(26-07-2013, 12:52 )Krt Kirjutas:(25-07-2013, 10:21 )theodor Kirjutas:(25-07-2013, 09:24 )Teeline Kirjutas: Olen siin saidil juba pikalt ringi vaadanud, nyyd natuke v6tan s6na ka (hetkel riigis, kus osad tähed puuduvad, vabandust).
Mina olen asjast nii aru saanud. Hing valib endale ise keha milles uuesti syndida ja ka seejuures vanemad kellele syndida. Midagi siin elus ei juhtu kogemata v6i niisama. Varajane surm on hinge valik/määrtus, vajalik tema arenguks. Samas v6ib-olla on lapse kaotamise kogemus vajalik hoopis vanematele? Kes teab? Iga raske syndmus meie elus on 6ppetund hinge edasiseks arenguks, usume me seda siis v6i mitte (sellest s6ltub siis ka meie hinge areng)
Nii ta umbes ongi, teinekord teeb teeb hing lihtsalt vabatahtlikult selle tripi kaasa, et teine hing saaks oma vajaliku kogemuse. Väga detailselt käsitleb oma raamatutes sellest Michael Newton. Tema läheb pisut kaugemale uuringutes, uurib pigem hinge arengut ja nende toimetamisi teisel pool loori ja mille poole nad pürgivad.
Umbes nii see on jah, selles konkreetses teoorias.
Ja konkreetse teooria põhieesmärk on pakkuda inimesele mingit lohutavat seletust, murehirmule leevendust ja lepitust paratamatult olemasoleva suhtes. Sarnase eesmärgiga teooriaid - ja teineteisest vägagi erinevaid - on veel väga mitmeid teisigi. Millisel määral on nende puhul tegu tõe või valega, on psüühiliselt inimese jaoks sisuliselt teisejärguline. Aga tavaliselt, kes mingisse teooriasse väga sõltuvuslikult kiindunud, peavab seda kui ainutõde teistele pidevalt kuulutama. Hea ju, kui usukarja kaaslasi oleks võimalikult rohkem, kes tõeillusiooni ikka üleval hoiaks ja suurendaks.