Vaimne ärkamine

(16-09-2016 15:49 )keeris Kirjutas:  Täna on energeetiliselt võimsamast võimsam päev. Täiskuu on Kalades kell 22.05, ja enne veel kell 19.54 on Kuuvarjutus. Samal ajal on kohal juba ka pööripäeva energiad.

Praegu on ka hea aeg mediteerimiseks, vaimseteks praktikateks, mõtisklemiseks... Saab tegeleda esoteerikaga, maagiaga. Tund aega enne kuuvarjutust tuleb minna dušši alla, seejärel juua klaas puhast vett, istuda põleva küünla ette ja mõelda sellest, millest oled valmis vabanema ja mida tahaksid asemele.

On teed ja on rajad. On valikud ja on võimalused. On ilmasid. On valikute aeg möödumas. Valikud on tehtud samas juba kohe alguses. Ei ole enam valikuid vaid on nende ilmnemise hetk. Aeg on tinglik. Revolver on laual. Millise paugu teeb kuulõpp?

(22-09-2016 20:00 )stepsel Kirjutas:  On teed ja on rajad. On valikud ja on võimalused. On ilmasid. On valikute aeg möödumas. Valikud on tehtud samas juba kohe alguses. Ei ole enam valikuid vaid on nende ilmnemise hetk. Aeg on tinglik. Revolver on laual. Millise paugu teeb kuulõpp?

Kas Sa kuulõpus saad pärisjummeliks või võtab külm ära kui liigapalju ümber pea vehkled et juhtmed ära kukuvad?

Eks kisa jah tuleb juurde. Ära jäta unarusse oma musicboxinurka.

Muuhulgas aktiveeruvad just need , kellele teadlikuse tõus masside jaoks -on õudusunenägu. Sinu meelsus virgumise suhtes on juba ammu selge. Kuna sa ainuke ei ole ,siis .....tuld. Kui söödikud loodavad pidevat toidet oma kisaga välja kiskuda , siis..... Ma lähen istun parem leopardi kõrvale ja vaatlen. Kaugemale. Vaikuses.

Minu meelsus virgumise suhtes on väga positiivne ja minu postitused teemas ärgitavad suuremale ja kiiremale virgumisele justnagu zen-budismis kombeks.

parandamatu optimistina julgen loota, et siin foorumis on enamikul positiivne meelsus virgumise suhtes

.........Palun väga abiks algjaile virgujatele:.............

Kas ma olen kordagi su tekstiga vastuollu läinud? Kas ma mitte sama ei ürita tükkhaaval lahti harutada? Algaja virguja nagu ma olen. Saan aru ,et sa oled edasijõudnu. Su muusikapostitused ajavad segadusse. Kui see on järgmine level ,siis palun haruta veidi arusaadavamaks.
Et jääda kõrvale ,,mõjutajatest,, saab läbida buddhistlike -taoistlike ning muid sarnaseid teid. Viid end nulli ja oledki neist vaba. Koobas. Teadlikult edasi liikumiseks on........... lõputu radaderägastik.
Sa Vesilik räägid vaid ühest platvormist. On ju veel muu.
Kõrgem teadvus? Kui sa arvad ,et see on kanaldamine või muu ,,väline,, , siis ei ole see kõigil nii. Ei ole kõigil sosinad kõrvus või klantspildid silme ees. Sa ei saa mõõta teiste eest. Igaüks peab ise hindama ja otsima.

Me elame lõppude lõpuks ,,demokraatlikus vabariigis,,. Kuna on guruvalimiste hooaeg , siis on kena olla vastutulelik. Kampaaniabuss peab muidugi just siia ennast tagurdama. Ma loodan ,et meistrite ja arhitektide liidu kandidaat lubab ka teistele eetriaega. Tükimat aega on ka teised kandidaadid nõudnud omale vaba mikrofoni. Uksed on avatud. Viisakusest võiks olla rahva poole ikka oma näoga mitte p---ga. Minule pole vaja ühtki jutlustust pidada. Ikka rahvale. Mina ei pretendeeri tõdedele, kogukonnale ega gururollile. Huvitavad linnulaulu kursused on hetkel paeluvamad.

Märgid vaimsest avanemisest.

http://www.hingepeegel.ee/vaimne/margid-...-avanemas/

Olin ka ise seotud selle nn "ELU sõna" liikumisega. Seal oli kaks pastorit Mets ja veel teinegi. Mõlemad olid suht tugevate võimetega inimesed. Nende põhi ülesanne oli ikkagi tollasest N liidust välja rännata nn vabasse maailma e läändejõuda. Mitte kõigil ei õnnestunud see....See oli väljast tulnud liikumine, mida tüüriti väljaspoolt!.....Hiljem liikumine lõhenes kaheks....
Nende üritused toimusid erinates kohtades ja nn kgb nuhid lasid seal ringi...Kord talvel lasnamäe korteris toimunul üritusel kutsusin nad sooja ruumi , et neil oleks parem kõikke vaadata aga nuhid jäidki välja kössitama....ei tulnud. Ju siis oli neileselline käsk antud! Olin seal rohkem huvi pärast, ikkagi uus liikumine siin tol ajal.......

(01-10-2016 10:03 )kage Kirjutas:  

(01-10-2016 01:38 )Eithea Kirjutas:  Võid sülitada kui tahad et sind siin tsiteerin, aga nii on..osa vaimseid "ärganuid" ei tee midagi muud, kui et ronib püramiidi ühelt tasandilt lihtsalt kõrgemale tasandile - kogu vaimsus püramiidi piires. Ja jällegist lisanduvad ka sõnad ja süüdistused, et näe, mis kuradid teevad -vaimsuse vastased..."aga vaata meie oleme need hääd ja õiged vaimsed..."

Ma vastan päris mitmele punktile seal nimekirjas ja need on teadlikud valikud sealhulgas soovile olla eemal negatiivsest (ei võta su soovitust kuulda ja see omadus on suht varajasest lapsepõlvest pärit), aga kuna räägitakse tundmisest/tunnetusest mitte teadlikutest valikutest ja segatakse "õppimine ja olla rohkem vaimne" üldsegi mitte vaimude nägemisega jm sarnase vaimsusega, siis kas keegi vaimsusest teadlik olev inimene oskab seda vaimsust ka mõistlikumalt defineerida või tuleb järeldada, et vaimsus tähendab kõike? Ja sellepärast see teema nii lai ja segane ongi?

Vaimsus vast pigem on see, kui tekib täiuse tundele vastav mõistmine, et see maailm on võimas kogemise ja õppimise maailm, õppides vahet tegema tõelisel eesmärgil ja sellel, mida maailm paneb sind uskuma. Usk vs teadmine. Ilma hinnangute, hea, halva, musta, valgeta, lihtsalt teadmine tõest

(01-10-2016 22:14 )Nandi Kirjutas:  Vaimsus vast pigem on see, kui tekib täiuse tundele vastav mõistmine, et see maailm on võimas kogemise ja õppimise maailm, õppides vahet tegema tõelisel eesmärgil ja sellel, mida maailm paneb sind uskuma. Usk vs teadmine. Ilma hinnangute, hea, halva, musta, valgeta, lihtsalt teadmine tõest

Sellisel juhul pole ime miks mulle Bashar sobib ja Eithea poolt mainitud vaimsuse redelil ronimine ei sobi.

(02-10-2016 18:30 )kage Kirjutas:  

(01-10-2016 22:14 )Nandi Kirjutas:  Vaimsus vast pigem on see, kui tekib täiuse tundele vastav mõistmine, et see maailm on võimas kogemise ja õppimise maailm, õppides vahet tegema tõelisel eesmärgil ja sellel, mida maailm paneb sind uskuma. Usk vs teadmine. Ilma hinnangute, hea, halva, musta, valgeta, lihtsalt teadmine tõest

Sellisel juhul pole ime miks mulle Bashar sobib ja Eithea poolt mainitud vaimsuse redelil ronimine ei sobi.

Mul on suhteliselt ükskõik, mida keegi arvab, kuidas kellegi arvamus mulle võiks sobida ja kelle mitte. Kirjutasin lihtsalt oma mõtteid ja käin oma rada, see, millise sildi sinna keegi juurde kirjutab ei muuda asja olemust minu maailmatunnetusest ja valikutest. Ja ma teen väga teadlikke valikuid ja püüan selle poole, mida ma pean vajalikuks harmooniliseks ja kiireks arenguks. Aga alati on huvitav lugeda, kui erinevad teed on oma tõetunnetuse leidmiseks.

Päikest igatahes... või kuud, kui tahate

See lihtne teadmine tõest saaks vist kehtida vaid ühe maailmapildi raames. See tõde olekski siis lihtsalt seesama mõismine, mis tuleneb täiuse tunnetamisest. See oleks ühe maailmapildi terviklikuks saamise vili.
Teisiti võiks sellest tõest mõelda kui teisest cogitost. Esimene cogito oleks siis mõistmine, et milleski peale enda olemasolu ei saa tegelikult kindel olla. Inimene võib ju eksida, või olla eksitatud, suvalise määrani, aga mõeldes saab ta vähemalt enda olemasolus kindel.*
See olemasolu, milles saab kindel olla, on aga esimese hooga tühi; lihtne fakt ilma igasuguse suurema tähenduseta. Teise cogito raames saaks aga inimene öelda, et tema mõistmine maailmast on olemas. See asjaolu on siis saanud kindlaks. See mõistmine võib olla ekslik, võib olla ka tõene, aga see on olemas iseendas.

Vähegi kriitilisema meelega inimene näeks nüüd kohe ära, et see iseendas kindlaks saamine tähendab äärmiselt libedale jääle minekut. Peaaegu alati tähendab see mingit sorti rumaluse tõe staatusesse seadmist. See tundubki olevat kurb tõsiasi, et midagi läheb siin pea alati valesti. Kuid kui eelnevat mõtet natukene tähelepanelikumalt uurida, siis ei peaks see teine cogito automaatselt inimese maailma suhtes ekslikku mõistmist tõeks muutma. Tõeks ei muutu mõistmine, ainult selle olemasolu millegi terviklikuna.
Seda nüanssi on ilmselt raske ära tabada. Mingit sorti analoogina sobiks siia ehk tühjuse kontseptsioon budistlikus maailmavaates. Budistlik maailmavaade nimelt ei tunnista hinge olemasolu ja peab inimese olemuseks tühjust. See tühjus ise on tõde, selle olemasolu. Maailm peegeldub inimese tühjuses üht või teist moodi, aga neis peegeldustes ei saa kunagi kindel olla ja neid üleliia entusiastlikult usaldada ei tasu.
See tühjuse näide on minu jaoks aga vaid analoog. Kui rääkida mõistmisest, siis tundub imelik väita, et selle mõistmise sisu polegi oluline mingist aspektist; et oluline võib olla ka vaid mõistmise asjaolu iseendana. Tühjusest on kergem rääkida: vahel pole kõige olulisem see, mis peegeldub, vaid see, et kusagil see peegeldus eksisteerib. See "kusagil" on tõde, mis on oluline.

Kunagi vist kirjutasin ka mõttest, et vaimset arengut peaks olema vähemalt kahte sorti. Või kui tahta sellest mõelda ühe tervikuna, siis peaks saama sellest mõelda kui kahes suunas liikumisest. Üks suund oleks mõistmise arendamine asjana iseendas. Analoogia oleks siis tühjuse nägemine endas. Selles suunas liikudes võib inimene saavutada oma keskkonnaga tasakaalu, mis avaldub enda koha leidmises selles keskkonnas.

Teine suund vaimses arengus peaks olema teiste mõistmiste nägemine mitte enda mõistmise osana, vaid teisena. Lihtsamalt öelduna viib see võimaluseni näha ja aktsepteerida teist inimest teise inimesena. See tundub äärmiselt lihtne nii välja öelduna, aga tegelikult inimesed vist isegi ei näe üksteist, rääkimata aktsepteerimisest. Teisi ei saagi aktsepteerida kui nad nähtavad pole. Tihti öeldakse, et kõike polegi vaja aktsepteerida ja see on õige. Kõike tõesti ei pea, aga midagi ja kedagi aga peaks, sest see on väga olulisel viisil avardav. Teise nägemine ja aktsepteerimine on uutmoodi mõistmine, milles saavad kokku kaks erinevat maailma ilma üksteist välistamata. Analoogia oleks tühjuse nägemine ka oma keskkonnas. Kõik saab siis üheks ja see üks ei saa olla midagi muudi, kui tühjus. Selline nägemine ja aktsepteerimine saaks välja viia harmooniani keskkonnaga.**


* Olen siin foorumis maininud varem, et see kindlus on hilisemate mõtlejate poolt kahtluse alla seatud. Ma ei pea seda asjaolu aga antud kontekstis tähtsaks. Nendest kahtlustest rääkimine muudaks praeguse mõtte liialt keeruliseks ja seda pole hädasti vaja.

** ma ei kujuta isegi ette, kuidas seda lahti seletada.

---

Enamus inimesi vist mõtlevad tühjusest, kui millestki ebameeldivast. Tühjus on justkui millegi (antud juhul siis kõige) puudumine. Tühjusest võib tõepoolest mõelda kui puuduolekust, aga samas saab sellest mõelda ka kui puhtast potentsiaalist, mis pole asjade kohalolu poolt ära rikutud. Siin oleks omamoodi analoogina ehk mõistlik rääkida kivrahnust, milles kujur võib näha ükskõik millist kuju sest see pole ühegi kuju poolt ära rikutud. See teistmoodi mõtlemine on aga tõepoolest natukene keerukas lihtsate ja arusaadavate mõistetega lahti seletamiseks. Ma üritan seda enda jaoks jõudumööda selgemaks ja lihtsamaks mõelda.

Võib-olla oleks abi sellisest analoogiast, kus inimene on justkui kivist kuju. Tal on oma vorm ja tekstuur, mis erineb teistest kujudest. Vaimse arengu üks suund oleks justkui ajas tagasi rändamine hetke, kus see kuju oli alles suur kivikamakas. See protsess võimaldab enda alge nägemist ja tabamist, et külma kivikuju saamise lugu on loomingu lugu. Inimesed esinevad teinekord külma ja kalgina, aga ka kõige kalgima inimese taga on alati looming. Olgugi et ta ise ei pruugi selle loominguga teadlikult ühenduses olla.

Vaimse arengu teine suund oleks õppimine algses kivikamakas teiste kujude nägemist. See tähendab siis, et esialgse valmis kuju taga on suure ringiga ka hoopis teistsugused kujud, hoopis teised loomingud. Kuju taga kivi nägemine on teatud mõttes tagasi enda saamise potentsiaali suunas liikumine, aga selles teises suunas liikudes saab see potentsiaal rikastatud teiste saamiste poolt. Erinevad valmis kujud on üksteisest eraldi, nad ei saa olla üks ja sama asi. Ka ühe kuju saamise loomingulugu ei saa olla teise kuju loomingulugu, loodki on eraldi ja üks loomingulugu ei saa olla teise sees. Koos saavad kujud olla vaid kivikamakas, mida isegi looming veel puudutanud pole. Eelmine suund viis inimese aleni, kust tärkas looming. Teine suund viib inimese algeni, kust tärkab looming. See viimane alge oleks siis kolmas cogito, millest on äärmiselt keeruline midagi rääkida.

Seda kõike öeldes tahaksin ma rõhutada, et ma rääkisin eelnevalt äärmiselt kujundlikult. See kujundlikkus on äärmiselt hägune ja vigane, seda võtan ma praeguse seisuga paratamatuna. Ma ei oska veel sellistest asjadest piisava selgusega mõelda ega kirjutada.

Just nimelt. Kõik ju oleneb kui mitmesse punkti end suudame paigutada. Milliselt platvormilt püüame end või ,,muud,, maailma mõista. Mõista kui kogemist või enda asetamist , mistahes ,,välisesse,,. Samuti nagu vaimurännak võiks kulgeda galaktikasse võib sukelduda iseenda mikroilma. Kõik on ju pisima ja suurima mudelism. Mõistes end -püüame mõista teisi. Aimates igat korduvat mustrit kõiges-ei ole kerge sealt midagi eraldi raiuda. Inimene sünnib ja püüab end avastada ,,osana,, millestki. Jupp haaval hakkab ta ,,koostama,, end ja ilma. S.o. ehituskive eraldama kõiksusest. Võttes kõiksusest kildhaaval info ja energiajupikesi hakkab koostama END ( mõistuses). Võibolla on virgumine kõige selle tükkhaaval uuesti kõiksusesse tagasipaigutamine. Näed ,et kõik ongi ÜKS ja jäägitult alati kõigega seotud ja lahutamatu. Elutsükkel on selle lahtipudistamine ja siis uuesti kokkuliitmine. Kuidas laps õpib end identifitseerima kui MINA ja mina SELLES maailmas? Õpib aduma AEGA ja RUUMI. Lõputu enese asetamine selles virrvarr supis-KUHUGI. Aina enam end lahterdades ja eraldades kõigest üksolemisest. Kui see protsess ei peatu -on ta lõpuks väga kuradi eraldiolev ,,kokkukaabe,,. Illusioonide kogumik. Mull infodest ja energiatest. Õnnetu pealekauba. Teadlikus oleks vast see kui ta laseks endakogutu lahti. See ehk oleks üks vaimne suund. Buddhistlik lähenemine. Ei viska tarbetuna nurka vaid annad justkui kõiksusele tagasi ( mis ju ongi kõiksuse näiliselt ,,eraldi,, osa) . Teine tee oleks võibolla kõige säilitamine . Samas kõige ka kõige läbimine ja mõistmine. Elu elamine täie hinna eest ja kõige võimaliku ulatuses. See oleks mingis mõttes shamanistlik lähenemine läbi olemasoleva käsitlema õppimises. Vägi kasvab ( ei ta kasva teglt-lihtsalt õpid õigesti ,,mõistma,,.). Kõige selle taustal saaks ka mõista LOOMIST aga ei peatuks sellel enam ehk.

Nii ongi rajad erinevad aga tee ikka üks. Mida keegi on valinud läbikäimiseks? Puhas teoreetiline millegi mõistmine ei ole sama vahetu kogemisega. Minamõistuse asetamine kuhugi ,,punkti,, on see määraja . Endajaoks olen selle mõistusele meeldimiseks määranud kui aspektidesse nihutamisena. Ei viska aega nurka vaid kisun ta tükkideks ja topin kokku omatahtsi. Sama ruumiga. Mis on toredam kui enda juppideks kiskumine ja selle konstruktorina kokkusobitamine? Seeläbi ka eneses teiste mõistmine?
Mistahes info või energia liigutamine mõjutab aga absoluutselt kõike. Suur-väike suhe siin ei ole tähtis.
Tee või tina - mõistus jonnib igal sammul aga oma-,, Tahan kaa aru saada,,. Pisitasa saame ehk kaa. Selle nimi on elu ju. Nii ongi iga arvamus siin sama väärtuslik ja ,,TÕENE,, kui teiste oma. Kaklus on aga millegi läbimine ,,poolikult,, ning mõistus tahab lisatähelepanu. Endalt ja seeläbi ka teistelt. Tõde koosneb tõdedemerest. Lubades tõe ükshaaval kõiksusesse tagasi on lõpuks üks tõde. See on nii tõene ,et ei vaja mõistet tõde. Tõde oleks ju ebatõest muidu jälle eraldatud. Kui pisikesteks eraldi detailideks me end lahterdame? Kui juba seda teeme -kui hoolega me teda läbi katsuda soovime?

Loen "Da Vinci pärandit". Huvitav, kas Leonardo oli vaimselt ärganud inimene või oli lihtsalt vaimne inimene?
Kirjutatakse, et tema kõige väärtuslikum pärand ei koosne ei 21 maalist ega ligikaudu 100 000 joonistusest ning visandist, mis temast maha jäid. Ta leiutas pigem uue mõtlemise viisi.
Oma lähenemisviisis leidis ta vastuse ajastule, kus vanad tõed enam ei kehtinud ja kus inimestel tuli rinda pista sinnamaani ette aimamatute probleemidega - samamoodi nagu tänapäeval.

Aga me oleme ju kõik oma ajastu ässad ja loome uusi vaateid elutõdedele. Ning väestame oma tõed reaalsuseks. Tahtlikult või tedmatusest. Jäljesuurust hindab aga tuu ,,vanajumal,,. Kõiksus.
Ärkamine on igal suunal ja moel enda MINA rolli tajumine väljaspool seda sama EGO mulli. Teooriad versus lihaluine ,,ärkamine,,. Aga nad ei ole tegelikult ju eraldi.

Egomull kui egregor. Keegi liitub katolikukirikuga. Ego näeb seda kui enda asetumist kirikuruumi või egregori. Mina suures koguduses. Kirik näeb seda kui ühe energeetilise väestaja raasukese lisandumist. Puuhaluke lõkkes. Patarei taskulambis. Sümbioos. Mõistus näeb neid eraldi. Suurde mulli tuli väike mull. Koos sai asi suuremaks. Hinnang läbi ego. Mõistuse jaoks on nad eraldi ehk eraldatud . Tegelikult üks. Mulle võib olla aga üüratu palju. Iga usutav raamat või uskumus näiteks. Usund või teooria. Iga filosoofia on eraldatud egregor. Palju võtan neid mullikesi enda omaks? Või võtavad nad mind? On ikka nad eraldi? Jah mõistuse jaoks küll. Mõistus on alati kõiksuse lihunik ja eraldaja. Ta saabki end identifitseerida kui mina ja maailm eraldi. Maailma naba maailma kõhul. EGO ei andesta kunagi enda tätsusetust või siis ,et ta on sama tähtis või tähtsusetu kõigesupis. Ta vajab enda ise või oma identiteeti. Isiksust. Oma enda ise olemist kui ,,kogeja kogetavas,,. Nii võiks ehk mõista karma õppetunde. Ise eraldi hakkab valima eraldi detaile enda vajadusteks. Ka egregore. Suurima rõõmuga asetab ta end iga kiriku lambaaia keskele, sest see on sama kindel kui ta ise. Ta võtab ja paigutab end filosoofiasse kui selle ,,valdaja,,. Kindlad reeglid , kus kindlalt kõik paigas on. Sama kindel ja ,,päris,, kui ego isegi. Millal ja millise tõuke ajendil ta sattub aga ühel hetkel aediku nurka? Mis teha? Aediku keskel ta võiks saada ju lausa õnnisoreooliga õndsaks paavstiks. Aspekti kogu ulatuse ja aediku võimaluste tippu. Aia nurgas aga hakkab mõistust närima miski ( ons ehk see me tõeline vaba tahe) -,,mis kurat on seal väljas?,,. Luban veel endale üht egregori. Oh ei. Mõistus on rahul. Kasvatan enda mullile soomust ja sarvnahka , sest nii on ,,turvaline,,. Kasvab soomus ka kiriku egregorile. Libistan end siiski piiluma buddhistlikku ilma? Loen salaja Blavatskajat? Mu mullil on augud sees ja kirik ei näegi? Kirikul on nüüd endal augud sees. Kas ma liigun uude mulli või toon mulli endasse või hoopis kirikusse? Suur-väike. Mina -sina . Inimene-kirik. Kõik on raudse ja kindla MINA hinnangud ja kirvega eraldamine. Ja ainult mõistus usub , et ta ka päriselt eraldi on. Palju mulle võiks korjata ,et aina uusi mulle uudistada? Või hakkavad nad lõpuks rõhuma ja ei jaksa kuhugi ronida. Viskan kiriku ,,minema,, ja jätan oma raamatukogu? A võibolla viskan ootele ja teen koopas kokkuvõtteid? Mina-pere-rahvas-riik-planeet-galaktika. Lasteaed-kool-töö-hobi-uskumused. Palju on vaja ,et jõuda kaugemale? Või kas peabki? Kas mõistuse käsud ongi vaba tahe ja vabad valikud? Kohtunikuks võiks siis olla mis? Mõistus ise või? Mullid-rajad.

Ma mina -ma ise-MINA kui eraldi siin ilmas, vist allun ilma reeglitele? Kosmoses on kord. Kosmiline kord. Duaalne-pooluseline. Liikumine eeldab plussi ja miinust. Ühe süsteemi võrdset musta ja valget. Liikumine-elu -arenemine. Energiad on alati jäävad. Kui , miski on tasakaalust väljas-järgneb pingelahendus või konflikt. Kasvõi äikesesähvakas. Kui lahendust ei saabu- allub pisienergia suure energia meelevallale. Kui kosmosemullikesed leiavad enda teelt kandilise või muu ,,mullipäratu,, - lihvib üldvool kõik ikka enda sarnaseks. Igast rahnust saab mererannas ühtlane liiv kunagi. Mustad ja valged pallikesed saavad paremini üldises kaasa liikuda kui nad on liikumiskõlbulikud. Teevad särtsu ja mõjutavad ka teisi pallikesi. Kosmiline supp. Karma? Kui sa pallikesi takistad -lihvib üldvool su ikka algosakesteks. Mõistus või ju jonnida- kui ikka veel tahab.

Meie reaalsus ja meie ,,ilm,,. Inimpärdik looduses. Loodus on end tootev ja end reguleeriv tasakaal. Harmooniline liikumine ajas ja ruumis. Loodusseadused ja dzungliseadused. Sündide ja surmade ahel , mis end ise tasakaalustab. Kui lõvikari paneb gasellid viimseni nahka , surevad nad lõpuks ise nälga. Asemele tulevad uued liigid. Looduse tasakaalu saab ka rivist välja lüüa. Kas planeet ja loodus on ikka eraldi? Kui nüüd kosmiline kord või looduse isereguleerimine hakkab ,,suuremalt väiksemale ,, mõju valdama? Suretama lõvisid? Või miinust plussiga tasakaalustama? Kas galatkitka või planeet on suur või väike? Millise eraldatud ruumi mõistes? Kui suur võiks olla üks äikesesähvakas? Globaalses mõõtmes? Kas maa reaktsioon kui kosmose korra avaldus on eraldiseisev protsess? Kui üleujutus on maa reaktsioon elevantide hävitamisele? Kas lähikosmose sittamine allub korrale? Või mõjutab kõike? Mis on see , mis ei mõjuta kõiges kõike`? Kas nii arvab mõistus või nii ongi?

Oli kunagi hea ulmekogumik, kus üks jutuke seostest. Ajas tagasi rännates astus seal üks inimene kogemata mineviku looduses libikale. Tagasi oma aega jõudes oli aga kõik........ Raamatud on ikka head. Harivad ja avardavad.

---

Davincist palju raamatuid on tõesti. Mingis mõttes võiks teda ka shamaanina võtta. Vahendas infoväljast teadmisi reaalsusesse. Mõistis-koges-rakendas-lõi ja manipuleeris. Lõputult võiks tema panusest rääkida. Üsna mitme aspektiharu käis ta läbi risti ja põiki. Koopavastandina. Ning leidis seeläbi justkui väeallika. Kinkis leiutisi. Olid need siis piinariitad ,millega inimese mõistusruumi korrigeerida või nt. Mona Lisa pilt, millega senini meeli ja tajusid manipulatsioonidega nihutada. Oli ta siis kuidagi vägevam kui keegi teine? On teadmised ja tarkused. On infod ja on energiad. Alati olemas ja kättesaadavad. Ütleme illuminaadid, maailma eliit, kabalistid või nõiad ja mõistus teeb ruttu korektuurid enda asetuse suhtes. Kui igaüks saaks vaba pääsu nt. Vatikani raamatukokku, kas ta muutuks ,,vägevamaks,,? Saad teada kuidas on kõik kõigega seotud ja kuidas selles end nihutada. Rakendad teadmisi ja oled kõigevägevam looja. Manipuleerid teadmistega ja oled teistest üle. Võtad kõiksusest mistahes info-energiajupikese ja asetad oma ,,MINA,, teenistusse. Ja minast saab su lähiilm. Sinu ümbruse ja sinu enda sees. Sinu ja su ümbritseva jaoks. Ka pisim mõtteraas kihutab üldinfovälja tagasi. Astud liblikale ja ...... Mis lahutab molekulvõre nihet galaktilistest muutustest? Hinnang ainult? Kui shamaani õppetöö vajabki ehk äkki sündide ja surmade ning alguste ja lõppude kogemist enamal viisil kui paljas filosoofia? Loomulikult ta teebki seda. Aga kõik on kõigega seotud ning toob ka tagajärjed. Koopaliku rahuga võib nii nentida- NO JA SIIS? Aga ei midagi. Kas on tähtsust üldse sellel kui nõid must maag on ja igasuguse harmoonia tapab? Kas on selle taustal oluline ,et globaalne ,,ärkamine,, on lihtsalt üks hädine pingelahendus. Sähvakas. Ei ole üldse kõiksuse mõõtmes sellel tähtsust. Või siiski. Mõjutab see ju kõiki ,,eraldiseisvaid,, osi. Ning ennekõike ilma eraldavaid mõistusi. Kas galaktikal peaks kahju olema koolevatest egodest? Egol on kahju. Ühel egol võib kahju olla ka mitte ainult enda egost. Ehk tal on kahju ka oma pere egodest. Rahva ja riigi egodest. Koguduse. Kahju on kõigist mullidest , mis on mõistusesse liidetud või need millesse mõistus uputatud. See on inimlik.

Nõid õpib seoseid ja vajab nende kogemiseks manipulatsioone. Tapab loomi ja saadab haigusi needusi inimestele. Vahest jälle vastupidi ja ravib. Nõid uuribb ilma ja loob seda. Ta on ,,väekas,,. Tema eraldunud ruumis on tema ,,seadused,,. Tema hoolealused näevad teda kui väekat ja suurt. Erilist ja kõrgemat. Teda austatakse ja kardetakse. Teadmised muutuvad ehedaks reaalsuseks. Nõiailm. Palju nõid jõudis koopas loovutada? Kui palju aspekte ta jõudis üleni läbi käia? Oma õppetundide vajaduste ulatuses? Kas ta teab ,et energiad on alati jäävad`? Iga tegu-mõte-sõna toob tagajärjed -kui energiajäävuse seadus. Kas ta jõudis aru saada , mis on tagajärg kui vastutus? Mida teed on tehtud. Olematuks seda ei muuda. Kui nõid ära sureb , kas siis tema loodud ilm ei puutu enam temasse? Tema olemuse infomustrisse ei puutu enam enda loodu? Kuhu , siis sai kõik see endast endale loodud ilm? Jääb siia maha ja ei koti enam? Haigused-hirm-surm loomingus ei ole tema osa , sest on kusagil ,,eraldi,, ja jääb kuhugi maha? Aga mida ütleb selle peale kosmiline kord ja looduse tasakaal? Millised osad inimesest , siis laine lihvida peaks jääma? Tasakaalutused ja vead mis seadustele ei allu? Kes ütles ,et ei allu? Kas kogu universum on siis täis kandilisi mullikesi ? Nii peakski jääma? Liikumist takistama? Voolamist ja arengut pidurdama? Kas hirm ja alandlikus nõia patsiendis ei ole mõistusloome osa nõial endal enam? Kus oli nüüd piir- minu oma ja teiste oma. Minu ruum ja teiste ruum. Minu ilm? Minu maailm? Minu reaalsus? Minu kosmos? Minu kõiksus? Kui ma kellegi ära needsin , kas see kihutas minu ruumist kuhugi teisele inimesele või ruumist välja? Kuhu? Tarandikest väljas olev ei ole enam minu asi? Kas haigusi ja surmasid peaks nüüd enda lihvida võtma kõik need ,,teised,,? Ooda aga kas nad siis olid minu ilmast väljas? Või sisenesin ma nende ruumi? Või nemad minu omasse? Või kohtusid ,,mingis,, ruumis ? Kui suuri jalajälgi siis luua mereranda?

Eesti filosoof - oot aga sellest on juttu olnud kuskil eksole? - arutleb, et ajas rändamist ei saa olla. Põhjuseks ikka see hea vana paradoks. Näiteks, muutsid midagi minevikus, muutub ju kohe ka sinu olevik ja seega kaob vajadus selle muutuse järele, mida sa läksid minevikku tegema.

Ajas saab rännata sama edukalt kui seda mitte teha. Näide oli raamatust. Raamatud on jutud. Mina kirjutan ka juttu. Minu jutt on sama tähtsusetu või vajalik kui seegi. Oled ju isegi korduvalt öelnud, et minu jutt on ulmekirjandus. Võtta võib nii nagu mõistus soovib. Ole nüüd hea Postiivne - ütle kust jookseb piir nähtava ja nähtamatu vahel. Mõtte ja kivi vahel. Info ja mateeria vahel. Mis eraldab millestki midagi? Kuidas nad eraldi on? Kas ulmejutt on reaalsust vähemtootev kui nt. religioon? Kas ulme ja päris on poolused? Kui nõid sajatab mõttes ja teine haigeks ka päriselt jääb, kas see on ulme? Kumma jaoks? Kas ajanihked väljenduvad ruumis? Aga vastupidi?

(03-10-2016 11:43 )stepsel Kirjutas:  Da Vincist palju raamatuid on tõesti. Mingis mõttes võiks teda ka shamaanina võtta. Vahendas infoväljast teadmisi reaalsusesse. Mõistis-koges-rakendas-lõi ja manipuleeris. Lõputult võiks tema panusest rääkida. Üsna mitme aspektiharu käis ta läbi risti ja põiki. Koopavastandina. Ning leidis seeläbi justkui väeallika. Kinkis leiutisi. Olid need siis piinariitad ,millega inimese mõistusruumi korrigeerida või nt. Mona Lisa pilt, millega senini meeli ja tajusid manipulatsioonidega nihutada. Oli ta siis kuidagi vägevam kui keegi teine? On teadmised ja tarkused. On infod ja on energiad. Alati olemas ja kättesaadavad.

Juba tema esimene biograaf, Toscana maalikunstnik ja arhitekt Giorgi Vasari nimetas Da Vincit "jumalikuks", see oli aastal 1550.
Ja mida aeg edasi, seda raskem oli mõista, kuidas suutis üks 15.saj. elanud inimene luua kõik need teosed. Pika peale sai Leonardost "universaalgeeniuse" võrdkuju. Sigmund Freudi arvates sarnanes Leonardo inimesega, kes oli pimeduses ärganud liiga vara, kui kõik teised veel magasid - nii palju oli ta oma ajast ees.

Samas tema kaasaegsed iseloomustasid teda kui äärmiselt vastuolulist, ekstravagantset karaktert. Ta oli uhke, et ei pidanud maalikunstnikuna erinevalt skulptoritest töö juures käsi määrima - ent lahkas kümnete kaupa lagunevaid laipu. Ta demonstreeris kõrget moraali taimetoitlasena ja patsifistina - ning asus samal ajal verejanuliste türannide teenistusse, kellele kavandas massihävitusrelvi.
Ta suhtus eluajal religiooni kriitiliselt, mille eest teda sõimati koguni ketseriks. Sellele vaatamata lõi maale, mis kõnetavad meid sügava religioossusega. Kõrges eas liitus ta koguni ühe orduga.

Oli ta siis kuidagi vägevam kui keegi teine? Mu arust oli. See, mis teda kaasaegsetest eristas oli sügav vaimsus väga mitmel tasandil.
Ja see on asi, mis paneb mõtlema, et ilmselt on ka praegu on maailmas inimesi, kes on ärganud teistest varem...

Miks on inimesi, kes oma ajast ees on, maailmas nii vähe? Kas neil puudub ehk vaimsus? Või ei ole ärkamiseks aeg veel küps?

Õnnelik perekond Texasest on otsustanud võtta omale puhkusereis austraaliasse. Plääs, päike ja tekiila. Muuhulgas sooviti snorgeldada ja flamingosid küttida. Peegelsiledal ookeanil loksub laisalt paat. Paadi päras istub mõtlik tüürimees. Pärismaalasest aborigeen- manatark ja vihmamees. Keskel istub perekonna ainulaps. Autistlik poiss Jim. Paadininas embab perepea oma naisukest ja püüab rahustada. Perepea on ülikoolis filosoofiaharidusega kirjanduse õppejõud Muffin. Ateist. Naisuke seevastu kodukoha kirikus preester.

Rapsiv ja palvetav naine kaebleb pisaratega võideldes üle vetevälja. Flamingosid jahtides sunniti kohalik giid ja paadimees linnukarjale järgnema. Jahikirg viis kaugele avamerele. Ei tea kust laskus aga ühel hetkel üle seltskonna paks piimjas udu. Päikesest verev udu. Neelates viimase hääle ja ainsamagi märgi vete kohal. Perepea kell kuulutas õhtu saabumist. Ning see kell oli ka ainuke tehnika vidin ja tsivilisatsiooni jälg ses paadis. Tühjaks oli saanud naisukese astmarohu pudel. Kellanumbrid kuulutasid kurja, sest hingata oli järjest raskem. Udust olid vettinud isegi riided. Udu sekka hakkas sadama vihmapisaraid. Paat loksus juba veidi hoogsamalt. Udu ei vähene. Kuhu sõuda? Vaid pisike aeruke oli paadimehe käes. Paadimees vaatas ainiti Jimile otsa. Pereisa püüdis meenutada tsitaate ,,Vanamehest ja merest,,. Laulval häälel sosistas ta neid oma naisele kõrva. Naine aga oli justkui ära tehtud ja soius taevasest isast ning sita ja sperma järvest. Aegajalt pöördusid ta raevused silmad paadimehele ning võis aimata, et ta tahaks selle pärismaalase jumala meeleheaks üle parda lükata. ,,....... ja uskmatud paganad põlegu põrgus.........,,- soius ta viha ja õuduse pisarais , endal rind ragisemas ja vilistamas. Meeleheite ˇfüüsiliselt kombatav tõsidus aga ei jõudnud pojasse ega aborigeeni. Ühel hetkel keeras end paadimees näoga kaugusesse ning tõusis püsti. Midagi manades- joonistas ta taeva poole kujundeid. Ainult talle teadaolev rituaal võttis tasapisi terve keha oma valdusesse. Jim keeras samal ajal end paadi küljele. Kummardus vee kohale ning ainiti vaadates hoidis kätt vees. Ei sõnagi. Vaikselt ja liigutamata. Tegelikult ta ei olnud oma elus ühtki sõna ennegi öelnud. Ta ei mõistnudki sõnu. Paadimees teadis aga sõnadest palju kuigi lugeda -kirjutada ei mõistnud mustagi.

Nii võis see pilt kesta ehk tunnike. Veidi hämarduvasse udusse hiilis sisse aina tugevnev tuul. Udu jäi veidi hõredamaks. Vihm lakkas. Ei tea kust ilmus poisi käe juurde aga elevant. Justkui vanad tuttavad mõistsid nad teineteist. Poiss tõstis veelt silmad paadimehele. Paadimees pobises veel midagi endamisi. Tuul aina kasvas. Paadimehe pilk vaatles rahulikult elevanti. Elevant suundus täiskraadi all paremale. Poiss tõusis püsti ja liikus oma vanemate juurde. Vaikselt andis ta kätega suunates märku , mida isa peaks nüüd tegema. Isa võttis naise õlult pontsho ja tõstis selle purjena kätega peade kohale. Paadimees juhtis oma mõlaga paadi samale suunale , kuhu vaikselt ja kannatlikult kutsus järgnema elevant. Poisi näole sigines õhkõrn naeratus. Kusagilt kostus juba paadimootorite suminat. Tundub ,et rannik ei olnud enam kaugel. Esimest korda naeratas ka paadimees. Vaatas isale otsa ja ütles -DUGONG. Nüüd meenus isale kohe dugong.Ta oli sellest loomast ju lugenud. Teadmistes peitub vägi.

Selline kobe visand. Hemmingway le vahest jätaks viitamata? Mõjuks originaalsemalt? Või siis ehk viitaks kuidagi teravamalt.

Nuh läks natuke labatsemiseks vist. Nii juhtub kui ei suuda liiga tõsiselt ja mornilt asjasse pühenduda.
Ok. Paadis istusid Aristoteles, Laigna, Davinci, Downi sündroomiga tüdruk ja Kerro..........

Tüdruku nimi on Mia. Ta suhtleb vabalt delfiinide ,koerte ja hobustega. Igal tasndil. Ainult ta ei tea ,et neid kutsutakse dogideks ja horsedeks. Ühesõnaga ta on väheväärtuslik, vähevägev, mitte eriline, vähevajalik ning absoluutselt kirjaoskamatu loll. Ta isegi ei lõigu veel elavaid kerjuseid , et näha kuidas lahkub elu kehast füüsilisel kujul. Laigna sosistas Aristotelesele kõrva-,,..... ja hunt tegi auh-auh-auh......,,.

Vägev.

Imelik, stepsel kirjutab õnnetult surnuks tallatud liblikast ja minul oli täna kokkupõrge kuldkollase liblikaga; ega ma teda muidu polekski märganud: liikusin kiirkõnnakul, peakolu mõttetut nänni täis. Ruttas teine peale kokkupõrget kõrgustesse ja lidus siis üle tee puu kirevatesse lehtedesse.
Ehk oli kogemata rajalt eksinud haldja puudutus.

Mind teeb pisut murelikuks, et vaimsus või sellesse ärkamine tähendab eelkõige kohustust õppida, mingeid õppetunde läbida. Huvitav, kes selle kohustuse vaimsusega liitis ja kes määrab õpitava sisu?
Kas iga inimene ei võiks ise otsustada, mis on talle elus oluline, ilma et seda mingite parameetrite alusel sildistataks väärtusetuks või siis väärtuslikuks. Võib-olla tõmbab mind mingil seletamatul põhjusel poris püherdamine ja ma olen õnnelik. Aga siis tuleb onu stepsel ja ütleb: Aitab poris püherdamisest, taoline õnn ei kõlba kuhugi, nüüd võtad piibli kätte ja su eesmärgiks olgu õndsaks saamine. Sest nii ütlen mina, stepsel. Sest mina tean, mis on sulle hea

Nu siiamaani ei ole küll kellelegi korda läinud minu jutt. Kavalpea Sinis. Miks sa arvad ,et mu jutt nüüd äkki kedagi mõjutada suudaks? Õigupoolest ei ole mu jutt kõvastimõtlemisest sentigi parem. Ei pea ju otsima jutust tõdesid kui neid sinna pole lubatudki. Jutustan-suhtlen-vaidlen. Nagu me kõik.