[Müstik]

Vanimad kabala tekstid pärinevad 1. sajandist pKr, sageli arvatakse, et suuline pärimus eksisteeris tükk aega enne seda. 12ndal sajandil kabbala süstematiseeriti ning ta sai oma nime. Varasemalt kutsuti kabala õpetuse järgijaid erinevate nimedega.

Tore, et sa seda kõike tead! Eriti veedade kohta. Ma seda juutide kabalat ei ole nii hoolega uurinud. See võrdlemisi keeruline ka.
Täpsustama ei hakanud islamit, sest eks seda tea ju kõik isegi, et tekkis alles hiljuti - 7.sajandil. Kes siis Muhamedist kuulnud ei ole?
Muhamedi lugu on ju huvitav. Meelde on jäänud näiteks, et oma lemmiknaise Aišaga abiellus ta siis kui too oli 6 aastane. Aiša suri 678.a.

Sai -Baba ja veedad aga on üks selle teema pidepunkte.
Tegelikult peab vist minema tagasi veel kaugemasse aega. Nimelt Idamaade muistsed targad elasid enne veedade ja upanišaadide, hindude muistsete pühakirjade ilmumist.
Targad kogusid enda ümber kõige intelligentsemaid noori inimesi ja õpetasid neile Puhta Mõistuse Filosoofiat. Järgneval viiekümnel sajandil ilmus Indias palju uusi filosoofiasüsteeme ja paljud neist jõudsid ka kaduda, aga muistsete tarkade rajatud alus on niisama kindel ja kõigutamatu nagu alguses.
Esimene mida targad õpetasid, oli see, et fenomenaalsetes nähtustes ja kogu kõiksuses pole midagi püsivat, vastupidavat ega igavest.
Kirjutasin sellest teemas "Idamaade salateadused."
http://www.para-web.org/showthread.php?t...2veedad%22

To Levis, no selle üle võib ju vaielda kas ennustas surmaaja õigesti ette või mitte, aga huvitavam on hoopis see, et veel viis aastat ja ta sünnib uuesti. Teemas on postitused, kus Sai Baba oli väga õnnelik, kui sai teada, et tema järgmise elu isa või ema on juba sündinud. Täpselt pole meeles. Miskipärast arvan, et sellest oli juttu teemas eespool.

[levis]

........To Levis, no selle üle võib ju vaielda kas ennustas surmaaja õigesti ette või mitte, aga huvitavam on hoopis see, et veel viis aastat ja ta sünnib uuesti. Teemas on postitused, kus Sai Baba oli väga õnnelik, kui sai teada, et tema järgmise elu isa või ema on juba sündinud. Täpselt pole meeles. Miskipärast arvan, et sellest oli juttu teemas eespool.

Ennustamise kohta me saame vähemalt vaadata, kas ja kuipalju seal võiks olla tõtt, aga et ta "pühakuna" uuesti sünnib, see on nüüd küll ligemale 100% usu küsimus. Inimesed võiks olla veidi nõudlikumad ja tahta rohkemat kui paljast sõna ja odavaid illusiooni trikke.

Väide, et ta müüs trikke imede pähe ülla eesmärgi nimel on filosoofiliselt huvitav. See on mõneti vahva väide, sest minul küll napib tarkust, et see väide pihuks ja põrmuks teha

[Müstik]

Jah, sellest Sai Baba teemast leiab palju kummalist.

Ka see on kummaline, et tal siiani niipalju järgijaid on, sh ka eestlaste hulgas.
Ja kõik intelligentsed ja targad inimesed.
http://www.sathyasai.ee/

[Sinis]

Paistab, et olen sedasorti inimene, kes imede pääle oskab vaid mühatada, et mis ma nüüd siis selle teadmisega peale hakkan. See, mida Sai Baba väidetavalt on imedena sooritanud, on minust sedavõrd eemale jäänud, et ainukese imemehena meenub piibli Jeesus (ei taha siin targutada selle üle, kui lihtsalt neid nähtusi on võimalik teaduse poolt ära seletada ja kui tõesed need on, vaid jätan endale usu, et imed oma sõnumi abil, läbi võivad inimelu mitmekesistada). Iseenesest inimese ime-tegudena määratletavad teod äratavad minus kõhklusi, et mida asja, keegi meist pole erilisem või väljavalitum kui iga teine siin maamunal (kuigi seda sisendatakse ja mis seeläbi on hea platvorm igasugustele vaenudele), küsimus on rohkem selles, kes mida imena tõlgendab. Ise kaldun inim-ilmas imeks pidama sünnipärast inimtüüpi (geenirike?), kes on loomuselt vägivallatu ehk siis jumalakeeli kurjusest vaba, ehkki seda fenomeni võib selgitada kui looduse pahaaimamatut vingerpussi või test-teed. See oleks siis ehe ime. Need, kes taolise ime poole püüdlevad, surudes endas maha loomulikud (elu)instinktid või siis häälestades neid ümber mõttejõuga, on kindlasti tunnustust väärt, kuid ajalugu jälgides näib see jäävat siiski lootusetuks ürituseks.

Kuna mehe (Sai Baba) välimusest oli juttu ja jättes kõrvale kõik teadaolevad või kinnitatud või ümberlükkamatud faktid temast, üritasin foorumi kontekstis teda nii-öelda näojoonte ja silmade kaudu lugeda. Enese tählepanek on selline, et näojooned ja silmad, mis ajas sedavõrd muutuvad, et inimest pole võimalik nende abil tuvastada, viitab inimese kaasaantud olemuse moondumisele. Ses mõttes on jäänud mees kindlasti kandma oma esialgseid ideaale: nii näojooned kui (eriti) silmad on mehel ajatud.

Need vähesed tema ütlemised-mõtted, millega olen jupiti kokku puutunud, on tundunud oma sisult häbematult lihtsad ja õiged - kuigi enamjaolt end põhisõnumis kordavad -, et on sellega mind pigem norutanud ja sestap olen nad koheselt kõrvale lükanud: minu arust võib igaüks, kel vähegi oidu ja viitsimist on, jõuda mõtetes enam-vähem samale tasemele. Või on üleskutse Jumalat (eeldan, et Jumala-nime on siin kasutatud armastuse, rahu sünonüümina) teenida see, mis tegelikult eemale peletab? Ei tea. Vaim(?) ihaldaks justkui midagi mänglevamat, et siis on hää sõnu, mõtteid veeretada ja sedasi oma võimetust tunnistada või võimekust tunnustada. Ses mõttes on teine India päritolu vaimne õpetaja Jiddu Krishnamurti hoopis põnevam ja mõtete sisult hingelähedasem.

Mis mehe juures häirib, on luba end ülistada: rahvarohke rongkäik suure kuldse päikeseratta taustal mõjub sama traagiliselt kui poliit-paraad. Tõenäoliselt on sellised imetlusretked rohkem selles osalejate emotsionaalne vajadus – arvan, et sedapidi saavad sealse kultuuritaustaga inimesed kellegi käegakatsutava nägemisest, kuulmisest lootust ja kinnitust, et minust hoolitakse ka maises hädaorus.

P.S. Usun Ilmar Soomere (lisaks julgedes toetuda oma paralikule tunnetusele ), kes elukutse ohvrina meest kahtlemata vaagis ja mehel ahistamise-pattu ei tuvastanud.