Ihad vere vastu

Tere... Selline lugu. kuuaega tagasi sain tuttavaga kokku, tal oli pidu ja sai võetud rohkem, kui yks jook. Hommikul ärkasin maja ees võrkkiiges. enesetunne oli üllatavalt hea, aga tundsin kerget valu kaelal. Jooksin peegli ette ja märkasin kaelal hammustust, see oli kergelt paistes. arvasin kohe, et sõber oli nalja teinud mu kulul ja nõeltega torkinud. Ma muidugi sellest kellelegi ei rääkinud. Järgmisel paaril päeval ma väga toast välja ei tulnud, enesetunne oli kuidagi jube halb, kael valutas ja iiveldushood tekkisid. Ma hoidsin toa tumedana ja perele ytlesin, et kõhugripp.
Päevad läksid edasi, ja mul hakkas parem, märkasin, et jäljed kaelalt olid täielikult kadunud. Kirjutasin siis oma sõbrale, aga ta ei öelnud midagi, oli kahtlaselt tagasihoidlik oma jutuga ja palus sellel teemal mitte rääkida. Tahtsin minna välja, kerge hommikuse jalutuskäigu teha, väljas polnud kyll nii palav, aga päike põletas jubedalt. Keha läks kiirelt punaseks ja valus oli.. aga see kadus kiirelt.
Tavaliselt olen pimedust kartnud, kuid peale seda ei tundnud ma hirmu. Ma hakkasin käima keldritest, sest seal oli jahe ja pime.... Hiljemalt hakaksin käima ka metsas.. ja yhel päeval tundsin imelikku lõhna.. ning leidsin surnud hirve.. oli jooksnud kõriga vist mingi ora otsa, sest kõri oli verine. Ja tõmbasin tagasi, aga see lõhn oli nii hea... liikusin selle poole... võtsin sõrmega verd ja see maitses nii hästi. Ja siis ma jooksin... jooksin kiirelt koju.. lukustasin uksed ja aknad. Ma olin kuidagi muutunud.. sõin veidike, aga toidul polnud maitset. Läksin siis magama, ja hommikul ärgates, mu kardin oli eest ära võetud, nägu valutas kuumusest ja oli punane.. ma ei saa aru, seda pole minuga ennem juhtunud. vahel öösiti, on mul ees pildid, kuidas olen metsa vahel, jooksen, aga ma tean, et see pole uni. Nyyd olen sellega juba harjunud... käitund normaalselt nagu iga teinegi... sellest siiani teab ainult yks sober... kõik on siiski kontrolli all

Ma ei tea kas uskuda või mitte, ma eiole sellesteemas skeptik ega midagi, mul on ka taolisi juhtumeid olnud.. Vastik, kuid noh päikest vihkan ma siiani, ei saa tööd ega midagi teha.. Ja vereisu on nii ja naa
Väikse õe juures on alati raske olla, kuna ta tahab ju väga palju väljas päevotsa, aga mis mul üle jääb kui toas passida, või siis keha kaetud ja prillid ees välja minna, siis onheaollla