Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Üks para ja teaduse teema
Autor Sõnum
Müstik
Shambalas

Postitusi: 13,074
Liitunud: Oct 2004
12-01-2012 04:10
Postitus: #1
Üks para ja teaduse teema
Postitus oli mõeldud vastuseks levisele teemas Paranormaalsus-Enesekriitika-Analüüsivõime.
Kuna levise postitust siin teemas ei ole enam, siis läheb vastus levisele osaliselt kustutamisele.
Informatsioonist on ainult seal kasu, kus teda vastu võetakse. Vaatamata teaduste arengule korrutavad paljud ikka veel vanu teooriaid. Aga tore on kui nad neid vanu teooriaidki teavad - tavaliselt ei ole nendestki kuuldud.
Et surm ei olegi millegi lõpp on siis metafüüsiline jahumine?
Nojah, ma just vaatasin ID-st kuidas kriminaaluurijad ei tulnud mõrtsukate tabamisega toime ja neile pakkusid abi sensitiivid.
Oli kaks juhtumit, mille sensitiivid lahendasid. Ühelt sensitiivilt küsiti, et kuidas te teadsite, et see laip on just sinna paika sinise teki alla jäetud?
Sensitiiv vastas, et surnud naine ise ilmutas end talle ja näitas õige koha kätte. Politseinikud leidsidki laiba just paiga üksikasjalike kirjelduse järgi üles. Ja seal see surnukeha lebaski sinise teki all nagu sensitiiv oli öelnud. Hiljem teatas sensitiiv veel ka kadunud auto asukoha.
Vähemalt said nende juhtumite puhul lähedased oma tapetud sugulased maha matta - ja seda just tänu sellele, et hing eksisteerib ka peale surma ja hingedel on võime endast ka peale surma märku anda.
Lihtsalt minu arvamus.
(selle postituse viimane muutmine: 16-07-2014 21:33 Müstik.)

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
lahendused
Veteran

Postitusi: 1,737
Liitunud: Apr 2011
12-01-2012 08:54
Postitus: #2
RE: Paranormaalsus-Enesekriitika-Analüüsivõime
Paranähtusi saab analüüsida teaduslike meetoditega: arvutada välja objektide liikumiskiirused, kanda nende teekond kaardile, luua teooriad nende olemuse kirjeldamiseks, jne - kuid kõik see eeldaks ka lugejatelt võimekust matemaatilisi tekste mõista, ning uusi nähtusi omaks võtta.

Näiteks analüüsisin ma pool aastat tagasi Häädemeeste teemas "Koltsi tulesid", koostades kaarti objektide paiknemisest ja liikumiskiirustest - kuid valdav enamus ei võtnud saadud järeldusi omaks, vaid jäi oma kivistunud maailmapildi juurde.


Pigem peitub vastuolu järgnevas: teadusinimesed kasutavad aju vasakaut poolkera, mis tegeleb analüütilise mõtlemisega (lahendan ruutvõrrandi ära, saades lahendid) - parainimesed kasutavad aju paremat poolkera, mis tegeleb tunnetamisega (vaatan üldisest infoväljast ruutvõrrandi lahendid järgi tunnetuse kaudu).

Kuna 99% nähtustest ja nende olemusest asub teispoolsuses, siis ei vaevu parainimesed ennast arendama analüütika kohapealt, et mõista seda tühist 1% nähtustest mille olemus jääb füüsilisse maailma.

Seega tuleks paramaailma teaduslikuks kirjeldamiseks "õpetada" mõnele teadlasele selgeks tunnetus (näiteks Silva meetod ja kaugnägemine/remote viewing) ja lasta neil teispoolsuses kogetut kirjeldada füüsilise maailma mõistete süsteemis.


Näiteks IIMS aegsel Saksamaal üritati paranähtusi teaduslike meetoditega uurima hakata, ning see viis tohutule tehnoloogilisele läbimurdele, milleks inimkond veel valmis polnud: lendavate taldrikute abil teiste galaktikate külastamine, amputeeritud inimese jala asemele uue jala kasvatamine, jne.


Põhimõtteline läbimurre saaks tulla seeläbi, kui hakata inimestele "laadatsirkuse vormis" tutvustama erinevaid meelevälise taju liike:
1) Telepaatia teel kanda sekundiga üle tohutu piltide ja vestluste kogum, ning seejärel rääkida sellest, mida telepaatia teel üle kanti: nii peaks ka kõige suurem skeptik tunnistama isikliku kogemuse najal, et telepaatia on reaalselt toimiv nähtus.
2) Anda hetkeks inimestelel selgeltnägemise võime, ning lasta neil tajuda teiste tundeid ja lugeda teiste mõtteid - seejärel küsida järgi, kas keegi tundis ja mõtles nii, nagu selgeltnägemise abil teada saadi: nii peaks ka kõige suurem skeptik tunnistama isikliku kogemuse najal, et selgeltnägemine on reaalsus.
3) Viia hetkeks inimeste teadvus astraalsesse maailma - seejärel kirjeldada astraalis nähtut sõnade abil: nii peaks ka kõige suurem skeptik tunnistama isikliku kogemuse najal, et astraalne maailm on olemas.
4) Teha "kohtumine tulnukatega", kus igaüks saaks tulnukale kättpidi tere anda, tulnuka sülle võtta, ning tulnukatega telepaatiliselt suhelda - seejärel aga arutada teistega läbi kogetud kogemused: nii peaks ka kõige suurem skeptik tunnistama isikliku kogemuse najal, et tulnukad on olemas.

Mina olen punkte 1, 2 ja 3 isiklikult kogenud (nr1 nooruses, nr2 ja nr3 viimase aasta jooksul foorumist saadud teadmiste proovimise abil), ning üritan realiseerida punkti nr4 - ma soovitaks ka skeptikutel kasutada sarnast "teadusliku lähenemist" enda tajude/kogemuste laiendamiseks: st selle asemel, et korrutada "midagi ei saa olemas olla" hakata otsima lahendusi, kuidas saaks ise kõike sarnast kogeda.
(selle postituse viimane muutmine: 12-01-2012 09:01 lahendused.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
09-07-2014 19:14
Postitus: #3
RE: Paranormaalsus-Enesekriitika-Analüüsivõime
Kas uskuda kindlalt teadust, mis rajaneb hüpoteesi püstitamisele ja päädib hea õnne, juhuse korral teooriaga? Nende kahe vahele jätab ta vaatluse, mõõtluse ja arvutluse. Või soovitused kahelda kindlalt teises või hoopis eitada kolmandat, mida pole objektiivsetel-subjektiivsetel põhjustel saadud niiöelda teaduslikult kinnitada? Jumal tänatud, et on ilmund teadlased, kes lisaks neile kolmele kinnitusklambrile kipuvad otsima tõde ka silmale nähtamatust.

Ise arvan, et inimene võiks alustada tõeliselt iseenda avastamise, tundma õppimisega, mitte tegelda teaduse egiidi all iseenda tehisliku loomisega. Taolise loomeprotsessi vajadus on minu jaoks paranormaalne.

Ehk saaks enese tundmise abil tõhusamalt maailma olemust seletada-selgitada, mitte hiljem järjekordselt tõdeda, et näed, kuidas me järjekordselt targemaks oleme saanud ja me maailmapilt on teaduse najal avardunud: kunagi oli see geotsentriline, siis heliotsentriline, nüüd hiilgame teadmisega, et see põhineb relativistlikul mudelil. Kuimitu aastatuhat kulus jõudmaks viimase teadaoleva pildini? Kas valemid kui ainuõiged arvutluse-vahendid hüpoteesi paikapidavuse tõestusallikana saavad kinnitada ühe või teise maailmapildi õigsust? Ometi pandi valemid eelnevate ja on pandud tõestama nüüdse pildi kehtivust. Kõik on suhteline. Ise näen Kuud ja Päikest kerakujulistena (kui nüüd päris täpne olla, siis ikka tasandina, mida piirab ringjoon), mis liikuvat näivalt ümber Maa. Eks ma ühe abil järelda, et teised on kerad ja teise abil, et pind mu jalge all võib olla samasugune ümarakujuline keha, kui teised. Seda, et Maa ümber Päikese ja Kuu omakorda ümber Maa liigub, ma kogemuslikult järeldada vist ei suudaks, kuid ma ei näe ses osas põhjust ka muretsemiseks. Sel polegi minu jaoks erilist tähtsust, kudapidi asjad ses osas täpselt on. Ja need tähed, mis ööpimeduses kutsuvalt plingivad, täitsa täpid mis täpid. Vaatad neid läbi taevapikksilma ja näe imet, hetkega kosuvad nad su silme all. Ja siis mõtled, et milline see riistapuu olla võiks, mis mõõdaks inimese tundeid, mõtteid, kogemusi ja mida kõike veel. Kõik inimesed olla ainulaadsed ja kordumatud nagu iga üksik täht, ometi näeme tänases teadustaevas neid rohkem statistika allikana. Kas enne, kui hakkame väärtustama iga üksikut inimest, peab teadus ilmtingimata jõudma iga üksiku täheni?

Sestap tekitab minus see nn teaduslik protesti, mis tähendab, et ma kahtlen ta elu edasi aitavas ja hoidvas tegevuses. Mitte, et mul midagi teadmiste vastu oleks, vastupidi, lihtsalt kurb on, et inimene on jäänud tagaplaanile ärimaailma vajaduste ees. Kuimitu aastatuhat möödub, enne kui teadus pöörab näo inimese sisemaailma poole ja võib-olla muudab enese definitsiooni? Wiki ütleb praegu sedasi: teadus on süstemaatiline inimtegevus, mis on suunatud püsiväärtusega teadmiste saamisele ja talletamisele, kasutades üldjuhul teaduslikku meetodit - reeglite süsteemi, mis tagab saadavate teadmiste võimalikult suure objektiivsuse ja kontrollitavuse.

Tähed taevas on imeilus vaatepilt, ent nende süvauurimine ei lahenda inimprobleeme. Kui palju ma enesest tean? Miks ma mõtlen ja tunnen just nii nagu mina seda vaid saan, erinevalt kõigist teistest? Ometi oleme väliselt pea üksteise kloonid.

Maa-välised teavad ja tulevad tooma meile tõde koos õnnega, eksole wink

P.S. Antud postitus kajastab minu uitmõtteid.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Mannu Eemal
uxake

Postitusi: 1,984
Liitunud: Aug 2010
09-07-2014 23:54
Postitus: #4
Teadus vs uhhuu
Facebook'i Šamaanide grupis käis hiljuti selleteemaline sadu ja sadu kommentaare sisaldav vaidlus. Ja mina ei saa aru, mis seal nii väga vaielda on. „Šamaanid, teadjad, ravitsejad“ ise ka kurdavad, et uusi selgeltnägijaid tuleb nagu seeni peale vihma ja kõik tahavad kangesti kedagi aidata. Lasku siis teaduseleeril natuke nende seas puhastustööd teha.

Aga miks ma vastuolu ei näe.

Mees tuli linnast. Astus tuppa, tema kuue seest kargas välja punane lõngakera, hakkas toas ringi veerema. Keda aga toasolijatest puudutas, langes surnult maha. Eks see katk olnud.

Kas pole sisuliselt õige kirjeldus nakkushaiguse levimise kohta? Mees saab linnast katkubakterid külge ja need levivad kodus teistele. Teaduslik kirjeldus on aga võrratult-võrratult täpsem ja võimaldab leida haigusele võrratult tõhusamat ravi kui mütoloogial põhinev kirjeldus.

Nüüd võtame unehalvatuse. Ka see on teaduse poolt ära seletatud. Ajus tekib miskipärast olukord, kus teadvus on ärkvel, kuid ajust liigutusi võimaldavad elektriimpulsid lihastesse ei jõua, sest ajus on sisse lülitatud mehhanism, mis ei lase magaval kehal liigutusi teha. Miskipärast tekivad ajus sageli ka hallukad. Uhhuu nimetab sama nähtust luupainajaks, aga seletab nähtust selle „miskipärast“ abil. On see kas armukade ekskallim, surnud sugulane, anorgaaniline olend või kuri naaber, kes musta olendina jalgadel või rinnal istub. No ja kus on siin vastuolu? Ühe külje pealt nii, teise külje pealt naa. Aga erinevalt nakkushaigustest on selle nähtuse puhul teadusliku ja uhhuu meetoditega ravimisel üsna võrdväärsed tulemused. Kui mitte isegi uhhuu tõhusam pole, sest kui asjasse on segatud inimese psühholoogia, siis jäävad aegajalt teaduse käed lühikeseks.

Vastuolu arvan tekkivat sellest, et kummagi leeri esindajad on oma seisukohtades stiilipuhtad. Ja küll siis leiab pisiasju, milledes seisukohad lahknevad. Stiilipuhtuse all mõtlen seda, et kui sa oled uhhuu, siis sa ei vaktsineeri, sööd eelistatavalt taimetoitu, kardad e-aineid, usud (uskusid) enamvähem jäägitult Telegrammi, usud hingede taaskehastumist, vaimolendite olemasolu, usud et mitte miski pole juhuslik, et teaduslik maailmapilt on vale jne. Kui oled aga teaduse poolel, siis lased teha täiskomplekti vaktsiine igal aastal, sööd rämpstoitu, usud peavoolumeediat ja seda et paranähtused on kõik puhas väljamõeldis. Mõlemad pooled mõistavad hukka oma leeri neid liikmeid, kes mõnes punktis „eksivad“. Uhhuud „saadavad arenema“ ja teadusejüngrid kasutavad naeruvääristamist. Ja siis üldjuhul ei julgetagi erineda ja istutakse turvaliselt oma „kastis“.

Facebook'i vaidluses käidi välja väide, et nähtuse olemasolu, mis mingigi jälje materiaalsesse maailma jätab, selle nähtuse olemasolu ongi võimalik sellega tõestada. Ja ongi - kõik nõus ju? Ja et nähtused, mis jälge ei jäta, need mitte ei jäta jälge, vaid neid lihtsalt pole olemas. No tihtilugu ka nii ongi, kui tegu on näiteks pettusega. Aga mida teha siis, kui nähtus jätab jälje, aga mitte materiaalse ja mõõdetava, vaid jälje inimese (ala)teadvusesse? Ja pole tähtis, kas see juhtus reaalselt või see juhtus ainult selle inimese teadvuses. See mõjutab aastakümneid tema ellusuhtumist ja sellega saatust? See võib olla inimesele nii soodus (platseeboefekt) kui ka ebasoodus (needus).

Teaduse poole kiituseks pean ütlema, et teaduslik maailmakäsitlus annab kiire ja konkreetse käegakatsutava tulemuse. Seda aga tänu just sellele tohutule täpsusele, mida uhhuu kunagi ei saavuta. Uhhuus ikka igaüks näeb ja tõlgendab omamoodi (ok, õpilased ja koolkonnad püüavad sarnaselt mõelda) ja selle põhjal enamvähemgi kõikide peal ja igaühe käes töötavaid lahendusi (nagu aspiriin palavikule) pole võimalik leida. Näiteks teaduses ei saa mitte mingil juhul rääkida mingisugusest „kokkupanekupunktist“, mis asub „kuskil“ vb „kookoni pinnal“. Uhhuu võib lubada võrdusmärgi panemist kokkupanekupunkti ja sõlmimisprobleemi vahele, kuid teadus seda teha ei tohi, ta peab defineerima ja kirjeldama täpselt (ja tõesti täpselt) kõiki protsesse, mis teadvuseelamuse eri külgede kokkuliitmisel toimuvad (ja ei oska seda praegu teha). Sest muidu ei saa kirjeldust praktikas kasutada. Selles mõttes on teadus võrratult täpsem, kaotab aga oma arusaadavuses tavainimese jaoks ja laiahaardelisuses.

Teadus seletab praktika tasandil – kuidas.
Uhhuu seletab ideede tasandil – mis.

Kuidas saaks aga liigselt pealetungivat radikaalset ja roosat uhhuud pisutki peatada? Sest no ei ole mõistlik jääda lootma (ainult) nt inglite tervendava mõju peale, kui samal ajal oleks teadusel pakkuda lihtne ja käepärane ravim. Kui ei ole ravimit, siis iseasi. Kindlasti on naeruvääristamine (nagu seda teeb skeptik.ee) väga halb meetod. Puhas huumor nagu Avanejad, on juba parem. Selles mõttes pean arutlevat Paraweebi keskkonda peaaegu ideaalseks – ärgu ainult mõttetute isiklike pisiasjade kallal noritagu, aga allikakriitilisus olgu olemas. Uhhuud aga ärgu muutku oma seisukohti kanoonilisteks, muidu on tõesti kujunemas uus religioon koos uue usutunnistusega, vaid säilitagu eluterve skeptitsism. Teadlased on selles suhtes paindlikumad – kui ikka katsed näitavad, et teooria ei pea paika, siis nad loobuvad teooriast.

Mina isiklikult jään huviga ootama, millal teadus hakkaks uurima, kuidas toimib platseeboefekt, miks samade tingimuste juures üks inimene saab nakkuse, teine ei saa (tugev immuunsüsteem ei ole ammendav vastus – mis täpselt teeb immuunsüsteemi tugevaks?), kuidas lülitub inimesel ajus sisse „suremise nupp“ (loodusrahvastel šamaan näitas näpuga süüdlase peale ja paari päeva pärast too suri); no ja lisaks minu meelisteemad kosmoloogia ja filosoofia piirimailt – tähed, universum, gravitatsioon jne. Tähed ja gravitatsioon pole põrmugi igavad. No näiteks see – milline dramaatika! Sinis'ele - Iga väike valguspunkt taevas märgib kauakestvat, kuni lõpuni minevat võitlust looduse põhijõudude vahel. Just nagu iga inimenegi. Ja nüüd kõigi kohta see igavene lapselik küsimus – AGA MIKS?



_____________________________________

Väga värskendav oleks mõlemale poolele aegajalt mõelda: aga äkki minu kõige tähtsam ja põhilisem uskumus on vale? See võtab rinnust nii mõnusalt õõnsaks ja avab palju uusi teid. Tühjusesse. Kes julgeb, see astub.

Brain expedition.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
kage
naegleria fowleri

Postitusi: 3,881
Liitunud: Jun 2011
10-07-2014 09:55
Postitus: #5
RE: Teadus vs uhhuu
Uhhuu ja teaduslik lähenemine. Uhhuu poolel on nii palju nähtamatut, seletamatut, tundmatut jne, et seal on võimalik mugavalt laveerida ja põhjendusi tuua ükskõik mille kohta, sest midagi ei ole vaja ei näidata ega tõestada ja kui ka tulemust ei ole, siis saab igasuguseid muid põhjuseid tuua, sest puudub võimalus kontrollida ja näha protsessi. Selle tõttu on kergem igasugu isetegijatel seda teed minna teadusliku uurimise tee asemel kus on vaja rohkem õppida ja uurida ning kus iga asjast aru saav inimene saab näpuga järge ajada ja näidata protsesside toimimist. Siit tuleb ka see erinevus sisse, et kui uhhuu poolelt käid kümme erinevat inimest läbi, siis võid saada kümme erinevat seletust ja tulemust, aga kui teadusliku lähenemise juures käid kümme teadlast läbi, siis räägivad kõik sulle ühte juttu ja saad ühe tulemuse.

(09-07-2014 23:54 )Marina Kirjutas:  Väga värskendav oleks mõlemale poolele aegajalt mõelda: aga äkki minu kõige tähtsam ja põhilisem uskumus on vale? See võtab rinnust nii mõnusalt õõnsaks ja avab palju uusi teid. Tühjusesse. Kes julgeb, see astub.
Kas just vale, aga võiks vähemalt küsida, et miks ma selles kinni olen ja kas võib ka muid võimalusi olla. Kui tühjusest rääkida, siis arvan, et saan aru mida sa mõtled, aga ise kasutaks sõna tundmatus. St ma olen proovinud ette kujutada kuidas tajuda tundmatut (nt avaneb portaal mille taha ei näe ja millest läbi astudes on vastas täiesti võõras keskkond millest abosluutselt mitte midagi aru ei saa) ja kuigi ettekujutluses ei ole paanikat tekkinud, siis esmalt oli ikkagi natuke hirmus kasvõi kättki läbi pista ja kui portaalist läbi astuda ning üritada midagi tabada, otsida pidepunkti või infot, et üldse ümbritsevast aru saada, siis ... täiesti võõra informatsiooni vastuvõtmine, mitte millestki arusaamine, jne tekitas kaose keskel seismise tunde kus tuleb hakata otsima, avastama ja korda looma, et endale asja arusaadavaks teha ning keskkonnas orienteeruda. Ettekujutluses üsna lootusetu tegevus, aga tekitas huvi ümbritseva vastu ning ärgitas mind uurima ja avastama mitte uskuma, et portaali taga on põrgu või tont teab misasi mida teistele edasi kuulutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 13,074
Liitunud: Oct 2004
10-07-2014 20:02
Postitus: #6
RE: Paranormaalsus-Enesekriitika-Analüüsivõime
Olen sellest ka varem kirjutanud, aga meenutan veelkord.
Teadusest siis.
Tänapäeva jaapani eesrindlikud teadlased väidavad, et kogu inimkonna teadus on avastanud ja registreerinud aegade algusest kuni tänapäevani ainult ühe miljondiku sellest teabest, mis meid tegelikult ümbritseb ja millega me pidevalt kokku puutume.
Jaapani teadlased aga trööstivad meid, et on veel teine miljondik teavet, mille moodustavad nn. esoteerilised teadused, okultism, paranähtused jms. Seda teavet teistele tõestada ei saa, kuid seda saab tõestada igaüks endale. Igaühel on võimalus ise neid probleeme tundma õppida ja endale tõestada.

Uued ideed tunduvad enamikule vastuvõtmatud. Need, kes arvavad ennast olevat võimelised otsustama, võtavad vastu ainult selle, mis sobib nende mõttesüsteemi.

Teadlased kipuvad unustama, et nende hüpoteesid ja teooriad on ikkagi ajutised. Nad väidavad, et on vabad dogmadest, et nende mõtlemist ei häiri eelarvamused. Teaduse ajalugu aga väidab just vastupidist. Teaduse autoriteedid lükkavad enamuses tagasi kõik selle, mis näib neile olevat ebatõeline, kummaline või tundmatu (aga kõik revolutsioonilised ideed on ju seda olnud).

Teadlased on jõudnud meile palju avastada, aga seda ainult piiratud raamides. Ainult teadlaste eliit hakkab tänapäeval mõistma, kui vähe me teame tervikust.
Gunnar Aarma raamat.
Teine, parandatud trükk:

http://vanajahea.wordpress.com/2011/09/2...ja-maagia/

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Mannu Eemal
uxake

Postitusi: 1,984
Liitunud: Aug 2010
10-07-2014 20:14
Postitus: #7
RE: Paranormaalsus-Enesekriitika-Analüüsivõime
Jätkan mõtisklustega.

Kõigepealt üks dokumenteeritud isiklik parakogemus või uhhuu-kogemus, mind see nimetus ei häiri.

Mul on elus olnud pikki perioode, mil kirjutan üles enamvähem kõik nähtud unenäod. 23. 11. 2010 hommikul kirjutasin:
Olin unes oma kunagise töökoha hoovis (üks Tlna lasteaed). Nägin, kuidas kasvataja M.K. istus oma rühma väljakul. Tahtsin tema juurde ronida üle vöökõrguse kivimüüri, siis mõtlesin ringi, et lähen väravast. Ta oli väga kortsus, hallikasvalge ja kõhna. Sellepeale ärkasin üles. Kuid ma ei olnud tema peale ega ka selle lasteaia peale ammu-ammu mõelnud.

Lõpetasin seal töötamise juba 1995. aastal. Seda töökaaslast polnud ma vahepeal näinud (ka unes mitte), kuid seal tööl käies olid meil väga lähedased suhted. Aastaid hiljem kolisin Tallinnast eemale. 9.11.2011. aasta kohaliku vallalehe numbrist loen: „... Seetõttu on Pikva kellatorn päris uus ehitis, kuid arhitekt on sama, kes aitas kabeli restaureerimisel – aasta tagasi manalateele läinud I.K.
I.K. on M.K. abikaasa ja nad olid minu silme läbi tõesti ideaalne paar. Ka hiljem pole ma seda töökaaslast unes näinud.

Teine samalaadne näide on veel, kuid seekord jäi unenägu üles kirjutamata. Nägin üht konkreetset inimest kirstus lamamas. Hiljem temaga rääkides selgus, et umbes sel ajal, mil unenägu olin näinud, suri ootamatult hoopis tema isa. Ei olnud neid kumbagi aastaid näinud-kuulnud ei unes ega ilmsi. Ainult see üks ja ainumas kord.

Sarnaseid näiteid on kindlasti väga paljudel ja väga mitmeid.

Teaduslikus mõttes ei tõesta need näited midagi. Tõenäoliselt oleks ehk tõestusena arvesse läinud kui oleksin näinud unes täpselt, et suri see-ja-see inimene. Või ka siis mitte. Märksõnaks valikuline mäletamine jms. Aga ma ei heida seda neile ette, sest see on teadusliku meetodi eripära.

Paranähtuste teadusliku uurimise takistuseks on nende spontaansus ja mittekorratavus. Toon näiteks teaduse poolt tunnustatud nähtuse Lucid Dreami uurimise. Esialgne valikgrupp olid 20 katsealust, kes väitsid end kogevat LD-d vähemalt kaks korda nädalas. Nendest ainult 3 suutsid korrata seda laboritingimustes ja sedagi igaüks ainult ühel korral. Allikas ja uuringutulemused: http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2737577/

Mis siis veel rääkida nähtustest, mida kogetakse kord või paar elus. Jällegi ei saa aga teadusele midagi ette heita, sest kui ei saa teaduslike meetoditega uurida, siis lihtsalt ei saa. Kuid ette heidaksin skeptikute poolt tulevat üleolevat suhtumist ja vehkimist oma auhinnarahadega – et näe, mis see siis on, tulge ja võtke ära! Millest aga skeptikud võiksid kinni võtta, on need „nägijad“, kes äri ajavad. Sest kui on kaup ja tasu, siis olgu mingigi garantii. Ja nendest uhhuu-inimestest, kes uut religiooni üles püüavad ehitada, sest religioon kultiveerib dogmasid. Või trendi-uhuusid (nagu trendipeded).

Miks mulle meeldib uhhuu? Ma pean ennast ise uhhuu-inimeseks. Hea meelega teeksin teadust, sest teadus on ka põnev. Kuid nagu ilmselt paljudel, jäi mul õigel ajal õige eriala leidmata, ja ilmselt pole ka andeid ja püsivust piisavalt antud – niisiis selleks, et pisutki maailma asjade üle ISE (just ISE) mõelda, maailmamudeleid ehitada, hüpoteese püstitada jne – pean kasutama uhhuu-meetodeid, -mõisteid ja -maailmavaadet. Kogemused ja tajud, millele oma maailmapilti üles ehitada, toimuvad-toimivad niikuinii. Ja tõenäoliselt on minusuguseid veelgi.

Ja ilmselt palju on ka neid, kes leiavad uhhuust tuge. Ja see on õrn teema, kus skeptikute ilkumine kõige rohkem segab. Võiks ju jätta inimesele tema inglid või misiganes kummalise maailmavaate kui ta samal ajal ka õigele erialaarstile läheb.

Aga ikkagi ... võibolla on hoopis nii, et kõige alus on usk. Usk = teadmine. Selline teadmine, mis ei põhine eelnevatel katsetel ega kellegi teise ütlustel, vaid sa lihtsalt tead. Siis nii ongi. Ja siin ei saa mingit kahtlust olla.

Ja nüüd ma mõtlen, et miks ma selles kirjutatus kinni olen .... hetkel olen [Pilt: mrgreen.jpg]

Brain expedition.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 13,074
Liitunud: Oct 2004
11-07-2014 11:04
Postitus: #8
RE: Paranormaalsus-Enesekriitika-Analüüsivõime
Teemat lugedes jäin mõtlema, et kuskohalt läheb piir nn uhhuulaste ja kinnisilmi teadusesse uskujate vahel?
Minu arvates seda kindlat piiri ei olegi.
Väga paljusid teaduskraadidega pärjatuid võib samuti uhhuulasteks nimetada. Seni kuni teised teadlased samadele järeldustele ei ole tulnud. Mõnikord võib see aega võtta sajandeid.
Neid paranähtusi uurivaid teadlasi on foorumis aja jooksul hulgaliselt ära toodud, aga võtame näiteks Isaac Newtoni.
Kui küsida koolis käinud inimese käest, kes ta oli, siis automaatselt tuleb vastus, et füüsik, astronoom ja matemaatik.
Rohkem kursis olija lisab, et Newton lõi klassikalise mehaanika, formuleeris 1665. a. gravitatsiooniseaduse.
Vähesed aga teavad, et ta uuris 30 aastat alkeemiat. Veel vähesemad, et ta uuris sakraalgeomeetriat ja numeroloogiat, uskus, et Piibel sisaldab salajast koodi. Piibli huvilise Newtoni 1704 aasta märkmetes leidub Vanal Testamendil põhinev ennustus, et maailm ei lõppe enne aastat 2060.
http://www.youtube.com/watch?v=sdmhPfGo3fE
– video Newtoni tumedad saladused

Kes Newton tegelikult oli? Kas uhhuulane või tänapäeva teadusele alusepanija?
Või kuulus ta mõlemasse valdkonda korraga?
Keda Piibli kood huvitab, siis teema on siin:
Kes pikka teemat ei jõua läbi lugeda, siis alustada võib viimaselt lehelt
http://www.para-web.org/showthread.php?t...li+kood%22

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
excubitoris
Kes-Kus-Miks-oloog

Postitusi: 11,466
Liitunud: Apr 2007
11-07-2014 11:21
Postitus: #9
RE: Paranormaalsus-Enesekriitika-Analüüsivõime
Newton oli TEADLANE kes ei seadnud omale piire.
Selliseid on jäänud aina vähemaks ja vähemaks.
Vähemalt selle järgi mis välja paistab on rõhuv osa
teadlasi samal pulgal dogmaatiliste religionistidega.
Nad istuvad oma kastis ja isegi välja ei julge vaadata.
Välja vaatamine ja piiride kompamine aga jäbb "uhhuudele".
Mingi aja pärast aga need kastis istujad teevad kunagise
"uhhuu" teemal ja tihti andmeid "laenates" oma väitekirja
ja seda "uhuud" nagu enam polekski...
Areng ehk küsimus on ainult ajas.

Tegelikult on kõik lihtne aga me pole sellest veel aru saanud ...
*
Sa pead tegema HEAD halvast, sest millestki muust teda teha pole.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Mannu Eemal
uxake

Postitusi: 1,984
Liitunud: Aug 2010
12-07-2014 11:51
Postitus: #10
RE: Paranormaalsus-Enesekriitika-Analüüsivõime
See on hea näide uhhuulaste "dogmakestest"*.

Väide: pöörleva tantsija illusioon näitab, kumba ajupoolkera inimene valdavalt kasutab.

Vastu sellele väitele: http://teadvus.wordpress.com/2009/10/16/.../#comments
Vastuargumendina võib võtta ka seda, et uhhuulaste järgi analüütilise ja dogmaatilise mõtlemise lõksus olevad teadlased suudavad tantsijat panna keerlema mõlemas suunas (saab lugeda kommentaaridest).

Poolt sellele väitele: kõik räägivad nii. Ehk siis - keegi kuskil rääkis nii ja ma usun seda.


Praeguse seisuga ma usaldan ma vastuväiteid rohkem. Kui kerkib esile vettpidavaid argumente poolt-väitele, kaalun tõsiselt oma suhtumise muutmist.

___________

* "dogmake" - linnalegend, püsib moevooludel, teadussaavutuste vildakatel tõlgendustel ja muul sellisel; muutub üsna kiiresti


Teaduse dogmad langevad üldjuhul katsetulemuste ja uute avastuste najal. Kuid üks dogma on teadusel ühine tõesti religiooniga - see, et teaduslik maailmavaade on ainuõige.

Mõnes mõttes ta seda ongi. Tehnoloogilise arengu mõttes. Ilma selle dogmata ma klaviatuuril neid ridasid kirjutada ei saaks.

Kuid kui inimühiskonnas tervikuna oleks valdavaks saanud näiteks Austraalia aborigeenide mõtteviis, et kogu areng koondub erilise teadvuseseisundi - Unenäo Aja - kogemise ja seal tegutsemise ümber, siis oleks pilt Maakeral hoopis teine ja me suhtleksime hoopis teisi kanaleid pidi.

Võibolla.
(selle postituse viimane muutmine: 12-07-2014 12:28 Mannu.)

Brain expedition.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
olematu Eemal
Veteran

Postitusi: 1,015
Liitunud: Oct 2010
12-07-2014 12:39
Postitus: #11
RE: Paranormaalsus-Enesekriitika-Analüüsivõime
Vaata, Marina ka mina olen näinud endasse mitte puutuvaid unesid nagu dokflme, mis aastate möödudes üks-ühele täide lähevad . Detailides .

Aga see ei välista ju analüütilist mõtlemist . Ma olin kooli ajalgi hädas matemaatika tunnis, kui sain vastuse, aga ei osanud seletada, kuidas ma selle vastuseni jõudsin.
Minu jaoks polnud see üldse oluline .

Kellegiga rääkides kiirustasin mõttes takka, nu mõtle kiiremini jne.Ma ju teadsin, millei ta jõuab jne .
Loen ka kiiremini kui enamus inimesi . Asi ehk lihtsalt nö operatsioonide teostamise kiiruses pluss veel milleski imepisikeses protsendis , mida saab nimetada müstikaks .

Kusjuures, tunnetan, kui keegi mõtleb jne. Usun, et ajapikku leitakse kõigele seletused - lahendused . Ja meis kõigis tegelikult on see selgeltnägemine tegelikult olemas . Ainult et see väliskeskkonna poolt peale surutud elutempo, mis blokeerib paljud asjad inimese elus , ei lase meil selleni jõuda .
Aga mis ma temast ikka lappan . Müstika siis müstika .
(selle postituse viimane muutmine: 12-07-2014 12:40 olematu.)

XXX


https://www.youtube.com/watch?v=kn1gcjuhlhg
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
12-07-2014 15:42
Postitus: #12
RE: Teadus vs uhhuu
(09-07-2014 23:54 )Marina Kirjutas:  Sinis'ele - Iga väike valguspunkt taevas märgib kauakestvat, kuni lõpuni minevat võitlust looduse põhijõudude vahel. Just nagu iga inimenegi.

Jah. Just nagu iga inimene. Just nagu iga inimese jaoks näib olevat seal kusagil oma ideaal-täht, mis teda koju ootab. Makrokosmos vs mikrokosmos. Võitlus, võitlus, võitlus. (Vaatasin huvi pärast EKI-st, et mida ta pakub antud sõna tähenduseks ja kuivõrd see kattub mu sisemise arusaamisega normaalsest: võitlemine; lahing, lööming, kaklus, jõuproov; võistlemine. Jube, ehk läheb edasi pisut paremaks? Võistlus: 1. kindlate reeglite järgi korraldatav üritus mingi ala parimate selgitamiseks; 2. konkureerimine, konkurents. Minu maailmapilt tunneb ka siin ära vägivalla ilmingud ja ei taha teist kuidagi tunnustada.) Mingi osa minust ütleb, et nii see igal pool ei saa toimida. On alati võimalus, et on kulg, milles mõisteid „võitja“ ja „kaotaja“ ei tunta. Maapealne elukorraldus näitab kätte ainuõigena tugevama (seadusliku) õiguse nõrgema üle (nimetame seda looduslikuks valikuks, toiduahelaks, arenguks jmt) ja seda igal tasandil, välistades muud eluseadused. Ja küllap on inimliik oma võimaluste piirides arukalt? valinud, muidu me siin ei lobiseks tühjast-tähjast. Kuid järeldada, et taoline n-ö ettekirjutatud loodusseaduste mudel on ainus võimalik elutee, pole vast päris õige.

Palumisest. Arvan, et millegi (vaimne või siis maine hüve) palumine ja selle saamine tuleb alati kellegi teise arvelt, see tähendab, et keegi teine peab seeläbi viletsamat elujärge taluma või kandma raskemat elukoormat. Juba lapsest saadik olen vaistlikult teadnud palumise tagajärgi (ei tea, kas seepärast, et tantsijast tüdruk keerleb mul nii päri- kui vastupäeva) ja hoidunud sellest ja hiljem teadlikult keeldunud, et mitte enese heaolu nimel rikkuda kellegi teise võimaluste tasakaalu-kulgu. Sest elu Maal tundub sellisele seaduspärale alluvat ja see on mulle vastuvõetamatu või siis ka asjakohatu tegevus. Kuid oma elus olen seda korra siiski teinud, nii raske oli taluda surmahingust – ja mõtetesse vormus iseenesest palve. Seejärel olen tundnud tabamatut ja ahistavat seotust - ei, see pole olnud tänutunde peitevorm: tänu avaldamine on ju kerge ja hea akt. See seotus on midagi, mis on rõhunud, kiusanud, painanud... ja edasi olen leidnud ennast küsimas, et kas surma-ahastuse kaudu saadi end maksma panna (paranoiline mõte)? Sel juhul oli nende teiste (palutavad) teguviis julm, seda enam, et enesele ei palunud ma midagi, ent minu palumisest sõltus? kellegi ellujäämine. Usuasi? Kui mingi osa loodut ajab hirmu nahka, kuidas sa vaatad tänutundes selle loojat? Õiglus ja ebaõiglus, vabadus ja ike, õnn ja õnnetus, elu ja surm, need Maa-elu tähistavad väärtussuurused on sel juhul looja jätnud enesele mängukannideks, et võiksin temalt seetõttu pisarsilmil anuda oma (risti)koorma (saatuse) kergendamist? Ehk halastab, kui olen piisavalt alandlik? Või tunda ses ära looja piiratus või hoopis looja võimaluste piiratus? Ei tea, kuid imelik see on, kui palumise kaudu käib andmine ja jagamine: et kes rohkem palub, see rohkem saab. Kel see pähegi ei tule, on jäetud iseenda armule? Ei tea, kui midagi usun, siis seda, et inimene peab olema vaba ise oma saatuse õnnistamiseks.

Aga saamise kohta on Sartre’l üks hää tsitaat:

„Üks asi on kindel, talent on vaid laenuks antud; et seda väärida, tuleb alandliku meelega vastu minna suurtele kannatustele ja rasketele katsumustele, nii hakkad lõpuks hääli kuulma ja nende etteütlemise järgi kirjutama.“ wink
(selle postituse viimane muutmine: 12-07-2014 15:43 Sinis.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Eithea
Veteran

Postitusi: 2,761
Liitunud: Aug 2010
15-07-2014 15:04
Postitus: #13
RE: Paranormaalsus-Enesekriitika-Analüüsivõime
Mõtlesin et olen vait ja et mis ma siin ikka, "pikk keel pidi ihule nuhtluseks olema", aga näe siis nüüd...Väga vabandan, kuid "Pöörleva tantsija illusioonis"- ei ole minule oluline, milline ajupoolkera harjutuse jooksul töötab. Pigem kasutan ma sarnaseid pildikesi silmade fokuseerimis oskuste saavutamiseks ja sealt edasi alles on mida paranormaalses mõttes enesekriitiliselt analüüsida, teema mõistmiseks siis alljärgnev:

Ütleme et te võtate mingi maastiku kaks täpselt ühesugust fotot ja vaatate need üheks pildiks kuni saate täiesti ruumilise 3D vaate ehk et tekib tunne nagu vaataksite aknast õue. Oleneb muidugi maastikust, kuid edasi juba võite seal igasugust kummalist liikuimas näha. Harjutate kuni olete saanud tunde ja oskuse silmavaadet nõnda seada ilma eelneva abistava harjutuseta ja seejärel võite juba vaadata kus iganes ja mida iganes.
Väga huvitav on ka kaeda maale, neilt võib nii mitmeid tegelikult lõuendilt puuduvaid s.h. ka liikuvaid olendeid ja elemente märgata. Ja jätan teie eneste fantaasia otsustada keda, kuhu ja mida iganes nii veel vaadata saab, kuid nagu VS milllalgi on öelnud : "ära roni võõrasse onni nuhkima".

: Kolgu (ka Kaiu) raba nähtused

Zhao Cong - 牧 Shapherd
Byron Metcalf - Heart Warriors
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Mannu Eemal
uxake

Postitusi: 1,984
Liitunud: Aug 2010
04-09-2014 09:30
Postitus: #14
RE: Üks para ja teaduse teema
Nüüd väga tooreid ja äsjasündinud mõtteid välja käies.
Toetudes Lorenzi, Sinise mõtetele poliitikateemades.
Spekuleerin, et:

Platoni mõistes ideede maailmas (mida minagi pean reaalse maailma sünnitajaks) polegi olemas mõistet õiglus. See sünnib alles siis, kui ühtsusest (Allikaline teadvus) eraldub oma eraldiolemist teadvustav teadvus (hing) ja sellega sünnitab subjektiivsuse. Subjektiivsuse pinnalt saab hinnata ühe asja-teo õiglaseks, teise mitte. Enne subjektiivset õiglusetunnetust on ainult ja ainult efektiivsus ehk võim. Loodusseadused; pime, ilma suuna ja eesmärgita evolutsioon nii tavamõistes elusa kui ka eluta maailmas; ka majanduse arengus.

Kuid nüüd, teadvustatud eneseteadvuse sünniga seoses (tõenäoliselt on see toimunud juba ka enne inimest, kuskil roheliste mehikeste maailmas) on hakanud toimuma subjektiivsusel põhineva õiglustunde sisseviimine Allikalisse Teadvusesse, mis seni laskis toimida ainult efektiivsuse reegli järgi. Väga vähehaaval, ja vb on tegu üldse eksituse või umbteega, aga igatahes millegi uuega. Ja võimalik, et eesmärgitule evolutsioonile on meil nõndaviisi võimalik anda eesmärk. Siis vast tekiks selline maailm nagu Sinis kirjutab:
(12-07-2014 15:42 )Sinis Kirjutas:  
(09-07-2014 23:54 )Marina Kirjutas:  Sinis'ele - Iga väike valguspunkt taevas märgib kauakestvat, kuni lõpuni minevat võitlust looduse põhijõudude vahel. Just nagu iga inimenegi.

Jah. Just nagu iga inimene. Just nagu iga inimese jaoks näib olevat seal kusagil oma ideaal-täht, mis teda koju ootab. Makrokosmos vs mikrokosmos. Võitlus, võitlus, võitlus. (Vaatasin huvi pärast EKI-st, et mida ta pakub antud sõna tähenduseks ja kuivõrd see kattub mu sisemise arusaamisega normaalsest: võitlemine; lahing, lööming, kaklus, jõuproov; võistlemine. Jube, ehk läheb edasi pisut paremaks? Võistlus: 1. kindlate reeglite järgi korraldatav üritus mingi ala parimate selgitamiseks; 2. konkureerimine, konkurents. Minu maailmapilt tunneb ka siin ära vägivalla ilmingud ja ei taha teist kuidagi tunnustada.) Mingi osa minust ütleb, et nii see igal pool ei saa toimida. On alati võimalus, et on kulg, milles mõisteid „võitja“ ja „kaotaja“ ei tunta. Maapealne elukorraldus näitab kätte ainuõigena tugevama (seadusliku) õiguse nõrgema üle (nimetame seda looduslikuks valikuks, toiduahelaks, arenguks jmt) ja seda igal tasandil, välistades muud eluseadused. Ja küllap on inimliik oma võimaluste piirides arukalt? valinud, muidu me siin ei lobiseks tühjast-tähjast. Kuid järeldada, et taoline n-ö ettekirjutatud loodusseaduste mudel on ainus võimalik elutee, pole vast päris õige.

Võimalik, et see ongi juba tekkinud, aga Maa peal me ikka veel võitleme. Kes kasumi, kes Ukraina pärast.

Minu mõtteid võib maha teha ja vigu leida, VÕIB EDASI MÕELDA, VÕIB SOOVITADA MIDA iganes - vaidlema ma põhimõtteliselt ei hakka. Soovitusi võtan vb arvesse, info võtan teadmiseks.

Ja olgu ära märgitud, et antud postitusega (ja ka mitte ühegi teisega) ma ei toeta Venemaa poliitikat, ei igatse taga ei ENSVd ega sotsialistlikku korda.

Brain expedition.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Lorenz
Veteran

Postitusi: 787
Liitunud: Feb 2011
08-09-2014 00:02
Postitus: #15
RE: Üks para ja teaduse teema
Siin on minu jaoks küsimus selles, et kas enne ühisteadvusest oma eraldiolemist teadvustava teadvuse eraldumist oli ühisteadvusel endal eneseteadvus Laugh
Mulle tundub loogiliselt võttes, et ei saanud ju olla. Sest mulle tundub eneseteteadvuse vältimatu tingimusena enda pluraalsus.
Kui nüüd aga ette kujutada, et see Algeline Teadvus saavutas subjektiivsuse (eeldusel, et seda enne polnud), siis kas ei kaota ta sellest tulenevas pluraalsuses ennast? Kui subjektiivsus erLdab, mis seob tagasi kokku?
See küsimus tundub oluline ...
(selle postituse viimane muutmine: 08-09-2014 00:04 Lorenz.)

Seoses pingelise eelarvega on valgus tunneli lõpus ajutiselt töökorrast väljas
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Mannu Eemal
uxake

Postitusi: 1,984
Liitunud: Aug 2010
08-09-2014 08:31
Postitus: #16
RE: Üks para ja teaduse teema
(08-09-2014 00:02 )Lorenz Kirjutas:  Siin on minu jaoks küsimus selles, et kas enne ühisteadvusest oma eraldiolemist teadvustava teadvuse eraldumist oli ühisteadvusel endal eneseteadvus Laugh
Mulle tundub loogiliselt võttes, et ei saanud ju olla. Sest mulle tundub eneseteteadvuse vältimatu tingimusena enda pluraalsus.
Jah, mulle ka.

Nüüd on edasi huvitav spekuleerida sellel neljamõõtmelise "tähe" mustaks auguks kollabeerumise teemal, mis meile Suure Pauguna paistab. Selliseid võib ju veel olla.

Brain expedition.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Lorenz
Veteran

Postitusi: 787
Liitunud: Feb 2011
08-09-2014 23:00
Postitus: #17
RE: Üks para ja teaduse teema
Kui neid palju on, siis on palju erinevaid universumeid. See idee oleks siis sisuliselt üks paljudest multiversumi varjantidest, mida ette on kujutatud. Mõni arvab, et multiversum sisaldab endas kõiki võimalikke varjante meie enda universumi sarnastest universumitest. Sarnaste füüsikaseadustega siis. Teised pakuvad, et ehk koosneb multiversum kõigist võimalikest universumitest, mis üldse olemas olla saavad. Mis on võimalik, ja mis saab olla, tundub aga natsa hägune seejuures.
Ei saa praegu väga keerulisi mõtteid arendama hakata, aga universumite sündidega saaks midagi ette võtta küll. Sellest ideest edasi mõelda. Ühest küljest sünnivad nad sedasi, et on üksteisest eraldatud. Kui nad poleks eraldatud, siis poleks neid vaja kutsuda eraldi universumiteks. Kas nii eraldatud nähtusi, nagu erinevad universumid, on võimalik kuidagi kokku siduda? Mis saaks seda teha?
Ühest küljest võiks vastata, et teadus võib edasi areneda ja uskumatuid asju välja nuputada. Võib-olla osatakse mingeid "tunneleid" ehitada ühel hetkel erinevate universumite vahele, või siis luua eksperimendi tarbeks täiesti oma universum. Teiste sõnadega, elu suudaks ehk universumeid ühendada.
Kuid sellest järeldusest ei tundu mulle piisavat. Elu võib eksisteerida mitmetel erinevatel tasanditel. Elu võib olla teadvuseta (Ma loeksin baktereid teadvuseta tegelasteks siinkohal. See on vaieldav küll), teadvusega, eneseteadvusega jne.
Mis ikkagi oleks see, mis suudaks universumeid ühedada ... kas seda saaks kuidagi kirjeldada?

Seoses pingelise eelarvega on valgus tunneli lõpus ajutiselt töökorrast väljas
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
HUGOTH
Veteran

Postitusi: 1,747
Liitunud: Sep 2007
09-09-2014 19:40
Postitus: #18
RE: Üks para ja teaduse teema
http://www.ohtuleht.ee/594357/vana-hitt-...urvakaarte
Vahelduseks ka siia midagi.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog