[wirxx]

Kas keegi on selle teosega kokku puutunud? Ise alles alutasin.Eesti raamat 1989 aga kirjanik väidab aega on olnud palju siis materjali kogumiseks 1941-1945.Huvitav on see ,et palju vestlusi ja intervjiuusid on kaheksakümnendateni siin.... Antud raamat mis minu käes on Tallinn"EESTI RAAMAT" 1989.Autor väidab ka et 90% infost on ainult dokumentidel ja arhiividest,kuna ta elanud nii Saksamaa DV kui ka Saksamaa LV.Arvestades aega mil raamat kirjutatud on siis kommunismi ülistamisest ei pääse. Lihtsalt panin teema yles äkki kellegil on kogemus ,et kas tasub lugeda lõpuni....

Midagi jääb õhku....

---

[wirxx]

Olen siis nyyd seda raamatut uurinud ja puurinud..Täielik teema ajast kui MRP avalikustamata ja NSVL vägede ülistamine. General plaan "Ost" tehtud selliseks et Eestis tapeti kõik juudid ja kohalik kontigent oli germaniliseerimise kõlbulik.Tegelikult Eestis tapeti või vangistati Saksa okupatsiooni ajal ainult need inimesed kes sooritasid kuritegusid eesti rahva vastu.Raamatus see inimene kirjutab et lugege OST programmi välja saatmisi kui hävitamisi
----loll jutt...mu enda vanaema töötanud reichi alluvuses ja nende austus ja lugupidamine ei kattu täna päeva allikatega.Ta rääkis neid asju aastal 1986 kui ma poisike aga mäletan kõikke.

Kui kellegil näha sellist vaadet selllise raamatu näol ja on soovi seda raamatut hoida oma käes siis andke märkku.
Laenan välja kui transpordi ise organiseerite.Oma ette hea ja huvitav lugemine......

---

P.S.

Kellel huvi sellise nn. vana raamatu laenutamise vastu siis saata email wirroja@gmail.com aga raamat jõuab euroopasse alles 22.12.2016 kuna ise viibin teiselpool maakera selle ajani ja see on minuga siin kaasas...

[togli]

Võta seda raamatut ilukirjandusliku romaanina.

Esiteks ilmus teos esmakordselt 1984. aastal kui oli sügav vene aeg ja käimas külm sõda.
Teiseks oli juudi päritolu Lev Bezõmenski aastal 1945 nõukogude luureohvitser.
Mingit objektiivset kirjeldust natsi saksamaast kui oma verivaenlasest ei tasu sellise tausta juures otsida ega loota.

Arvustus raamatu kohta ajakirjas Akadeemia ; 2 1990 lk.197-200
http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:101377

Lev Bezõmenski. Kolmanda Reich'\ lahendatud mõistatused: Mitte ainult möödunust. Tallinn, Eesti Raamat, 1989. 512 lk.

Kolmandat Riiki näib ümbritsevat mingi eriline kuri lummus. Natsliku Saksamaa kaheteistkümne-aastases ajaloos on ühtaegu midagi loomuvastast, hirmuäratavat ja salapärast.

Üks neist, kes juba aastaid väsimatult jahib Kolmanda Reich'\ saladusi, on N, Liidu ajaloolane ja kirjanik Lev Bezõmenski. Ta kirjutab oma 1984. aastal ilmunud teose eessõnas: «Autor toetub oma töös dokumentidele, ainult dokumentidele ja veel kord dokumentidele. Ma kaitsen ajalooproosat, mille on loonud ajalugu ise, täis sellist ootamatut materjali, mida ei mõtle välja ka osavaim fantast» (lk 8). Sellist teguviisi tuleks ju ainult kiita, sest mis võiks olla tänuväärsem kui dokumentidele tuginev ajaloosündmuste aus ja erapooletu rekonstrueerimine.

Raamatut lugedes süveneb aga aimus, et autoril pole õnnestunud enda esitatud põhimõttest kinni pidada. Üldistuste ja (sotsiaalse maailmapildi, olemasolevate, praktikas verifitseeritud humanitaarteooriate jne kaasabi) loodud) seletuste aluseks ei ole faktid. Vastupidi, lähtepunktiks on meile ammutuntud ajalookontseptsioon, mida viimasel
ajal visalt nimetatakse «stalinlikuks». Faktid omandavad sel juhul eeskätt illustreeriva tähenduse. Niisugust funktsiooni suudab täita aga ainult osa fakte, teised muutuvad kasutuskõlblikuks kohase interpretatsiooni abil, osa tuleb vastavalt vajadusele ümber teha või lihtsalt maha vaikida.

Aastakümneid on Nõukogude Liidu ajaloolased püüdnud tõestada, et 1939. a kevadsuvised läbirääkimised Nõukogude-Inglise-Prantsuse pakti sõlmimiseks ebaõnnestusid inglaste ja prantslaste süü tõttu. Viimased ei suutnuvat õigeaegselt tagada oma liitlaste Poola ja Rumeenia nõusolekut Nõukogude vägede minekuks läbi nende territooriumi sõjalise konflikti puhul Saksamaaga. Sama seisukohta jagab ka L. Bezõmenski. Enamgi veel: «Hitler sai alustada 1. septembril 1939 sõda ja Poolale kallale tungida üksnes seepärast, et Inglismaa, Prantsusmaa ja Poola tollased juhid olid Ühendriikide ilmsel heakskiidul nurjanud lepingu Nõukogude Liiduga» (lk 157). Ent miks pidid Inglismaa ja Prantsusmaa olema huvitatud lepingu nurjamisest? Et suunata agressioon itta. Poola ja N. Liidu vastu? Väheusutav, sest kõigile pidi selge olema, et pärast Nõukogude Liidu purustamist annavad sakslased löögi Läänes. Ilmselt nurjas kolmik-lepingu hoopis N. Liit. Pakt Saksamaaga näis esialgu märksa ahvatlevamana, silmapiiril olid kindlad territoriaalsed juurdelõiked, mis hiljem fikseeriti Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollis (sellest «ei tea» L. Bezõmenski midagi). Vägede viimise nõue läbi Poola (teades välisminister Becki kategoorilist vastuseisu) oli ilmselt provokatsioon kolmiklepingu põhjalaskmiseks.

Dunkerque ja võitlus Inglismaa pärast. Dunkerque’i saladus on L Bezõmenski jaoks äärmiselt lihtsalt lahendatav - sakslastel polnud jõudu mere äärde surutud Briti-Belgia-Prantsuse väekontingendi hävitamiseks. «Et jääda objektiivseks», kasutab autor ühe pealtnägija, kindral von Bocki päevikut. 26. mail 1940. a on aga Boek kirjutanud, et Saksa tankiväele anti lõpuks luba uuesti peale tungida: «Ent nad ei tohi hõivata Dunker<|ue’i, vaid peavad selle üksnes ära lõikama» (lk 167). Teine tunnistaja, tollal diviisi «Suur-Saksamaa» juhtinud kindral von Schwerin oli samuti veendunud, et tegemist oli Hitleri poliitilise, s.o mitte sõjasituatsioonist tingitud otsusega

Küsimus Dunkerque‘ist haakub Hitleri plaanidega Suurbritannia suhtes üldse. Oli operatsioon «Seelöwe» mõeldud ainult inglastele psühholoogilise surve avaldamiseks või oli sakslastel tõsi taga? L. Bezõmenski toetab kindlalt viimast versiooni. Kas sakslased aga üldse olid suutelised Briti saari 1940. a suvel hõivama? Inglise suurimaid sõjaajaloospetsialiste Basil H. Liddel Hari vastab sellele jaatavalt: «Kui sakslased oleksid suvalisel hetkel kuu aja jooksul pärast kallaletungi Prantsusmaale teinud dessandi Inglismaale, oleks
olnud vähe šansse nende vastu seista* (B. H. Liddel Hart. History of the Second World War. New York, Putnam, 1971, p 708). Ent hiljemgi, 1940. a septembri esimesel nädalal, pärast Briti lennuväe raskeid kaotusi, oli nähtavasti võimalik maandada Inglismaale 40 Wehrmacht"\ valikdiviisi. Viimastest oleks ekspertide arvates piisanud Inglise armee purustamiseks 3—4 nädala jooksul. Seega kordus Dunkerque'\ variant: Hitler püüdis säilitada Briti impeeriumi ning sõlmida temaga liitu, avaldades inglastele eeskätt psühholoogilist survet.

Käsitledes õhusõda Inglismaa kohal, puistab L. Bezõmenski allikatele viitamata (mis on raamatule üldse iseloomulik) andmeid nagu küllusesarvest. Paraku on nad peaaegu kõik vähem või rohkem ebatäpsed (lk 178). Pärast esimesi, suhteliselt ebaõnnestunud rünnakuid otsustas Luftwafle 15. augustil taktikat muuta (mitte 13. augustil, nagu väidab autor); 17. augustil ci toimunud Inglismaa kohal üldse õhulahinguid, otsus Londoni pommitamiseks langetati 31. augustil (mitte 4. septembril); 7. septembril ründas Londonit 625 pommitajat ja 648 hävitajat (mitte 300 ja 600) jne jne. (Vt Olaf Groehler. Geschichte des Luftkrieges 1910 bis 1970. Berlin, Miiitärverlag der DDR, 1975, S 254—271.)

Erilist tähelepanu pöörab L. Bezõmenski sõjasündmustele Idarindel, eriti Stalingradi lahingule. Autor on pahane SLV «Schöningi» kirjastuse õpiku peale (1970), kus on julgetud Stalingradi võitu võrrelda liitlaste võiduga Põhja-Aafrikas mais 1943. Õpikus väidetakse nimelt, et Stalingradi all kaotas Saksa armee ligi 200 000 meest, Tunise piirkonnas võeti vangi aga 250 000 meest. L. Bezõmenski märgib, et tegelikult kaotasid sakslased Stalingradi all 330 000 mecsl (mõeldud on ilmselt ümberpiiratud grupeeringut), Põhja-Aafrikas võeti äga vangi kõigest 130 000 (lk 335). Saksamaa Liitvabariigi allikad annavad tavaliselt Stalingradi lahingute kaotusteks 250 000 meest, feldmarssal Paulus ise toob arvu 220 000 (Gerbard Förster, Olaf Groehler. Der zweite Weltkrieg: Dokumente. Berlin, Militärver-lag, 1972, S 191). Põhja-Aafrikas võeti vangi, vaatamata L. Bezõ-menski ägedale vastuseisule, siiski 252 000 meest (G. Förster, H. Hel-mert. H. Schnitter. Der zweite Weltkrieg: Militäriseher Verlauf und Chronik. Leipzig, Enzyklopädie, 1962, S 138).

Punaarmee ja Wehrmacht'i üldkaotustc andmeid L. Bezõmenski ettenägelikult ci esita (nagu enamik N. Liidu ajaloolasi). Sõjaajaloolane Juri Geller on arvanud Punaarmee kogukaotuseks 22 miljonit (koos tsiviilelanikkonnaga 46 mlj). Wehrmacht kaotas 3 miljonit meest (koos tsiviilelanikkonnaga 6 mlj), sealhulgas Idarindel 1,5 miljonit. Seega tuli Idarindel ühe langenud Saksa sõduri kohta u 14 Nõukogude sõdurit (KD. Tejuiep. HeeepHoe sxo õbi-noro. —
A|>y*6a HapoAUB. Nt 9. 1989, c 242). Allakirjutanu arvutused langevad Gelleri tooduga üldjoontes ühte. Nõukogude Liidu pealetungi-opcratsioonides aastail 1943 -45 oli Gelleri järgi kaotuste suhe u 1:10 sakslaste kasuks. Talvesõjas oli see suhe 1:11 soomlaste kasuks 27 000 : 300 000 (T. Peilsara. Der finnisch-russisehc Krieg. Hclsinki, 1943, S 28).

Sõja võidu peapõhjuseks toob L Bezõmenski «nõukogude korra», jältes seletamata, niis ühist oli ja nn N. Liidu režiimil «nõukogude süsteemiga».

Raamatus on, tõsi, mõningaid uudseid fakte, ent tervikuna esindab L. Bezõmenski töö kindlalt ajalookirjanduse eilset päeva.

Henn Käärik

[wirxx]

Tere! Jõudsin üle kivide kändude lõpuni selle jura.Olen tänulik Toglile lisa info eest.Arvasingi ,et seal ikka enamus häma ja võltsinguid ,et NSVL näidata Euroopa päästjana.

[I'll be back]

Tegelikult Eestis tapeti või vangistati Saksa okupatsiooni ajal ainult need inimesed kes sooritasid kuritegusid eesti rahva vastu.

Üpris asjatundmatu lause. Pigem ikka need, kes sooritasid kuritegusid saksa okupatsioonivõimude vastu. Näiteks need noorukid ja mehed, kes sõja eest üle lahe Soome pügenesid, riskeerisid suuresti kättesaamise puhul mahalaskmisega. Ja kuna juudid olid Kolmandas Riigis kuulutatud ametlikult alamrassiks, siis nendega ka vastavalt käituti. Pool eesti juudi kogukonnast evakueerus Nõukogude Liitu, teine pool, kes kohale jäi, läks valdavalt kõige liha teed. Pole mõtet arendada suht-koht rumalat sinisilmset naiivsust, nagu olnuks saksa okupatsioon Eestile ja eestlastele mingi eriline õnnistus. Saksa raudteevalitsus kehtestas muideks Eestis ihunuhtluse...lugege Hjalmar Mäe mälestusi.