[parabere]

Pakuksin suurele ringile arutamiseks ühe isikliku probleemi. Ehk saab siit tarkade inimeste seltskonnast abi, kuna ise arutledes pole jõudnud ei puile ega maile. Küsimus on valdkonnast suhted. Palju aastaid tagasi, varajases nooruses, kohtusin ühe ülimalt huvitava meesterahvaga, kes tekitas mus väga jõulisi tundeid. Ehkki kohtumine oli väga põgus, ei suutnud ma teda kuidagi unustada, sest juhtus ka midagi müstilist, mida ei hakka siin praegu kirjeldama. Ja ehkki väga palju aastaid oli mööda läinud, otsustasin ta viimaks üles otsida. Selgus, et see inimene elab väga kummalist elu. Maal, oma sünnikohas. Ei suhtle praktiliselt kellegagi, ei tööta, enamuse ajast nähtavasti nelja seina vahelt ei lahku. Väljendab end küll väga intelligentselt, kuid inimestesse suhtumine on enamjaolt väga kõrk ja ülbe. Kuigi väljendub intelligentselt, on tema arusaamad elust üsna lapsikud. Teeb vihjeid, et suhtleb inglite ja deemonitega. Väidab, et on tõsine katoliiklane. Vahel on temaga suhelda kena ja meeldiv, teinekord aga võib ta sulle selgelt mõista anda (seda juhul, kui miski näib teda ärritavat), et oled üks igavene saast, kes temaga suhtlemist ei vääri, kuigi sedagi viisakas sõnastuses. Ausalt öeldes, kahtlustan ise, et tegu on skisofreenia või muu psüühilise hälbega, mille juured võivad olla tema lapsepõlves, sest ta on ise rääkinud, et tema kallal kasutati füüsilist vägivalda. Üks selgeltnägija ütles foto põhjal, et ta on langenud mingi kurja jõu mõju alla, kes teda kontrollib. Aga kuna ma ise ei psüühikahäirete ega deemonite alal väga suur asjatundja pole, siis ehk keegi aitab mul mõista, millega tegu ja mida ette võtta. Pean ütlema, et nooruses, kui kohtusime, oli ta absoluutselt teine inimene. Väga suhtlemisaldis, vaimsetest asjadest huvituv, armastas väga vaimsetel teemadel kõnelusi, ka juhuslike võõrastega. Jättis väga tundliku, loomingulise, romantilise ja heasüdamliku mulje. Mis temaga juhtus, on mulle mõistatuseks, aga ma ei saa teda peast välja, sest olen ise tegelikult terve elu tema pärast suht rivist väljas, mis puudutab suhete loomist. Peale temaga kohtumist pole lihtsalt suutnud kedagi sama sügavale hinge võtta. Kas sellist inimest on võimalik aidata või peaksin püüdma ennekõike aidata iseennast ja proovima teda oma süsteemist välja saada?

[murueit]

Kas inimene soovib abi, et püüad teda aidata? Kui jah, siis kindlasti on võimalik teda nö aidata - ehk siis suunata tervenemise teele. Kui ei, siis milleks selline püüd ja soov teda muuta, oma maailmaga taas sobituma panna? Ilmselgelt ei ole tegemist enam sama inimesega, kellega aastaid tagasi tutvusid, seega on Sul kaks võimalust: kas aktsepteerida teda sellena, kes ta on nüüd või leppida mälestusega temast sellena, kes ta (Sinu arvates) kunagi oli.
Ja tegelikult pole ju üldse vahet, milline ta on või miks ta selline on või milline tavameditsiini poolt pandud diagnoos tal on - ta on ikkagi lihtsalt samasugune tilgake meres nagu me kõik ja kõige õigem on kõrvaltvaatajal seda nii võttagi ja see nii jättagi. Lihtsalt üks arvamus, mis põhineb aastatepikkusel töökogemusel psüühikahäiretega inimestega.

[parabere]

Et miks? Lühike vastus oleks ehk selline: armastan teda ja soovin, et ta oleks terve ja õnnelik. Kas haige inimene on õnnelik? Ei ole. Ja minu kogemus on selline, et psüühikahäiretega inimesed ei väljenda oma soovi abi saamiseks otsesõnu mitte kunagi, sest nad ei teadvusta endale oma probleemi. Siiski võib seda soovi kaudselt nende sõnadest, käitumisest, olekust ja muust tegelikult välja lugeda. (Hinge appikarje). Aastatepikkune töökogemus psüühikahäiretega inimestega pole tegelikult veel mingi näitaja, sest paljud psühhiaatrid ongi just seda meelt - kõige parem on rahule jätta, kergem on medikamendid välja kirjutada jne. (Tean seda suhtumist, sest ühel mu sugulasel on samuti diagnoositud skisofreenia.) Arvan, et selline suhtumine näitab, et arsti tegelikult lihtsalt ei koti. Patsiente on ju palju, eks ole, jõuad sa süveneda sellesse, mis igaühe peas tegelikult toimub või mis põhjusel ta selline on? Aktsepteerida teda sellisena nagu ta praegu on? Aga olen kindel, et see pole tõeline tema, vaid tema haigus moonutab tema isiksust ja käitumist.

[Müstik]

Väljendab end küll väga intelligentselt, kuid inimestesse suhtumine on enamjaolt väga kõrk ja ülbe. Kuigi väljendub intelligentselt, on tema arusaamad elust üsna lapsikud. Teeb vihjeid, et suhtleb inglite ja deemonitega. Väidab, et on tõsine katoliiklane.

Väidab või on katoliiklane? Katoliikluses (ja ka paljudes teistes usundites) ei ole inglitesse uskumises midagi eriskummalist.
Toomas Paul - ptk Inglid tänapäeva katoliku teoloogias:

http://www.horisont.ee/node/744

Ajaloost on teada tuhandeid juhtumeid, kus inglite või deemonitega on suheldud. On teada ka tänapäeva Eestist. Selle kohta ka raamatuid ilmunud.

Siin lugu ühest karatetreenerist, kes suhtleb inglitega:
http://www.hagal.ee/ralfist/ralf-kuulab-...sisehaalt/

Räägib, et on 15 aastat iga päev Inglitega vestelnud, nendega suhelnud.
Ka tema elab kuskil oma vaimses maailmas.
Ingleid tajub oma sisehäält kuulates.

Ajaloost võib meenutada näiteks Emanuel Swedenborgi.
See Rootsi 18.saj. teosoof sai juba 21.aastaselt filosoofia doktoriks.
Kuulsuse saavutas uurimistöödega matemaatika ja füüsika vallas. Teejuhiks olid talle hiljem inglid, kes õpetasid teda surnutega ühendust võtma ja vestlema.

http://suleke.blogspot.com/2008/02/emanu...itest.html
Swedenborg olevat inglitega suhelnud mentaalselt – mõttevälgatuste kaudu.

Seega ehk ei olegi su tuttav lapsik, vaid tal on tekkinud vahepeal lihtsalt teistsugune - kõrgem maailmanägemine. Niisugune maailmanägemine, millest tavainimesed aru ei saa.
Soovitus: uuri katoliiklust ja ingleid - siis on teil millest omavahel vestelda. Eesti keelde on tõlgitud hulgaliselt igasuguseid ingleid käsitlevaid raamatuid.

Küll see kõrkus ka kaob, kui ühiseid huvisid on! Meditsiin siinkohal ei aita. Maailmas on alati olnud erakuid, kellel meeldibki olla omaette.

[kage]

Pakuksin suurele ringile arutamiseks ühe isikliku probleemi. Ehk saab siit tarkade inimeste seltskonnast abi, kuna ise arutledes pole jõudnud ei puile ega maile.

Ma proovin kaasa targutada. Kui nüüd vaadata, et lähtepunktist ei ole midagi peale (armunud?) kõrvaltvaataja lühiiseloomustuse teada (mees siis kui sa esimest korda kohtusid), nii eelnevast kui ka hilisemast teekonnast (elust) ei ole midagi teada ja me näeme ainult natuke lõpptulemust (mehe lühikirjeldus), siis ütleks sellise pildi pealt natuke teiste sõnadega sama mida selgeltnägija - ta kannab kaasas (ta on langenud) elu jooksul omandatud omaduste, eelistuste, puudujääkide jne sasikoormat (mingi kurja jõu mõju alla) mida keegi pole üritanud temaga koos lahti mõelda ja sellest aru saada (kes teda kontrollib). Lisaks pakun, et ta on üksi (emotsionaalselt) üles kasvanud ning on praegugi üksi.

Ma arvan, et kursiivis lauset võib paljude puhul kasutada.

[zen faran]

Kas sellist inimest on võimalik aidata või peaksin püüdma ennekõike aidata iseennast ja proovima teda oma süsteemist välja saada?

Kui sa kahtled, siis vastus on ei. Su tekstist tuleb välja, et sul on juba praegu kergelt kõhe, ta on sinu jaoks liiga erinev. See inimene, kelleks sa teda pead on vaid illusioon, mis lähtub meeldivast minevikukogemusest.

[kuukaart]

Tee nii. Mine tema juurde ja ütle, et ma armastan sind. Kui "midagi" ei juhtu, siis eskp kestab igavesti.

[murueit]

Lühike vastus oleks ehk selline: armastan teda ja soovin, et ta oleks terve ja õnnelik. Kas haige inimene on õnnelik? Ei ole.

Ma siiski vastaks teemaalgatajale (mitte kui psühhiaater, vaid kui tegevusterapeut ja tugiiisk, kes näeb nn abivajajat lõviosa päevast, mitte korra kuus rutiinse retseptikirjutamise käigus) et:
1) aidata ei ole võimalik inimest vastu tema tahtmist;
2) teemaalgataja on pähe võtnud idee, et inimene vajab abi, sest ta pole õnnelik - aga õnnelikkusest räägime siin vaid teemaalgataja kriteeriumite kohaselt;
Vabandan väga, aga rääkides armastusest, ei räägi me antud juhul tingimusteta armastusest, vaid kiindumusest mälestusse, enda peas loodud pilti, millel pole konkreetse isikuga kuigi palju pistmist.
Teemaalgatajale soovitan minna ja rääkida selle inimesega südamest südamesse. Kui inimese puhul (ja me ei räägi ju antud juhul psüühikahäirest vaimupuude mõistes, vaid normintellektiga inimesest) on tegemist nö hinge appikarjega tervenemise järele, siis võtab ta Sinu abikäe tänuga vastu. Kui ei, siis nii lihtsalt on ja seda tulebki aktsepteerida. Sina ise ei soovi ju samamoodi oma loodud maailmapildist (sh tõekspidamistest, mis kellegi õnnelikuks teeb) väga loobuda? Miks eeldada seda siis teistelt?

[zen faran]

Ma paluks teemaalgatajal veel ühe asja peale mõelda.
Kui sa teda otsustad "aitama" hakata, siis võib sellest saada kogu elu kestev protsess. Ta ei pruugi muutuda, kuid ta võib hakata sind vajama. Ja siis ära jalutada on sigadus. Nii et mõtle hoolikalt läbi, kelle pärast sa teda "aitama" lähed - kas selle pärast, et oled tõesti valmis kogu oma elu ühe haige inimese eest hoolistemisele pühendama või sellepärast, et sa oled ise praegu üksik ja sul on lihtsalt igav.

[Psühholoog]

parabere kui sa tunned, et sul on vaja aidata seda inimest, siis aita, olenemata sellest, mida teised ütlevad.

Praeguse info järgi on väga raske öelda, mis tegelikult inimesel viga on.
Täiesti vabalt võib ta olla mingi jõu mõju all, teisalt võib tal olla arenenud phüühiline häire. Oleks tähtis teada, kas see psüühiline häire on tekkinud kiireloomuliselt või aeglaselt. Phüühikahäirel ja psüühikahäirel on ka vahe.
Ja kuna sa tegelikult ei teagi, milles viga on, võid sa aitamisega asja veel hullemaks ajada, eriti mis puutub teie vahelist suhtlemist.

Et seda probleemi üldse lahendada interneti teel, on vaja kõvasti rohkem infot - kui sellestki piisab.

[Veli Joonatan]

Armastus on pime. Raiskad oma elust hulga aega ära ja pärast kahetsed.
On ka teisi. Muidugi kui te olete omavahel seotud juba eelmisest elust ja ehk ennegi siis ei saa probleem enne lahendust kui olete selle lahendanud.
See tuleks läbi teha kohe. Ja vabaneda. SAADA VABAKS!

[hulkuv hing]

Mu tutvusringkonnas on sarnane juhus ja kõrvalt vaadata on jube. Inimene on juba alkohoolik, aga igasugu abipakkumistest keeldub ja vajadusel oskab adekvaatset teeselda. Naisi ta mõnitab ja on ime, et üks teda armastav naine juba 5 aastat tema juures on püsinud. See naine on üritanud end vabaks kiskuda, aga süda toob ta ikka ja jälle tagasi. Valikute tegemine pole kerge.

[positiivne]

Mälu ja mäletamine on Suure Tundmatu "päriskingitus" inimsoole. Unustame elamused, inimesed, juhused kaunimaks iga aastaga üha ja üha. Kristlane soovitaks sulle lihtsat ja siirast palumist armastatud mehe eest. Väidetavalt olla kõik naiste pisarad taevas loetud.
Ent see mees praeguses seisus vajaks endaga võrdset, sarnast selle mehe enda mõõdupuu järele. Mitte naist või armukest aga sõpra. See mees põleb seest poolt.