09-08-2013, 13:04
(Seda postitust muudeti viimati: 16-08-2013, 11:38 ja muutjaks oli Cassiopeia.)
Mõtlesin, et teen eraldi teema teemal inimese lollus ja rumalus, kuna ei suutnud leida päris sobivat kohta. Siia võiks koguda mõtteid ja artikleid ja ideid inimese sisemisest lollusest, millest osad on meile kõigile igapäevaelust teada-tuntud, kuid millest osadest arusaamiseks tuleb uurida vastavaid katseid ja olukordi.
Teen otsa lahti artikliga, milles korratakse küll juba mõnedele teadaolevaid psühholoogilisi effekte, kognitiivseid nihkeid ja mõistuse illusioone, aga millest siiski võib nii mõndagi õppida. Arusaamine oma rumalusest on peamine eeldus teel vähem-rumaluseni.
12 kognitiivset moonet(cognitive bias), mis takistavad meil olevat arukad
Väidetavalt on inimaju võimeline tegema 10^16 elementaararvutust sekundis, mis ületab mäekõrguselt ka kõige võimsamat arvutit. Ometigi on meie aju lootusetult piiratud ning lihtsaimgi taskuarvuti suudab lahedada matemaatilisi tehteid tuhandeid kordi kiiremini kui meie. Lisaks oleme me lootusetult kõiksugu tajumoonete küüsis, mis rikuvad meie mälu, sunnivaid meid tegema küsitletavaid otsuseid ning saabuma vääradele arusaamadele.
On tähtis vahe arutlusvigade(logical fallacies) ja tajumoonete(cognitive bias) vahel. Kui esimene neist on viga loogilises mõtlemises(n. kui vihma sajab, siis tänav on märg - seega kui tänav on märg, siis järelikult on sadanud) või argument rumalusest(kuna tulnukate olemasolust ei ole tõendeid, ei ole tulnukaid olemas), siis tajumoone kujutab endast viga, mis on põhjustatud vigasest mälust, eelarvamustest või näiteks grupisurvest. Tajumoonded on põhimõtteliselt psühholoogilised möödalasud, millest möödalaskjal endal mingit aimugi pole.
Mõned sotsiaal-psühholoogid arvavad, et tajumoonded on evolutsioonilised kohastumused, mis lubavad meil teha välkkiireid otsuseid ohtlikes olukordades - lubades meie ajul "tähtsat" informatsiooni kiiremini töödelda. Paraku lubavad need meil ka teha kohutavaid vigu ning kõige parem viis neid vigu vältida oleks õppida kuidas ja miks meie aju nõnda töötab.
1. Kinnitusmoone(confirmation bias)
Meile meeldivad inimesed, kes mõtlevad nagu meie. Meie kipume omaks võtma informatsiooni mis kinnitab juba meie olemasolevaid uskumusi või hoiakuid ning me kipume unustama või vältima informatsiooni, mis nendele vastu räägib. Me hoiame eemale inimestest(raamatutest, veebilehtedest, faktidest) kelle arvamused sunnivad meid tundma ennnast ebamugavalt või kahtlema oma uskumustes ning me pooldame ja võtame omaks iga killukese, mis kinnitab meie eelnevaid arvamusi.
See moone on üks tähtsamaid ja võimsamaid üldse. Sellest "üle saada" on praktiliselt võimatu ja selle üritamine nõnda kurnav ja emotsionaalselt ebamugav, et vähesed üldse seda proovivadki. See on üks põhjusi, miks näiteks teadusartikli avaldamisele prestiizikas ajakirjas eelneb vahel lausa jaburalt pikk periood, mille vältel kümned oma ala spetsialistid üritavad leida sellest vigu(kuna autori aju on juba oma olemuselt võimetu seda ise tegema).
2. Sisegrupimoone(ingroup bias)
Sarnane eelnevale, kus meie evolutsiooniline minevik sunnib meid alati armastama oma enda gruppi(hõimu) ja vihkama teist gruppi(naaberhõimu). Paradoksaalselt põhjustab seda arvatavasti kemikaal nimega oksütotsiin(oxytocin), mida nimetatakse muuhulgas ka "armastuse molekuliks". See paneb meid kiinduma oma lähedastesse ja sõpradesse ning samaaegselt vältima, põlgama, kahtlema ja kartma neid "teisi". Mõistetavalt tekitab see olukorra, kus nende "teiste" mõtteid ja ideid ei võeta kuulda, kuid samas "enda kamba" uskumused tunduvad nii õiged. Näiteid igapäevaelust pole vaja vast tuuagi...
3. Mänguri eelarvamus(gambler's fallacy)
Inimesed omastavad eelnevatele sündmustele üleliigset tähendust tuleviku sündmuste ennustamisel. Hea näide on kull-või-kiri mäng, kus näiteks saades 5 järjestikust kulli paneb inimesed arvama, et järgneval viske ajal võimalus kiri saada on kuidagi suurem kui varem, kuigi tegelikuses on iga viske tõenäosus igal juhul täpselt 50/50.
See on üks põhjusi, miks hasartmängurid kalduvad uskuma, et peale pikaajalist "halba õnne" peab kindlasti millalgi tulema "hea õnn".
4. Ostujärgne ratsionaliseerimine(Post-Purchase Rationalization)
Samuti nimega Ostja Stockholm'i sündroom, kus näiteks ostes midagi kallist, vigast ja/või tarbetut suudame me hiljem ennast veenda, et lõppude lõpuks oli see suurepärane idee ning ma tõesti vajan seda asja. Põhimõtteliselt on see aju viis vältida ebamugavustunnet, mis tekib kui me teeme midagi sellist, mis ei nõustu meie algsete uskumustega.
5. Tähelepandamatud tõenäosused(Neglecting Probability)
Me tunneme ennast kõvasti turvalisemana autos kui lennukis. Lennuk ikkagi lendab kõrgel taevas suurtel kiirustel ja avarii lõppeb peaaegu alati kõigi surmaga. Ometigi on võimalus lennuõnnetuses surra 1:5000(mõnede allikate kohaset lausa 1:20000), samas kui tõenäosus autoõnnetuses surra on kõigest 1:84. Samadel põhjustel kardame me surra terrorirünnakus, aga mitte nii väga trepil kukkudes või toidumürgitust saades.
Võimetus haarata erinevate olukordade tõenäosusi sunnib meid ülehindama suhteliselt ohutute olukordade ohtlikust ning alahindama ohtlike olukordi.
6. Moone selektiivsel vaatlusel(Observational Selection Bias)
Effekt mis tekib kui me märkame asju, mida me enne ei märganud ja seega ekslikult arvame, et selle mingi asja esinemissagedus on tõusnud. Hea näide on äkiline võime märgata kõikjal sama marki autosid, mille me just ostsime või näiteks raseda naise võime märgata tänavapildis teisi rasedaid naisi või siis laulusid, mida me just esmakordselt kodus kuulasime või numbreid mis meile midagi tähendavad, jne. Näiteid on palju...
7. Status-quo moone(Status-Quo Bias)
Kui miski töötab, siis ei ole mõtet seda parandada(kuigi äkki me suudaksime seda paremini töötama saada). Me käime samades restoranides, samadel töödel, ostame sarnaseid riideid ja toetame aastaid samu erakonde. Mõistetavalt ei tee selline kalduvus jääda samade liistude juurde head majadusele ja/või poliitilisele arengule.
8. Negatiivne jääb meelde(Negativity Bias)
Kalduvus meeles pidada ja ülehinnata halbu uudiseid. Evolutsiooniliselt kasulik kohastumus ellujäämisel("mõõkhambulised tiigrid tapavad meie kaaslasi" vs "need marjad on hästi head ja neid on palju"). Steven Pinker( The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined) kirjutas terve raamatu sadadest asjadest, mis aasta-aastalt paremaks lähevad(haridus on kättesaadavam, kuritegevus langeb, sõdasid on vähem, inimesed elavad kauem), aga ometigi paljud vaidleksid, et kõik läheb muudkui allamäge.
9. Massiga kaasa(Bandwagon Effect)
Märkame me seda või mitte, aga meile meeldib minna kaasa massidega. Alates poolehoiuga enamuse poolt eelistatud jalgpallimeeskonnast, lõpetades mõne üldlevinult populaarse raamatu ülehindamisega. Mõistuspärasusega pole siin tihti midagi pistmist, kuna enamus võib tekkida mingi täiesti triviaalse kokkulangevuse mõjul. Äärmuslikel juhtudel võib see moone panna meid kahtlema esmapilgul lausa silmnähtavalt õigetes hoiakutes, lihtsalt kuna grupiarvamusega kaasa minemine on nii ahvatlev(vt. The Asch Conformity Experiments).
10. Projektsiooni moone(Projection bias)
Olles 24/7 kinni oma peas on raske vaadelda ümbritsevat erapooletult. See paneb meid tihtipeale uskuma, et teised inimesed mõtlevad nagu meie ja nõustuvad meiega, kuigi selleks arvamuseks ei ole mingit nähtavat põhjust. Me ülehindame oma normaalsust ja eeldame ekslikult, et teistel on samad andmeid mis meil. Selline kaduvus võib näiteks mõne usuhullu viia veendumusele, et ühiskonnas on kõvasti rohkem inimesi kes tema mõtete ja tegudega nõustuvad, kui tegelikult.
11. Praeguse hetke moone(The Current Moment Bias)
Inimestel on väga raske kujutada ennast ette tulevikus ja käituda vastavalt. Me pigem naudime head hetke praegu ja lükkame häda ja viletsuse tulevikku. Meie evolutsioonilises minevikus oli see hea kohastumus, kuna iga järgnev päev võis olla päev millal sa sured ja pikajalised investeeringud tasusid harva ära.
12. Ankru effekt(Anchoring Effect)
...ehk suhtelisuse lõks. Me võrdleme millegi väärtust ainult asjadega, mis on meile lähedal ja kättesaadaval. Heaks näiteks on hinnad kallis restoranis, kus me hindame toidu soodsust teiste menüüs olevate roogade suhtes, mitte hinna enese järgi. See on üks põhjusi miks kallid restoranid pakuvad alati midagi hästi kallist teiste mõõdukalt kallite roogade kõrvale, lootuses et see paneb inimesed tellima midagi vahepealselt kallist...
Jätkub...
Teen otsa lahti artikliga, milles korratakse küll juba mõnedele teadaolevaid psühholoogilisi effekte, kognitiivseid nihkeid ja mõistuse illusioone, aga millest siiski võib nii mõndagi õppida. Arusaamine oma rumalusest on peamine eeldus teel vähem-rumaluseni.
12 kognitiivset moonet(cognitive bias), mis takistavad meil olevat arukad
Väidetavalt on inimaju võimeline tegema 10^16 elementaararvutust sekundis, mis ületab mäekõrguselt ka kõige võimsamat arvutit. Ometigi on meie aju lootusetult piiratud ning lihtsaimgi taskuarvuti suudab lahedada matemaatilisi tehteid tuhandeid kordi kiiremini kui meie. Lisaks oleme me lootusetult kõiksugu tajumoonete küüsis, mis rikuvad meie mälu, sunnivaid meid tegema küsitletavaid otsuseid ning saabuma vääradele arusaamadele.
On tähtis vahe arutlusvigade(logical fallacies) ja tajumoonete(cognitive bias) vahel. Kui esimene neist on viga loogilises mõtlemises(n. kui vihma sajab, siis tänav on märg - seega kui tänav on märg, siis järelikult on sadanud) või argument rumalusest(kuna tulnukate olemasolust ei ole tõendeid, ei ole tulnukaid olemas), siis tajumoone kujutab endast viga, mis on põhjustatud vigasest mälust, eelarvamustest või näiteks grupisurvest. Tajumoonded on põhimõtteliselt psühholoogilised möödalasud, millest möödalaskjal endal mingit aimugi pole.
Mõned sotsiaal-psühholoogid arvavad, et tajumoonded on evolutsioonilised kohastumused, mis lubavad meil teha välkkiireid otsuseid ohtlikes olukordades - lubades meie ajul "tähtsat" informatsiooni kiiremini töödelda. Paraku lubavad need meil ka teha kohutavaid vigu ning kõige parem viis neid vigu vältida oleks õppida kuidas ja miks meie aju nõnda töötab.
1. Kinnitusmoone(confirmation bias)
Meile meeldivad inimesed, kes mõtlevad nagu meie. Meie kipume omaks võtma informatsiooni mis kinnitab juba meie olemasolevaid uskumusi või hoiakuid ning me kipume unustama või vältima informatsiooni, mis nendele vastu räägib. Me hoiame eemale inimestest(raamatutest, veebilehtedest, faktidest) kelle arvamused sunnivad meid tundma ennnast ebamugavalt või kahtlema oma uskumustes ning me pooldame ja võtame omaks iga killukese, mis kinnitab meie eelnevaid arvamusi.
See moone on üks tähtsamaid ja võimsamaid üldse. Sellest "üle saada" on praktiliselt võimatu ja selle üritamine nõnda kurnav ja emotsionaalselt ebamugav, et vähesed üldse seda proovivadki. See on üks põhjusi, miks näiteks teadusartikli avaldamisele prestiizikas ajakirjas eelneb vahel lausa jaburalt pikk periood, mille vältel kümned oma ala spetsialistid üritavad leida sellest vigu(kuna autori aju on juba oma olemuselt võimetu seda ise tegema).
2. Sisegrupimoone(ingroup bias)
Sarnane eelnevale, kus meie evolutsiooniline minevik sunnib meid alati armastama oma enda gruppi(hõimu) ja vihkama teist gruppi(naaberhõimu). Paradoksaalselt põhjustab seda arvatavasti kemikaal nimega oksütotsiin(oxytocin), mida nimetatakse muuhulgas ka "armastuse molekuliks". See paneb meid kiinduma oma lähedastesse ja sõpradesse ning samaaegselt vältima, põlgama, kahtlema ja kartma neid "teisi". Mõistetavalt tekitab see olukorra, kus nende "teiste" mõtteid ja ideid ei võeta kuulda, kuid samas "enda kamba" uskumused tunduvad nii õiged. Näiteid igapäevaelust pole vaja vast tuuagi...
3. Mänguri eelarvamus(gambler's fallacy)
Inimesed omastavad eelnevatele sündmustele üleliigset tähendust tuleviku sündmuste ennustamisel. Hea näide on kull-või-kiri mäng, kus näiteks saades 5 järjestikust kulli paneb inimesed arvama, et järgneval viske ajal võimalus kiri saada on kuidagi suurem kui varem, kuigi tegelikuses on iga viske tõenäosus igal juhul täpselt 50/50.
See on üks põhjusi, miks hasartmängurid kalduvad uskuma, et peale pikaajalist "halba õnne" peab kindlasti millalgi tulema "hea õnn".
4. Ostujärgne ratsionaliseerimine(Post-Purchase Rationalization)
Samuti nimega Ostja Stockholm'i sündroom, kus näiteks ostes midagi kallist, vigast ja/või tarbetut suudame me hiljem ennast veenda, et lõppude lõpuks oli see suurepärane idee ning ma tõesti vajan seda asja. Põhimõtteliselt on see aju viis vältida ebamugavustunnet, mis tekib kui me teeme midagi sellist, mis ei nõustu meie algsete uskumustega.
5. Tähelepandamatud tõenäosused(Neglecting Probability)
Me tunneme ennast kõvasti turvalisemana autos kui lennukis. Lennuk ikkagi lendab kõrgel taevas suurtel kiirustel ja avarii lõppeb peaaegu alati kõigi surmaga. Ometigi on võimalus lennuõnnetuses surra 1:5000(mõnede allikate kohaset lausa 1:20000), samas kui tõenäosus autoõnnetuses surra on kõigest 1:84. Samadel põhjustel kardame me surra terrorirünnakus, aga mitte nii väga trepil kukkudes või toidumürgitust saades.
Võimetus haarata erinevate olukordade tõenäosusi sunnib meid ülehindama suhteliselt ohutute olukordade ohtlikust ning alahindama ohtlike olukordi.
6. Moone selektiivsel vaatlusel(Observational Selection Bias)
Effekt mis tekib kui me märkame asju, mida me enne ei märganud ja seega ekslikult arvame, et selle mingi asja esinemissagedus on tõusnud. Hea näide on äkiline võime märgata kõikjal sama marki autosid, mille me just ostsime või näiteks raseda naise võime märgata tänavapildis teisi rasedaid naisi või siis laulusid, mida me just esmakordselt kodus kuulasime või numbreid mis meile midagi tähendavad, jne. Näiteid on palju...
7. Status-quo moone(Status-Quo Bias)
Kui miski töötab, siis ei ole mõtet seda parandada(kuigi äkki me suudaksime seda paremini töötama saada). Me käime samades restoranides, samadel töödel, ostame sarnaseid riideid ja toetame aastaid samu erakonde. Mõistetavalt ei tee selline kalduvus jääda samade liistude juurde head majadusele ja/või poliitilisele arengule.
8. Negatiivne jääb meelde(Negativity Bias)
Kalduvus meeles pidada ja ülehinnata halbu uudiseid. Evolutsiooniliselt kasulik kohastumus ellujäämisel("mõõkhambulised tiigrid tapavad meie kaaslasi" vs "need marjad on hästi head ja neid on palju"). Steven Pinker( The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined) kirjutas terve raamatu sadadest asjadest, mis aasta-aastalt paremaks lähevad(haridus on kättesaadavam, kuritegevus langeb, sõdasid on vähem, inimesed elavad kauem), aga ometigi paljud vaidleksid, et kõik läheb muudkui allamäge.
9. Massiga kaasa(Bandwagon Effect)
Märkame me seda või mitte, aga meile meeldib minna kaasa massidega. Alates poolehoiuga enamuse poolt eelistatud jalgpallimeeskonnast, lõpetades mõne üldlevinult populaarse raamatu ülehindamisega. Mõistuspärasusega pole siin tihti midagi pistmist, kuna enamus võib tekkida mingi täiesti triviaalse kokkulangevuse mõjul. Äärmuslikel juhtudel võib see moone panna meid kahtlema esmapilgul lausa silmnähtavalt õigetes hoiakutes, lihtsalt kuna grupiarvamusega kaasa minemine on nii ahvatlev(vt. The Asch Conformity Experiments).
10. Projektsiooni moone(Projection bias)
Olles 24/7 kinni oma peas on raske vaadelda ümbritsevat erapooletult. See paneb meid tihtipeale uskuma, et teised inimesed mõtlevad nagu meie ja nõustuvad meiega, kuigi selleks arvamuseks ei ole mingit nähtavat põhjust. Me ülehindame oma normaalsust ja eeldame ekslikult, et teistel on samad andmeid mis meil. Selline kaduvus võib näiteks mõne usuhullu viia veendumusele, et ühiskonnas on kõvasti rohkem inimesi kes tema mõtete ja tegudega nõustuvad, kui tegelikult.
11. Praeguse hetke moone(The Current Moment Bias)
Inimestel on väga raske kujutada ennast ette tulevikus ja käituda vastavalt. Me pigem naudime head hetke praegu ja lükkame häda ja viletsuse tulevikku. Meie evolutsioonilises minevikus oli see hea kohastumus, kuna iga järgnev päev võis olla päev millal sa sured ja pikajalised investeeringud tasusid harva ära.
12. Ankru effekt(Anchoring Effect)
...ehk suhtelisuse lõks. Me võrdleme millegi väärtust ainult asjadega, mis on meile lähedal ja kättesaadaval. Heaks näiteks on hinnad kallis restoranis, kus me hindame toidu soodsust teiste menüüs olevate roogade suhtes, mitte hinna enese järgi. See on üks põhjusi miks kallid restoranid pakuvad alati midagi hästi kallist teiste mõõdukalt kallite roogade kõrvale, lootuses et see paneb inimesed tellima midagi vahepealselt kallist...
Jätkub...