Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Objektiivse elumõtte puudumine
#76
Mis takistab mõtte loomist. Väga raske öelda.

Võibolla varasemate ideoloogiate kokkukukkumine. Erinevad tõendid, mis viitavad inimese vajadusele leida endast suuremaid ja püsivamaid väärtusi, objektiivse heakskiidu näol, kuid mida ei leidu.
Kõige loodu kadumine, väärtuste puudumine asjades endis- ilma konkreetse vaatlejata pole ka tehtul tähendust.
Teadmine, et päevad eristuvad tuntaval tasandil ainult Inimese tegude ja emotsioonide poolest.
Kõik senine kui illusoorne tõekspidamine- maailm on kaos, milles korda üritame näha.
Eksistentsiaalne vangistatus+ kogu kompott, mis inimeseks olemise juurde käib ja palju muud.


(25-02-2015, 16:49 )Chaos Kirjutas:
(25-02-2015, 16:10 )Balzzar Kirjutas:
(25-02-2015, 15:00 )Chaos Kirjutas: sest elu mõte ongi mitte välja surra. Mis on väga objektiivne ja mida on elu tõestanud kõigi nende miljardite aastate jooksul.
See on omadus mitte eesmärk.
Nii et elu mõte polegi oma geene edasi anda vaid see on elu omadus. Sama nagu kivi omadus on olla kõva? Smile
Ma polegi nii kunagi mõelnud, et mu kassi omaduseks oleks paljunemine. Selline mõtlemine kaldub juba kreatsionismi. Ma usun, et evolutsioonist ja selle olemasolust oleme ikka ühel meelel?
Vastasel juhul kaob mul huvi siinteemas kaasa rääkida.
Geenide edasi pärandumine ei ole mõte iseeneses. Mõtestatud tegevuse käigus võib seda muidugi teha. Kivi on ,, kõva" - see ei ole mõte, vaid tuletatav omaduslik vorm.
Kassil on bioloogilised funktsioonid millele toetudes ta paljuneb.

Ajasite pisut asja sassi. Kivi omadus ei ole kõva olla, vaid kõvaks tunnistatakse selle füüsilist tervikliku vormi.



Vasta
#77
(25-02-2015, 16:10 )Balzzar Kirjutas:
(25-02-2015, 15:00 )Chaos Kirjutas: sest elu mõte ongi mitte välja surra. Mis on väga objektiivne ja mida on elu tõestanud kõigi nende miljardite aastate jooksul.
See on omadus mitte eesmärk.

Huvitav mõte jha, pigem siis omadus, elu ISE ju ei mõtle, et nüüd ma kannan mingeid geene edasi, ta lihtsalt on. Elul on ükskõik, kas üks liik kaob või ei ja kui kaobki, siis tuleb teine asemele. Elu on kui ÜKS pidev liikumine, ühest ainest teise, kus elu toidab surma ja surm toidab uut elu.
Vasta
#78
(25-02-2015, 16:49 )Chaos Kirjutas: Nii et elu mõte polegi oma geene edasi anda vaid see on elu omadus. Sama nagu kivi omadus on olla kõva? Smile

Mõtte või eesmärgi annab tajuja mitte nähtus iseeneses. Kivil on omadus mitte eesmärk.
Vasta
#79
Elumõtte otsingud ei tulene valdavas osas sellest, et peetakse ennast teistest loomadest paremaks. Selle otsimist soosib teadmatus, huvi, ning ka kindlustunde puudumine.
Suuresti soosib seda dualistlik maailmatunnetus.
Inimesed pole ahvid. Inimesi peetakse teatud ahviliikidega suguluses olevateks, kuid kõrvalharudesse kuuluvaks. See pole väärtushinnang, vaid teaduslik selgitus. Tohutu tõendite hulk räägib selle kasuks.
,,Muul elul pole mõtet''- see on väärtushinnang, kuid objektiivsemalt vaadates, eluvormidel pole eraldiseisvat olemusliku ,,mõtet''.

Jumala poole pöördumine- seda selgitab inimese evolutsiooniline arenguaspekt.
Vasta
#80
(25-02-2015, 17:16 )Balzzar Kirjutas:
(25-02-2015, 16:49 )Chaos Kirjutas: Nii et elu mõte polegi oma geene edasi anda vaid see on elu omadus. Sama nagu kivi omadus on olla kõva? Smile

Mõtte või eesmärgi annab tajuja mitte nähtus iseeneses. Kivil on omadus mitte eesmärk.
Arvan samuti. Niisugune nagu on inimese maailma tajumine, niisugused on ka mõtted tema peas.
Pilves ilm - pessimistlikud mõtted
Päike paistab - optimistlikud mõtted







Vasta
#81
Mõte on tihti inimese projektsioon nähtustele, nähtused iseeneses ei oma mõtet. Geenide pärandumine toimub näiteks sugulisel teel, milleni ei pruugi viia mõtestatud tegevus. Ka gravitatsioonil ei ole mõtet olla selline nagu see on. Me tajume seda ja ,, allume'' selle seaduspärasustele.

Olelusvõitlus kui selline leiab aset juba väga kitsal tasandil ja see ei toimi mõtte toel.


Vasta
#82
,,Pean paremaks- ''see on seisukoha omistamine.
Ma ei pea end paremaks, vaid teistsuguseks.

Evolutsiooniteooria kirjeldab, et samaliiki isendid hoiavad kokku ja kaitsevad end teistega võrreldes rohkem, kuna sisaldavad liigi püsimajäämiseks sarnaseid geene. Samas toimub konkurents ka liigisiseselt( tugevamad isendid saavad geenide edasiandmise õiguse jne).

Paremaks pidamine tuleneb tihti sellest, et inimene oma mõttetasandil ei suuda omistada arvatavale mitteteadlikule eluvormile samaväärseid tundeid, emotsiooni jne. Jällegi, see on liigi kaitse seisukohalt mõistetav lähenemine.
Õnneks on inimese tõusev intellekt ja teadvuslikus aidanud kaasa ka alternatiivsetele lähenemismeetoditele.
Seda põhjusel, et eneseteadvus ja just loogilise mõtlemisvõime areng on evolutsioonis üsna hiline nähtus.
,,Elu ja geenid'' see on keeleline kokkulepe, vaadeldavale, mõõdetavale või muul moel tajutavale nähtusele. Jällegi, see ei ole asi iseeneses, see on keeleline kokkulepe.


Füüskalised loodusseadused on mingites konditsioonides aidanud kaasa funktsioneerivate organismide tekkele.
Vasta
#83
(25-02-2015, 17:16 )Balzzar Kirjutas: Mõtte või eesmärgi annab tajuja mitte nähtus iseeneses. Kivil on omadus mitte eesmärk.
Kas ilma eluta on olemas taju ja tajuja? Eluga kaasneb tajumine ja seega võiks öelda, et ka elu tajub ja ta võis enda eesmärgiks seada ennast edasi kanda (näiteks geenide edasiandmine ja paljunemine).
Vasta
#84
Erineme, aga mitte sellisel viisil, et oleksime kui jumalused.

Keegi pole väitnudki, et inimesed pole karjaloomad. Kes on väitnud, et me erineme loomadest kosmilisel moel?
Muideks empaatiavõime iseärasused avalduvad liigiti erinevalt. Ka huntidega koos kasvanud inimlaps peab lugu just karjas kehtivatest normidest.
Mida sarnasem on erinevate liikide isendid seda tõenäolisemalt omistatakse sarnaseid ja enesele väärtuslike omadusi ka teistele. Inimese puhul mängib lihtsalt suuremat rolli kasvatus, keskkonna tingimused ja palju muud.

Toote teemasse sisse aina kaugemaid ja kaugemaid argumente oma algupärasest väitest. Soov näha kellegi libastumist, et siis pealejäämine deklareerida?
Vasta
#85
(25-02-2015, 18:27 )kage Kirjutas:
(25-02-2015, 17:16 )Balzzar Kirjutas: Mõtte või eesmärgi annab tajuja mitte nähtus iseeneses. Kivil on omadus mitte eesmärk.
Kas ilma eluta on olemas taju ja tajuja? Eluga kaasneb tajumine ja seega võiks öelda, et ka elu tajub ja ta võis enda eesmärgiks seada ennast edasi kanda (näiteks geenide edasiandmine ja paljunemine).

Võimalik, kuid esmalt võiksite pakkuda tõendeid, et MÕTET on võimalik formuleeruda eluavaldumise primitiivsematel tasanditel.
Mõtte kui sellise annab ikkagi mõtlev( keerulise närvisüsteemiga) ja teatud evolutsiooniastmel olev olend.
Laiemalt mõtlemine on muidugi avastamise ja edasiliikumise aluseks, kuid neist lõplike järeldusi teha on mitte midagi ütlev.
(25-02-2015, 18:38 )Chaos Kirjutas: Ei ma ei soovi kellegi libastumist. Minu jaoks on elul mõte olemas, ma püüan mõista neid kellel seda ei ole. Miks ei ole jne..

Muide vaadeldavad asjad mida saab nimetada nähtuseks on näiteks jää sulamine veeks või puu põlemine söeks.

Nähtusteks võib tinglikult lugeda kõike mis tavapärasest vaatleja jaoks eristub ja mida on võimalik kuidagi fikseerida, milles on esikohal muutused.
Nähtused leiavad aseterinevatel tasanditel. Kõike ei saa palja silmaga fikseerida, ega ka mitte tunnetada.

Vasta
#86
Tekib probleem kui väidate, elul endal( iseeneses on mõte),seda siis vaatleja väliselt. Absoluutset elumõtet kui sellist kas ei ole või puuduvad seda kinnitavad ja arvestatavad tõendid.
Metafüüsiline( asi iseeneses) on tunnetamatu ja tõenäoliselt eeldab alati kedagi,kes sellele mingisuguse sisu omistab.
Teema tegingi, sest arvasin pikalt, et elul on väärtus iseeneses ja soovisin erinevaid arvamusi, mis minu väiteid kinnitaks või ümber lükkaks.


Vasta
#87
(25-02-2015, 18:15 )mtrxx Kirjutas: Seda põhjusel, et eneseteadvus ja just loogilise mõtlemisvõime areng on evolutsioonis üsna hiline nähtus.

See pani mind mõtlema, et kui hiline nähtus siis on eneseteadvus?
Paljud faktid osutavad ju sellele, et loominguline intelligentsus
on tänu avastatud koopamaalingutele ja kirjamärkidele pärit Aafrikast 75 000 aasta tagusest ajast.
http://forte.delfi.ee/news/teadus/avastu...d=44974527

Minu teada ei saa olla loomingulist intelligentsust ilma eneseteadvuseta.
Tõsi ka ahvid imetlevad end peeglist ja maalivad pilte, aga...
Millal tekkis inimestel eneseteadvus?

Pealegi on eneseteadvus arusaamine enese hingelisest, vaimsest ja füüsilisest olemasolust.
Kui see sulle tüli ei tee, siis ehk täpustad, mida eelneva lause all silmas pidasid. Võid täpsustada ka mänguliselt.
Vasta
#88
(25-02-2015, 19:28 )Müstik Kirjutas: Pealegi on eneseteadvus arusaamine enese hingelisest, vaimsest ja füüsilisest olemasolust.
Kui see sulle tüli ei tee, siis ehk täpustad, mida eelneva lause all silmas pidasid. Võid täpsustada ka mänguliselt.

Jah, tee seda mänguliselt, oleks põnevam. Pisut ära hakkab tüütama lugeda seda kuiva teoreetilis/filosoofilist arutelu wink.
Vasta
#89
(25-02-2015, 19:23 )Chaos Kirjutas: Kas oma laste suureks kasvamist näha pole juba piisavalt suur väätus, et elada? Elule annabki see ju mõtte.

Minujaoks mitte. Aga kuidas kellegile.
Vasta
#90
(25-02-2015, 19:28 )Müstik Kirjutas:
(25-02-2015, 18:15 )mtrxx Kirjutas: Seda põhjusel, et eneseteadvus ja just loogilise mõtlemisvõime areng on evolutsioonis üsna hiline nähtus.

See pani mind mõtlema, et kui hiline nähtus siis on eneseteadvus?
Paljud faktid osutavad ju sellele, et loominguline intelligentsus
on tänu avastatud koopamaalingutele ja kirjamärkidele pärit Aafrikast 75 000 aasta tagusest ajast.
http://forte.delfi.ee/news/teadus/avastu...d=44974527

Minu teada ei saa olla loomingulist intelligentsust ilma eneseteadvuseta.
Tõsi ka ahvid imetlevad end peeglist ja maalivad pilte, aga...
Millal tekkis inimestel eneseteadvus?

Pealegi on eneseteadvus arusaamine enese hingelisest, vaimsest ja füüsilisest olemasolust.
Kui see sulle tüli ei tee, siis ehk täpustad, mida eelneva lause all silmas pidasid. Võid täpsustada ka mänguliselt.

Eneseteadvuse progresseeruv areng tõi kaasa selle, et suudeti hakata mõtestama enda olemust ja ka ümbritsevat maailma.

Tegelikult tegin eksimuse. Eneseteadvus võis areneda palju varem, kuid tänapäevane loogiline mõtlemisvõime on hilisem nähtus. Sellest tulenev abstraktne mõtlemine jne.
Raske on defineerida ka ,,esimest'' inimest. Eellased olid peamiselt vaid instinktide baasil tegutsevad, kuid omasid teatud määral eneseteadvust.
Vasta
#91
Intelligentsus on pigem mingisugune võrdluspilt, kellegi või millegi suhtes.

No jah, ka universaalne teadvus võib eksisteerida. On ju pakutud erinevaid teooriaid jne.
Samas tuleks nende suhtes kriitiline olla. Ennatlikult välistada muidugi ka ei tasuks.
(25-02-2015, 19:51 )Chaos Kirjutas: Tegelikult me ei tea eneseteadvusest mitte midagi. On olemas erinevaid hüpoteese, milles pole võimatu ka see, et teadvus pole intelligentsusega otseselt seotud.

midagi enamat saaksime rääkida kui hakatakse arvutitega täpemalt emuleerima inimese ajurakkude vahelist närvivõrkke. Sinna on aga pikk tee veel

No neuroteadus on avastanud ja selgitanud juba päris palju. Ei saa väita, et me ei tea midagi.
Vasta
#92
Oh ammendavateks vastusteks on veel pikk maa käia. Nautigem seniks protsessi, kui ka progressi.
Vasta
#93
(25-02-2015, 20:13 )mtrxx Kirjutas: Oh ammendavateks vastusteks on veel pikk maa käia. Nautigem seniks protsessi, kui ka progressi.

On küll pikk tee veel käia. Eriti seetõttu, et inimkond on pikalt käinud valel rajal.

Kui rääkida teaduslikust loogikast, siis teerajaja oli Platoni õpilane Aristoteles, kes lõi loogika vallas (oma eelkäijate töid kasutades) tervikliku õpetuse selle kohta, kuidas teha korrektseid ja vältida vigaseid järeldusi.
Samas ilma Elüüsiuse salajase ja saladusliku müsteeriumita puuduks meil kreeka filosoofia ja ehk ka palju muud. Neis müsteeriumites osalesid nii Platon, Aristoteles, Cicero, Marcus Aurelius, Kuningas Oidipuse autor Sophokles, väejuht Alkibiades jt.

Tänapäeval aga on selgunud, et hoolimata ratsionaalse mõtlemise eelistest, ei ole see inimestele sugugi kõige enam rahuldust pakkuv seisund. Läbi inimajaloo on inimesed püüelnud nn. muutunud teadvuseseisundi poole. Paraku tänapäevane tarbimiskultuur kultiveerib põhiliselt ühte võimalust muutunud teadvusesisundisse minekuks - see on alkoholi tarbimine.

Aga õnneks on teadlased hakanud viimasel ajal tõepoolest välja töötama mitmeid tehnikaid, mis aitavad inimestel oma tavateadvusest eemalduda ja saada tervendavaid, arendavaid, transformeerivaid ja loovaid seisundeid. Seega jõuame ehk varsti tiiruga tagasi vanaaja müsteeriumide juurde, milledes kuulsad targad oma teadvust avardasid.

Aga mine sa tea, mis üllatusi elul varuks võib olla. Elu on juba selle pärast elamist väärt, et see on üllatusi täis.







Vasta
#94
Vägagi nõus.
Vasta
#95
(25-02-2015, 18:40 )mtrxx Kirjutas: Võimalik, kuid esmalt võiksite pakkuda tõendeid, et MÕTET on võimalik formuleeruda eluavaldumise primitiivsematel tasanditel.
Mõtte kui sellise annab ikkagi mõtlev( keerulise närvisüsteemiga) ja teatud evolutsiooniastmel olev olend.
Laiemalt mõtlemine on muidugi avastamise ja edasiliikumise aluseks, kuid neist lõplike järeldusi teha on mitte midagi ütlev.
Kas me otsime elu mõtet, st miks elu on olemas ja mis on elu kui subjekti eesmärk või otsime seda elu mõtet mille teadvus elule soovib omistada kuna ilma eesmärgita tundub elu mõttetu? St mis mõte on sellel, et üks taim või inimene kusagil elab ja kasvab ja tegutseb või mis eesmärgi taim või inimene enda elule omistab? Esimesel juhul saame ainult filosofeerida ja igasuguseid variante välja pakkuda, nt paljunemine, kogemuste saamine, arenemine jne teisel juhul saab ainult mõtlev olevus enda elule mõtte ja eesmärgi omistada.
Vasta
#96
kage
Kes on sinu arvates mõtlev olevus? Kas ainult inimene võib omale elueesmärgi seada?
Kuulaks sinu filosoofiat!
Vasta
#97
Minu arvamus on, et 99% inimestest suudab elada rahus vaid seetõttu, kuna ego kaitsemehhanismid seisavad hea, et meel iseenda vastu ei pööraks.
Ehk et inimesed omistavad alateadlikult nähtavale maailma sisu, mida tunnetatakse kui objektiivse elumõttena. Toimib teatud projektsioon endast, kuid seda teadvustatakse kui endavälist eluolemust.
Lapseeas on selleks mehhanismiks animistlik maalimataju, edaspidi muutub see keerulisemaks ja abstraktsemaks.
Inimene loob sisuliselt raamistiku kaoses,ning ei lase seda hävitavaid mõtteid ligi. Tõendite vastu ollakse veelgi tugevamalt meelestatud.


Vasta
#98
Pigem psühholoogiline termine teatud meelte kaitsemehhanismide kohta.
Raske muidugi määratleda kus ,,ego'' peaks asetsema, kuigi vaadeldavad ja raamistiku mahtuvad seaduspärasused on olemas, inimeste käitumise näol.
Osaliselt on selle avaldumine instinktiivne, osaliselt seotud ka mõtteprotsessidega või sellele tuginev.
Vasta
#99
Selle inimkehastuse mõttekus või mõtlematus pole inimese otsustada. Oled elus ning see on sinu praegune reaalsus. Taha kui palju sa tahad, aga illusoorsena kangastuv reaalsus ei kao, ning püsid siiani selle maailma reeglites kinni. Filosofeerimine teemal, mida ei suuda mõista ükski keha ega vaim mis ei ela täielikus harmoonias, sümbioosis, tasakaalus, on vaid mõtte kui kinniseotud koera jalutamine. Koeras võib olla oskus jalutada ning teis tahe viia ta jalutama kuid nii kaua kui koera käpad on köidetud, ei tule sellest jalutamisest midagi soliidset.
Teema valdamine ei ole võimalik niikaua kuni enda isiklik areng ei ole kindlal tasemel.
Sinnamaani tuleb elule omistada isiklik tähendus, sest see on niigi ainuke tähendus mis teie elule kasulik saab olla.
Vasta
Kuidas sa määratled arengut või staadiumi milles ollakse, millegi lõplikuma suhtes ?
On öeldud, et ,,Ignorance is bliss.''
Säärases olekus võib inimene end nö valgustatuks pidada või arvata, et on saavutanud tasakaalu.

Kuigi nõustun nende inimestega kes ütlevad, et kui saadakse üle ego dominatsioonist, siis ollakse astutud samm kaugemale spirituaalses arengus.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat