Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Objektiivse elumõtte puudumine
#51
Kui objektiivset elu mõtet pole, siis ma üldse ei imesta, et või jõuda mingite süngete ja depressiivsete järeldusteni. Õnneks ma ei usu, et me oleme mõttetu biorobotid, kelle elu on enesepettus või sellise paratamatusega leppimine. Kahjuks on nii, et kes tahab leiab tõendid, et asjad ongi nii ja kes tahab leiab, et asjad ei ole nii. Ilmselt me oleme see, mida me sööme, just informatsiooni mõttes. Loe ainult depressiivsest paratamatusest ning selline see elu tundubki. Ma arvan, et isegi sellises maailmapildis on võimalik leida elu jaatav seletus ning õnnelik olla. Teinekord on probleem hetkelises elusituatsioonis, mitte üleüldises elufilosoofias.

----
Korrastasin esimesel leheküljel teemat. Jauramise süüdistusest tekkinud teemast mööda rääkimine ja veel mõned vastastikused süüdistused ja patroneriseerimised.
Vasta
#52
(22-02-2015, 19:48 )Marina Kirjutas:
(21-02-2015, 16:13 )mtrxx Kirjutas: /.../Camus väitis, et inimese elu olemus on absurdne. Mitte seetõttu, et selline oleks universumi olemus, vaid see märgib konflikti inimese peas - elukestev, (objektiivse) heakskiidu otsing enese tegevusele.
Kui paljud on valmis aktsepteerima, et nende elumõte on vaid nende endi peas, millele toetudes oma elu elatakse? See kõik hääbub ja kaob igavikku, koos inimese endaga. Lisaks pole mõõdupuud, mis elutöö sisukust kokkuvõtvalt hindaks.
/.../
Arvamusi?

Arvamus on selline, et ülimalt hea on, kui selline "mask" elu eest ära langeb. Mis samas ei keela inimesel kõigi nende ülalloetletutega tegelemist või selline olemist. Aga ma lihtsalt arvestan, et kõik ongi illusoorne, kõik hääbub ja kaob igavikku. Mina näen Camus'd ütlemas, et ka universumi olemus on absurdne: "maailm kui niisugune ei ole mõistusepärane, see on kõik mida võib tema kohta öelda", "loodusseadused võivad olla maksavad teatava piirini, millest kaugemal nad pöörduvad iseenese vastu, et sünnitada absurdi" (Sisyphose müüt). Üsna sarnane Castaneda tõdemusega, et "maailm on paradoksaalne paik". Veidi hiljem aga väidab Camus tõesti, et absurd peitub ainult inimese peas.

Stanislav Grof avastas sünnitrauma kui inimelu süvima trauma ning selle tohutu mõju kogu meie edasisele elule.
Grof avastas sünniprotsessi neli järku ehk „baasmaatriksit”, mida võiks nimetada nende ilmumise järjekorras Paradiisiks, Põrguks, Puhastustuleks ja Taevaks. Seega on Hea ja Kuri sünnitraumas tasakaalus – nagu peaksid olema ka meie positiivsed ja negatiivsed kompleksid. Ometigi kipub valitsema meie elus mingi üks teatud baasmaatriks neist neljast. Miks? Põhjus selles, et sünni käigus võivad nimetatud sünnifaasid olla erineva pikkuse, raskusastme ja seega mõjuga meie elule.
Näiteks kui meie sünnituses oli kõige mõjusam Põrgu faas, on meie maailmavaade reeglina pessimistlik, täis väljapääsmatuse- ja lootusetusetunnet ning ängi. Sellest on sündinud näiteks Sartre`i ja Camus` ateistlik eksistentsialism, lood Sisyphosest, Ahasveerusest jt.

Loodusrahvad korraldasid sügavas teadvuse muutunud seisundis sünnitraumat integreerivaid riitusi ja säilitasid ilmselt tänu sellele oma tohutu jätkusuutlikkuse ja paljudel juhtudel ka helguse, õnnelikkuse.

http://www.elukestevareng.com/index.php?...&Itemid=56






Vasta
#53
Stanislav Grof avastas või ainult arvas, et ta seda tegi? Millel tema väited tuginevad?
Kas on leitud teatud kattuvusi seoses sünnitraumade ja hilisemate probleemide vahel?
Teooria iseenesest huvitav.

Vasta
#54
(23-02-2015, 16:57 )murjam Kirjutas: Liiv on ülemäära kiindunud traumadesse ja draamadesse muarust, nende kokkuvõtetega maksab ettevaatlik olla ja teooria vastu räägib minu sisemine tunne seda, et lapsed on veel kaua peale sündi neutraalsed, mitte pooluselised. Jah, halb tunne võib olla (piss püksis jms) kuid mitte hea-kurja, õige-vale võitlust, mida põrgu-taeva retoorika ju otseselt tähistab. Sestap ei jäta halb tunne lapsele traumat, mis on võrreldav täiskasvanu mõistuspõhiste üleelamistega https://www.facebook.com/video.php?v=10152659065018929
Laps ei põe enne, kui vanemad talle seda selgeks pole õpetanud, psühholoogilised traumad on valdavalt mõistuse tulem (analüüs, järeldused või siis vajadus, ent võimetus nendeks ja sellest tulenev hirmukogemus)

Ka mulle hakkas see teooria koheselt vastu. Liiga ühekülgne, ei hõlma kõiki tegureid - vanema soovi lapsi saada; tervist; hinge enda kehastumiste-staazi; ühiskonda, kuhu ta sünnib ja sellega seoses sugu ning varanduslikku seisust; valitsevaid usudogmasid jne jne.

Ja muidugi lapse ema enda sünniprotsess - valud, ootused, tunded, armastus - on väga tähtsad.
Vasta
#55
Vabandan pika copy- paste eest.

Millised on teie arvamused sellise seisukoha suhtes?

,,Peter Wessel Zapffe, a Norwegian philosopher, provided a fourfold route in his work The Last Messiah that he believed all self-conscious beings use in order to cope with the inherent indifference and absurdity of existence, comprising "anchoring", "isolation", "distraction", and "sublimation":

Anchoring is the "fixation of points within, or construction of walls around, the liquid fray of consciousness". The anchoring mechanism provides individuals with a value or an ideal that allows them to focus their attentions in a consistent manner. Zapffe also applied the anchoring principle to society, and stated "God, the Church, the State, morality, fate, the laws of life, the people, the future" are all examples of collective primary anchoring firmaments.

Isolation is "a fully arbitrary dismissal from consciousness of all disturbing and destructive thought and feeling".

Distraction occurs when "one limits attention to the critical bounds by constantly enthralling it with impressions". Distraction focuses all of one's energy on a task or idea to prevent the mind from turning in on itself.

Sublimation is the refocusing of energy away from negative outlets, toward positive ones. The individual distances him or herself and looks at his or her existence from an aesthetic point of view (e.g. writers, poets, painters). Zapffe himself pointed out that his written works were the product of sublimation."
Vasta
#56
(23-02-2015, 17:14 )Minaelan Kirjutas: Ka mulle hakkas see teooria koheselt vastu. Liiga ühekülgne, ei hõlma kõiki tegureid - vanema soovi lapsi saada; tervist; hinge enda kehastumiste-staazi; ühiskonda, kuhu ta sünnib ja sellega seoses sugu ning varanduslikku seisust; valitsevaid usudogmasid jne jne.
Neljandas baasmaatrixis sündis patsiendi kogemuslik maailm uuesti. Uuenes elu põhiväärtuste – ilu, õigluse, teenimise, armastuse, enese ja teiste austamise hindamine.
See üleminek tähistas teekonda negatiivse laenguga kompleksidest positiivse laenguga kompleksideni ning kogu seansi alatoon muutus järjest tugevnenud negatiivsest spiraalist järjest tugevnevaks positiivseks spiraaliks. Selle tasandi kogemused mõjutasid edasist reaalsusetaju ja tõlgendamist.

Ka iiri psühhiaatri Ivor Browne räägib, et kui traumaatilist sündmust ei suudeta täielikult psühholoogiliselt “läbi seedida”, siis see tõrjutakse ja jääb alateadvusesse, kus sellel on häiriv mõju inimese emotsionaalsele ja psühhosomaatilisele seisundile ning käitumisele.

Psühhoanalüüsi ajalugu on kujutanud endast alateadvusliku psüühe üha sügavamate tasandite järk-järgulist avalikustumist. Freud kasutas vastsündinust rääkides mõistet “tabula rasa” – puhas tahvel – ja uskus, et psühholoogiline elu algab pärast sündimist. Tema õpilane Otto Rank esitas Freudile väljakutse ja pidas kõige tähtsamaks sünnitraumat. Siis oli Sándor Ferenczi, kes uskus, et me kanname oma alateadvuses mälestusi meie eksistentsist ürgookeanis, kus elu alguse sai. Ning kõige radikaalsem renegaat ja innovaator Carl Gustav Jung avastas, et lisaks freudistlikule individuaalsele alateadvusele on igaühel meist juurdepääs ka “kollektiivsele alateadvusele”, kogu inimkonna ajaloo ja kultuurilise pärandi varaaidale.

Grof ja tema kolleegid nägid psühhedeelilistel sessioonidel ja hiljem hingamistöö sessioonidel sageli, kuidas inimestel olid kogemused, mis näisid ängistavate ja hirmutavatena, kuid mis muutusid tervendavateks ja transformatiivseteks, kui nad pakkusid toetust ja lasksid neil seisunditel areneda.

Nad hakkasid neid nimetama spirituaalseteks hädaolukordadeks.
Spirituaalsete hädaolukordade allikateks on traumaatilised mälestused, mis pärinevad lapsepõlvest, väikelapseeast, sündimisest ja prenataalsest elust ning materjal ajaloolisest või arhetüüpsest kollektiivsest alateadvusest.

Peavoolu psühhiaatria ja psühholoogia poolt kasutatav kitsas ja pealiskaudne psüühe mudel ei paku mingit selgitust nendele seisunditele, peale idee, et neid kogemusi tekitab mingit liiki tundmatu patoloogia.

Ka on tema arvates organiseeritud religioonid tänapäeva maailmas pigem probleem kui lahendus. Nende vahelised lahkhelid tekitavad palju vaenulikkust ja vägivalda ning sama kehtib isegi religioonide sisemiste lahkhelide puhul, nagu näiteks sajandeid kestnud verevalamine protestantide ja katoliiklaste või sunniitide ja shiiitide vahel. Me ei vaja tegelikult religioone koos nende vastastikkust kahju toovate konfliktidega; me vajame spirituaalsust, mis need ületab.

Lisaks on tal hulk näiteid, kus inimesed on jõudnud jälile oma sündimist puudutavatele detailidele, mida nad tõenäoliselt ei saanud enne teada, aga millele nad said kinnitust, kui olid pääsenud ligi sündimisel tehtud ülestähendustele või rääkinud emaga.


Vasta
#57
,,Ning kõige radikaalsem renegaat ja innovaator Carl Gustav Jung avastas, et lisaks freudistlikule individuaalsele alateadvusele on igaühel meist juurdepääs ka “kollektiivsele alateadvusele”, kogu inimkonna ajaloo ja kultuurilise pärandi varaaidale."

Olen sellepeale mõelnud. Tõesti, ka minul on selline kummaline tundmus, et ma oleksin ajaloosündmusi juba varem kogenud, ning muudki. Ei tahaks arvata, et see on vaid kasvatuse ja faktide õppimise tulemus.


,,Peavoolu psühhiaatria ja psühholoogia poolt kasutatav kitsas ja pealiskaudne psüühe mudel ei paku mingit selgitust nendele seisunditele, peale idee, et neid kogemusi tekitab mingit liiki tundmatu patoloogia. "

Olen nõus, sellised selgitused annavad mõista, et kõik mida me teeme on haigasliku eluolemuse tulemus, ehk et kõik ilus ja puhas on tegelikult võlts.
Tundub, et sellistele järeldustele jõuti depressiivses seisundis olles. Samas võibolla nii ongi...
Vasta
#58
Neile, kellele asi huvi pakub, lugemiseks Grofi artikleid:

http://www.stanislavgrof.com/articles.htm

Uurisin järgi, et Peter Wessel Zapffe (18. detsember 1899 Tromsø – 12. oktoober 1990 Askeri vald) oli norra kirjanik ja filosoof.

Ta teosed väljendavad pessimistlikku vaadet inimese loomusele.

Mind pessimism ei köida, aga see on huvitav, et ta sai mõjutusi Jakob von Uexkülli töödest.
http://et.wikipedia.org/wiki/Jakob_von_Uexk%C3%BCll

Uexküll nagu tean varasemast, veetis eluaastad Capri saarel.
Vasta
#59
Kuid võibolla on tema pessimistlikud vaated tõesed? Pole lihtsalt inimloomuses sellist teavet aktsepteerida. Me protestime selle vastu.

Teatavasti kasutavad inimesed suurel hulgal erinevaid kaitsemehhanisme.

Vasta
#60
Nii palju kui on filosoofe maailmas, on ka erinevaid maailmavaateid.
Igaühele oma.
Vasta
#61
(24-02-2015, 18:17 )mtrxx Kirjutas: Kuid võibolla on tema pessimistlikud vaated tõesed? Pole lihtsalt inimloomuses sellist teavet aktsepteerida. Me protestime selle vastu.
Teatavasti kasutavad inimesed suurel hulgal erinevaid kaitsemehhanisme.
Ei ole pessimism tõesem kui optimism. Maailm on oma olemuselt määramatu. Ja inimese meel määrab selle, kuidas tema maailma näeb. Kui pessimism tundub tõene (ja oh - kuidas ma seda küll varem aru ei saanud, kui masendav kõik on!), siis on depreka-poiss kallal. Ajukeemiast ei saa üle ega ümber. Omaette huvitav teema on, kuivõrd allub deprekas "mõtteravile". Aga see on omaette pikk teema. Üldiselt ikka ei allu. Ja mina pole spets ka. Vb kasutaja positiivne on?

Vasta
#62
Ah ma ei tea ka.
Nõustun, et positiivne ,, self-talk" ei aita depressioonis olles, viimane on kuramuse kaval uusi võtteid leidma.
Negatiivsed mõtted tunduvad siis alati lõplike tõdedena.

Vasta
#63
Muudab oluliselt.

Mõistetakse, et eluolemus on neutraalne ja elumõte kui selline on vaid pisike idee või nägemus kahe kõrva vahel.
Mitte miski ei kiida seda heaks, see mõte on kaduv või inimesele omaselt ebastabiilne.
Samas vaadelge nähtavat maailma. Ole sa rõõmus või kurb, see neetud mateeria seisab hoolimatult edasi, olles selline nagu ta on, irvitavalt neutraalne Smile
...ja siis püüame sellekeskel oma pisikesi, kuid draama mõõtu muresi lahendada. Mõni nimetab neid veel subjektiivse elumõtte tähtsateks komponentideks.

Inimene aga ei salli sellist teadmist, seepärast on meis toredad kaitsemehhanismid, mis aegajalt küll pange panevad.
Vasta
#64
Kuidas sa tead, et oled selle objektiivse mõtte tabanud ja see ei ole vaid sinu vääralt tõlgendatud kogemused?
Jääb üle ju vaid uskuda, kuid see võrdsustub rohkem veendumusega.

Ma ei ütle, et teie väide ei ole 100% tõene, lihtsalt et kuidas te teate?
Vasta
#65
Huvitaval kombel aga võib terve elu ära elada ja arvata, et see mõte tuleb väljaspoolt.
Nagu enamus meist arvab. Teeb isegi kadedaks kohati...
Vasta
#66
,,Ühest küljest tõsi.
Nagu ka kliiniline depressioon on pigem loodusõnnetus kui tõsiseltvõetav tõbi, ehk siis puhtalt kontekstist tulenev: puudub loomupärane väljund."

Ehk selgitaksid täpsemalt, miks seda loodusõnnetusega võrdled?
Vasta
#67
murjam arvab: Nagu ka kliiniline depressioon on pigem loodusõnnetus kui tõsiseltvõetav tõbi, ehk siis puhtalt kontekstist tulenev: puudub loomupärane väljund.
ˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇ
Depressioon ehk masendus on meeleoluhäire, mida iseloomustab ennekõike alanenud meeleolu, huvideringi kitsenemine ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Nendega kaasneb sageli kiire väsimine (isegi pärast väikest pingutust) ja vähenenud aktiivsus.
Depressioonist on saanud juba moesõna, mida sageli kasutatakse, teadmata selle tegelikku tähendust. Hetkeline meeleolu alanemine kuulub argiellu nagu kurbus, hirm, ahastus, ja muud emotsionaalsed või afektiivsed seisundid, millega inimene reageerib kaotusele või pettumusele. http://et.wikipedia.org/wiki/Depressioon
Depressioon on väga tõsine haigus!
Depressioon on üks sagedasematest ja ühiskonda enim koormavatest tervisehäiretest. Maailma tervishoiurganisatsiooni 2000.a. andmetel, unipolaarne depressiioon oli suurimaks töövõimetusega elatud aastate põhjuseks nii meestel kui naistel.
The World health report 2001. Mental health: new understanding, new hope. World Health Organization 2001
http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriaklii...ijuhis.htm

Niisiis, kui sul on olemas kindlad faktid, et kliinilise depressiooni puhul EI OLE tegemist tõsiseltvõetava haigusega, siis paluks siia välja tuua kindel infoallikas või viide, mis sinu sõnu kinnitab!
Vasta
#68
Ühtiksin murjamiga, et depressioon on loodusõnnetus ja et elumõte oleks luua omale terve keskkond enda ümber. Miks me ometi ebaõnnestume? Maailm on sellesmõttes haige koht, sest reaalselt valitseb siin anarhia, igaüks võib teha seda, mida tahab. Igaüks on tulnud siia, et midagi luua, vähestel õnnestubki midagi muuta, samas loome me midagi alati miskit kellegi teise vastu ja ühtlasi ebaõnnestume me kõik. Elu alustalad on väga paigast ära. Siinkohal võtame väikse tiigi nagu eesti, väga ehe näide. Meile kõigile kuluks õpetust ära, soovitaksin seda õpetust ise otsida, ennem kui keegi või miski raputama tuleb. Inimesed on liiga enesekesksed, usuvad iseendasse ja rabavad kümmneküünega kõik mis kätte saavad, enamasti rohkem kui neil vaja läheks ja sellega viivad nad kõik tasakaalust välja. Ühtuses peitub jõud, ainult nii saame luua midagi märkimisväärselt. Mul õnnestub elada kahes dimensioonis selles mõttes, üks koht kus igaüks seisab enda eest ja teine kus on olemas koostöö, mis te arvate, kumbas asjad liiguvad paremini. Minumeelest seda saab rakendada ka suuremas plaanis, aga alustada tuleks kindlasti juba kasvõi sellest, et leiate ühised soovid oma naabritega. Niisiis olgem rohkem avatud. Väiksed asjad võivad viia suurte tulemusteni.
Vasta
#69
(25-02-2015, 11:08 )keeris Kirjutas: Ma ei näe kõrvaltvaatajana mitte ühtegi "räiget" rikkumist või solvangut. See, et vaieldes minnakse isiklikuks on normaalne ja eluline nähtus. Samas pole siin kordagi ületatud piire...
Paraku ei ole see mingisugune argument, et eluline nähtus on diskussioonis isiklikuks minemine.
Sel hetkel kui sa mõistad seda on võimalus sul sellest hoiduda. See hoiab teema puhtana ning ei tekita üksteisevahel pingeid.
Küll aga on teretulnud isiklikud soovitused ja märkused, kui need on konstruktiivselt esitatud ja nende eesmärk ei ole kedagi maha teha.

Edit: pikk tsitaat lühendatud.
Vasta
#70
(25-02-2015, 11:52 )mtrxx Kirjutas: Küll aga on teretulnud isiklikud soovitused ja märkused, kui need on konstruktiivselt esitatud ja nende eesmärk ei ole kedagi maha teha.

Negatiivsed emotsioonid tekitavad su astraalis olendeid, mis pole sulle soovitavad.
Need, kes sind solvavad, tegelikult ei solva. Nad vaid äratavad su unest üles, andes nii sulle võimaluse enda kallal loominguliselt tööd teha ja tõsta oma energiataset.
Kui inimene ei mõista, et ta peab vaimselt arenema või ei tea, kuidas see toimub, siis on talle valmis pandid katsumused, et ta sellest aru saaks.
Võta katsumused vastu kui kasv, ära pea neid ebameeldivusteks.
Kui sa katsumusi läbi ei tee, hakkad pöörlema omaenese ebaõnnetumiste rattas.

Vasta
#71
Tõsi, kuid olgem ausad, sõge, vaidlev ja otsene rünnak ei ole kuidagi teemat arendav.
Seda kohtan ma igapäevaselt piisavalt ja loomulikult, see on aidanud mul ka isiklikult areneda.
Ma ei ärritu märkuste ja solvangute peale.
Seega, palun ära arva, et ma kõike isiklikult võtan. Areneda võiksid lahmijad, mitte vastupidi.

Seega siinsele teemaarengule ei tule selline lahmimine kuidagi kasuks. Tekib lehekülgede viisi sisutut jura.
Ma mõistan täielikult mida sa ütlesid, kuid jään oma arvamusele kindlaks.
Ka sinu enda arengut peegeldab valmisolek leppida erinevate seisukohtadega.

Meie arusaam võib olla erinev, kuid seda ei pea survestatult ja pidevalt esile tooma.
See viitab teiepoolsele leppimatusele.

Küpsus ei tähenda see, et aktsepteeritakse kõike mida kirjutatakse.
Ka lugejail on kergem teemaarengut jälgida, kus kommentaarid sidusad ja mõttevahetus voolav.

Ehk peaksid ka sina rohkem avatud olema ja erinevaid seisukohti ligi laskma?


Vasta
#72
Ehkki need vaimsed tarkused on vormistatud justkui oleksid need ainult sulle antud vastused, on need mõeldud kõigile, seejuures ka mulle endale.
Nägemus maisest (objektiivsest) lähtub inimese teadvuse astmest.

Kui sul tekib probleem, siis vaata, kas sa pole takerdunud millessegi ümbritsevas maailmas või oma sisimas (mingi iseloomuomadus).

Kuhu tahad teemas oma mõtetega välja jõuda? Oled ehk ummikseisus ja tahad sealt väljapääsu? Või soovid lihtsalt teistega suhelda? Kui suhelda - siis soovitav on suhtuda nii teistesse kui elusse mänguliselt.

Kui sul on mingi probleem, mängi see läbi huumoriga ja see lakkab olemast.
Vasta
#73
Eelmine postitus on asjalik!

,,Mänguliselt ellu suhtuda"- ohh, seda sooviks ülekõige.

Vasta
#74
Näha, et said aru. Miks muidu parandasid posti ja kirjutasid sinna kaks lauset juurde.
Üldiselt harrastavad siin seda stiili mõned vanad olijad. Samas küsimustele vastuseid ei saanud - järelikult võtan seda nii, et tahad ainult suhelda. Ja vastuseid, kuidas elus edasi toimida, ilmselt ei vaja.
Aga lugesin üht siinset varasemat postitust, mis mulle meeldis:
(25-02-2015, 11:30 )theodor Kirjutas: Ühtuses peitub jõud, ainult nii saame luua midagi märkimisväärselt. Mul õnnestub elada kahes dimensioonis selles mõttes, üks koht kus igaüks seisab enda eest ja teine kus on olemas koostöö, mis te arvate, kumbas asjad liiguvad paremini. Minumeelest seda saab rakendada ka suuremas plaanis, aga alustada tuleks kindlasti juba kasvõi sellest, et leiate ühised soovid oma naabritega. Niisiis olgem rohkem avatud. Väiksed asjad võivad viia suurte tulemusteni.
Millised oleksid sinu ühised soovid, mis elu edasi viiksid? Kas oled nõus, et peaksime rohkem avatud olema?
Mis sa arvad, kas parem on koostöö või et et igaüks püsib omas mullis? Antud juhul on siis sinu mull see elumõtte puudumine. Mis takistab sind elumõtet leidmast?
Vasta
#75
(25-02-2015, 15:00 )Chaos Kirjutas: sest elu mõte ongi mitte välja surra. Mis on väga objektiivne ja mida on elu tõestanud kõigi nende miljardite aastate jooksul.
See on omadus mitte eesmärk.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat