19-10-2014, 22:39
Miks soovitati kuningatel abielluda tingimata neitsitega? (5)
Rainer Kerge, 19. oktoober 2014, 18:00
Share on Google+
KELLE LAPS?: Loomulikult oma ema ja isa laps. Vanade kuningate hirm, et vereliini puhtuse säilitamiseks tuleb abielluda tingimata neitsiga, oli asjatu: naise varasema partneri geenid ei jää tema organismi kuudeks ja aastateks luurama.
KELLE LAPS?: Loomulikult oma ema ja isa laps. Vanade kuningate hirm, et vereliini puhtuse säilitamiseks tuleb abielluda tingimata neitsiga, oli asjatu: naise varasema partneri geenid ei jää tema organismi kuudeks ja aastateks luurama. (AOP)
Naise varasemate seksuaalpartnerite – iseäranis esimese – omadused võivad päranduda tema hilisematele lastele, kahtlustas juba kõikide teaduste isa Aristoteles. Sel väitel võib olla all suurem tõepõhi, kui veel paarkümmend aastat tagasi arvata söandati.
Puhta vereliini säilitamiseks on kroonitud peadel olnud iidsetest aegadest alates kombeks abielluda neitsitega – et prints tuleks ikka kindlasti kuninga tegu ja nägu.
Usk, et varasemast partnerist jääb emasorganismi jälg, mis mõjutab tema tulevasi järglasi, on juhtinud aga ka näiteks koerakasvatajaid.
"Tõuaretajad kartsid paaniliselt lita varasemaid paaritumisi muud tõugu isasega. Veel hullem oli, kui tõukoer sai pojad krantsiga," mäletab praegune Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen oma kunagisest erialatööst veterinaarina. Lisades kiiresti, et tegelikult peab kogu koeramaailm olema tänulik nimelt krantsidele, kes on koerapopulatsiooni liikuvad DNA-pangad: "Tõututes koertes on niisuguseid geene, mis aitavad ka tõukoeri püsida tervetena ja olla elujõulised."
Geneetika võidukäik sundis tõuaretajate hirmudesse skeptiliselt suhtuma. Imetajate isassugurakud peavad emasorganismis vastu enamasti loetud päevad ega tohiks kuidagi sekkuda hilisemate, teiste partneritega saadud pesakondade tunnustesse.
Nüüd hakkab aga üha enam paistma, et DNA avastamisega pole pärilikkuse küsimus kaugeltki lahendatud. Tuleb välja, et ei ole päris tõsi rehkendus: 50 protsenti DNA-d emalt ja 50 protsenti DNA-d isalt annab kokku 100 protsenti lapse tunnustest.
Uus-Lõuna-Walesi ülikooli teadlased näitasid kärbeste peal, et järglaste suurus sõltus esimesest isasest, kellega nende ema oli paaritunud, mitte nende tegelikust sigitajast. Mis voodoo see nüüd olgu?
DNA pole ainus tegija
Alustame algusest. Kõigepealt: kärbeste ja inimeste sigimine pole päris lõpuni võrreldavad.
"Kõik emased putukad hoiavad paaritumise järel isase sugurakke mõnda aega nii-öelda seemnehoidlas," jutustab putukafüsioloog Urmas Tartes . Veelgi enam, emasputuka ühes ja samas munakurnas võib olla eri isade viljastatud mune. "Emased kuklased paarituvad ühe öö jooksul paarikümne isasega," selgitab Tartes.
Lisaks konkreetselt isassugurakus asuvale DNAle sisaldab aga nii sperma ise kui ka seemnevedelik mitmeid ühendeid, mis võivad mõjutada järglase tunnuseid. Ja selles punktis on nii inimene kui kärbes üsna sarnased.
"Nüüdseks on aru saadud, et lisaks DNAle kannavad pärilikkust ühelt põlvkonnalt teisele üle ka rida muid molekule. Pilt on läinud hoopis huvitavamaks ja kirjumaks," ütleb rakubioloogia professor Toivo Maimets . Päritavaid omadusi, mille kandjaks pole geenid, on nii palju ja nende osakaal sedavõrd tähtis, et sel aastal loodi Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi alla epigeneetika professuur. Epigeneetika uurib just neid tunnuseid, mis kanduvad põlvest põlve muul viisil kui konkreetselt geenide abiga.
"Hiljaaegu näidati ühes artiklis, et spermatosoidist ei lähe munarakku mitte ainult DNA, vaid ka terve hulk pisikesi RNAsid, mis hakkavad kohe reguleerima igasuguseid arenguprotsesse," illustreerib
Maimets.
Lühidalt: koos spermatosoidide ja seemnevedelikuga satub emasorganismi terve hulk hormoone, valke, virgatsaineid ja muid ühendeid, mis kas kannavad pärilikke tunnuseid, mõjutavad nende avaldumist või koguni kujundavad emasorganismi suguteedes valitsevat keskkonda.
Inimestest ja kärbestest
See on hetk, mil astub lavale tulevase ema kõige esimene sekspartner.
"Tema jätab kustumatu jälje ja mitte ainult hinge," tunnistab Maimets.
Uurime seda väidet kärbeste ja inimeste peal.
Konkreetse Uus-Lõuna-Walesi ülikooli katse puhul võisid esimesena paaritunud isase pärilikkusaine või hormoonid toimetada midagi emase veel alles küpsemisjärgus munarakkude juures. Nii et kui teine, hilisem partner need viljastas, kandsid nad juba esimese isaskärbse jälge. Teiste sõnadega: emakärbes ei kasutanud mitte mõlema partneri sugurakke, vaid esimese partneri tunnused olid kinnistunud munarakkudesse, mille teine partner viljastas.
Kuidas mõjutab esimene partner aga naise tulevasi järglasi?
"Lisaks epigeneetikale võib siin olla roll teataval immunoloogilisel tolerantsil," arutleb meestearst Margus Punab . "Esimese vahekorra ajal võib tekkida naise organismis tolerants mingit tüüpi infot kandva spermatosoidi vastu ja võimalik, et hiljem lubatakse viljastuma eelistatult sarnase mustriga spermatosoide."
Mida see tähendab? Nii spermatosoidid kui seemnevedelik on naise organismi jaoks kehavõõrad ained ja keha seesuguseid üldiselt ei salli. Naise suguteed on siiski kursis, et suure tõenäosusega peavad nad mingil hetkel hakkama leppima teatut tüüpi võõra valguga. Esimese partneri spermal võib siin olla võtmeroll – naise organism jätab meelde selle eritunnused ja suhtub edaspidi sarnaseid tunnuseid kandvasse seemnevedelikku leebemalt.
Teisisõnu: naisel võib olla tulevikus lihtsam saada lapsi mehega, kelle seemnevedeliku koostis sarnaneb teatud markerite poolest esimese partneri spermaga. "Tekib mingi immunoloogiline muster, mida organism hiljem aktsepteerib," täpsustab Punab.
Organism suudab muidugi ka ümber harjuda ja -õppida, aga pärast mitut partnerit ei pruugi naisel uue kaaslasega kohe rasestumine õnnestuda.
Inimeste puhul ei ole laps kindlasti naise esimese partneri nägu sellepärast, et tolle geenid kuskil nurga taga varitseksid – selles mõttes oli kuningate kartus asjata. Küll on aga võimalik, et laps meenutab daami esimest armastust seetõttu, et tal ongi konservatiivne meestemaitse: kõik tema partnerid on olnud kitsa näoga sihvakad punapead. Kui teistsugused need lapsedki siis tulla saavad.
Rainer Kerge, 19. oktoober 2014, 18:00
Share on Google+
KELLE LAPS?: Loomulikult oma ema ja isa laps. Vanade kuningate hirm, et vereliini puhtuse säilitamiseks tuleb abielluda tingimata neitsiga, oli asjatu: naise varasema partneri geenid ei jää tema organismi kuudeks ja aastateks luurama.
KELLE LAPS?: Loomulikult oma ema ja isa laps. Vanade kuningate hirm, et vereliini puhtuse säilitamiseks tuleb abielluda tingimata neitsiga, oli asjatu: naise varasema partneri geenid ei jää tema organismi kuudeks ja aastateks luurama. (AOP)
Naise varasemate seksuaalpartnerite – iseäranis esimese – omadused võivad päranduda tema hilisematele lastele, kahtlustas juba kõikide teaduste isa Aristoteles. Sel väitel võib olla all suurem tõepõhi, kui veel paarkümmend aastat tagasi arvata söandati.
Puhta vereliini säilitamiseks on kroonitud peadel olnud iidsetest aegadest alates kombeks abielluda neitsitega – et prints tuleks ikka kindlasti kuninga tegu ja nägu.
Usk, et varasemast partnerist jääb emasorganismi jälg, mis mõjutab tema tulevasi järglasi, on juhtinud aga ka näiteks koerakasvatajaid.
"Tõuaretajad kartsid paaniliselt lita varasemaid paaritumisi muud tõugu isasega. Veel hullem oli, kui tõukoer sai pojad krantsiga," mäletab praegune Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen oma kunagisest erialatööst veterinaarina. Lisades kiiresti, et tegelikult peab kogu koeramaailm olema tänulik nimelt krantsidele, kes on koerapopulatsiooni liikuvad DNA-pangad: "Tõututes koertes on niisuguseid geene, mis aitavad ka tõukoeri püsida tervetena ja olla elujõulised."
Geneetika võidukäik sundis tõuaretajate hirmudesse skeptiliselt suhtuma. Imetajate isassugurakud peavad emasorganismis vastu enamasti loetud päevad ega tohiks kuidagi sekkuda hilisemate, teiste partneritega saadud pesakondade tunnustesse.
Nüüd hakkab aga üha enam paistma, et DNA avastamisega pole pärilikkuse küsimus kaugeltki lahendatud. Tuleb välja, et ei ole päris tõsi rehkendus: 50 protsenti DNA-d emalt ja 50 protsenti DNA-d isalt annab kokku 100 protsenti lapse tunnustest.
Uus-Lõuna-Walesi ülikooli teadlased näitasid kärbeste peal, et järglaste suurus sõltus esimesest isasest, kellega nende ema oli paaritunud, mitte nende tegelikust sigitajast. Mis voodoo see nüüd olgu?
DNA pole ainus tegija
Alustame algusest. Kõigepealt: kärbeste ja inimeste sigimine pole päris lõpuni võrreldavad.
"Kõik emased putukad hoiavad paaritumise järel isase sugurakke mõnda aega nii-öelda seemnehoidlas," jutustab putukafüsioloog Urmas Tartes . Veelgi enam, emasputuka ühes ja samas munakurnas võib olla eri isade viljastatud mune. "Emased kuklased paarituvad ühe öö jooksul paarikümne isasega," selgitab Tartes.
Lisaks konkreetselt isassugurakus asuvale DNAle sisaldab aga nii sperma ise kui ka seemnevedelik mitmeid ühendeid, mis võivad mõjutada järglase tunnuseid. Ja selles punktis on nii inimene kui kärbes üsna sarnased.
"Nüüdseks on aru saadud, et lisaks DNAle kannavad pärilikkust ühelt põlvkonnalt teisele üle ka rida muid molekule. Pilt on läinud hoopis huvitavamaks ja kirjumaks," ütleb rakubioloogia professor Toivo Maimets . Päritavaid omadusi, mille kandjaks pole geenid, on nii palju ja nende osakaal sedavõrd tähtis, et sel aastal loodi Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi alla epigeneetika professuur. Epigeneetika uurib just neid tunnuseid, mis kanduvad põlvest põlve muul viisil kui konkreetselt geenide abiga.
"Hiljaaegu näidati ühes artiklis, et spermatosoidist ei lähe munarakku mitte ainult DNA, vaid ka terve hulk pisikesi RNAsid, mis hakkavad kohe reguleerima igasuguseid arenguprotsesse," illustreerib
Maimets.
Lühidalt: koos spermatosoidide ja seemnevedelikuga satub emasorganismi terve hulk hormoone, valke, virgatsaineid ja muid ühendeid, mis kas kannavad pärilikke tunnuseid, mõjutavad nende avaldumist või koguni kujundavad emasorganismi suguteedes valitsevat keskkonda.
Inimestest ja kärbestest
See on hetk, mil astub lavale tulevase ema kõige esimene sekspartner.
"Tema jätab kustumatu jälje ja mitte ainult hinge," tunnistab Maimets.
Uurime seda väidet kärbeste ja inimeste peal.
Konkreetse Uus-Lõuna-Walesi ülikooli katse puhul võisid esimesena paaritunud isase pärilikkusaine või hormoonid toimetada midagi emase veel alles küpsemisjärgus munarakkude juures. Nii et kui teine, hilisem partner need viljastas, kandsid nad juba esimese isaskärbse jälge. Teiste sõnadega: emakärbes ei kasutanud mitte mõlema partneri sugurakke, vaid esimese partneri tunnused olid kinnistunud munarakkudesse, mille teine partner viljastas.
Kuidas mõjutab esimene partner aga naise tulevasi järglasi?
"Lisaks epigeneetikale võib siin olla roll teataval immunoloogilisel tolerantsil," arutleb meestearst Margus Punab . "Esimese vahekorra ajal võib tekkida naise organismis tolerants mingit tüüpi infot kandva spermatosoidi vastu ja võimalik, et hiljem lubatakse viljastuma eelistatult sarnase mustriga spermatosoide."
Mida see tähendab? Nii spermatosoidid kui seemnevedelik on naise organismi jaoks kehavõõrad ained ja keha seesuguseid üldiselt ei salli. Naise suguteed on siiski kursis, et suure tõenäosusega peavad nad mingil hetkel hakkama leppima teatut tüüpi võõra valguga. Esimese partneri spermal võib siin olla võtmeroll – naise organism jätab meelde selle eritunnused ja suhtub edaspidi sarnaseid tunnuseid kandvasse seemnevedelikku leebemalt.
Teisisõnu: naisel võib olla tulevikus lihtsam saada lapsi mehega, kelle seemnevedeliku koostis sarnaneb teatud markerite poolest esimese partneri spermaga. "Tekib mingi immunoloogiline muster, mida organism hiljem aktsepteerib," täpsustab Punab.
Organism suudab muidugi ka ümber harjuda ja -õppida, aga pärast mitut partnerit ei pruugi naisel uue kaaslasega kohe rasestumine õnnestuda.
Inimeste puhul ei ole laps kindlasti naise esimese partneri nägu sellepärast, et tolle geenid kuskil nurga taga varitseksid – selles mõttes oli kuningate kartus asjata. Küll on aga võimalik, et laps meenutab daami esimest armastust seetõttu, et tal ongi konservatiivne meestemaitse: kõik tema partnerid on olnud kitsa näoga sihvakad punapead. Kui teistsugused need lapsedki siis tulla saavad.