(23-09-2014 20:16 )excubitoris Kirjutas: Kuskil 1945 aastal anti käsk, et sellest hetkest peale peab Punaarmee käituma "korralikult". Paljud kes seda ei uskunud või seda ignoreerisid läksid kohe püssitoru ette. Ma ei tea selle käsu tagamaid ega ka numbrit või kui reaalne see oli aga üks "militaristist" ajaloo huviline (kes nüüdseks juba ammu kahjuks mulla all) mainis seda. Kaudseid viiteid sellele olen siin seal kirjanduses kohanud. Ühel hetkel hakati karmilt võitlema Punaarmee kuritegudega tsiviil elanike suhtes. Sellest lähtuvalt sai omad vitsad isegi Zukov kes saadeti "asumisele" Odessasse. Legendi järgi pandi talle süüks igtasorti materiaalsete väärtuste ära toomist Euroopa tandritelt.
See killuke nüüd ei vähenda kellegi-millegi tegusi, süüd või mida iganes aga huvitav igatahes. Sul Lemet paistab militaar.net-is "käsi sees" olevat - äkki keegi teab sellest asjast seal rohkem?
Punahabeme postitusele lisaks, et Siberisse siiski ei saadetud "vägistamise takistamise" eest vaid mitte määruste (ustavi) pärase käitumise eest. Täiesti tavaline oli, et vägistamised toimusid ohvitseride eestvedamisel või vaikival nõusolekul. Kui nüüd keegi võttis sõna tsiviilisiku kaitseks viis see tavaliselt füüsilise konfliktini - sealt siis toodigi välja, et kaitsja "ründas" teist punaarmeelast ja see oli juba hullem kui "mingile fritsule ära tegemine" - ründamise põhjus loomulikult ei olnud kirjas ja see suurt kedagi ei huvitanudki.
Reaalsuses oli kõrgema ülemjuhataja J. V. Stalini asetäitja, Saksamaa kapitulatsiooniaktile allakirjutaja ja NSV Liidu okupatsioonitsooni esimene juht Georgi Konstantinovitš Žukov suurekaliibriline, laia haardega massimõrvarist sõjakurjategija ning varas ja pätt. Ülbik ja kiidukukk veel pealekauba. Žukov täitis Tööliste ja Talupoegade Punaarmees "isakese targal juhtimisel" täpselt neidsamu tööülesandeid nagu tema kolleeg, NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi juht Lavrenti Pavlovitš Beria Moskvas, oma vastutaval tööpostil.
Tõelised armee geeniused, kelledest olenes edu rindel, olid Punaarmee väejuhid Vatutin, Rokossovski, Vassilevski ja isegi hiljem sakslaste poole üle jooksnud kindral Vlassov. Tegelikult jääbki selgusetuks, miks "suurt väejuhti" juba Stalini eluajal tõsiste ja tõeste süüdistuse vääriliselt ei koheldud (maha ei lastud). Ainus arvestatav selgitus, mida pakutakse, on see, et Stalinile meeldiski sõjaväelane, kes oli valmis silma pilgutamata sadu tuhandeid mehi, mõttetult kindlasse surma saatma.
https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?13892
Peamine põhjus, miks Žukov 46ndal Odessa sõjaväeringkonda asumisele saadeti, oli ikkagi ülisuur populaarsus rahva seas ning võimu liigne, ohtlik suurenemine, mis hakkas päris tugevalt varjutama Stalini endagi isikukultust. Konkurente teadupärast ju ei sallitud.
vene kinematograafide filmiversioon asjade käigust:
http://online.stepashka.com/serialy/melo...-2012.html
Berliinis vägistasid Nõukogude sõjaväelased arvatavasti 100 000 naist, kogu Ida-Saksamaal aga kuni kaks miljonit naist, kes kannatasid vallutajate seksuaalvägivalla läbi – väikestest tüdrukutest vanade naisteni. Osa neist suri pärast vägistamist, osa nurgatohtri juures aborti tehes, osa võttis endalt elu. Enamik elas üle. Saksa publitsistikas on ka välja pakutud, et viis protsenti 1946. aastal Ida-Saksamaal sündinud lastest on Nõukogude armee järeltulijad.
Berliini linnavolikogu kristlikud demokraadid tegid mõned aastad tagasi, ettepaneku püstitada pärast sõda okupatsioonivägede, eelkõige Nõukogude sõdurite poolt vägistatud naistele mälestusmärk. Ülejäänud fraktsioonid hääletasid ettepaneku maha. Niisiis, sakslased ei julge või ei taha juhtunut meenutada. Kurb.
http://online.stepashka.com/filmy/dramy/...-2008.html
Vana sõjakombe järgi löödi vaenlase mehed maha või viidi orjusesse, naised aga vägistati. Just seda teist poolt, tuhandete saksa naiste jõhkrat vägistamist 1945. aastal, ongi kujutatud filmis „Anonyma – naine Berliinis”.
Filmi aluseks on ühe noore naise märkmed, kus ta täpselt ja midagi varjamata kirjeldab enda ning paljude kaaslaste elu 1945. aasta mais ja juunis, lõputuid vägistamisi, alandusi, viletsust, nälga, häda purustatud Berliinis.
Anonyma, anonüümseks jääda soovinud naise mälestusteraamat ilmus esmakordselt 1954. aastal USAs inglise keeles. See tõlgiti mitmesse Euroopa keelde, aga tagasi emakeelde jõudis alles 1959. aastal, kui saksakeelse raamatu andis välja üks väike Šveitsi kirjastus. Sakslased vaatasid sellest mööda nagu koersitast tänaval. Saksamaal ilmus raamat pärast autori surma aastal 2001, uuesti 2003 ja saavutas alles siis korraliku populaarsuse.
Vene kirjanik ja dissident Aleksandr Issajevitš Solženitsõn on kirjeldanud, kuidas peale tema arreteerimist rindel 1945. aasta veebruaris (punaarmee suurtükiväe kapten, patarei komandör, kahe ordeni kavaler), juhtusid tema esimesteks kaasvangideks tankistid, kes tribunali ootasid (laager või mahalaskmine). Mehed, kes rindel sõja esimestest päevadest, kordi haavata saanud, autasustatud lahinguliste teenete eest, ohvitserid. Nende ainuke süü seisnes selles, et olid käperdama läinud kohaliku SMERŠi pääliku
http://et.wikipedia.org/wiki/SMER%C5%A0 rindearmukest, kohalikku, kes rahvuselt ei olnud isegi venelanna. Sellest piisas.
Kui tegemist oleks olnud kellegi teisega, siis oleks võinud toda naisterahvast vägistada, piinata, tappa. Ja see oleks olnud "normaalne" või isegi heakskiitu pälviv tegevus.
Elik, elementaarne näide, kui subjektiivne oli kellegi süüdimõistmine nondes oludes.