Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Emotsioonid, mälu kustutamine ja Orioni tulnukad
#51
Usun, et on võimalik ja olen seda ka mõneti praktiseerinud. Kõik lähtub arusaamadest ja tahtejõust.
Vasta
#52
Kas on arvutiprogrammi võimalik programmeerida emotsioone? Kuna inimteadvus elab ja tegutseb suures osas emotsioonide toel, siis kas arvuti on selleks suuteline. Kas arvuti võib teha otsuseid nn persetunde ajel, risti vastu loogikale?
Vasta
#53
Aadu66 Kas oled tähelepannud millega emotsioonid tegelevad? Põhiliselt ellujäämisega. Ja emotsioonid lähtuvad mõtetest. Kas arvutil on vaja ellu jääda?
Vasta
#54
(02-02-2019, 01:54 )Eilu Kirjutas: Kõik meie ümber..meie sees koosneb numbritest, sagedustest, vibratsioonidest. Juba pikemat aega tunnetan, et me käitume kohati just nagu arvutid..ainult et meil on tunnetus. Me kasutame oma keha masinana. Kui suudame aju, südame ja kõrgema mina tasakaalustada ning koostööd tegema panna. Toimib kõik hästi. Põhimõtteliselt oleme me kõik võimelised ennast ise ümber programmeerima.

Sent from my HUAWEI LYO-L21 using Tapatalk

Sagedustest, vibratsioonidest - jah. Kuid numbrid on kokkuleppeline keel nende väljendamiseks seega numbritest ei saa miski koosneda, numbritega saab midagi väljendada. Siit see vahe. Tunnetus ütleb sulle seda et numbritest sa ei koosne. Numbritega saab kirjeldada füüsikaliste nähtuste kvantiteeti ja numbritega saab programmeerida arvuti. Numbrid võivad ka inimese maailmatunnetuse üle võtta ja tõesti panna ta oma keha masinana kasutama aga see on teadlikkuse ja valiku küsimus ning tervislik inimesele see kindlasti pole. Seega ei pea sa oma hinge ja südant sundima tasakaalu ega koostööd tegema millegi loomuvastasega. Sul on hoopis võimalus kasutada oma aju ja numbritekeelt kui tööriista aga sa ei pea selleks ise hakkama.
Vasta
#55
(01-02-2019, 23:45 )xawa Kirjutas: _
Pärast pikka töönädalat tekkis tahtmine pisut filosofeerida, kuid jutt muutus juba lobaks ning ka offtopic'uks. [/align]

Võimalik, et nn. loba ja offtopic on varsti ainsad, mille järgi inimese tekste masina omadest eristada võib.



(03-02-2019, 01:48 )pila Kirjutas: _ Ja emotsioonid lähtuvad mõtetest. _

Kas mõtted on seega emotsioonidele eelnevad?
Siin ma ei saa päris aru... kuidas?
(Või ehk on mõiste "mõte" mõtestatus mõtteliselt erinev meil.)

Vasta
#56
Jah, mõte eelneb emotsioonile. Ehk emotsioon tekib mõtte peale. Ellujäämisega seotud mõtted käivad viuh peast läbi, niiet ei saa nagu arugi. Toimub kiire hindamine: kas see on mulle ohtlik või ei ole. Evolutsioon on meid kujundanud nii, et me liigume tuttava poole, sest see tähendab ellujäämist ja eemaldume sellest, mis tuttav ei ole. Aga niimoodi käime me ikka neid samu radu, mida teised enne meid või need, kellega koos oleme kasvanud. Siis veel Nt teistepoolne tõrjumine tähendas väikesele olendile/lapsele seda et ta hukkub. Järelikult on tõrjumine eluliselt halb asi. St et on oht hukkuda. Ja see istub meie sees tugevasti. Midagi hullu ei juhtu tegelikult praegusel ajal. Smile
Vasta
#57
(03-02-2019, 11:54 )pila Kirjutas: Jah, mõte eelneb emotsioonile. Ehk emotsioon tekib mõtte peale. Ellujäämisega seotud mõtted käivad viuh peast läbi, niiet ei saa nagu arugi. Toimub kiire hindamine: kas see on mulle ohtlik või ei ole. Evolutsioon on meid kujundanud nii, et me liigume tuttava poole, sest see tähendab ellujäämist ja eemaldume sellest, mis tuttav ei ole. Aga niimoodi käime me ikka neid samu radu, mida teised enne meid või need, kellega koos oleme kasvanud.

Eeh, ma olin kogu aeg kindel, et emotsioon, ehk tundmus, ehk taju on mingi füsioloogiline impulss, mis reageerib enne kui ajuni mingi teade üldse jõuab.
Sisuliselt instinkt.
Näiteks: ehmatus - keha taju ärritajale (südamekloppimine, vererõhutõus jne) - hirm (emotsioon) - signaal ehk primaarmõte (ründa! põgene!) - siis alles teadvustatud mõte (krt, pole mõtet lipata, see on ju mu enda vari) - reaktsioon (küll ma olen idioot).
Imikutel (ma ei tea, kui palju nende mõtteimpulsse on uuritud): miski on jama (aisting) - mul on paha olla (emotsioon. näiteks viuksumine) - vaja märku anda (mõte), ehk korja mu püksist päts ära - kisa (õpitud/päritud? toimemehhanism oma tahte läbiviimiseks).
Ei?
Vasta
#58
Jah/Ei...Smile
Vasta
#59
Instinkt on minu jaoks see, et ma liigun tuntu poole ja väldin tundmatut ja see, et hülgamist tuleb vältida. Evolutsioonis ära õpitud - geenidesse talletunud soodne asi ellujäämiseks. Hirmu saame me tunda igasuguste asjade puhul. Nt me ütleme endale: lapse öine nutt tapab mind (sisuliselt ei tapa, aga oleme väsinud), on see asi tõene meie ajule ja tekib negatiivne emotsioon ja selle kaudu me keha hakkab tegutsema selles suunas, et vältida olukorras olemist. Kui ma räägiksin selle situatsiooni kohta endale midagi muud, siis keha tegutseb teistmoodi. Võib katsetada, kui on viitsimist, võtta ükskõik millise enda situatsiooni ja järele proovida. Või siis ka vaadata enda toimetamist kõrvalt.
Vasta
#60
Võimalik, et me räägime samast, kuid mätta eri külgede otsast.
Kas ma juhin oma algaistingu või keha emotsiooni enda jaoks kasulikku mõttemudelisse või vastavalt mõtetele korrigeerin oma reaktsioone (emotsioonidele).
Nagu ütled, nõnda on. Maailm kujundab end reaalsuseks vastavalt meie enda poolt koostatud väljale. Või kodeeringule.
Instinkt(?) avastada tundmatut ka karjast hülgamiste hinnaga on aga paljus meid toonud sinna, kus oleme.
Vasta
#61
Ma pidasin silmas ühe inimese jaoks tuntud ja tundmatu piire. Tuntu kujuneb sellest, missuguses keskkonnas ma kasvan ja kellega koos. Minu tuntu ei ole sama, mis sinu tuntu. Ja selle tuntu pealt teen ma ikka neid samu asju ja otsin samu inimesi. Ehk siis enda laiendamise mõttes võiks liikuda tundmatu poole. Meie kohta ma rääkida ei tea.
Vasta
#62
Tõenäosuslikult selle asja pealt kujuneb ka nn pere- ja suguvõsakarma...
Vasta
#63
Mõned leiud.
[Pilt: feelings-and-emotions.png]

Artikkel ise on SIIN.

Muide see herr Jaak Panksepp (kelle nimi ülemise joonise allääres paikneb) oli üks äärmiselt sümpaatne tegelane. Wikist: eesti päritolu ameerika psühholoog, psühhobioloog ja neuroteadlane. Ta võttis kasutusele termini "affective neuroscience" emotsioonide neuraalseid mehhanisme uuriva valdkonna kohta. Panksepp on avaldanud üle 300 teadusliku artikli, mis uurivad motiveeritud käitumise füsioloogilisi korrelaate.

Tema TedX esinemised ja paljud intervjuud ka juutuubikus olemas.


Artikkel ühest teisest ajublogist emotsioonide ja tunnete erinevusest, kus see kõik meie ajus tekib jne.:
https://www.thebestbrainpossible.com/wha...-emotions/
Mõned tsitaadid:
Emotional reactions are coded in our genes and while they do vary slightly individually and depending on circumstances, are generally universally similar across all humans and even other species.

The amygdala plays a role in emotional arousal and regulate the release of neurotransmitters essential for memory consolidation which is why emotional memories can be so much stronger and longer-lasting. Emotions precede feelings, are physical, and instinctual. Because they are physical, they can be objectively measured by blood flow, brain activity, facial micro-expressions, and body language.
Feelings are mental experiences of body states, which arise as the brain interprets emotions, themselves physical states arising from the body’s responses to external stimuli. (The order of such events is: I am threatened, experience fear, and feel horror.)


*Vajab tõlget?
Ahjaa. Veel 1 mõte.
Kui te ei taha mõelda positiivselt, ärge mõelge.
Positiivne mõtlemine... ütleme nii - sakib.
Pole vaja teeselda.

---
*tegin tagantjärgi pildi väiksemaks.
Vasta
#64
Ma ei näe selles vastuolu sellele, mida ma kirjutasin. Niipalju on, et teadlane nimetab neid primaarseid emotsioone instinktiivseks. Aga nad on ikkagi emotsioonid. Vaatasin, et wikis on kirjas, et päris kindlaltpiiritletud instinkti mõistet polegi. Miski käivitab neid emotsioone. Ja põhiline käivitaja on ju oht. Aga mis asi on ohtlik? Ütleme siis nii, et enamik inimesi hindab ja kommenteerib sisekõnena oma elu ja elu üldse. Ja vot siinkohal oleks hea, kui paneks tähele mida me endale räägime. Me võime väga tavaliste asjade kohta öelda nii, et see mõjub meile endale kehvasti ja tundub olevat oht. Nt asjad, mis on elu loomulikud osad (ilm, mis muutub, inimesed, kes on teistmoodi, kellele me ei meeldi, kui keegi ütleb meile ei, lapsed, kes nutavad öösiti jne jne.) Võib muidugi ka sisekõne asemel taotleda sisemist vaikust, aga enamikule on see kättesaamatu.

themselves physical states arising from the body’s responses to external stimuli. (The order of such events is: I am threatened, experience fear, and feel horror.)

Väline stiimul põhjustab kehalise reaktsiooni. Mõte on samuti väline stiimul. Kui inimesel on mingi asja suhtes mõttekonstruktsioonid, mis on püsivad, siis need samad mõtted muudkui toovad kohale neid emotsioone, mis on kehalised vastused - keha ei saa jätta reageerimata. Ta ei saa valida reaktsiooni. Kui on oht, siis sellest tuleb eemalduda. Eemaldumiseks on vaja adrenaliini jne neid hormonaalseid reaktsioone, mis kehas tekivad.

Võtame sellise näite. Evolutsiooniliselt on meil ellujäämiseks vaja vanemaid. Vanematel on aga omad probleemid ja jamad kaelas, laps idealiseerib neid ja saab mingite tavaliste asjade kohta negatiivset tagasisidet ja hinnangut jne. Laps hakkab arvama, et ma ei ole piisav. Selle arvamise pärast hakkab ta nn heaks lapseks omaarust, pingutab igatepidi ja ei ole loomulik. Loomulik olek tuleb sellest teadmisest, et ma olen piisav. Loomulik olek avab aga jälle lapse potensiaali ja inimese potensiaali üldiselt. Kui sa ei rabele selle nimel, et oleksid piisav, siis on sul energiat üle ja see saab minna enama avastamiseks.

Kui sa ütled endale, et sa oled piisav, siis on see positiivne, normaalne enesereflektsioon. Samasuguse signaali võid sa ka teisele inimesele saata.
Vasta
#65
Ma just tahtsin ka öelda, et loomadel on ju ka emotsioonid. Aga nad justkui ei mõtle nii nagu inimesed.
(03-02-2019, 11:54 )pila Kirjutas: Ellujäämisega seotud mõtted käivad viuh peast läbi, niiet ei saa nagu arugi. Toimub kiire hindamine: kas see on mulle ohtlik või ei ole.
Aga niimoodi võivad loomad "mõtelda" küll, see on alateadlik "mõtlemine". Äkki alateadlik "mõtlemine" ongi see, mida instinktiks nimetatakse? Kui see teadlik mõistuse ja loogikapõhine mõtlemine on välja lülitatud? Mina ise toimin küll vahest niiviisi, ja vahin end kõrvalt ja näen, et "tšuktšid teevad puid, ju siis tuleb külm talv". Et ei toimi ei loogilise mõtlemise pealt ega ka emotsiooni pealt.

See vastuolu, et kumb on ennem - mõte või emotsioon - see vastuolu kadus minul Villido raamatu lugemise peale.
Seal oli asi antud edasi erinevate kehade süsteemi kaudu. Kõik kehad on muidugi seotud omavahel. Püüan edasi anda, kuidas mina aru sain. Esiteks sõna tunne kasutas ta ainult füüsilise keha aistingute kohta - külm, kuum, janu, nälg. Puhtalt füüsiline nähtus, kuigi tekitab hiljem ka emotsioone. Need saavad alguse füüsilise keha retseptoritest. Emotsioonid on aga sama asja analoog järgmise keha kihi jaoks, mida tema nimetas vitaalkehaks, rohkem on aga tuntud emotsionaalkeha nime all. Mingid välised ärritused tekitavad sellesse kehasse reageeringu, mida nimetame emotsiooniks. Ja retseptoriteks on selle keha "organid" - tšakrad, nadid ja teate küll neid värke. Ja see aju ürgne osa on selle kihi "vastuvõtja" ja vahendaja füüsilisse kihti (kehasse).

Füüsiline maailm oma ohtudega ja mõtlemine, mentaalne kiht (järgmine vitaalsest e emotsionaalsest) on mõlemad väljaspool emotsioonide tekkimise kihti.

Villido küll vist ajust ei rääkinud. Vitaalkeha väljendit kasutas ta seepärast, et vitaal tähendab elu, ja see on tõesti see elujõu kiht, mille peale "mesilinnukesed" lendavad. Rääkis, et inimene võiks hakata oma emotsioone juhtima, aga mitte laskma end nendel juhtida. Sest emotsioonidel on võime "kõrgemad" kihid välja lülitada. Kuigi osalt saavad emotsioonid alguse mõtlemisest (siis kui mõtleme ohust ja hakkame kartma), siiski pidi emotsioon jällegi edasise loogilise mõtlemise välja lülitama ja iseendas genereerima minema. Seda tsüklit vist "söödikud" tahavadki ja seal protsessis võib nende käsi mängus olla. Loomad ei jää üldiselt vist ühtegi emotsiooni püherdama nii nagu inimene.
ja siis veel selline uitmõte, et miks head emotsioonid neile parasiitidele ei sobi. seep ei sobi, et head me kasutame tavaliselt rohkem ise ära, teeme midagi head, ilusat; halbasid aga kasvatame ja küpsetame sisemuses.
Vasta
#66
Villidolt olen mina jälle sellise teadmise korjanud, et kui emotsioon ära ei lähe, siis põhjus on mentaalsuses. Sul on mingi kontseptsioon, mis toodab emotsiooni.
Vasta
#67
Ja see alateadliku mõtlemise (instinktide?) pealt tegutsemine pärineb loomadel liigi kollektiivsest alateadvusest (mis on vist??? kuskil ah ma ei teamis tasandil), inimesel ka, aga see, kes jälgib (kõrvaltvaataja) see on Villido järgi intellektuaalsest kehast pärit (kuigi minu meelest on see intellektuaalne siin eksitav). Seal taga peaks olema ikka seesama Atma, MinaOlen, selle madalam "inimlähedasem" kiht.

Segane sai.
Vasta
#68
Loomade emotsioonidest on just nimetatud J. Panksepal mitmeid uurimusi. Tema teooria, kuidas ja miks loomad näiteks naeravad (videod rottide kõditamisest) on nii informatiivsed kui ka lustakad. Isegi kanadel on emotsioonid.


Tees "olen küllaldane" või "olen piisav", mida ka Pila mainis, on laia populariseerimist leidnud sellise markantse naise ja terapeudi nagu Marisa Peer kirjutistes ja ka videodes.
The Biggest Disease Affecting Humanity: "I´m Not Enough" by Marisa Peer
Selles teesis on lihtsalt see moment, et täiskasvanud indiviid võib läbi (enese)teraapia sellise tõdemuse vastuvõtuni muidugi jõuda (kui see pole algselt paigas), kuid laste puhul on see keerukam.
Lastel on vaja justnimelt tunda, täiesti igapäevaselt tajuda läbi teistelt (eelkõige vanematelt) saadud signaalide, reaalsete märkide ja aktsioonide, et nad on nö. piisavad. Et neid aksepteeritakse ja hinnatakse. Väline sõnademäng ja enesesisendus siin ei toimi. Lapsed tabavad ebasiiruse ära lausa õhust ja see toob uusi traumasid.

Sellest samast rääkis ka see mõte, et pole ehk vaja kunagi ka teeselda või forsseerida neid nn. positiivseid mõtteid, kui te neid reaalselt ei tunne. See viib varem või hiljem ikkagi lõhestumiseni. "Mõtle positiivselt!" on suur sillerdav plakat (mille propagandal on suht suur levik olnud), mis võib tegelikult aga tähendada hoopis väikest kavalat lõksu.
Kui on nö. norm inimene, pole muidugi probleem. Kui aga pole kõik nö. normis?
Selline feikimine võib meelte madalseisus viia kohati koguni katastroofini. Lihtsalt seetõttu, et eitatakse sedasama tõesust. Seda, mis päriselt meis toimub. Seda, mida tegelikult tunneme, nö. sabakondiga "tajume" või aimame.

Füsiloogiliselt mingid tegevused samas annavad küll ka pettusega tegelikult resultaadi. Aju on lihtsalt... ee, omajagu "loll" ja loeb neid märke, mis justkui Pavlovi refleksina tekitab signaali "kõik on ok".
Näiteks, kui panna pliiats risti hambusse (see oli mingis tv "Ajumängudes"). Proovige. Näo need lihased, mida kasutatakse naeratuseks, aktiveeruvad ja aju "tõlgendab" seda automaatselt heaolu märgina. Ja saadab lisaks mingi portsukese toetavaid keemilisi sõnumeid dopamiini, serotaniini ja muu kama näol.
(Siit ka "kiipsmailing"?)
Kuid see on sisuliselt vaid harjutus. Sellise puust feiknaeratuse tabavad inimesed siiski väga selgelt teises ära. Lisaks sellisel "naeratajal" kulub tunduvalt rohkem energiat, et midagi sellist vaid fassaadi jaoks alaliselt korraldada. Sisuliselt on ju naeratus imelihtne.
V.a. neile, kellele see mingil põhjusel ei ole. : )




Veel teemal, mis oli enne, kas emotsioon või mõte.
Kui püüda näiteks lihtlabast loomkatset enda peal testida, siis vot ikka väga keeruline on nö. tühja koha pealt mõelda, et nii, olen nüüd stks vihane. Ja siis istuda ja hakata miskit lambist vihkama.
Mul ei õnnestu. Ma peaks ikka kõvasti punnitama, et kunstlikult peale seda süstitud mõtet suuta tõepoolest adekvaatselt arvestatav emotsioon endast välja imeda.
Küll aga peale nii mingi esialgse tajumuse teket, mis on kasvanud emotsiooniks, on võimalik sinna haakida külge terve müriaad mõtteid.
Samas on mingit rõõmuemotsi nö. välja manada palju kergem. Siin saab jah, mõtetega manipuleerida tunduvalt lobedamalt.
Ilmselt see kõik sõltubki ehk meelelaadi üldseisundist.
Vasta
#69
(05-02-2019, 13:18 )pila Kirjutas: Villidolt olen mina jälle sellise teadmise korjanud, et kui emotsioon ära ei lähe, siis põhjus on mentaalsuses. Sul on mingi kontseptsioon, mis toodab emotsiooni.
Just!
Ja kuigi loomadel on ka emotsioonid, siis ilmselt sedamentaalsusest lähtuvat ketramist neil ei ole.

Naeratamisega oli mul selline lugu, et piisavalt sügavalt masenduses olles ei tule see "pliiats hammaste vahe l naeratus" ka välja. Lihtsalt aju ei suuda neid lihaseid tööle käsutada. Teeseldud naeratus ka ei tule välja.
Vasta
#70
(05-02-2019, 13:04 )Mannu Kirjutas: Rääkis, et inimene võiks hakata oma emotsioone juhtima, aga mitte laskma end nendel juhtida.
Toda Villido raamatut pole lugenud, kuid ma vist ei saa lõpuni aru.
"Emotsioone juhtima" kõlab ikka natuke nagu samasse potti, et "mõtle positiivselt". Ei?
Juhtimine tähendab... ee... ikkagi mingit omapoolset pressingut. Justkui?
Ma ikka pooldan siin neid suundi, kus kõigepealt lastakse emotsioonil (või seisundil) olla, kes/mis ta olla tahab. Ei kamandata, et ok, sina va kärnane-kakane seal, teeme su nüüd kohe niks-naks ilusaks, paneme tuti külge ja siis pakaa väljanäitusele; ei panda talle nimesid (paha, negatiivne, nõme, hale); ei maskeerita kellekski/milleksi teiseks (a'la "ekee, ma pole niisama vingukott, ma olen lihtsalt selline kriitiline ja konstruktiivne") jne.
Ühesõnaga... pikem teooria, mis sealt siis edasi juhtuma hakkab.

Tsitaat: Loomad ei jää üldiselt vist ühtegi emotsiooni püherdama nii nagu inimene.
Loomade puhul on see oskus "elada hetkes", mida paljud usundid laulavad, gurud jutlustavad ja njuueidzikud kummardavad - ikka jah, hämmastav.
Kuigi mingitel koeratõugudel (näiteks) olen küll tähele pannud, et nende nn. solvumine (no näiteks, kui nad mingi [/quote]käki puhul riielda saavad) võib kesta koguni päevi. Osad aga ei kannata üldse "tülis olemist". Mh?
Tsitaat:_ja siis veel selline uitmõte, et miks head emotsioonid neile parasiitidele ei sobi. seep ei sobi, et head me kasutame tavaliselt rohkem ise ära, teeme midagi head, ilusat; halbasid aga kasvatame ja küpsetame sisemuses.
Selle mõtte peaks sinna juhmete teemasse ka ehk lohistama.
Häid mõtteid me tõesti nö. sublimeerime. Ka nähtavasse. Või teistesse.
Halba aga... kukume peitma, maskeerima ja üleväntama. Inimvõime end mingis emotsis lõputult praadida ja uusi lollmõtteid selle baasil genereerida väärib muidugi tõesti ja juba ammu kõiki "eriefektide" Oscareid ever.


Vasta
#71
„Loomade puhul on see oskus "elada hetkes", mida paljud usundid laulavad, gurud jutlustavad ja njuueidzikud kummardavad - ikka jah, hämmastav“

Looma puhul valgustumine on ääretult harv nähtus, kuna tal ei ole tekkinud piisava tugevusega vastupeegelduse objekti – ego.
Valgustunud kilpkonn või ...Smile
Hetkes ei saa elada, selles see "point" ongi. Ta ise ongi Elu. Kui Hetk ligineb siis inimene sureb. Surma mask paljastub ja tal pole enam Reaalsuse üle võimu. Järgi jääb ainult see, mis On...ehk... Puhas Hetk...Smile
Vasta
#72
(05-02-2019, 16:47 )Naut Kirjutas:
(05-02-2019, 13:04 )Mannu Kirjutas: Rääkis, et inimene võiks hakata oma emotsioone juhtima, aga mitte laskma end nendel juhtida.
Toda Villido raamatut pole lugenud, kuid ma vist ei saa lõpuni aru.
"Emotsioone juhtima" kõlab ikka natuke nagu samasse potti, et "mõtle positiivselt". Ei?
Juhtimine tähendab... ee... ikkagi mingit omapoolset pressingut. Justkui?
Ma ikka pooldan siin neid suundi, kus kõigepealt lastakse emotsioonil (või seisundil) olla, kes/mis ta olla tahab. Ei kamandata, et ok, sina va kärnane-kakane seal, teeme su nüüd kohe niks-naks ilusaks, paneme tuti külge ja siis pakaa väljanäitusele; ei panda talle nimesid (paha, negatiivne, nõme, hale); ei maskeerita kellekski/milleksi teiseks (a'la "ekee, ma pole niisama vingukott, ma olen lihtsalt selline kriitiline ja konstruktiivne") jne.
Ühesõnaga... pikem teooria, mis sealt siis edasi juhtuma hakkab.
Ei ole tutitamist ega potitamist Smile Lahkab päris pikalt, kuidas allasurumine pole hea, kuidas ignoreerimine pole hea; positiivsest mõtlemisest ei rääkinud üldse (see on juba nii out). Pigem nii, et tulid, tore on; tõmba nüüd uttu, ma rohkem ei viitsi sind tunda. Aga kui tahad tunda, siis tunne terviseks. See rmt on nagu rohkem neile, kes on oma emotsioonidega hädas, noh, ütleme kogu aeg püherdavad enesehaletsuses vms.

Aga see tehnika, mis ta õpetas, mul eriti ei töötanud. Vb ma ei viitsinud harjutada ka, sest ma olen ilmselt ise enda peal juba piisavalt eksperimenteerinud, ja võõrad asjad ei ole minu jaoks.
Vasta
#73
Ei ole vaja negatiivset positiivseks mõelda, lihtsalt küsimus on kust tuleb negatiivne. Kui tuleb maailma kirjeldusest, enda kirjeldusest, siis mis põhjusel peaks olema destruktiivne... ja küsimus on selles, et kuidas me maailma ja ennast tajume. Kas me oleme üldse võimelised seda adekvaatselt tajuma?

Villido taandab olemise tegemistele nö lihtinimese jaoks, minu nägemist mööda. Tegemise ajal pole ju vaja mõelda. Enne mõtled välja ja siis tegutsed.

Laps ei saagi endale midagi sisendada, aga talle saab õpetada seda, et tema enda arvamus endast on kõige tähtsam, mitte ema või isa oma. Ehk siis saab õpetada iseseisvat mõtlemist, valikute tegemist jne. Marissa Peer'i, psühholoogi ja hüpnotisööri, meetod lähtub just sellest maailma kirjeldamise alusest, mida me teeme. Me kirjeldame endale, teistele, laste eest jne. Castanedas on ju üks lause, mis ikka tsiteerimist saab. "Maailm on sellepärast selline, et sa kirjeldad teda niimoodi. Muuda kirjeldust ja maailm avaneb sulle teistmoodi." Alati võib ka Tollelikult keskenduda olemisele ja üldse mitte tähele panna sündmusi või siis neid oluliseks pidada.
Vasta
#74
(05-02-2019, 17:11 )Q11 Kirjutas: Hetkes ei saa elada, selles see "point" ongi. Ta ise ongi Elu. Kui Hetk ligineb siis inimene sureb. Surma mask paljastub ja tal pole enam Reaalsuse üle võimu. Järgi jääb ainult see, mis On...ehk... Puhas Hetk...:)
Ma tänan sind, Q11, et sa enamvähem samas sõnastuses püüad mind uuesti ja uuesti, täiesti erinevate teemade all veelkord ja väsimatult valgustada, kuigi ma ei näi eriti vedu võtvat.
Kuid ma hindan sinu kannatlikkust ja järjekindlust.
Ära loobu.

Tsitaat:Looma puhul valgustumine on ääretult harv nähtus, kuna tal ei ole tekkinud piisava tugevusega vastupeegelduse objekti – ego.
Valgustunud kilpkonn või ...:)
Kilpkonna mul pole, kuid oma kassile rääkisin su selle jutu edasi.
Ta vaikis kuidagi liiga paljutähenduslikult. Mulle tundus, et ta polnud vaimustuses.
(05-02-2019, 20:35 )pila Kirjutas: Laps ei saagi endale midagi sisendada, aga talle saab õpetada seda, et tema enda arvamus endast on kõige tähtsam, mitte ema või isa oma.
?
Ehk siis õpetab kes? Ema-isa? Kelle arvamus pole samas kuigi tähtis?
(Mul tekkis siinkohal isegi rohkem kui 4 küsimärki, kui aus olla)

Tsitaat:_ Alati võib ka Tollelikult keskenduda olemisele ja üldse mitte tähele panna sündmusi või siis neid oluliseks pidada.
Tolle võiks üldse olla koolide õppekavas. No vähemalt gümnaasiumi astmes.
Vasta
#75
(08-02-2019, 04:23 )Naut Kirjutas:
(05-02-2019, 20:35 )pila Kirjutas: Laps ei saagi endale midagi sisendada, aga talle saab õpetada seda, et tema enda arvamus endast on kõige tähtsam, mitte ema või isa oma.
?
Ehk siis õpetab kes? Ema-isa? Kelle arvamus pole samas kuigi tähtis?
(Mul tekkis siinkohal isegi rohkem kui 4 küsimärki, kui aus olla)

See oli mõeldud siis nii, et kui laps küsib midagi vanema käest, siis vanem vastab, et kuidas sulle endale tundub või siis nii, et lapse valikut ei kritiseeri ega tee nö "paremaks".

Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Aju, mälu, metoodikad Tartuff 7 4,911 26-04-2017, 07:27
Viimane postitus: Tulnukinimene
  Keha- ja lihase mälu. Andres K 17 8,657 30-06-2011, 13:21
Viimane postitus: igihali
  Kus asub mälu - kas aju sees või kuskil mujal ? excubitoris 4 4,032 05-09-2008, 06:11
Viimane postitus: excubitoris

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
2 külali(st)ne

Expand chat