Subjektiivsuse ja objektiivsusega on palju probleeme, kui neid poolfilosoofilises jutus kasutada. Need sõnad pole üheselt ja üldiselt defineeritud ja kui keegi ütleb, et miski on objektiivne, siis võib sellest mitmeti aru saada. Niisamuti on subjektiivsusega.
Üks levinud definitsioon objektiivsusele on see, et see on teadvusest eraldi seisev. Kui ma näiteks näen (tajun teadvusega) lauda, siis see on subjektiivne kogemus, aga laud ise on objektiivne selle pärast, et ta ei vaja eksisteerimiseks enda vaatamist. See on üks seisukoht.
Teine seisukoht objektiivsusele on see, et kui ma vaatan lauda, siis tajun ma juba midagi objektiivset, sest laud on objektiivne ja teadvusest iseseisev. Subjektiivne on vaid vaataja hinnang lauale. Näiteks see, et see on kole laud.
Kolmas käsitlus on see, et kõik, millele teadvus keskendub, on teadvuse jaoks objekt ja seega objektiivne. Kui laud on kole ja teadvus keskendub hetkeks sellele koledusele, siis on see koledus objektiivne.
Kui objektiivsus võib varieeruda suures ulatuses, siis nii võib varieeruda ja subjektiivsuse ulatus. Mis/kes on subjekt?
Ühe käsitluse kohaselt on subjekt iseseisev ja tajumisvõimeline entiteet. Teadvus on subjekt.
Teise käsitluse kohaselt ei pea subjekt olema ilmtingimata iseseisev. Riik võib olla näiteks subjekt. Riik on vaid inimeste (laiemalt teadvuste) looming, otseselt mitte iseseisev oma alamatest.
Kolmanda käsitluse kohaselt on subjekti raske üldse leida. Seda käsitlust saaks siin foorumis paremini mõista näiteks selle idee kaudu, et meid kõiki juhib mingisugune programm ja sellest programmist on pea võimatu välja pääseda. Pea võimatu mitte selle pärast, et selle haare oleks kuidagi erakordselt lollikindel, aga selle pärast, et see programm on tegelikult ainus (kui mitte arvestada võimalust, et programme on mitu) subjekt ja meie oleme lihtsalt osa sellest. See programm ei vangista meie subjektiivsust, sest meil polegi subjektiivsust. Me oleme vaid objektid selles programmis.
See viimane seisukoht on oluliselt keerulisem oma sisult, kui vaid võrdlus programmiga. Hiljuti rääkisin ma ühe filosoofia tudengiga ja ta küsis mult, et kes juhib meie vestlust. Kuna ma olen üksjagu lugenud Lacani teooriaid, siis vastasin, et see võiks olla näiteks lingvistiline loogika. Mulle üllatuseks oli ta lugenud seda sama seisukohta ühe varasema mõtleja sulest. Keelelel on meie üle väga suur võim.
Ma ei ütle siinkohal, et keel on aisus subjekt ja inimesed (teadvuslike olenditena) on selle objektid, aga see on kasulik mõtte harjutus. Keele pole palju võimu meie kehade üle minu meelest (ega üldse füüsikalise maailma üle), kuigi shamaanid võiksid vastu vaielda. Keelel on suur roll teadvuse kujudajana.
Celtic ütles teema alguses, et sõnal on vägi. Ma ei tea ariti midagi shamanismist ja seletan seda enda jaoks ilmselt natukene teisiti kui Celtic seda teeb. Võib-olla on meie seisukohtadel aga mingisugune sarnasus.
Tõmbaksin siinkohal mingisuguse paralleli semiootikaga ja nimetaksin 'sõna' siinkohal ümber märgiks. Märgil on nimelt semiootikas kaks komponenti. Mündi kaks külge nö. Üks pool on märgistaja ja teine märgistatu. Märgistatu on siis mingisugune kontseptsioon teadvuses ja märgistaja on ... sõna, häälik, pilt - midagi, mis seostub selle kontseptsiooniga ja viib teadvuse selleni.
Näiteks sõna 'ohver' on siis eesti keele keskkonnas märgistaja kontseptsioonile, mida selle sõna lugeja tajub. Ma ei hakka filosofeerima sõna 'ohver' kontseptsiooni üle, ütleksin vaid seda, et see kentseptsioon on meile antud. Me ei leiuta seda, see on juba ammu välja kujunenud. Kogemused ja isklik seisukoht annavad kontseptsioonidele varjundeid ja mõjutavad neid, aga neist välja niisama lihtsalt ei pääse. Seda selle pärast, et kontseptsioonid on meie olemuse tuumas ja nendest vabanedes pole ühel hetkel enam vabanejat. Muuta on neid ka ülimalt keeruline, sest nad on kõik üksteisega seotud.
Ma proovin siinkohal ette kujutada kedagi endale tuliselt vastu vaidlemas ja ütlemas, et ei, ma ise loon anda kontseptsioone enda kogemuste läbi. Küsimus on aga ka selles, et kelle kogemuste läbi. Kes on subjekt siinkohal. Kas inimene, kes kasutab märke, või on märgid ise kogeja rollis ja inimene vaid nende kandja. Kui inimene kogeb midagi, siis kuidas taseda teeb? Miski mõjutab tema kontseptsioone? Mis mõjutab? Tunnetus, mis midagi tähendab, aga see tähendus viitab ju tagasi kontseptsioonidele ja seega oleks kogemus sisuliselt lihtsalt märkide tajumine ja nede väe mõju.
Kasutaksin järgnevalt üht nalja, mida excubitoris naljanurka postitas.
Tsitaat:Naine: Käisin eile kassinäitusel, milline ilu, millised kasukad, millised uhked loomad. Selle kõrval on meie kass kui mingi põranda kalts.
Mees: Ma saan sinust täiesti aru kallis - vaatasin just Miss Maailma ülekannet.
Miks on see naljakas? Kõik võib-olla ei peagi seda muidugi naljakaks. Ühe teooria kohaaselt on miski naljakas aga siis, kui see on esiteks ootamatu ja täpsemalt sotsiaalselt veider. Inimestel on teiste inimeste ja olukordade ennustamise jaoks olemas väga keeruline ja ulatuslik taju. See on vajalik, aga samas ka igav. Kui miski ei vasta inimese sotsiaalsetele instinktidele, üllatab teda selliselt, et ta suudab samas tunda ennast sellest üle olevat, siis on see igati nauditav. See on naljakas. Igasugune sotsiaalsetele instinktidele mitte vastamine ei ole aga kaugeltki naljakas. See võib olla piinlik või vastik või hirmutav, mida iganes. Seda siis, kui iniemne ei tunne ennast sellest üle olevat.
Mida ma aga öelda tahan, on see, et iniemsed loevad pidevalt ümbritsevast märke ja töötlevad neid olukordade ennustamiseks. Tihti ei olda selle protsessi ulatusest ise kuigi teadlikud. Kui öelda: "Ma juba teadsin, mida sa öelda tahad", siis enamasti ei tajuta enda vägagi ulatuslikku info töötlust, mida oli vaja sellise teadmise saamiseks. Inimene ei tunne, et ta ise pidevalt ennustab nähtusi enda ümber. Pigem on nagu tunne, et ta kuidagi tajub tulevikku ennast, midagi objektiivset selles mõttes, et see tulevik ei ole temast tulenev. See tulevik on aga temast tulenev, sest tema ennustas seda oma teadvusega. Olgugu, et ise sellest mitte väga hästi teadlik olles.
Kuidas inimene aga teeb seda ennustamist, kui ta ise sellest eriti teadlikgi pole. Ta on juhitud märkide poolt, mida ta tajub, aga ei pruugi teadvustada. Inimesed on väga tundlikud igasugustele märkidele enda ümber. See, et me ei tea alati, mida need märgid tähendavad, et tähenda, et need märgid meis ei töötaks, et neil pole meis efekti. Mitte vaid sõnadel pole väge, kõigil märkidele meie ümber on meie üle väge. Kui midagi (märgistajat) juba tajuda märgina, siis on selle taga teadvuses mingisugune kontseptsioon (märgistatu).
Selle pika ja ilmselt raskesti arusaadava jutuga püüdisn ma edasi anda mõtet, et märkidel on meie üle suur võim läbi loogika, mida nad endas kannavad. Kui me mõtleme tuleviku peale, siis teeme me seda sellest loogikast lähtuvalt. Kui me tajume ükskõik mida, mida me ei näe, siis teeme me seda sellest loogikast lähtuvalt. Ning meil pole selle üle väga palju kontrolli, kui üldse mingisugust. Kontrolli illusioon tuleneb suuresti sellest, et me ei kasuta märkide loogikat teadvustatult ja seega on see protsesse meie jaoks osaliselt varjatud. See varjatud jätab mulje vabadusest. See varjatus jätab mulje, et inimene on ise ennast juhtiv, et ta on subjekt. Kuna märkide loogika on varjatud inimese enda jaoks ja ka teiste jaoks, siis loomulikult jääb ka teistele mulje, et inimene kontrollib ise ennast. Mis see "ise" aga on? Mõnikord on aga keegi piisavalt andekas ja suudab märkide keelt tunnetada sügavamalt, kui teised. Sellistel inimestel võib tekkida mõjuvõim teda ümbritsevate iniemste üle, sest ta suudab nende käitumist juhtivat loogikat tajuda. Sellistel inimestel tekkib ka suurem iseseisvus teda ennast ümbritsevate märkide suhtes. Nad pole vabad sellest süsteemist ja loogikast, aga neil on suurem vabadus. Vaba olemine ja teatud vabaduse omamine on ju kaks eri asja. Keegi meist pole vaba, aga meil kõigil on mingil määral vabadust. Küsimus on vaid selles, et kui palju ja mille suhtes meil vabadust olema juhtub.
Kas need "vaimsed" grupid, millest Celtic rääkis ja mille üle pahameelt avaldas pole mitte lihtsalt nähtused, mis otsivad võimalust enda mõjuvõimu kasutada inimeste seas, keda juhtivat loogikat nad tabada suudavad. Inimesed otsivad tõesti armastust ja rahu, enesekindlust ja mõtestatust. On olemas põhjus, miks nad seda teevad ja on olemas meetodid, mida nad on valmis omaks võtma. Selle eest ka makstes. Kaup on ju vajalik. Probleem pole ju otse neis gruppides, vaid inimestes laiemalt, kes uitavad sihtideta ja ennast otsides. Neidki ei saa süüdistada, sest nad ju otsivad nii hästi kui oskavad. Probleem on selles, et midagi on puudu nende elus. Midagi, mis oleks ühte aegu nii maailma mõtestav kui ka reaalselt ja kainelt võttes kasulik. Midagi sügavat ja samas praktilist on puudu. Inglite kummardamine võib tunduda mõtestav, aga selle praktilisus on suuresti kaheldav siinkirjutaja arvates. Mõlemat on aga vaja. Nii sügavust kui ka praktilisust, ehk võimet ise ennast üleval pidada ja kestmas hoida. Inglite kultuse laadsetel nähtustel on rohkem parasiteeriva kultuse omadused, kus mingi muu maailmapilt peab inimesi üleval ja siis inglid pakuvad midagi emotsioonidele. Materialism on ilmselt see maailmapilt, mis ingleid toimimas hoiab. Ilma materialismita poleks vist ka new age tüüpi antimaterialistlikke kultusi. Kuigi new age unistab materialismi kadumisest, parasiteerib ta minu meelest ise suuresti just materialismi hüvedel. Või oleks õigem kasutada sõna sümbioos? Võib-olla isegi oleks. Annab new age ju ka midagi tagasi meie materiaalsesse maailma. Meeldivat muusikat, mida tööst puruväsinuna kuulata või laagreid, mida puhkuse saabudes oodata. Nii saab ka stressirikas töö mõnel puhul palju röömsamalt tehtud. Probleem on siinkohal selles, et praktilisus ja sügavus ei saa üldse omavahel läbi ja inimesed on paljuski lõhestunud nende kahe maailma vahel. Siit siis ka vist see ettekujutus, et elu on hädaorg, mida on vaja ületada. Ühendada on vaja, mitte ületada. See on aga juba omaette väga keeruline teema ja väga selgeid lahendusi ma ei näe praegu. Häguseid küll ja ideid on, aga teema on keeruline.
Abi
/
Inimene - igatsev, üksik ja armastusenäljas ohver
Mäletan, kuidas õpetaja näitas lauda ja küsis paatosega: Kas see on objektiivne reaalsus või subjektiivne tunnetus. Pärast ikka tükk aega murdsin pead, et mis mõttes, laud on laud. Praegu lugesin kommentaare ja just mõtlesin, et huvitav, kas keegi selle subjektiivse reaalsuse ka välja toob
.