Stalini terror, Stalin II maailmasõda ja liitlased

Плакаты о военном сотрудничестве с СССР в годы 2-й мировой войны
Hunnik teise maailma sõja aegseid propaganda plakateid. Mõtleme, järeldame.

THE ALLIED WAR ON FRANCE
Kas te teadsite, et 2MS ajal hukkus Suurbritannias kogu sõja vältel Saksa pommitamiste tõttu ümmarguselt 30 000 inimest? Kas ka seda teate, et peale liitlaste maandumist hukkus Prantsusmaal üle 65 000 inimese kui nad vaip-pommitasid linnu kus tihti ei olnud isegi sõdureid? Erinevalt sakslastest kes pommitasid vaid väga üksikuid kohti ja hukkusid vaid üksikud tsiviil elanikud. Liitlaste vaip-pommitamiste tagajärjel hukkus Saksamaal üle miljoni inimese. Vägistatuid olid "vabastajate" teenetel rohkemgi. Et kohalike viga kuidagigi lahutada poosid liitlased umbes 130 oma sõdurit - eriti julmad ja retsidivistid. Enamus neist olid neegrid. Neist ja muudest asjadest siis lingi taga veel.

Vägistajad olid peamiselt siiski Punaarmees aga ülespoodud ilmselt liitlaste hulgas.Vean kihla et selle eest ei poodud mitte ühtki punaväelast.Küll aga saadeti siberisse vägistamise takistamise eest.Eks sakslastel juhtus ka ikka vahel ühte koma teist,neid on aga nii palju laimatud.et keegi ei usu seda enam.

Tegelikuses hukati punaväelasi siiski päris märkimisväärselt. 1945 aasta kevadel anti ainuüksi vägivallategude (sh ja põhiliselt) eest vaid ühe rinde ulatuses(rinde nime jään hetkel võlgu) ligi 5000 ohvitseri. Teades, kui ükskõikselt tegelikult sedalaadi "vägitegudesse"suhtuti, võib vaid ette kujutada, milline see vägivallalaine tegelikuses oli.

Kuskil 1945 aastal anti käsk, et sellest hetkest peale peab Punaarmee käituma "korralikult". Paljud kes seda ei uskunud või seda ignoreerisid läksid kohe püssitoru ette. Ma ei tea selle käsu tagamaid ega ka numbrit või kui reaalne see oli aga üks "militaristist" ajaloo huviline (kes nüüdseks juba ammu kahjuks mulla all) mainis seda. Kaudseid viiteid sellele olen siin seal kirjanduses kohanud. Ühel hetkel hakati karmilt võitlema Punaarmee kuritegudega tsiviil elanike suhtes. Sellest lähtuvalt sai omad vitsad isegi Zukov kes saadeti "asumisele" Odessasse. Legendi järgi pandi talle süüks igtasorti materiaalsete väärtuste ära toomist Euroopa tandritelt.
See killuke nüüd ei vähenda kellegi-millegi tegusi, süüd või mida iganes aga huvitav igatahes. Sul Lemet paistab militaar.net-is "käsi sees" olevat - äkki keegi teab sellest asjast seal rohkem?

Punahabeme postitusele lisaks, et Siberisse siiski ei saadetud "vägistamise takistamise" eest vaid mitte määruste (ustavi) pärase käitumise eest. Täiesti tavaline oli, et vägistamised toimusid ohvitseride eestvedamisel või vaikival nõusolekul. Kui nüüd keegi võttis sõna tsiviilisiku kaitseks viis see tavaliselt füüsilise konfliktini - sealt siis toodigi välja, et kaitsja "ründas" teist punaarmeelast ja see oli juba hullem kui "mingile fritsule ära tegemine" - ründamise põhjus loomulikult ei olnud kirjas ja see suurt kedagi ei huvitanudki.

Teemaväline küs. Olen lugenud väidet et vaippommitamise võtsid kasutusele liitlased ja venelased. Kas võib tõsi olla, et sakslastel ei olnud selleks loodud tehnikat ega väljatöötatud taktikat - nad rajasid oma sõjapidamise pigem täpsusele?

Tsitaat:Kuskil 1945 aastal anti käsk, et sellest hetkest peale peab Punaarmee käituma "korralikult". Paljud kes seda ei uskunud või seda ignoreerisid läksid kohe püssitoru ette.

Tegelikult ei olnud see päris nii, käsk ei olnud üldine. 1945-nda aasta 20-ndal aprillil(Berliini operatsiooni neljandal päeval) tuli välja Stalini allkirjaga Peakorteri direktiiv №11-072, mis oli adresseeritud Esimese Valgevene rinde(Konev) ja Esimese Ukraina rinde(Žukov) juhtidele ja sõjanõukogu liikmetele. Selles oli öeldud:
"Käsin! Nõuda suhtumise muutmist sakslastesse, nii sõjavangidesse kui ka tsiviilisikutesse. Käituda sakslastega paremini. Nüüd tekob küsimus- miks nimelt 20-ndal aprillil ja mis veel tähtsam- miks ainult nendele kahele rindele, aga kahele naaberrindele jäi see direktiiv kehtestamata? Kusjuures meenutavad veteranid, et Konevi juures oli kord majas, Tšernjahhovski(Ida-Preisimaa) alluvuses toimusid aga elajateod. Ajaloolased kipuvad uuemal ajal arvama, et tegu oli Stalini sihiteadliku tegevusega- puhastada hirmu ja õudusega Ida-Preisimaa, Pommer ja Sileesia sakslastest, kes hirmust Punaarmee metsikuste eest pagesid(meenutagem, et sõja ajal elas Ida-Presismaal ligi 7 miljonit sakslast, Poolale üleandmise ajal aga polnud seal enam praktiliselt ühtegi. Siiani on selgusetu, palju neist tapeti venelaste poolt, palju kadjama sai etc. Venelastele süüks pandavate arv kõigubki nende seitsme miljoni(max) ja poole miljoni(miinimum) vahel, erinavad uurijad pakuvad erinevaid numbreid. Samas, kui jõuti liitlaste vaatevälja, siis löödi vägedele päitsed pähe ja hakati sakslasi väliköökidest heategijatena toitma. Muideks, eelpool mälu järgi tähendatud arvu 5000 tuleb korrigeerida- tegelikuses oli see number sõjaväe prokuratuuri andmetel 4148 ohvitseri.

Žukovist- kel keel käes, soovitan silmaringi laiendamiseks tema autojuhi mälestusi, kus veetava tegusid pealtnägija poolt üpris üksikasjaliselt kirjeldatud on...

http://www.e-reading.me/bookreader.php/9...kovym.html

Või tutvuda näiteks Poliitbüroo 1948 aasta 20-nda jaanuari istungi materjalidega, komisjoni kooseeisus Ždanovi, Bulganini, Kuznetsovi ja Škirjatoviga, kes Žukovi tegevust uurisid, aruandega. Nii leidis komisjon näiteks, et...

"...подчиненные Жукова, угодничая перед ним, забирали картины и другие ценные вещи во дворцах и особняках, взломали сейф в ювелирном магазине города Лодзь (это Польша, заметьте, не Германия), изъяв находящиеся в нем ценности. В итоге всего этого Жуковым было присвоено 70 ценных золотых предмета, до 740 предметов столового серебра и сверх того еще 30 кг разных серебряных предметов»

Ka Viktor Suvorov oma raamatus "Võidu vari"("Тень победы"- tegu on venekeelse sõnademänguga, "День Победы" tähendab võidupäeva ja on David Tuhmanovi vaata et kultusliku võiduteemalise laulu pealkiri) on Žukovi tegevust just sellest aspektist väga üksikasjaliselt valgustanud.

http://militera.lib.ru/research/suvorov7/index.html

---

(23-09-2014 20:51 )positiivne Kirjutas:  Teemaväline küs. Olen lugenud väidet et vaippommitamise võtsid kasutusele liitlased ja venelased. Kas võib tõsi olla, et sakslastel ei olnud selleks loodud tehnikat ega väljatöötatud taktikat - nad rajasid oma sõjapidamise pigem täpsusele?

Venelased ei saanud vaippommitamisi väga korraldada sel lihtsal põhjusel, et neil polnud vastavat võimekust. Vene tööstus ei suutnud toota starteegilisi pommitajaid, mis oleksid olnud USA või Inglise õhujõudude B-17, B-29, Wellingtonide või Halifaxide tasemel. Mis aga selliste pommitamiste autorlusse puutub, siis guugeldage, lugupeetav, väljendit "Bomber Harris", saate piisavalt lugemist...

(23-09-2014 20:16 )excubitoris Kirjutas:  Kuskil 1945 aastal anti käsk, et sellest hetkest peale peab Punaarmee käituma "korralikult". Paljud kes seda ei uskunud või seda ignoreerisid läksid kohe püssitoru ette. Ma ei tea selle käsu tagamaid ega ka numbrit või kui reaalne see oli aga üks "militaristist" ajaloo huviline (kes nüüdseks juba ammu kahjuks mulla all) mainis seda. Kaudseid viiteid sellele olen siin seal kirjanduses kohanud. Ühel hetkel hakati karmilt võitlema Punaarmee kuritegudega tsiviil elanike suhtes. Sellest lähtuvalt sai omad vitsad isegi Zukov kes saadeti "asumisele" Odessasse. Legendi järgi pandi talle süüks igtasorti materiaalsete väärtuste ära toomist Euroopa tandritelt.
See killuke nüüd ei vähenda kellegi-millegi tegusi, süüd või mida iganes aga huvitav igatahes. Sul Lemet paistab militaar.net-is "käsi sees" olevat - äkki keegi teab sellest asjast seal rohkem?

Punahabeme postitusele lisaks, et Siberisse siiski ei saadetud "vägistamise takistamise" eest vaid mitte määruste (ustavi) pärase käitumise eest. Täiesti tavaline oli, et vägistamised toimusid ohvitseride eestvedamisel või vaikival nõusolekul. Kui nüüd keegi võttis sõna tsiviilisiku kaitseks viis see tavaliselt füüsilise konfliktini - sealt siis toodigi välja, et kaitsja "ründas" teist punaarmeelast ja see oli juba hullem kui "mingile fritsule ära tegemine" - ründamise põhjus loomulikult ei olnud kirjas ja see suurt kedagi ei huvitanudki.

Reaalsuses oli kõrgema ülemjuhataja J. V. Stalini asetäitja, Saksamaa kapitulatsiooniaktile allakirjutaja ja NSV Liidu okupatsioonitsooni esimene juht Georgi Konstantinovitš Žukov suurekaliibriline, laia haardega massimõrvarist sõjakurjategija ning varas ja pätt. Ülbik ja kiidukukk veel pealekauba. Žukov täitis Tööliste ja Talupoegade Punaarmees "isakese targal juhtimisel" täpselt neidsamu tööülesandeid nagu tema kolleeg, NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi juht Lavrenti Pavlovitš Beria Moskvas, oma vastutaval tööpostil.
Tõelised armee geeniused, kelledest olenes edu rindel, olid Punaarmee väejuhid Vatutin, Rokossovski, Vassilevski ja isegi hiljem sakslaste poole üle jooksnud kindral Vlassov. Tegelikult jääbki selgusetuks, miks "suurt väejuhti" juba Stalini eluajal tõsiste ja tõeste süüdistuse vääriliselt ei koheldud (maha ei lastud). Ainus arvestatav selgitus, mida pakutakse, on see, et Stalinile meeldiski sõjaväelane, kes oli valmis silma pilgutamata sadu tuhandeid mehi, mõttetult kindlasse surma saatma.
https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?13892
Peamine põhjus, miks Žukov 46ndal Odessa sõjaväeringkonda asumisele saadeti, oli ikkagi ülisuur populaarsus rahva seas ning võimu liigne, ohtlik suurenemine, mis hakkas päris tugevalt varjutama Stalini endagi isikukultust. Konkurente teadupärast ju ei sallitud.
vene kinematograafide filmiversioon asjade käigust: http://online.stepashka.com/serialy/melo...-2012.html

Berliinis vägistasid Nõukogude sõjaväelased arvatavasti 100 000 naist, kogu Ida-Saksamaal aga kuni kaks miljonit naist, kes kannatasid vallutajate seksuaalvägivalla läbi – väikestest tüdrukutest vanade naisteni. Osa neist suri pärast vägistamist, osa nurgatohtri juures aborti tehes, osa võttis endalt elu. Enamik elas üle. Saksa publitsistikas on ka välja pakutud, et viis protsenti 1946. aastal Ida-Saksamaal sündinud lastest on Nõukogude armee järeltulijad.
Berliini linnavolikogu kristlikud demokraadid tegid mõned aastad tagasi, ettepaneku püstitada pärast sõda okupatsioonivägede, eelkõige Nõukogude sõdurite poolt vägistatud naistele mälestusmärk. Ülejäänud fraktsioonid hääletasid ettepaneku maha. Niisiis, sakslased ei julge või ei taha juhtunut meenutada. Kurb.

http://online.stepashka.com/filmy/dramy/...-2008.html

Vana sõjakombe järgi löödi vaenlase mehed maha või viidi orjusesse, naised aga vägistati. Just seda teist poolt, tuhandete saksa naiste jõhkrat vägistamist 1945. aastal, ongi kujutatud filmis „Anonyma – naine Berliinis”.
Filmi aluseks on ühe noore naise märkmed, kus ta täpselt ja midagi varjamata kirjeldab enda ning paljude kaaslaste elu 1945. aasta mais ja juunis, lõputuid vägistamisi, alandusi, viletsust, nälga, häda purustatud Berliinis.
Anonyma, anonüümseks jääda soovinud naise mälestusteraamat ilmus esmakordselt 1954. aastal USAs inglise keeles. See tõlgiti mitmesse Euroopa keelde, aga tagasi emakeelde jõudis alles 1959. aastal, kui saksakeelse raamatu andis välja üks väike Šveitsi kirjastus. Sakslased vaatasid sellest mööda nagu koersitast tänaval. Saksamaal ilmus raamat pärast autori surma aastal 2001, uuesti 2003 ja saavutas alles siis korraliku populaarsuse.

Vene kirjanik ja dissident Aleksandr Issajevitš Solženitsõn on kirjeldanud, kuidas peale tema arreteerimist rindel 1945. aasta veebruaris (punaarmee suurtükiväe kapten, patarei komandör, kahe ordeni kavaler), juhtusid tema esimesteks kaasvangideks tankistid, kes tribunali ootasid (laager või mahalaskmine). Mehed, kes rindel sõja esimestest päevadest, kordi haavata saanud, autasustatud lahinguliste teenete eest, ohvitserid. Nende ainuke süü seisnes selles, et olid käperdama läinud kohaliku SMERŠi pääliku http://et.wikipedia.org/wiki/SMER%C5%A0 rindearmukest, kohalikku, kes rahvuselt ei olnud isegi venelanna. Sellest piisas.
Kui tegemist oleks olnud kellegi teisega, siis oleks võinud toda naisterahvast vägistada, piinata, tappa. Ja see oleks olnud "normaalne" või isegi heakskiitu pälviv tegevus.
Elik, elementaarne näide, kui subjektiivne oli kellegi süüdimõistmine nondes oludes.

Tsitaat:Berliinis vägistasid Nõukogude sõjaväelased arvatavasti 100 000 naist,

Tegelikuses siiski ilmselt märksa rohkem, sest ainuüksi Berliini haiglate kannete põhjal pöördus nendesse ligi 130 000 naist.

(24-09-2014 07:48 )Lemet Kirjutas:  

Tsitaat:Berliinis vägistasid Nõukogude sõjaväelased arvatavasti 100 000 naist,

Tegelikuses siiski ilmselt märksa rohkem, sest ainuüksi Berliini haiglate kannete põhjal pöördus nendesse ligi 130 000 naist.

Ilmselgelt võis ohvreid olla kordades rohkem. Igatahes üldpilt oli kujuteldamatult ülivõigas. http://www.hot.ee/lvparhiiv/preisi_00.htm

All olev link on liiga mahukas et ümber kopida. Kuid väärib lugemist.
http://www.directorie.eu/news-Stalini_te...okaust.php
Stalini terror, II maailmasõda ja liitlased ning holokaust

Siin on pealkirjad millest juttu sellel leheküljel

•Tõde II maailmasõja kohta
•II Maailmasõja jälgedes- Lääneriigid olid liidus mõrvariga
• Saksa mundris sõdinud eestlased olidki vabadusvõitlejad!
•Punane terror 1944. aastal Ida Preisimaal
•Marssal Mannerheimi arhiiv
•Miljonid stalinismi kuritöö ohvrite hinged nõuavad õiglust
•KAS HOLOKAUST, TERROR VÕI GENOTSIID?

Vene armeele anti kaks nädalat aega peale saksamaale sissemarssimist, tappa. röövida ja vägistada kõikki, kes neile ette juhtusid. Selliseid vägistatud naisi oli miljoneid ja ma ei hakka siin ühe sellest osavõtnud punaarmeelase juttu siin ümber jutustama, mida ta sellest rääkis.......nende metsikutest tegudest seal......
See oli nn vallutajate....."vabastajate" õigus.

Keda vastav teema rohkem huvitab, siis kohustuslik lugemine http://www.ersen.ee/blogi/snaiper-idarindel-tutvustus/ Tegemist siis 3ndas Mägidivisjonis 144ndas rügamendis sõdinud, ülieduka Wehrmachti snaipri, Rüütliristi kavaleri, Josef Allerbergeri http://de.metapedia.org/wiki/Allerberger,_Josef mälestustega.
Kiretu, julm ja õõvastavalt avameelne pilguheit idarinde argipäeva. Venelaste metsikused sõjavangide, haavatute kallal. Tsiviilisikute piinamine, vägistamine. Kirjeldus, kuidas nälginud- kannibalidest punaväelased, parema puudumisel, sõid oma võitluskaaslasi... Taganevate saksa üksuste meeleheitlik olukord, Berliinist tulevad ülitotrad käsud- keelud, milledel reaalsusega enam midagi ühist ei olnud. Meenutustele lisab tublisti kaalu heroilis- kangelaslikkuse oreooli puudumine. Niisiis, väärt lugemine.

(29-01-2015 17:10 )cambodia Kirjutas:  Keda vastav teema rohkem huvitab, siis kohustuslik lugemine http://www.ersen.ee/blogi/snaiper-idarindel-tutvustus/ Tegemist siis 3ndas Mägidivisjonis 144ndas rügamendis sõdinud, ülieduka Wehrmachti snaipri, Rüütliristi kavaleri, Josef Allerbergeri http://de.metapedia.org/wiki/Allerberger,_Josef mälestustega.
Kiretu, julm ja õõvastavalt avameelne pilguheit idarinde argipäeva. Venelaste metsikused sõjavangide, haavatute kallal. Tsiviilisikute piinamine, vägistamine. Kirjeldus, kuidas nälginud- kannibalidest punaväelased, parema puudumisel, sõid oma võitluskaaslasi... Taganevate saksa üksuste meeleheitlik olukord, Berliinist tulevad ülitotrad käsud- keelud, milledel reaalsusega enam midagi ühist ei olnud. Meenutustele lisab tublisti kaalu heroilis- kangelaslikkuse oreooli puudumine. Niisiis, väärt lugemine.

Loetud, päris võikaid tegusid tehti seal, aga see on sõda ja seal ei ole kohta enam inimlikkusele. Ma ei õigusta ühe või teise poole käitumist, aga see oli kõik Venemaa propaganda ja fanatismi vili.

Ma ei saa aru mida kuradit need juudid ja vandkad halavd, et neid tapeti jne. Aeg on tunnistada ka neid jõledusi mida tegid venelased, õigemini punaarmee ja ka liitlased. Vähemalt austusest nende ees kes surid selliste JÕLEDUSTE tagajärjel. Neil peab ka olema oma mälestusmärk. Sest nende nii öelda kangelaste mälestusi on juba liiga palju. Kui kõike seda ei tunnistata ja maha vaikitakse siis ei jää muud üle kui öelda seda. KAHJU, ET AADUL TÖÖ POOLELI JÄI

Võitjad kirjutavad ajaloo.

2.mailmasõja järgne näljahäda

Pärast 2.maailmasõda hakati USA-st ja Kanadast ülemaailma saatma näljahäda all kannatavatele riikidele toiduabi.
Sellest nimekirjast jäeti aga välja Saksamaa, kus tööstuslik toodang kukutati 75% ja väetiste toodang 82%. Miljonid Sakslased olid nälja ja ka surid sele tõttu.

Marshalli plaanist pole midagi kuulnud? Ja miljonid nälga surnud sakslased...vahelduseks võiks mõne tol ajal Saksamaal DP laagris viibinud eestlase mälestusi lugeda. Nagu ei räägiks keegi massilistest näljasurmadest sõjajärgsel Saksamaal...kõik puha lääne kodanluse käsilased?

Lugesin seda wikist, kuigi kirjas on see kui abi, siis tegelikult müüdi toitu ja materjale, umbes nagu lend-lease programm.

Umbes nagu land-lease...paneme nüüd siis kirja, mis kuulus selle programmi alusel väljamaksmisele ja mis mitte. Enne kui edasi jaurame. Ja kuidas ikka nende miljonite nälga surnud sakslastega oli?

(02-04-2015 15:18 )Lemet Kirjutas:  Umbes nagu land-lease...paneme nüüd siis kirja, mis kuulus selle programmi alusel väljamaksmisele ja mis mitte. Enne kui edasi jaurame. Ja kuidas ikka nende miljonite nälga surnud sakslastega oli?

Loe artikkel läbi mis ma postitasin ja saad teada. Ära kommenteeri pealkirja.

Mida ma sealt teada saama peaks? Tegu on ju suht suvaliselt kokku kirjutatud jamaga. Kui näiteks artikli autor väidab KGB polkovniku väidet 460 000 langenud sõjavangist tõepäraseks, siis näiteks Lääne-Saksa vastav komisjon tõdeb, et 2,8 miljonist sõjsvangist hukkus Venemaal vähemalt miljon meest. Pildid artikli juures pärinevad saksa koonduslaagrist ja 47.aastast nõukogude okupaysioonitsoonist. Millele järgnesid muideks tuntud sündmused Idasektoris.Ja ei näe need leivanõudjad kah mitte surmakutsarite moodi välja. Nii et üks kirjutab tendentslikku jama kokku ning järgmine võtab seda veel tobedamas soustis edasi serveerida.

Saksa rahvas oli enne kui sõda lõppes ja eriti peale sõja lõppu üsna kehvas seisus. Majandus oli segi tambitud ja nagu sõja olukorras ikka, siis esmajoones püüti tagada rindel olevale sõdurile toit, varustus ja laskemoon. Saksa lihtinimese elu ei olnud sugugi mingi mee lakkumine. Puudus oli kõigest. Meile laialdaselt näidatavad pildid koonduslaagritest on tehtud just enne ja pärast sõja lõppu. Ja vangide olukord ei paranenud kohe, isegi halvenes, sest välja neid ei lastud. Aga kinni pandud sakslastega topiti laagrid pilgeni täis. Vangilaagrite kehv olukord on arusaadav, lihtsalt üldise kitsikuse tingimustes jäid koonduslaagris olevad inimesed varustatuse poolest tähtsuselt viimasteks, eriti need keda kasulikule tööle rakendada ei suudetud. Kuid erinevalt nõukogude liidu Gulagi vanglate süsteemist saksamaal vangide tahtlikku surnuks kurnamist ei praktiseeritud ( venemaal laialt praktiseeritavalt tuli töönormi täitmiseks kulutada rohkem energiat kui toidust sai ). Sõja algfaasis oli vangi elu rahuldav, vangi langenud vene sõduri mõistes isegi hea. Ja kordan veelkord - meile holocaustina pähe määritav jutt on lihtlabane hülgemöla ja lääneliitlased sõdisid pesueht mõrvaritena naiste ja lastega, tappes kaitsetut elanikkonda ning jättes sõjaliselt olulised ettevõtted pea puutumata.
Vene keele oskajale intervjuu "vabastajate" käitumisest:
https://www.facebook.com/video.php?v=141...=2&theater

Kahtlemata kannatasid sõjajärgsel ajal puudust nii Saksamaa kui terve Euroopa, selles pole kahtlustki. Eriti sakslased.. Aga väita, nagu oleks lääneliitlased erilised mõrtsukad olnud, on ikka ilmselge liialdus ja vabastajast Punaarmee teenimatult tunnustamata jätmine. Meenutagem kasvõi 45 aasta kevadel Ida-Preisimaal, kus massiliselt hirmu ja õudust külvati. Mitmedki toona sealkandis viibinud eesti soost põgenikud on oma mälestustes kirjutanud, et "...venelased tõmbasid läbi kõik naisterahvad kuuest kuuekümneni...". Sarnaseid tunnistusi kohtab muideks ka vene poole peal nii elusolevate veteranide tunnistustes
http://www.echo.msk.ru/programs/victory/1497082-echo/
(26 minut) kui ka memuaristikas ja ilukirjanduses. Kõnekas fakt on ka see, et peale seda, kui lõpuks otsustati korda luua, tuli ainuüksi Konevile alluvas armees ühe päevaga rivi ees maha lasta üle 40 sõjaväelase. Mitte asjata ei püüdnud saksa elanikkond kõikvõimalikul kombel vene vägede eest läände pääseda.
Mis puutub koonduslaagrite asukatesse, siis suuresti lasti nende asukad siiski vabaks. Pole lääne poolt spetsiaalselt uurinud, kuid idatsoonis leidis koonduslaagrite infra kohe kasutamist GULAGI filiaalina. Poolas Oświęcimis asuv Auschwitzi koonduslaager (saksa keeles Konzentrationslager Auschwitz) töötas NKVD allasutusena kuni 47 aastani.
Kriitikat ei kannata muidugi väide, nagu oleks sõja algul nõukogude sõjavangide olukord olnud mingil kombel parem. Pigem vastupidi, see miljonitesse ulatunud sõjavangide hulk sõja algkuudel tuli sakslastele ülimsa ootamatusena, mingeid varusid, pidamiskohti ega ettevalmistusi tehtud polnud ja pigem kirjeldatakse sõja algperioodi vangistustingimusi ülimalt rasketena, kus vangide olukorda ilmestas nälg, epideemiad ja massiline suremus.

Herr lemet - palun ära saa valesti aru - minu väide,et " Sõja algfaasis oli vangi elu rahuldav, vangi langenud vene sõduri mõistes isegi hea" on mõeldud tollase aja vene lihtrahva olukorda arvestades. Tõsi - sõja alguses ei osatud selle meeletult suure vangide hulgaga midagi peale hakata, venelaste ründamine ei olnud ju plaanis ja suure hulga vangide hoidmiseks-töölerakendamiseks puudus valmisolek. Kuid peale esimest sõja aastat olid vangid siiski vastavalt tolleaegsetele arusaamadele üsna hästi koheldud. Ülejõu tööd ei nõutud ja töövõimetuid raviti-toideti. Tundub ehk kurioosumina aga vangla poes oli müügil mesi, koogid ja kommid mida vene sõdur oma kodumaal ei saanud ega müügil ei näinud.
Mida ta vangina pidi asjast arvama? Ega ta elu kodumaal suurt kergem olnud...