus 20 mm kiirlaskekahurit MC-213, laskekiirusega kuni 1200 lasku minutis.
Saksa lendavate taldrikute ehk Flugscheibede tegevusest lahingutes, on teada küllaltki vähe.
On tõendeid, et neid kasutati 1944 aastal Valgevene rinde vägede vastu Ida-Preisimaal, Köningsbergi rajoonis.
Arhiivis on säilinud Valgevene Rinde kaardiväediviisi NKVD eriosakonna leitnandi Gennadi Haritonovi raport, kuidas mingi kummaline, Inglise sõjaväe kiivri kujuga fašistlik lennuk, hävitas nende rindelõigus tohutu tulejõuga kuus Punaarmee tanki.(link)
Samuti on mitmeid lääneliitlaste lendurite teateid kontaktidest kummaliste Luftfaffe märkidega taldrikulaadsete lennumasinatega.
Füüsilist, lahingulist kontakti nendega ei saadud kunagi, sest objektid tehes järske manöövreid ja arendades ülisuurt kiirust, kadusid kiirelt lendurite vaateväljast.
Peaaegu alati täheldasid liitlasarmee lendurid, nähes neid tundmatuid objekte, oma lennukite elektriliste navigatsiooni, side ja juhtimissüsteemide rivist väljaminekut.
Eelduste kohaselt on see seletatav Flugscheibede poolt kasutatudt tugevate elektriliste väljade genereerimisega.
Tehnoloogilise keerukuse ja kasutatavate haruldaste materjalide hinna tõttu, ei suutnud Saksamaa oma epohhiloovaid lendaparaate valmistada suurtes kogustes.
Mõned valminud katseeksemplarid erilist sõjalist tähendust ei omanud.
Sõja kulg oli juba otsustatud. Rõngas tõmbus koomale.
Haunebu II lõplik saatus on teadmata, aga USA uurija Vladimir Terzicki andmetel alustati 1943 aastal Haunebu II edasiarenduse Haunebu III ehitamist.
II maailmasõja ajal arendas Saksamaa koos oma liitlastega teljeriikidest edukat sõjategevust nii maal kui õhus.
Merel oli olukord keerulisem.
Maailmamerel olid liitlased, peaasjalikult Briti Kuningriigi merejõud valitsevad.
Vaatamata mitmetele edukatele operatsioonidele olid suured Saksa lahingulaevad blokeeritud Põhjamere ja Läänemere sadamatesse.
Seetõttu oli põhirõhk Saksa väejuhatuse poolt pandud allveelaevadele.
Nende poolt kordasaadetu on meile kõigile hästi teada ja suurte tähtedega kirjutatud maailma sõja-ajalukku.
Et kallutada sõjalist olukorda meredel pealveelaevade osas enda kasuks, otsustati kasutada selleks loodavat uut tehnoloogiat, Flugscheibe HAUNEBU III.(link)
Loodud lendaparaadi diameeter oli 76 meetrit, kõrgus 30 meetrit.(link) Relvastuseks otsustati monteerida neli suurtükitorni soomuslaevalt ?Von Lützow? kuhu igaühesse oli monteeritud kolm 203 mm. suurtükki.
Samas peab mainima, et lahingulaevade suurtükitorne otse monteerida loodud taldrikule ei olnud tehniliselt võimalik. Suurtükitorni tekiehitusele lisandub paraku ka varjatud, vertikaalne osa, mis ulatub sügavale laeva sisemusse, kus paiknevad mürskude transpordišahtid ja muud tehnoloogilised sõlmed, kogu varjatud osa kõrgus on 13?15 meetrit.
Seetõttu ei olnud seda kõike võimalik mahutada Haunebu sisemusse.
Ajutiselt paigaldati taldrikule kolm tagasihoidlikuma kaliibriga kahurit.
Terzitcki väidab, et 1945 aasta märtsis Haunebu III lendas ringi ümber maakera 40 kilomeetri kõrgusel ja maandus Jaapanis, Keiserliku Mereväe baasis Kuras.(link)
Seal, laevaehitustehases oli Saksamaa tellimusel loodud tehniline lahendus Haunebu III:le suurekaliibriliste suurtükkide monteerimiseks.
Lahingulaevalt ?Jamato? demonteeritud üheksa 460 mm. suurtükki said endale uue koha Haunebu III relvastuses.(link)
Peab muidugi tõdema, et sellise relvastuse kaal oli tohutu, iga suurtüki kaal eraldi oli juba 70 tonni.Lisaks loodud soomustornid ja mürsuvaru.
Kirjanduses muidugi kinnitatakse, et Haunebu III tõstevõime, oli endaloodud gravitatsiooniväljas praktiliselt piiramatu.
Jaapanis viibimise ajast on meieni jõudnud ka fakt, et Haunebu vajas tankimiseks, ehk kütusevarude täiendamiseks ainult suruõhku ja suures koguses vett.
Samuti vahetati välja taldrikul olnud 60 hävituslennuki hõbeakut.
Vett ja suruõhku tarbis tööks Schaubergeri poolt loodud Haunebu hüdrodünaamiline tahhionaatormootor (elektromagnetiline gravitatsioonimootor), mis tsiteerides dokumente
? kasutas praktiliselt lõpmatut gravitatsioonienergiat, genereerides ise, vastasmärgilisi välju??
Tänapäeval on teada ka eelmisel sajandil 20-30 aastatel SS kapteni Hans Coler: poolt loodud nn Coleri konverter, mis muudab gravitatsioonienergia elektrienergiaks.
Nende konverterite praegu tundmatuid edasiarendusi tootsid 1942 ? 1945 ?Siemensi? ja ?AEG? tehased.
Lisaks lennuaparaatidele kasutasid sakslased neid kui lõpmatuid energiaallikaid, ka sõja lõpul loodud tohututes 5000 tonnistes allveelaevades ning oma salajastes allmaabaasides.
![[Pilt: vrilerinnen.jpg]](http://www.thinkaboutit-aliens.com/wp-content/uploads/2012/12/vrilerinnen.jpg)
