Objektiivse elumõtte puudumine

(21-02-2015 20:47 )mtrxx Kirjutas:  Armastuse puudumine- sellest oleksidki võinud alustada ja jätta kõrvale kõik muu ebavajalik.

Tänan!

Tõsi. Kui su elus pole armastust, siis jäädki otsima põhjust, et miks seda pole ja kes süüdi on...olgu selleks siis objektiivne või subjektiivne põhjus. Kas sa saad aru nüüd, et kõik küsimused ja probleemid, mis siin foorumis esitanud oled, puudutavad sind ennast kõige sügavamalt.

Kuna inimene kogeb kôike läbi iseenda, siis teisiti polegi vast võimalik?
Ehk et me oleme paratamatult piiritletud inimeseks olles ja meie sügavamate emotsioonide olemust ei saa meile pahaks panna?

---

(21-02-2015 20:56 )Minaelan Kirjutas:  

(21-02-2015 20:47 )mtrxx Kirjutas:  Armastuse puudumine- sellest oleksidki võinud alustada ja jätta kõrvale kõik muu ebavajalik.

Tänan!

Tõsi. Kui su elus pole armastust, siis jäädki otsima põhjust, et miks seda pole ja kes süüdi on...olgu selleks siis objektiivne või subjektiivne põhjus. Kas sa saad aru nüüd, et kõik küsimused ja probleemid, mis siin foorumis esitanud oled, puudutavad sind ennast kõige sügavamalt.

Ei süüdlast pole ma kunagi otsinud, aga armastuse puudumine või olemasolu pole mind küsimast takistanud. Ei tee seda ka edaspidi.
Eelistan mitteisikliku ja mitte emotsionaalset arutelu.
Mõistan teie lähenemist, aga ma ei ole sel viisil arutleja.

Isiklikult arvan, et siinses elus aitab meid tervena hoida vaid hea huumor. On palju näiteid, kui naer ja huumor on isegi vähist võitu saanud.
Praegu naersin südamest, et meie foorumiga on liitunud MystilineTydruk, kes on mees.
Sorry, kui teemast kõrvale läksin.

Aga kui sobib, siis ma lahkaks pisut ,, tumeda öö" olemust.
Kas oled seda isiklikult kogenud?

(21-02-2015 22:28 )mtrxx Kirjutas:  Aga kui sobib, siis ma lahkaks pisut ,, tumeda öö" olemust.
Kas oled seda isiklikult kogenud?

Ma olen paljut kogenud.

Kuid kui seletad paremini lahti seda "tumeda öö" kogemust, siis saan midagi ehk siia lisada.

Ok,

Minus toimus veider ärkamine. Ühtäkki kadus tuntav, just see sama objektiivne elumõte, mida ma illusoorselt tõeliseks olin pidanud.
Lagunes ka eilse ja homse taju. On vaid nüüd ja praegu, alati.
Samas tekitas see sisemise ängistuse, kadus orjentiir.
Võibolla ekslikult, kuid emotsionaalselt muutus maailmataju mehhaaniliseks. Kõigelt kadus ,, lugu" ja omapära. Nagu vasaraga oleksin äkitselt pähe saanud.

(21-02-2015 22:43 )mtrxx Kirjutas:  Ok,

Minus toimus veider ärkamine. Ühtäkki kadus tuntav, just see sama objektiivne elumõte, mida ma illusoorselt tõeliseks olin pidanud.
Lagunes ka eilse ja homse taju. On vaid nüüd ja praegu, alati.
Samas tekitas see sisemise ängistuse, kadus orjentiir.
Võibolla ekslikult, kuid emotsionaalselt muutus maailmataju mehhaaniliseks. Kõigelt kadus ,, lugu" ja omapära. Nagu vasaraga oleksin äkitselt pähe saanud.

Ja edasi? Kas nüüd on raske hingata, elada, armastada?

Kas keegi peaks sulle appi tulema või oled nii tugev, et saad ise hakkama?

Teema juurde siis - elu mõte.
Kõigepealt - oleme elus sellele vaatamata kas meil on füüsiline keha või mitte. Kas oleme kehastunud sellel planeedil või mitte.
Oleme ses suhtes jumalikud, ehk väljavalitud. Selgitan - need niinimetatud "tulnukad" kes tõesti eksisteerivad ja tunduvad meile väga tarkadena ei ole üldse meist üle. Nad on lihtsalt teistsugused.
Nad on ka meie peale kadedad sest ainult inimene omab igavest hinge. Nemad mitte.
Maal on oma sagedus ja meie planeet tõmbab ligi neid hingi kellega sagedus ühtib. Mitte kõik ei saa siin kehastuda.
Nii et elu mõte - siin planeedil? Te olete lihtsalt unustanud selle et see oli teie vaba valik tulla siia Maale. Et kogeda midagi füüsiliselt. Saada kogemusi.

Proovin ise hakkama saada loomulikult, aga kuulaksin ka teiste arvamusi, kes midagi sarnast kogenud.

Ma olen alati mõelnud, et universum õpib inimeste näol iseennast tundma. Loomulikult võib neid vaatlejaid olla palju teisigi.
Vaevalt, et inimesed nii eksklusiivsed on, mis muidugi ei kahanda meie väärtust.

Mina arvan et suuresti seisneb elu mõte selle mõtte otsimises. Kui see leitud, on kõik selge, ent sellest selgusest fanatismini pole enam väga palju maad.

(21-02-2015 23:27 )mtrxx Kirjutas:  Proovin ise hakkama saada loomulikult, aga kuulaksin ka teiste arvamusi, kes midagi sarnast kogenud.

Ma olen alati mõelnud, et universum õpib inimeste näol iseennast tundma. Loomulikult võib neid vaatlejaid olla palju teisigi.
Vaevalt, et inimesed nii eksklusiivsed on, mis muidugi ei kahanda meie väärtust.

Õige - universum õpib inimeste näol iseennast tundma.
Teisalt see sinu mõte - Vaevalt, et inimesed nii eksklusiivsed on?
Usu mind - on tõesti eksklusiivsed! Oleme universumi (Jumala) tipplooming!
Ei usu?
Siis arene edasi

Ekslusiivselt ainukesed, kindlasti mitte.

Ma ei ole usklik, minu areng on elukestev, kahjuks paljudel on see ,, tõde" kuulutades juba lõppenud.
Ma ei taha uskuda, ma tahan teada. Pean leppima, et inimesena jäävadki paljud asjad minujaoks teadmata, aga teekond ise on vast olulisemgi.

(21-02-2015 23:34 )east Kirjutas:  Mina arvan et suuresti seisneb elu mõte selle mõtte otsimises. Kui see leitud, on kõik selge, ent sellest selgusest fanatismini pole enam väga palju maad.

Kahtlen, kas seda üldse leiame. Aga, eks see otsimise-teekond on ka omamoodi huvitav, sest mida iganes imelist ja ootamatut siin näha, kuulda, kogeda ja tunda saab .

Selgus saabuvat alles surmahetkel. Vahel. Ning sellest ka paljukõneldud kirgastumis või äraseletatuseilme surnute näol.

Pakutakse varianti, et surma eel vallandab aju erinevaid hallutsionigeene, et suremise võimaliku hirmukogemust vähendada.

(22-02-2015 00:00 )Minaelan Kirjutas:  

(21-02-2015 23:34 )east Kirjutas:  Mina arvan et suuresti seisneb elu mõte selle mõtte otsimises. Kui see leitud, on kõik selge, ent sellest selgusest fanatismini pole enam väga palju maad.

Kahtlen, kas seda üldse leiame. Aga, eks see otsimise-teekond on ka omamoodi huvitav, sest mida iganes imelist ja ootamatut siin näha, kuulda, kogeda ja tunda saab .

Ongi otsimise teekond. Ma juba hakkan kahetsema et olen terve päeva siin foorumis ära raisanud. Oleks saanud midagi muud ette võtta.
Samas - küllap see oli vajalik mulle endale.
Olen egoist. Arvate et see egoist on midagi"halba"? Ka Gunnar Aarma väitis enda olevat egoist. Mõelge selle sõna tähenduse üle ja leiate peagi et olles egoist - see ongi kõige normaalsem.
Aga nüüd kallid kaasvõitlejad - buenas noches!

Ma leian, et armastusest üksi ei piisa, või kui piisab, siis on inimene edukalt suutnud ennast petta. Kas võin eksida hoopiski?

Muideks kaebamisega ei olnud minu reageering seotud. Lihtsalt et varakult võis välja lugeda selle, et leiab aset isiklikul tasemel nö diagnoos, mitte arutelu.
Minu olemust pyyti määratleda eelmiste postituste näol, antud teemasse süüvimata.

Saan aru, et kõik võivad oma arvamusi esitada, aga teatud juhtudel tekib küsimus: Milleks üldse võimalus teemat teha kui postitaja mõttesuunda ja küsimust ei pea aktsepteerima? Küsimust, mitte tõekspidamisi- eristagem seda!
Kordan uuesti, see ei tähenda seda, et minu arvamusi peab heaks kiitma!
See tähendab vaid seda, et püsitakse teema raames.


Mitte et tunduda nii kriitiline, siis olen ühisel arvamusel, et viha ja kadedus kaugele ei vii. Olen seda endaski kogenud.
Murelikuks teeb aga ,, armastuse " teaduslik selgitus- reduktsioon sellises küsimuses on rumaluse, mitte tarkuse väljendus?

Asjalik postitus!

Kas seda võib lugeda ego võitluseks kui ühtäkki avastatud tõelisem maailm inimese halvab?
Halvab sääraselt, et midagi ei oska ega taha teha.
Puudub kontroll, aga kontrollida ka ei taha, kuigi kohati ikkagi sooviks, sest see loob mõtte eesmärgist. See on kummaline vastuoluline moment.

(22-02-2015 12:29 )mtrxx Kirjutas:  Asjalik postitus!

Kas seda võib lugeda ego võitluseks kui ühtäkki avastatud tõelisem maailm inimese halvab?
Halvab sääraselt, et midagi ei oska ega taha teha.
Puudub kontroll, aga kontrollida ka ei taha, kuigi kohati ikkagi sooviks, sest see loob mõtte eesmärgist. See on kummaline vastuoluline moment.

Kust sa tead, et see "ühtäkki avastatud tõelisem maailm" ikka on tõeline?

Tegelikult selliseid halvamise/ehmatuse momente oleme vast kõik kohanud oma eluteel.
Kui lõpuks jõutakse tõdemuseni, et kõike pole võimalik muuta ja mõista ning minnakse aktsepteerimise teele, siis ehk tuleb ka sisemine rahu.

Ega ei teagi, kuid kui see pole samm hullumise suunas, siis ehk mingisugune selguse moment see äkki ikkagi on.
Seepärast ütlesin tõelisem, mitte tõeline.

Mulle pakub huvi nähtuse psühholoogiline protsess.
Kogemus+ võimalik teadmine kuidas ja mis.

Tegelikult igasugune süstematiseeritud selgitus on teaduslik, iseasi kui tõene see on.
Teadus peaks püüdma kirjeldada reaalsemat maailma milles elame ja antud teadmiste juures on see pidevalt arenev.
Seda võib nimetada ka ,, aus" olemiseks.

Inimesed oleme me kõik ja keegi pole eksimatu.

---

(22-02-2015 13:24 )murjam Kirjutas:  Psühholoogilisi protsesse seletavad psühholoogid. See on teadus samamoodi ja ka psühholoogid kõigest inimesed, väga erinevate otsa võid sattuda. On käsitlusi, mille kohaselt mistahes valgustumine ja esoteerika ongi hullumeelsus. Arsti kooliga Foucault kirjutas sellest terve hullumeelsuse ajaloo, jõudes järelduseni, et hullumeelsus kui haigus on:

Fanny de Sivers, Michel Foucault 1926-1984, Akadeemia 1991, nr.6 Kirjutas:„Haigus on tervise psühholoogiline tõde ja just nimelt sellepärast, et ta on selle inimlik vasturääkija.“ Meditsiinilised kategooriad sulevad vaimuhaige oma haigusesse. Vaimuhaige ja terve mõistusega inimene ei kõnele enam teineteisega. 18. sajandist peale peetakse hullust vaimuhaiguseks, ja unustusse on vajunud need sõnad ja see eripärane süntaks, mille abil hullus ja mõistus võisid suhelda. Tänapäeva psühhiaatria keel on mõistuse monoloog hulluse üle ja asendab nüüd vaikust, mis oli järgnenud vestluse kaole. Kogu läänekultuur on Foucault järgi kinni pidanud mõistuse ja mõistusetuse opositsioonist ja tänapäeva terve mõistusega kodanik paneb need „kahtlased elemendid“, kes mingis mõttes ei sobi antud ühiskonna raami, kergekäeliselt nii-öelda ühte patta. Kuigi arstid ei ole üksmeelel seda raamatut hinnates, kinnitab ajaloolane Fernand Braudel, et Foucault teeneks võib pidada ajaloo, filosoofia, psühholoogia ja sotsioloogia sünteesi.
Foucault põhiprobleemiks jääb vahetegemine mõistliku ja mittemõistliku, lubatu ja lubamatu vahel.

Sisemine tasakaalutus, asotsiaalne käitumine ja terav intelligents – kus on siin terve mõistuse ja hullumeelsuse piir?
Igatsus teada saada täit tõde on samuti inimlik, ent niipalju, kui täna näen, üsna lootusetu ja sestap ka energeetiliselt kurnav.

Arvan, et mõistan mida kirjutasite.
Paneb ,, mõtlema"

(21-02-2015 16:13 )mtrxx Kirjutas:  Kas elu ilma objektiivse mõtte ja eesmärgita saab olla täisväärtuslik?
/.../
Camus väitis, et inimese elu olemus on absurdne. Mitte seetõttu, et selline oleks universumi olemus, vaid see märgib konflikti inimese peas - elukestev, (objektiivse) heakskiidu otsing enese tegevusele.
Kui paljud on valmis aktsepteerima, et nende elumõte on vaid nende endi peas, millele toetudes oma elu elatakse? See kõik hääbub ja kaob igavikku, koos inimese endaga. Lisaks pole mõõdupuud, mis elutöö sisukust kokkuvõtvalt hindaks.
/.../
Arvamusi?

Arvamus on selline, et objektiivne (st mitte inimese enda peas sündiv) elumõte oleks vaimne vägivald. Midagi sellist, et jumal või "suur vend" määrab ära, mida sina oma eluga tegema pead: naised - olge naiselikud ja sünnitage lapsi, mehed - kaitske kodu ja olge matšod. No need näiteks. Või misiganes sotsiaalsed stereotüübid. Tee tööd, osta maja-auto-naine-lapsed jne. Tegele eneseteostusega, ole õnnelik ja vaimne, seksi palju ja tantristlikult - need on ka ühed sotsiaalsed stereotüübid, mis tänapäeval eriti "in" on.

Arvamus on selline, et ülimalt hea on, kui selline "mask" elu eest ära langeb. Mis samas ei keela inimesel kõigi nende ülalloetletutega tegelemist või selline olemist. Aga ma lihtsalt arvestan, et kõik ongi illusoorne, kõik hääbub ja kaob igavikku. Mina näen Camus'd ütlemas, et ka universumi olemus on absurdne: "maailm kui niisugune ei ole mõistusepärane, see on kõik mida võib tema kohta öelda", "loodusseadused võivad olla maksavad teatava piirini, millest kaugemal nad pöörduvad iseenese vastu, et sünnitada absurdi" (Sisyphose müüt). Üsna sarnane Castaneda tõdemusega, et "maailm on paradoksaalne paik". Veidi hiljem aga väidab Camus tõesti, et absurd peitub ainult inimese peas. Hmmm. Ma võin asjadest vabalt valesti aru saada, aga kaldun arvama, et surmaga inimene absurdist, mittemõistusepärasusest, paradoksaalsusest kohe mitte üks raas ei pääse. Ja see on tore, sest pole midagi igavamat kui loogikale üles ehitatud maailm. Loogika on üldse ainult inimeste väljamõeldis.

(21-02-2015 20:29 )mtrxx Kirjutas:  Millist elu või arenguetappi kujutab endast "hinge tume öö" ?
Kui paljud teist on seda kogenud ja kuidas on see teie maailmavaateid muutnud? Millistest tõekspidamistest on tulnud loobuda jne?

Ma ei tea. Võibolla olen ma sellega sündinud, aga võibolla pole ma seda veel seni üldse tunda saanud. Aga igal juhul kujutab see arenguetapp endast midagi väga väärtuslikku, mis paneb inimese tegema seda, mida ainult inimene teha suudab. Muidu elab nagu loom, täiuslikku lihtsat elu. Mis pole ka mitte halb. Aga ma näen seal tupikteed. Vb eksin.

Loobunud olen ma isiklikult nägemast elumõtet mehe-naise suhtes. Kunagi oli see mu elueesmärk Tore on kui on mingi suhe-suhted, sama tore kui pole. Mõelgu igaüks seda kuidas ise soovib. Aga see toimus ilma "hinge musta ööta", lihtsalt vaikselt liikus sinnapole.

(21-02-2015 22:43 )mtrxx Kirjutas:  Minus toimus veider ärkamine. Ühtäkki kadus tuntav, just see sama objektiivne elumõte, mida ma illusoorselt tõeliseks olin pidanud.
Lagunes ka eilse ja homse taju. On vaid nüüd ja praegu, alati.
Samas tekitas see sisemise ängistuse, kadus orientiir.
Võibolla ekslikult, kuid emotsionaalselt muutus maailmataju mehhaaniliseks. Kõigelt kadus "lugu" ja omapära. Nagu vasaraga oleksin äkitselt pähe saanud.

Igaljuhul huvitav kogemus. Tahaks ka sellist. Võibolla minu praegune elu mõte ongi erinevate kogemuste kogumine. Vahet pole, kas heade või halbade. Peaasi, et mitte kuhugi kinni ei jääks. Siis tekib minu jaoks seisund, mida ehk saaks kirjeldada "armastuse kadumiseks". Tegelikult mina ei tea, mis asi on armastus. Ma üleüldse jube vähe tean. Aga arvan igasuguseid asju kokku.

Arvamus: mingi aja pärast sinu "hinge pime öö" jõuab valgustuse-taolisele äratundmisele, mis aegamööda hääbub. Ja siis alles saab alata töö, mis vb on mõttetu, vb ei ole ka.

Kahju, et kasutaja KRT enam ei kirjuta. Tema lemmikteema oligi see "hinge pime öö".

Kuidas nii et objektiivselt puudub elu mõte?
Kõikidel nähtustel on alati mõte olemas. Tavaliselt on nii – et inimesed ei taha sellest midagi teada.
Nii on ju kergem! Kui isegi, iseenda eest ei vastuta!
Teatavasti on hing ja materiaalne keha – kaks täiesti erinevat asja. Materiaalset keha vajatakse ainult selleka, et täiustada hinge. Ainult läbi materiaalse generaatori on see võimalik. Ainult selleks – et täiustada oma hinge, sünnime me siia materiaalsesse maailma ikka uuesti ja uuesti.
Aga hing on siiski energeetiline moodustis.
Kui on võimalik laadida auto akut, siis on võimalik laadida ka hinge. Mõlemal juhul materiaalne inimene ei näe seda ollust - kellega, kedagi laaditakae. Sest aku teeb tööd, ja ka hing teeb tööd.
Elektrit me ei näe. Näeme ainult tema tööd.
Vahemärkus:
Selgeltnägemine koosneb kolmest komponendist.
1 Puhtuse aste.
2 Energeetiline täituvus.
3 Hinge tasandi avatus.
Pärast materiaalse keha surma, võetakse hingede maale kaasa, oma elu jooksul kogutud puhas elav energia. Must pahn tuleb endal ära koristada. Ühe musta teo koristamiseks kulub kaks korda rohkem, puhast elavat ainet kui on antud teo suurus. Surnud materiaalsele kehale antakse eetika mõttes kaasa ainult see, mis saatjad kaasa annavad. Surilinal ei ole taskuid. Kuid surija hingel on taskud olemas. Tema võtab kaasa oma elu jooksul kogutud elava energia, selleks et oma järgmises elus olla tegusam, tervem ja targem. Esoteerikas on omad seadused, neid on kasuli teada. Esimene ja kõige tähtsam kõlab järgmiselt:
Patt on see; kui mõeldakse, või tehakse teistele halba.
Nagu näete; on mõelda teistest halvasi, suurem patt, kui teha teistele halba.
Iga hing, kohe peale materiaalsest kehast lahkudes, koristab ära oma mustad teod. Selleks kulub kaks korda rohkem puhast elavat ainet, kui on selle patu suurus. Hingede maa ei võta musti hingi vastu. Muide; Indigo on ülipuhta hingega inimesed.
On ju olemas täiesti reaalne põhjus – miks inimene siia ilma sünnib. See on:
TÄIUSTADA OMA HINGE.
Ja ei millekski muuks.
Muide; loomade kohta kehtib see täpselt sama moodi.

Kergem on ikka niipidi kui arvatakse , et on keegi kes meie elu juhib.
Sama käib arvatava objektiivse elumõtte kohta.

Kui väärtuslik või sisutu selline elu on, see on iseküsimus.

Olemisest kergem on mitte olla? Tegemisest kergem on mitte teha ja mõtlemisest kergem on mitte mõelda? Jah, eks see nii võib olla. Kindlasti võib nii tunduda. Aga võib tunduda ka lisaks midagi muud. Võib tunduda nii, et tahaks olla ja teha, aga tahaks, et see oleks kerge. Tahaks, et see tuleks loomulikult, mitte pingutades ja vägisi püüdes.
Elus on ikka raskusi ja nii mõnigi kord peab pingutama. Vahest tuleb ka alla andmise tunne ja mõnikord antakse ka tõepoolest alla. Keegi võib siis pead vangutades öelda, et lihtsama vastupanu teed minna pole hea. Peab pingutama ja vaeva nähema, siis tulevat ka armastus.
Kuid armastus ei võta ära raskust vaid teeb selle jõukohaseks. Tehes midagi südamest ja südamega tuleb pingutus ise jutkui loomulikult. Vahest on pingutada lihtsam, kui mitte pingutada ja vahest on mitte olemine olemiset palju raskem. Ka mitte mõtlemine võib olla palju raskem mõtlemisest, kuigi mõtlemine nõuab pingutust. Kui aga pingutamine saab kergemaks mitte pingutamisest, siis siis mis vägi selle taga on?
Mõnikord võib aga juhtuda ka teistpidi. Väe leidmise asemel see hajub ja siis muutub kõik ühtäkki raskeks. Tegelikult pole midagi küll raskemaks muutunud, aga raskuse kandmine ei tule enam loomulikult. Siis on jälle niipidi, et tegemine on raskem mitte tegemisest ning mitte olemine saab kergemaks olemisest. Mis siis teha? Kui loomulikkus veab alt siis milles viga on? Olemuses? Kui nii, siis on siit midagi õppida. Katkine olemus ei pruugi katki teha olemist. Raskeks aga küll. Siit saab ehk selgemaks ka ühe kuulsa mõtleja ütlus. "Olemine on enne olemust".
Me ei tunne võib-olla päris täpselt väge, mis olemise mitte olemisest kergemaks teeb. Võib küll öelda, et see on armastus, aga kui me armastust ei tunne, siis me ikkagi ei tunne seda väge. Ning mulle tundub, et armastus võib olla vaid üks vorm sellest väest. Vägi tundub loovat olemust ja olemus tundub toetuvat väele. Veel tundub mulle, et loomulikkus tuleneb olemusest loomulik olemine lubab oma õlgadel kanda suuri raskusi.
Loomulik olles pole vaja objektiivseid elumõtteid ega kedagi elu suunamas. Loomulikkus on loomulik iseeneseses ja selliena iseenesest võetav. Seda pole vaja, ega saagi, võtta mujalt. Loomulik olla tundub hea. Olemine ilma loomulikkuseta tundub aga raske. Kuid nüüd tagasi tulles olemuse õppetunni juurde, siis mida sellega edasi teha saab? Kui olemus ei olegi esimene ja tuleb olemise järel, siis kas ei näita see mitte olemist, kui kõige fundamentaalsemat loomise seisundit? Sest alles siis, kui loomulikkus on kõige enam pärsitud, saab võimalikuks loomulikkuse enda loomine. Loomine mitte enda olemusest, sest olemus on siis katki, vaid kusagilt mujalt. Kuigi jah, kergem on ikkagi lasta enda elu juhtida siinkohal. Loomulikkuse loomine pole ise loomulik ega kergete killast tegevus. Võib-olla polegi see enamasti jõukohane ja võib-olla ongi selle jõukohaseks muutmine see üks ja kõige tähtsam ülesanne inimkonna ees. Võib-olla.