Vabamüürlus ja EELK

Mis plaan on vabamüürlastel EELKga ehk siis Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga? Kas nad on luteripastoreid kutsunud enda ridadesse või on need pastorid ise trüginud vabamüürlusesse? Kas praegune EELK vaimne- ja majanduslik allakäik on vabamüürluse plaan?
Kas Rotary-klubid on ka vabamüürlikud organisatsioonid? Kui jah, siis on EELK hõivatus vabamüürlaste poolt veelgi suurem.

Ei tea midagi EELK vaimsest allakäigust. Kas räägiksid lähemalt?

Tean ainult, et Kristlik maailm jaguneb suhtumises vabamüürlastesse laias laastus kaheks: on neid konfessioone, mis vabamüürlust taunivad, kuid ka neid, mis peavad kuulumist sellesse müstilisse organisatsiooni täiesti vastuvõetavaks.

Üldistades võib öelda, et luterlased suhtuvad vabamüürlusesse üsna soosivalt, kuid katoliiklased ja õigeusklikud peavad vabamüürlust pigem taunitavaks.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ee...d=65697688

Isegi ei kahtle, et müürimeestel on seal "jalg ukse vahel".
Test on lihtne - kui vaikivad siis on kontrolli all.
Katoliiklased ka päris kaua hoidsid pead püsti.
Üsna hiljuti oli aga uudis, et "pole hullu - müürid tahavad ladumist".

Lõpetuseks JF Kennedy ütelus - mis käis just selle teema pihta:
"Salatsemine on normaalses ühiskonnas vastuvõtmatu"

[u]The very word 'secrecy' is repugnant in a free and open society; and we are as a people inherently and historically opposed to secret societies, to secret oaths, and to secret proceedings./u]

Eks massoonidel on EELKga ikka see sama plaan mis on neil tehtud Põhjamaade luterlike kirikutega ehk siis täielikult hävitada. Ega ka katoliku kirikuga on neil juba see tehtud.
praegune paavst on ka nende kontrolli all.

Täpsustan:
Luterliku teoloogia pankrot: sahkerdamine poliitikaga, dogmaatika sekuleeriv käsitus, demonoloogia osa on täiesti välja jäetud ja seda võetakse kui lihtsalt ajaloolist paradoksi, samas pole luterlikus teoloogias enam ruumi antud dogmadele, mis distsiplineeriks inimesi nende uskumustes. Piibliteoloogia vaba kasutamine, inimhinge käsitusest kaugenemine, piht on muudetud formaalsuseks ja seega distantseerumine indiviidist. Vaimuliku-kiriku ja indiviidi kontakt toimub vaid pühapäeval, luterlikud jumalateenistused passiivsed, kuigi nüüd on hakatud koguduseliikme aktiivsust ergutama missadel, on see rohkem katoliku liturgia järelahvimine, lõpptulemus on see, et liturgiline element pole enam ei luterlik ega ka katolik.
Väliselt on sellist allakäiku lihtsam näha, õigemini selle tulemust: kirikud tühjenevad, eriti maakirikud, mis on täitsa sulgemise äärel, vaimulikkonna laiskus, passiivsus ja siseintriigid, luterliku kiriku üliharv kaasarääkivus ühiskonna päevakordadel, ülim liberaalsus jne. Luterlik kirik magas oma võimalused maha 1990ndate alguses, nüüd on ühiskonna sabassörkija, kui sedagi. Kirikumuusikas pole üldse mingit arengut peale vigase lauluraamatu kordustrüki väljaandmise 90ndate alguses.

Wilholmensis - hästi välja toodud punktid. Mõne kalla võiks norida, mõnda laiendada ja täpsustada aga see ei muuda suuresti tulemust. Inimesed tahavad stabiilsust ja selgust. Sajandeid pakkus seda kirik - olenemata sellest kellele kui palju see asi meeldib või mitte. Viimasel ajal meenutab kirik (ja mitte ainult luterlik) hambutut kobrast kes üritab tammi ehitada. On võimalused - meedia ja kogudused, kuid kõik jäetakse kasutamata. Inimesed tunnetavad kui asi on "surnud" - kes rohkem kes vähem ja laibaga ühes majas eriti olla ei tahaks.
Samas oleks just kirikul palju potentsiaali praeguse ühiskonna "puhastamisel" ja suunamisel, ning pakkuda inimestele nii stabiilusst kui selgust. Küsimus on aga selles miks seda ei tehta? Kas suurest rumalusest ehk seal pole mitte ühtegi inimest kes aru ei saa mis ühiskonnas toimub ja lihtsalt ignoreerivad kõike seda? Seda on raske uskuda kui kuulata mõne usutegelase(ste) sõnavõtta - neist õhkub arusaamist ja kindlust. Nüüd küsimus - kindlust mille suhtes? Viimase saja aasta (ei roni liiga kaugele tagasi - läheks nati segasemaks) on kirik saaginud oksa millel ta ise istub. Meenutagem 1917a revolutsiooni Venemaal kus maailma kirikud - mis ja kes seda tegid ei olnud saladus - sisuliselt vaikisid ja lasid sellel suurel tapatalgul toimuda. Need üksikud "isad" kes midagi rääkisid (hoobilt meenub üks USAst ja teine Leedust) kas tasalülitati või surid nad kahtlastel asjaoludel. Enamustel aga keelas kirik "suud pruukida". See näitab, et selle struktuuri tasalülitamine algas juba üsna varakult ja "jalg oli ukse vahel" päris pikalt. Kui pikalt võime debateerida aga see ei muuda asja tulemust - jällegi.

Luterlikust kirikust järgi jäänud auku täidavad NewAge inglid ja muu selline.

Mõned näited, mida isiklikult tähele pannud Eestis:

Leerikoolid toimuvad äärmiselt pinnapealselt. Kui vanasti käidi leerikoolis 3-6 kuud, siis eriti just maakogudustes toimuvad need 2 korda 1 tunniks kokkusaamisest kuni 4-6 korda, 1 tund. Leeriõpilased (vanasti leerilapsed) ei saa omavahel tuttavakski, nad on omavahel võõrad ka liikmeks pühitsusel. Kirikulaulud on üldse välja jäetud. Leerikool olkes pastorile kui tülikas lisakoormus. Mida arvata sellest, kui üle 40 aasta vanune mees, kes on läbinud luterliku leeri (konfirmatsiooni), küsib paar aastat hiljem, et usundisse tema kodukirik kuulub?!?!?
Miskit on väga viltu kui koguduse liikme matused lähevad kirikust mööda, nad maetakse ilmalikult. Seda omaste teadmatusest või soovist aga on juhtumeid ka EELK kiriku poolsest takistusest: näiteks Võnnu Jakobi koguduse endine pastor põhimõtteliselt ei matnud koguduseliikmeid (!!!) ja omaksed pidid käima naaberkogudustest pastorit matusteks kerjamas käima. EELK konsistoorium (kirikuvalitsus) vaatas sellist olukorda passiivselt pealt kuigi neile oli olukord teada. Koguduseliikmed on maksnud eluaeg liikmemaksu, mille eest?
Samas koguduses üks kamp kohalikke prouasid käisid aktiivsemalt pühapäeviti kirikus kui koguduseliikmed ise ja kui nad avaldasid soovi kogudusse astuda, mis eeldas, et pastor peaks siis leerikooli alustama. Vastus: "minge näiteks Tartusse kuhugi leeri..." Samas enda koguduse liikmeskond oli vabalanguses.

Ometigi ei saa me eitada luterluse tähtsust ajaloos, selles keskkonnas on meie esivanemad arenenud, saanud oma hariduse ja arendanud rahvakultuuri. Tänapäeval ei saaks öelda, et see oleks kahjulik (nagu väideti nõukogude ajal ja praegugi), kuid sellest pole enam kasu ja miks hoida elus sellist organisatsiooni, kus peamine mure on, et laekuksid liikmemaksud ja ei enamat. Organisatsioonide liikmemaksud liikmete poolt on õigustatud vaid siis, kui samal ajal organisatsioon ehk siis antud juhul EELK kirik ka areneb ja toimib!
Ja kui mõnes kihelkonnas hakkavad toimima baptistid,- jehoovatunnistajad ja New Age tüüpi sektid (mittekristlased),- adventistid vms. siis on häda, et miks trügivad need nüüd....
Lõuna-Eestis on luterlikud koguduses veidi aktiivsemad kuid ka seal pole olukord enam kiita.
Kuigi Eestis on rahvas jõuluõhtul kirikus olenemata uskumustest, siis näitab see seda, et mingi kutse mõne usundi poole eesti rahval on ainult, et mõni kirik lööb ukse nina ees kinni. Viimane otseses mõttes: ilusad sakraalhooned on avatud vaid pühapäevasteks jumalateenistusteks, ka aktiivselt turismipiirkondades, kus suviti väga tihti rahvas käib ümber kirikute neid hooneid uurimas - paraku vaid väljast, sest uksed on lukus, kuigi samal ajal kõrval pastoraadihoones on pastor või tema pere kodus.