Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Laste mõjutamine mänguasjade/mängude kaudu
#26
(05-08-2014, 18:12 )excubitoris Kirjutas: Pigem lähtuvalt oma rikutuse/laiskuse astmest.

Täpselt. Ja selle astme järgi saab laps ellu kaasa oma maailmavaate. Olgu see siis milline tahes. Kes austab oma riiki ja rahvast, kes hakkab võõrvõime teenima, kes mida. Valikuid on palju ja inimesed on erinevad.
See paistab isegi selles väikses foorumis välja kes on kes. Miks - jääb meile teadmata. Võime vaid oletada.
Vasta
#27
Selgitage mulle ühte asja, miks samast perekonnast, samast lastetoast kasvab välja kaks täiesti erineva võimekuse ja sotsiaalse staatusega inimest? btw. mänguasjad olid ka samad Laugh
Vasta
#28
(05-08-2014, 18:33 )Temimoor Kirjutas: Selgitage mulle ühte asja, miks samast perekonnast, samast lastetoast kasvab välja kaks täiesti erineva võimekuse ja sotsiaalse staatusega inimest? btw. mänguasjad olid ka samad Laugh

Kas ka põhimõttelised väärtushinnangud erinevad? Kui erinevad, siis ei oska seletada.
Vasta
#29
Kui sa pead silmas, et üks on aus töörabaja ja teine "aus" varas, siis küll jah - väärtushinnangud on ka erinevad Laugh
Vasta
#30
(05-08-2014, 18:37 )Temimoor Kirjutas: Kui sa pead silmas, et üks on aus töörabaja ja teine "aus" varas, siis küll jah - väärtushinnangud on ka erinevad Laugh

Oletame, et üks on Andres ja teine Rein. Oletame, et üks õppis koolis korralikult ja teine ka. Oletame, et tegelikult mõlemad püüdsid jõuda kuhugi kuhu nad tahtsid jõuda kuid nende kaasaantud võimed olid veidi erinevad. Eos olid mõlemad ausad. Oletame, et Rein hakkas juba lapsena mõtlema kuidas äri teha ja Andres mõtles kuidas kooliga ühele poole saada. Kool läbi, mindi tööle. Üks möllis ennast mingisse asutusse mingile tööle, teine läks maailma uurima ja kaema kas saab ka midagi teenida. Sai küll. Ja väga hästi. Ja isegi ausalt.
Ja sai isegi oma venna tööle võtta. Aeg läks aga edasi ning olud ja ajad muutusid. Küll aga ei muutunud meie Andres ja Rein. Andres tegi tööd ja Rein ei suutnud kohaneda muutunud oludega. Veel hullem, Andres leidis ennast mingil hetkel Reinu tankist. Rein aga hakkas kämara jura ajama.

Kas pidasid silmas midagi taolist?
PS: Ehk seletad "ausa" varga mõiste lahti mida silmas pidasid. Erinevad inimesed võivad mõista seda erinevalt.
Vasta
#31
Üks õppis koolis hästi, oli seltskonnas populaarne ja pani püsti oma äri. Tavaline pere, lapsed, kaks autot garaazhis... Teine, ei õppinud, veeti läbi, alghariduse sai. 12. aastaselt hakkas jooma, varastama, valetama.

"aus" varas - varastamine on normaalne. Kui Statoil hoiab osa oma staffi uksetaga, siis ainult loll ei võta; kui mul on vaja, siis võtan sinu taskust, sest mul on vaja jne - selline varas. Tööd teevad lollid.
Vasta
#32
(05-08-2014, 19:16 )Angervaks Kirjutas: Erinevad isad?

Eip. Mõlemal sama lastetuba ja samad vanemad. Vanusevahe lastel u 10 aastat.

ps. ega mürki ei saa ju võtta, sest seda teab ainult ema Laugh
Vasta
#33
10 aastat on pikk aeg...sama lastetoa jaoks. Pakun, et vanemad muutusid mingil põhjusel...polnud aega ja seda tahtmist mis esiklapse puhul.
Vasta
#34
(05-08-2014, 19:19 )Temimoor Kirjutas:
(05-08-2014, 19:16 )Angervaks Kirjutas: Erinevad isad?

Eip. Mõlemal sama lastetuba ja samad vanemad. Vanusevahe lastel u 10 aastat.

ps. ega mürki ei saa ju võtta, sest seda teab ainult ema Laugh

Lastetuba ja geneetika annab kaasa alguse ja põhja aga ühiskond teeb oma korrektuurid.
10a on piisavalt pikk aeg ja seda eriti näiteks viimase 30a võtmes.
Siin võiks pikalt spekuleerida miks nii läks või kas ja kes on süüdi aga vahest töötab vaid üks reegel:
Ikka juhtub wink
Vasta
#35
See võib olla küll üheks faktoriks. Tegelikkuses ei olnud need vanemad ka esimese lapsega väga tegelemas ehk lastetuba oli mõlemal olematu... Kasvasid rohkem isevoolu teed. Aga sarnaseid juhtumeid, kui ringi vaadata oma tutvusringkonnas, on tegelikult veel. Ma kardan, et hoolimata heast lastetoast (millega mõned suurustavad) sünnib inimesi, kellel puudub empaatiavõime. Ja minuarust see võime pole õpitav. Õpitav on inimeste tunnete imiteerimine.
Vasta
#36
(05-08-2014, 19:52 )Temimoor Kirjutas: See võib olla küll üheks faktoriks. Tegelikkuses ei olnud need vanemad ka esimese lapsega väga tegelemas ehk lastetuba oli mõlemal olematu... Kasvasid rohkem isevoolu teed. Aga sarnaseid juhtumeid, kui ringi vaadata oma tutvusringkonnas, on tegelikult veel. Ma kardan, et hoolimata heast lastetoast (millega mõned suurustavad) sünnib inimesi, kellel puudub empaatiavõime. Ja minuarust see võime pole õpitav. Õpitav on inimeste tunnete imiteerimine.

Empaatiavõime pole tõenäoliselt tõesti õpitav vaid on kaasasündinud.
Samas on empaatiavõimega erinevatel rahvustel erinevad lood. Ehk jääb võimalus, et isad olid erinevad. See ei pruugi nii olla kuna sama empaatiavõimega inimesed võivad käituda erineva väliskeskkonnaga pikemalt kokkupuutes erinevalt. Samas võib halvas keskkonnas oleva isiku empaatia kallutada oma kasuks väga halb liider. Ehk siis empaatiavõime olemasolu puudumine ei ole alati kindel.

Empaatiat võib juba selle foorumi põhjal tõlgendada väga erinevalt. Ehk siis empaatial on ilmselt mitmeid definitsioone. Mina mõistan seda sellisena, et tajutakse teiste inimeste olemust koos nende arusaamisega maailmast, soovide ja tahtmistega. Aga ka kurjal poolel oma arusaamine, soovid ja tahtmised.

Pole päris minu teema aga näen seda sellisena.




Vasta
#37
Kuna ma pole väga kindel empaatiast arusaamises, siis otsing andis ühe huvitava teksti minu jaoks Toomas Vooglaiult ja siin on juttu ka empaatia kasvatamisest...

Tsitaat:Empaatia sõna tuleneb kreekakeelsest pathos est e. tundest ja liide e(m) näitab selle väljapoole suunatust. Olen rohkem tuttav
kognitiivpsühholoogiaga ja empaatia kuulub selle mõistelisse põhivarasse.

Tänapäevases kasvatusteaduses mõistame empaatiavõime all inimese võimet teist inimest mõista iseendas kogetu kaudu: "ma mõistan küll, mida sa praegu tunned, mina olen sama tundnud". Empaatiavõime ei ole kaasasündinud omadus, vaid kujuneb inimeses arengu ja eneseanalüüsi kaudu ja tugineb osaliselt identiteediotsimisele.
See tähendab, et empaatiakasvatuses on meetodiks üldistus e. süntees - leida teises inimeses endaga (või vastupidi - endas teise inimese või olendiga) ühiseid jooni, tundeid, aistinguid. Siin võiks seda pidada ka samastumisvõimeks. Kui selline kasvatus jääb lapsel puudu tema esimesel neljal-viiel eluaastal (teadvuse tekkeni), eriti selles osas, mis seotud negatiivsete aistingutega: valu tekitamise ja valu tundmisega, eseme teiselt äravõtmisega või ise sellest ilmajäämisega, hiljem ka solvamisega ja solvatusega jne, siis on seda hiljem tunduvalt raskem kasvatada.
Empaatial õigupoolest sama tüvega vastandmõistet polegi; ehk kõige enam on selleks apaatia - tuimus, ükskõiksus, hoolimatus, tundetus. Geneetikud on leidnud küll harvaesineva geeni - sadismigeeni - mille olemuseks on just see, et inimene naudib teisele valu tekitamist ja tal endal puudub võime seda enesekohaseks tajuelamuseks muuta.

Empaatia on kasvatatav ja seda polegi eriti raske teha - laps soostub päris kergesti elavana või siis tundelisena nägema nukke, mänguasju, loodust ja enamust teda ümbritsevat.
Empaatiakasvatuse mängud tuginevad nii varases kui hilisemas kasvueas sarnasuse otsimisele. Näiteks las lapsed otsivad, kui palju ja milliseid ühisomadusi nad suudavad leida inimese ja sipelga vahel. Ja kui nad kasvõi kolm-neli leiavad, siis nad talle peale enam ei astu. Alushariduse empaatiakasvatuse kohustuslikuks osaks on muusika - selle meloodiaosa on alati emotsionaalne, sunnivad lapse emotsionaalsusele, kaasaelamisele, kaasatunnetamisele ja seltkaudu kokuvõttes empaatiavõime arengule. Kunagi kuulus antropolog Lombroso väitis, et muusika on parim võimalus pidurdada pärilikku kuritegelikkust. Nüüd teadus kuritegelikkuse pärilikkusse ei usu, kuid empaatiavõime ja sadistliku käitumise seos on kinnitust leidnud.

Õpetaja kasutab tihti ütlemisi, mis mõistmise moodi küll välja näevad, kuid on vaid osa sellest. Näiteks selline rida:
Ma tean, mis sinuga juhtus.
Ma saan sinust aru (suudan aru saada ehk seletada sinu käitumist)
Ma mõistan, mida sa praegu tunned (või läbi elad)..

Kõik kolm on õiged ja vajalikud pöördumised lapse poole, kuid ka laps tunnetab, et kõik pole üks ja sama. Olen kohanud õpetajaid, kellel need kaks esimest lauset on kogu aeg huultel, kuid see kolmas ei tule tangidega tirides ka välja. Sest – õpetaja peab ju teadma ja aru saama, aga - sellest ei piisa, et olla kasvataja. Kasvataja peab mõistma ehk ilma empaatiata ei saa kasvatada. Empaatiast rääkimine ongi koht, mis eristab õpetajat kasvatajast. Õpetaja on minu arusaamades pedagoogikutse kõrgeim kategooria. Tunniandja peab midagi teadma õpilasest, kelle ees seisab.
Aineõpetaja peab aru saama, kas laps saab aru. Kasvataja peab mõistma (protsessi), mis lapsega toimub.

Empaatia on inimese nii võimas tegutsemishoob, et pool psühholoogiat, eriti käitumis- ja kasvatuspsühholoogiat võiks sellele mõistele toetudes teistpidi üles ehitada. Teel loomariigist tänapäeva pole ma leidnud inimeses tähtsamat muutust kui mõistmisvõime teke ja jääb ajaloo arengut silmas pidades kõrgemale ka teadvuse tekkest. Oleks see empaatia ometi teadvuse lahutamatu osa!

Psühholoogiasse on tulnud uus mõiste biofiilia. Sõna ise ütleb tähenduseks nagu armastust kõige elava vastu. Tegelikult väidab sellega tegelemise psühholoogia veidi kontsentreeritumalt seda, millest räägib ka empaatiakasvatus: muuta saab ainult seda, mida armastad.

Paatia-tüvelisis sõnu on palju. Kasvatuse jaoks on tähtsad teada ja osata lapse käitumises seletada kompaatiat e. kaastunnet, sümpaatia -
ebasümpaatia (sümpaatia puudumine) - antipaatia erisusi ja seoseid. Hiljem on kasutusele võetud pro- ja prepaatia (olnu ja tuleva tunnetamise võime), telepaatia (kaugtunnetamise võime), homöopaatia (raviefekti tunnetamise võime isegi siis, kui see ravimis puudub), demonopaatia (vaimude tunnetamise võime) jne. Ühes artiklis sattusin lugema ka egopaatia st, kus seda kasutati adekvaatse enesehinnangu tähenduses. (Mitte ära segada ka olemas oleva mõistega egoapaatia e. eneseeitamine, enesevälisus, mida leitakse autistlikes lastes).

Inimlikkus e. humaansus tervikuna koosnebki vaid kahest inimese võimest: empaatiast e. teise (inimese) mõistmise võimest ja tolerantsist e. teise (inimese) sallimise võimest.
Tolerantsi vastandmõiste on sallimatus (0-tolerants) aga ka vihkamine. Tolerantsi on hoopis raskem kasvatada kui empaatiat.

Tolerants tugineb analüüsil e. erisuste märkamisel, tunnetamisel ja nende teadvustatud sallimisel. Meisse programmeeritud identifitseerumisvajadus toetab empaatiat rohkem kui tolerantsi. Üks on kasvatatav tunnete ja tundmuste kaudu, teine teadvuse kaudu. On olemas küll ka võimalus tolerantsi kasvatada empaatia kaudu (Kas sulle meeldiks, kui sind kiusataks sellepärast, et sul on teistsugune nahavärv), kuid teadvustatud mõtlemise osaluseta ja enesejuhtimisotsuseta laps seda ikkagi omaks ei võta.

Tänapäevases globaliseeruvas maailmas on tolerantsikasvatus saanud väga oluliseks, kuid Eestis ei mahu see õigupoolest mingisugusesse õppe- ega kasvatusprogrammi - seda napib nii inimese-, kodaniku- kui ühiskonnakasvatuses. Aga kätte hakkab see maksma õige pea. (NB! Praegu käib pedagoogiline kaklus ÕK teemadel.)

Millist paatiat tunda Karl Vaino ja tema juhtimiskaaslaste vastu? No valige eelöeldust. Arvan, et kompaatia võiks kõlvata. Aeg on neile koha kätte näidanud ja usus, et nad olid tõepoolest ustavad ideele (mis iseendast on ju kiita omadus), siis kaasa tundmine oleks päris paslik. Kindlasti läheks vaja tolerantsi - kõik me (õpetajad) oleme sellest ajast pärit ja oma minevikku tuleb suuta sallida ja vihkamiseta taluda, kuna selle muutmine pole tagantjärgi võimalik. Meie kõigi tolerantsikasvatus iseendas peaks algama just sellest - olnuga leppimisest, olnule andestamisest.
Innovatsioonipsühholoogia ütleb, et minevikuviha paneb meid tulevikku liikuma selg ees ja meie energia kulubki vihkamisele. Ja kindlasti on vaja sedasama egopaatiat ehk pilku iseendasse – mida ja kui palju ma ise sellest eelmisest ajalooetapist tarbetuna kaasa olen tassinud ja vastupidi ka ega ma selles paanilises minevikufoobias midagi väga vajalikku minema ei pillu.
Tolerants ei sünnita veel sõprust, kuid empaatiata pole sõprust mingil juhul. Aga oleks isegi ebaloogiliselt minevikuhõnguline uskuda, et kõik inimesed peavad olema sõbrad.

Uus üha enam õppijaid leidev "googika" on pedagoogika ja andragoogika kõrval gerogoogika - vananemise õppimine-õpetamine ja sellesse kuuluv valiidsusõpetus (kolmandas põlves tugevana püsimise õpetus) ütleb hingerahu reeglitena:

mineviku kallal õiendamine on vaenutsemine,
oleviku kallal õiendamine on virisemine,
tuleviku kallal õiendamine on nihilism.
Ja veel:
minevikuga tuleb leppida,
olevikuga tuleb harjuda,
tulevikku tuleb uskuda. Tõnu Ots

empaatia "sissetundmine" teise inimesse. See eeldab teise isiku oleku mõistmist, ent ei piirdu pelgalt kognitiivse mõistmisega vaid sisaldab teise isiku afektiivse seisundi rekonstrueerimist eneses (vähemalt teatud määral). Teisele võib atributeerida ka enese emotsionaalse seisundi, nii nagu meie tunneksime end tema asemel, ent sel juhul pole tegemist empaatiaga. Erinevalt enese tunnete projekteerimisest teisele nõuab empaatia suuremat avatust teise väljenduse -- tema asendi, miimika, intonatsiooni jms. -- suhtes, mille põhjal rekonstrueeritakse eneses vikaarselt (so. asenduslikult) teise afektiivne seisund.

Empaatia erineb sümpaatiast , kuivõrd viimane on tunne teise isiku suhtes, mitte teise isiku "tunnete tundmine". Seejuures on sümpaatia muidugi poolehoiutunne ja antipaatia vastumeelsustunne teise suhtes. Empaatia teise suhtes võib esineda ilma sümpaatiata, ehkki sümpaatia soodustab empaatiat. Ning vastupidi, sümpaatiat võib tunda ka ilma empaatiata antud isiku suhtes, ehkki empaatia võib soodustada sümpaatiatunnet.
Veel võiks ühe diaadilise paatia-seosena käsitleda tundmist "teise eest". Ma ei tea, kas seda on nimetatud ka propaatiaks . Teise eest tundmisel on samuti tegemist teatud identifikatsiooniga teise isikuga. Ent identifikatsioon ei toimu mitte teise emotsioonidega nagu unipaatia puhul, vaid elatakse emotsionaalselt üle seda, mis teisega toimub, isegi kui teine ise seda emotsiooni ei koge.
Toomas Vooglaid

Vasta
#38
(05-08-2014, 20:11 )Trichinella Kirjutas:
(05-08-2014, 19:52 )Temimoor Kirjutas: See võib olla küll üheks faktoriks. Tegelikkuses ei olnud need vanemad ka esimese lapsega väga tegelemas ehk lastetuba oli mõlemal olematu... Kasvasid rohkem isevoolu teed. Aga sarnaseid juhtumeid, kui ringi vaadata oma tutvusringkonnas, on tegelikult veel. Ma kardan, et hoolimata heast lastetoast (millega mõned suurustavad) sünnib inimesi, kellel puudub empaatiavõime. Ja minuarust see võime pole õpitav. Õpitav on inimeste tunnete imiteerimine.

Empaatiavõime pole tõenäoliselt tõesti õpitav vaid on kaasasündinud.
Samas on empaatiavõimega erinevatel rahvustel erinevad lood. Ehk jääb võimalus, et isad olid erinevad. See ei pruugi nii olla kuna sama empaatiavõimega inimesed võivad käituda erineva väliskeskkonnaga pikemalt kokkupuutes erinevalt. Samas võib halvas keskkonnas oleva isiku empaatia kallutada oma kasuks väga halb liider. Ehk siis empaatiavõime olemasolu puudumine ei ole alati kindel.

Empaatiat võib juba selle foorumi põhjal tõlgendada väga erinevalt. Ehk siis empaatial on ilmselt mitmeid definitsioone. Mina mõistan seda sellisena, et tajutakse teiste inimeste olemust koos nende arusaamisega maailmast, soovide ja tahtmistega. Aga ka kurjal poolel oma arusaamine, soovid ja tahtmised.

Pole päris minu teema aga näen seda sellisena.


Ma arvan et kõik sünnivad empaatiavõimega. Läheks isegi nii kaugele, et ütleks et see on inimesele loomuomane. Aga see võime võib nõrgeneda/kaduda keskonna mõjul.



Vasta
#39
(05-08-2014, 20:31 )Kolmasilm Kirjutas: Ma arvan et kõik sünnivad empaatiavõimega. Läheks isegi nii kaugele, et ütleks et see on inimesele loomuomane. Aga see võime võib nõrgeneda/kaduda keskonna mõjul.

Pigem nõrgenemise asemel on empaatia suund vale või muutub.
Vasta
#40
(05-08-2014, 20:34 )Trichinella Kirjutas:
(05-08-2014, 20:31 )Kolmasilm Kirjutas: Ma arvan et kõik sünnivad empaatiavõimega. Läheks isegi nii kaugele, et ütleks et see on inimesele loomuomane. Aga see võime võib nõrgeneda/kaduda keskonna mõjul.

Pigem nõrgenemise asemel on empaatia suund vale või muutub.

Nõrgenemist võikski nimetada valeks või muutunud suunaks.
Vasta
#41
Teema on natuke laialivalguv jah aga ma tuleks korra veel tagasi nende videomängudesse

(05-08-2014, 15:52 )Skarre Kirjutas: Meenub siin üks tuttav, kelle laps oli rahutu (6kuune imik) ja noor ema leidis YouTube'ist mingi narkootikumidest ja neegritest pakatava muusikavideo, mis paistis last rahustavat. Kui imik nutma hakkas, pani talle iPadi alusega kõhu peale ja lasi videot vaadata.

Esiteks tekib lapsel tähelepanuhäire (palju vilkuvaid liikuvaid pilte ja lärmi), aga teiseks jäävad need mälupildid talle ikkagi alateadvusesse alles. Ma küll ei üllatuks, kui sellest poisist saaks tulevikus seesama GTA-mängur.

Ja seda sama mõtlen mina videomängude ( mitte ainult GTA) puhul, sest see on täpselt samamoodi üks virr-varr reaktsioonid ajule, mis võib minu arvates põhjustada keskendumis/tähelepanu/õppimishäireid, nihelust/tõmblusi, sotsialiseerumise ja reaalsustaju vähenemist (sõnu suust ei saa võibolla juba sellepärast, et tal lihtsalt ei ole millestki rääkida, kui just videomängudest ei taha rääkida), loodusest eemaldumine, silmahädad ja palju muudki veel, mis hetkel ei tule pähe.
Üldiselt on nii, et need mängud arenevad ju järjest kiiremateks ja reaalsemateks (hologram on veel puudu), mis tirib järjest rohkem lapsi sellesse klammerduma ja järjest vähemaks jääb neid, kes tahaksid väljas mängida. Need võivad olla küll arendavad aga mingi hetk laps kaotab taju virtuaalmaailma ja reaalsuse vahel ja see esimene saab olema olulisem, sest seal on ta kõikvõimas peategelane.
Miiniseid ja plusse ei kannata minu meelest võrreldagi, sest sinna kuhu oma mõtted suunad/suunatakse, seda sa ka realiseerid ja see ei ole reaalsus.

Ja loomulikult on lapsevanemad need, kes seda peaksid ära hoidma. Minu toodud juhtumi puhul on vanadus ja närvikava nõrk juba. Ei talu seda jonni enam ja antakse liiga kergelt lapse soovidele järgi. Ja mini meelest on selliseid vabakasvatusega lapsi küll ja küll ning nemad siis otsustavad, mis on neile hea.
Vasta
#42
(05-08-2014, 20:34 )Trichinella Kirjutas:
(05-08-2014, 20:31 )Kolmasilm Kirjutas: Ma arvan et kõik sünnivad empaatiavõimega. Läheks isegi nii kaugele, et ütleks et see on inimesele loomuomane. Aga see võime võib nõrgeneda/kaduda keskonna mõjul.

Pigem nõrgenemise asemel on empaatia suund vale või muutub.


Kuidas saab empaatia suund vale olla?

Empaatia on võime tajuda teiste emotsioone, tundmusi, tundeid ja vajadusi. Tugeva empaatiavõimega inimest nimetatakse empaadiks.
Empaatia ei ole sama mis kaastunne, kuid teatud määral empaatiavõimet peetakse kaastunde eeltingimuseks.

http://et.wikipedia.org/wiki/Empaatia

Pigem suletakse see tunne tahtlikult endas, sest pole vist kerge tunnetada teiste tundmusi ja vajadusi, eriti kui ise seda oleme põhjustanud.
Vasta
#43
Arvutit võib kasutada nii loomiseks (autocad), kui ka mandunud meelelahutuseks (zobie-kollide tapmine punktide saamise nimel).

Aga arvutimängudest:

Kui mina noor olin, siis oli arvutimänguks "Kings Valley", kus tuli püramiidides kõndides mõelda välja strateegia, millises järjekorras ja kuhu kirkaga augud taguda, et kollid kukuks läbi põranda ja ei segaks kalliskivide korjamist - kusjuures taoline graafiline mäng oli kõigest 16 KB pikk (0.016 MB), sisaldas 15 püramiidi pilti, ning kollide arukat juhtprogrammi.

Kuid praegu kooli minevad lapsed mängivad igasugu tobedaid mänge, kus ei tule isegi mõelda, rääkimata mingist strateegiast ja arukast intelligentsist: a'la sõida vaid autoga zobidele otsa (hoia vaid gaasipedaali põhjas), ning kogud punkte zombide tapmise eest - taoline põlvkond keeldub kategooriliselt mängimast "Kings Valley" taolisi mõtlemist nõudvaid mänge, kuna nende aju pole selleks enam võimeline.

Arvuti-meelelahutuse tulevik on veelgi tumedam: arvutis näpuga pilte kerides otsitakse mingi perepilt, kus emme on unustanud aluspüksid jalga panna, ning näppudega zoomitakse "vastavat kohta" kogu ekraanile, ise itsitades "i-ah-aa" - nii luuakse nö "tundlevate olendite põlvkond" (elatuvad vaid emotsioonide tarbimisest), kes ei oma raasugi mõistust (isegi kirjutada ei osata), rääkimata mingist loomisvõimest või arukast intelligentsist.

Vasta
#44
Tänapäeval on ikka mõtlemist nõudvaid mänge ka, kohe meenuvad Crusader Kings ja kõiksugu Annod, Tropicod, Civid... Ja no vaadates oma Steamis enimmängitud mänge veel, siis ma ütleks, et isegi need "vägivaldsed", näiteks Half-Life 2, Bioshock, Mass Effect, natuke ka Farcry3, aga eriti näiteks Portal või Portal2 nõuavad ikkagi teatud ulatuses mõttetööd. Võib-olla 10-aastast ei laseks jah Bioshocki või FarCryd mängima, aga näiteks World of Goo on väga sobiv ja arendav

On palju neid, mis ei nõua. Selles vallas on minu jaoks igasugustest shooteritest palju jubedamad flash-mängud, mida saab mängida ka nutiseadmetes, no nt Facebooki mängud jms, vat need toovad kaasa tõelise mandumise.
Vasta
#45
See "teatud ulatuses mõttetöö" on piisav ehk "tehase droonile" aga mitte Isikule kes peab osalema ühiskonnas aktiivse liikmena.
Vasta
#46
excu, "tehase droonid" peavad samamoodi ühiskonnas aktiivselt osalema.
Portal on füüsikaliste mõistatuste mäng, kus läbi portaalide vaja ülesandeid lahendada. Väga hea mõttetöö insenerimõistuse treenimiseks.
Half-Life 2 läbimiseks paugutamisest ei piisa, tuleb teha strateegiline plaan ja samamoodi paar füüsikalist asja lahendada.
Bioshock - õpetab palju Ayn Randi filosoofia ja individualismi kohta, sunnib tegema moraalselt keerulisi valikuid ning julgustab nende üle sügavamalt mõtlema.

Videomängude juures on palju probleeme, aga ma püüdsin viidata sellele, et saab valida ka paremaid ja arendavamaid.
Vasta
#47
Ei ole droonile midagi vaja - nati mitmekülgset "rahuldust" ja kõik.
Skatte - ei eita, et olemas ka arendavaid mänge.
Vasta
#48
(08-08-2014, 11:39 )excubitoris Kirjutas: Ei ole droonile midagi vaja - nati mitmekülgset "rahuldust" ja kõik.
Droonile on vaja kedagi kes ta sellest seisust välja aitab mitte inimesi kes teda selles seisus edasi hoiavad ja näpuga näitavad. Inimesed on mõtlemis- ja õppimisvõimelised olendid ja kui neile õigesti läheneda ja õpetada, siis arenevad neist asjalikud ühiskonna liikmed.
Tsitaat:Skarre - ei eita, et olemas ka arendavaid mänge.
Sa ei kujuta ettegi kui palju neid on. Pealegi kehtib ka mänguasjade ja mängude juures reegel, et mäng ei riku last vaid vanemad jätavad lapsed unarusse ja pärast on häda kui lapsed iseõppinult mingid valed väärtused omandavad.
Vasta
#49
Kage - olen nõus mäng(uasi) on vaid vahend.
Asi hakkab siiski vanematest.
Vasta
#50
(08-08-2014, 17:29 )excubitoris Kirjutas: Asi hakkab siiski vanematest.

Mitte alati. On erandeid ja need paistavad kahjuks alati väga eredalt silma. Nii positiivses kui ka negatiivses kontekstis.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat