Ma olen tolle inimese esimest(?) raamatut (aastal 2013?) lugenud, pealkirja ei mäleta. Lahendustele soovitasin ka pilgu peale visata, et mida tema kui füüsik arvab.
Mulle esimene raamat kohati avaldas muljet küll, kuid väga ettevaatlikuks tegi sealtoodud inimkonna arengujärkude jagamine: esiaeg - antiikaeg - tänapäeva kristlik kultuur. Hoolikalt varjatud tagasihoidlik kui sügavalejuurdunud kristlik maailmapilt kumab läbi. Kuivõrd see suudab üldist käsitlust kahjustada-piirata, ma kindlalt öelda ei oska.
Kuid ... ma sooviksin ka, et mõni füüsikat jagav isik veelkord ka nendele uutele raamatutele pilgu peale viskaks (temaatika on esimesega sama), et hinnata, kas sellel valemiterägastikul seal on mingi reaalne mõte ka sees või ei.
Mulle endale paistab tema mõttekäikude juures silma suurte "aukude" olemasolu. On midagi põhjalikult puust ja punasest selgeks tehtud, ja siis on sooritatud "hüpe üle augu" ja jõutud ulmelise järelduseni.
Üks näide.
Ta võrdleb elava inimese aju ja teadvust selles suletud vooluringiga. OK. Lamp põleb, teadvus särab.
Surnud inimese oma avatud vooluringiga. No OK. Lamp kustu, (keha)teadvus kutu. Voolu pole, pinge on. Kas on nii? Kuid kuidas sealt ikkagi teadvuse (hinge) surematuse välja saab lugeda? Surematu võib olla küll see keha või individuaalse teadvuse ülene universaalne teadvus, kuid Maailmataju rääkis ikka ühe inimese "vooluringist".
Võimalik, et ka minu arutluskäik on vigane. Kuid targemaks muidu ei saa, kui oma rumalust avalikult ei eksponeeri.
See Maailmataju esitas väga häid vastuväiteid ja põnevaid arutlusi Jaan Aru
Teadvuseteaduse blogis. Seal ta kristlusel välja paista ei lasknud.