[Staffi]

Viimasel ajal liiga tihti minuga nii, et tuttavad mind ei tunne ära. Täna Tallinnas olles nägin, et minu hea tuttav tuleb vastu, hakkasin liikuma talle otsejoones. Tema proovis vältida mind, mõeldes ise, et miks võõras ei astu kõrvale. Kui olime ninapidi koos siis ta tundis mind ära. Eelmine nädal oli sama juhtum minu küla tuttavatega, ma isegi proovisin tervitada, inimesed ikka ei tundnud mind ära ( vaatasid imestunult, et miks võõras tervitab). Elu jooksul selliseid juhtumeid on olnud väga palju. Ja-h, räägitakse, et kui tuttavad ei tunne- siis saad rikkaks. Ei vasta tõele.

[Mannu]

Ma ei tea, kas see nüüd tõsi on, aga kujutan ette , et sellise nähtuse üheks seletuseks võiks olla see et sa oled tänaval või muus sarnases üldkäidavas kohas kas siis mingi "maskiga" (keep smiling vms) või just vastupidi - ei viitsi maski ette tõmmata. Ja muidu suheldes oled siis vastavalt maskita (või ilma). Selline inimene minu oletust mööda jääb ka fotodele tihti mingi krampliku või mitteloomuliku näoga.

Aga ma tõesti ei tea, kas see seisukoht võib õige olla.

[Rein]

Kui vaatad sellest vinklist, et siin ma ju olen, kuidas te mind ei näe, siis nagu ego küsimus.

Kui vaatad sellest vaatenurgast, et nüüd on hea võimalus alustada iseseisvat elu ning elada erakuna, või luua uus sõpruskond, vennaskond vms, st aeg on küps alustada "uut elu", mis iganes see siis on. Märgid ju näitavad, et hea võimalus jätta vana.

Jäta vana ja vanad suhted.

Alusta uut.

[Nielander]

Kohe tuleb mõttesse kaks küsimust, millele oleksid pidanud esipostitust kirjutades omaltpoolt vastama. Teised riided või soeng?
Lisaks sellised väga rasked küsimused - ehk sind ei tunta nii palju või sa ei ole päris selline inimene keda need inimesed tunda tahaks?
Lisaks kõigele tuleb arvestada keskkonnaga. Tallinn ei ole küla ja liiga palju inimesi tuleb sealses linnapildis tänaval vastu. Täiesti normaalne, et igale tähelepanu ei pööra ju.

Omaltpoolt tekib küsimus, et kuivõrd on tegemist parateemaga.