Eutanaasia

olematu,
kas sama naine pole juba (kuskil üle aasta tagasi?) sõna võtnud, kui teemaks oli Eesti Haigekassa jõuetus ja järjekordade bürokraatia eelkõige keerukamate haiguste diagnoosimisel + sotsiaalabi saamisel? Siis ta veel käis omal jalal.
Võin muidugi ka eksida..
Igatahes tänud saatevihje eest. Ja ka teema eest.

---

Eelolevate kommentaaride suhtes: ma ise tegelikult pole kuigi kindel, kas maksab siiski paari artikli või videolõigukese järgi teha nii raudpoltkindlaid otsuseid inimeste kohta, et kes neist on nö. õigem ja kes valem, kes oma elu potentsiaali kasutab justkui meie arusaamiste järgi mõnusamalt (otsuseks vaid mulje, mis on sinnasamasse kuskile klipilõiku "sobivaks" monteeritud) ja kelle eluvalikud on meie meelest ikka illge puuse-panek.
Esiteks jah, oleks lisaks ilusale teooriale ok omada mingitki omakogmuse analoogiat. Mh? Näiteks kasvõi eluea daatumi või lihtsalt olukorra sarnasuse põhjal ning võibolla sellest lähtuvalt vaadata siis seisud uuesti üle.
Inimeste vaatepunktid võivad tihtilugu vaid aastatega muutuda. Tänu täiesti uutele ja eriti tänu isiklikele tunnetuskogemustele. Ehk siis muutused on võimalikud. Kas pole?

Meediakärade suhtes. No nagu öeldud, meedia võib teha uudise kellegi nn. vabast tahtest olenemata ja igasuguseid nõusolekuid ka totaalselt ignoreerides (!). Seda ükskõik kellest või millest. Piisab, kui kellegi röstsaial on jeesusnägu ning „uuriv“ ajakirjandus lendab karjana kohale nagu tuvid saia peale. Ammugi siis erilisemate keisside puhul.

Teisalt aga.. mis oleks veel parem võimalus teha statementi?
No vot kui oled onud ikka eluaeg sõnakuulelik kodanik ja tubli töötaja aga vot lõpuks saab siiber ja tegelikult on ka ehk suht savi. Savi eelkõige sellest, mida keegi kuskil sinust võtab heaks arvata.
Kuigi ette teada ju on, et see va arvajate armee võib sama moodi olla küllaltki "kollaseks" dresseeritud vaadetega.

Ja kui ongi see ka protest kuskil eraldi elavate laste suhtes, kes 2 päeva lasevad sul köögipõrandal vedeleda? (Te ise ikka helistate iga päev 2x oma vananevatele vanematele? Nagu ausalt?)
Või alateadlik alarmkell kuskil enese sees, et ilmselt sai ehk jah liiga palju tööd rügatud, partnereid vahetatud vms ja nüüd nagu polegi sa kellelegi vajalik? Appikarje või signaal on ju seegi.
Või kui ongi see protest hoopis süsteemi suhtes, mis lõpuni püüab kontrollida, kuidas me peame elama või kuidas surema?
Ja millal siis veel midagi suurte tähtedega plagule kirjutada, kui on natuke nagu pohh sellest avalikust arvamusest?
Või kui ikka vaikselt elasid, siis sure ka vaikselt, va vääritu krants? : )

Pealegi, nende nn. hingetadvuse kehastuseelsete „eellepete“ seisukohast valesid valikuid ei olevatki olemas. Kõik teenib arengut. Absoluutselt kõik. Regressi meie hinge otsalõppematuse seisukohast sisuliselt ei eksisteeri. Või mis?

Lisaks tulles maa peale tagasi: kes olen mina (või sina?) andmaks hinnangut sellele, millise tee valib kellegi kordumatu hingekehastus oma unikaalkogemuse saamiseks? Kui nüüd näiteks jätta siiski korraks välja kogu ristiusuline patu- ja hirmupropaganda, ebamäärane karmandus (eelmine "sina" tegi, praegune "sina" lürbib) või njuueidzikute kõlavad teesid väidetavast „istumajäämisest“, kui nö. astud peatus varem välja.
Valides kehastuse, hing uurib. Hing kompab, katsetab, proovib, testib. Hing omandab kogemusi. Justnimelt omal nahal. (Või ainult nn. pos. kogemused lähevad "täie ette"?)
Mida rohkem kogemusi, seda rikkam hing. Olemaks tõepoolest kogu skaalas kuningas, keiser, talupoeg, sant, sibi, suli ja spekulant. Või siis suitsiidik. Või eutanaasik.
Miks see viimane universaalses kogemuste jadas justkui kehvem on?

(22-01-2019 05:29 )Naut Kirjutas:  olematu,
kas sama naine pole juba (kuskil üle aasta tagasi?) sõna võtnud, kui teemaks oli Eesti Haigekassa jõuetus ja järjekordade bürokraatia eelkõige keerukamate haiguste diagnoosimisel + sotsiaalabi saamisel? Siis ta veel käis omal jalal.
Võin muidugi ka eksida..
Igatahes tänud saatevihje eest. Ja ka teema eest.

---

Eelolevate kommentaaride suhtes: ma ise tegelikult pole kuigi kindel, kas maksab siiski paari artikli või videolõigukese järgi teha nii raudpoltkindlaid otsuseid inimeste kohta, et kes neist on nö. õigem ja kes valem, kes oma elu potentsiaali kasutab justkui meie arusaamiste järgi mõnusamalt (otsuseks vaid mulje, mis on sinnasamasse kuskile klipilõiku "sobivaks" monteeritud) ja kelle eluvalikud on meie meelest ikka illge puuse-panek.
Esiteks jah, oleks lisaks ilusale teooriale ok omada mingitki omakogmuse analoogiat. Mh? Näiteks kasvõi eluea daatumi või lihtsalt olukorra sarnasuse põhjal ning võibolla sellest lähtuvalt vaadata siis seisud uuesti üle.
Inimeste vaatepunktid võivad tihtilugu vaid aastatega muutuda. Tänu täiesti uutele ja eriti tänu isiklikele tunnetuskogemustele. Ehk siis muutused on võimalikud. Kas pole?

Meediakärade suhtes. No nagu öeldud, meedia võib teha uudise kellegi nn. vabast tahtest olenemata ja igasuguseid nõusolekuid ka totaalselt ignoreerides (!). Seda ükskõik kellest või millest. Piisab, kui kellegi röstsaial on jeesusnägu ning „uuriv“ ajakirjandus lendab karjana kohale nagu tuvid saia peale. Ammugi siis erilisemate keisside puhul.

Teisalt aga.. mis oleks veel parem võimalus teha statementi?
No vot kui oled onud ikka eluaeg sõnakuulelik kodanik ja tubli töötaja aga vot lõpuks saab siiber ja tegelikult on ka ehk suht savi. Savi eelkõige sellest, mida keegi kuskil sinust võtab heaks arvata.
Kuigi ette teada ju on, et see va arvajate armee võib sama moodi olla küllaltki "kollaseks" dresseeritud vaadetega.

Ja kui ongi see ka protest kuskil eraldi elavate laste suhtes, kes 2 päeva lasevad sul köögipõrandal vedeleda? (Te ise ikka helistate iga päev 2x oma vananevatele vanematele? Nagu ausalt?)
Või alateadlik alarmkell kuskil enese sees, et ilmselt sai ehk jah liiga palju tööd rügatud, partnereid vahetatud vms ja nüüd nagu polegi sa kellelegi vajalik? Appikarje või signaal on ju seegi.
Või kui ongi see protest hoopis süsteemi suhtes, mis lõpuni püüab kontrollida, kuidas me peame elama või kuidas surema?
Ja millal siis veel midagi suurte tähtedega plagule kirjutada, kui on natuke nagu pohh sellest avalikust arvamusest?
Või kui ikka vaikselt elasid, siis sure ka vaikselt, va vääritu krants? : )

Pealegi, nende nn. hingetadvuse kehastuseelsete „eellepete“ seisukohast valesid valikuid ei olevatki olemas. Kõik teenib arengut. Absoluutselt kõik. Regressi meie hinge otsalõppematuse seisukohast sisuliselt ei eksisteeri. Või mis?

Lisaks tulles maa peale tagasi: kes olen mina (või sina?) andmaks hinnangut sellele, millise tee valib kellegi kordumatu hingekehastus oma unikaalkogemuse saamiseks? Kui nüüd näiteks jätta siiski korraks välja kogu ristiusuline patu- ja hirmupropaganda, ebamäärane karmandus (eelmine "sina" tegi, praegune "sina" lürbib) või njuueidzikute kõlavad teesid väidetavast „istumajäämisest“, kui nö. astud peatus varem välja.
Valides kehastuse, hing uurib. Hing kompab, katsetab, proovib, testib. Hing omandab kogemusi. Justnimelt omal nahal. (Või ainult nn. pos. kogemused lähevad "täie ette"?)
Mida rohkem kogemusi, seda rikkam hing. Olemaks tõepoolest kogu skaalas kuningas, keiser, talupoeg, sant, sibi, suli ja spekulant. Või siis suitsiidik. Või eutanaasik.
Miks see viimane universaalses kogemuste jadas justkui kehvem on?

No äkki pole ärimaailm tema käest veel viimast kopikat kätte saanud ? Et kui veel natukene raputada, ehk kuskilt pudeneb ? Ja kes preestritele maksab viimse võidmise eest ? (No olen jah sarkastiline )
Mina ka tema situatsioonis ei tahaks olla mitte kellegile koormaks . Ja lõpp selle haigusega ei ole ilus. Igal inimesel võiks siiski olla valik, millal ta läheb .
Vaielda muidugi võib, miks seda suure kella panna. Oleks võinud ju lihtsalt minna, ilma luba küsimata .

Aga see lubaküsimine näitab , et ta on truualamlik kodanik . Kuni lõpuni välja .

Nojah, eks elust, filosoofiast, surma eelsest, surma järgsest ja muust suurest-kõrgest-ilusast on muidugi ägedam rääkida.
Suremisest rääkimine (eriti õhtumaade kultuuris) on selline väikestviisi nagu piinlik asi (a'la "ah, vara veel sellest" või "mis tuleb see tuleb" pobin) või siis teisalt hoopis enesehaletsevalt hardameelsusesse kalduv retoorika.
Ehk oleks jah, aeg see piinlik tabusus meil siiski murda?
Ilma petliku edasilükkamise või paatoseta rääkida näiteks kõige enne oma lähedaste ja (täiskasvanud?) lastega need teemad
ekstsessivabalt läbi.
Ja soovitavalt enne, kui meil kupu sees lõplikult segi kammib vms.

Märksõna võikski olla kogu teema juures "rahulikult".
Mis muidugi eeldab, et see rahu on sellel teemal ennekõike enda sees ka leitud.

Tulin täna tegelikult matustelt.

Kui inimene on ajusurmas ja mingi säde on temas ainult tänu voolikutele-juhtmetele ja siis teevad lähedased või arstid otsuse, vool välja lülitada, sellest saan ma aru. Kui aga asi toimub täie teadvuse juures ja viimasele nupule pead vajutama ise, siis on see puhtal kujul enesetapp ja kaasa saad kogu kupatuse, mis enesetapjaile karistuseks määratud. Ja võib-olla saavad laksu ka sinu lähedased ja järeltulijad. Sellega peab arvestama. Enesetapp on enesetapp!

(22-01-2019 12:51 )Aadu66 Kirjutas:  ..Kui aga asi toimub täie teadvuse juures ja viimasele nupule pead vajutama ise, siis on see puhtal kujul enesetapp ja kaasa saad kogu kupatuse, mis enesetapjaile karistuseks määratud. Ja võib-olla saavad laksu ka sinu lähedased ja järeltulijad. Sellega peab arvestama. Enesetapp on enesetapp!

Hea küll. Oletame, et see nii ongi. Seoses karistuse ja kupatusega.
Mind samas huvitab, kust sellised veendumused pärinevad. Laias laastus.
On selle taga ristiusu aastasadu viljeletud agitprop, mis ütleb, et tappa ei tohi (ka ennast?) ja enesetapjad maetakse surnuaia taha? (Kas viimane komme on ka näiteks Piibli järgi reglementeeritud?)
Või mida ütleb näiteks budism antud kontekstis? Muud usundid? Olete te seega nende usundite tõsimeelsed jüngrid ka muudes elu aspektides?
Või baseerub kõik siiski täitsa isiklikul empiirilisel kogemusel, et vot naabri Volli tegi asja ära aga siis ikka ärkas hiljem ellu ja ütles, et nõushit.
Mind tõsiselt huvitab.

Kuigi sellesama inimliku empaatia seisukohast ei jõua mulle tõepoolest kuigi selgelt kohale, kuidas on nö. halastav lasta ühelt poolt inimesel nonstop piinelda, kui oma letaalses lõpus pole kindel vaid inimene ise vaid ka arstid. Ja uskuge, meie tervishoiu süsteemi kohaselt sealsamas juhtmete küljes on neid patsiente siiski üpris väikene protsent. Koju saadetakse sellised surijad, koju.
Ja sealt tulenebki järgmine küsimus: kuidas on selle sama haige poolt olla sellistes tingimustes "halastav" oma lähedaste suhtes?
See huvitab mind isegi veelgi enam. Olla siis sedaviisi "väike rõõmus surija", kes peale haigusloo teatud etappi sõna otseses mõttes need teie armsad kaaslased või lapsed võivad hulluks ajada (eriti meie riigis).
Selleks, et parandamatult haiget hooldada, kasida, võtta ennast tööl lahti (või käia lisatöödel, et hooldajale maksta), sest nõrgamõistuslikku või teovõimetutu inimest tõepoolest ei saa üksi jätta. On keegi oma täiskasvanud vanemal väljaheidetega pamperseid vahetanud? Ainult 1 kord? Aga aasta? Kes perest oma põhitöökohast loobus?
Kuidas toimis see tasand, kus hooldatav enam ei tunne teid ära ja vaatab teile otsa nüridalt tühjal pilgul? Teisisõnu on väga keeruline hoida ka adekvaatset emotsionaalset sidet sellise zombistunud haigega.
Kuidas on koristada kakajunne tapeedi ja mööbli pealt, sest haige loopis "püksimaterjaliga" mingeid vaid endale nähtavaid elukaid toas? No just sellel hetkel, kui te korraks pesema läksite.
Või kuidas on kuulata 24/7 kellegi sisuliselt vaibumatuid oigeid? Ka teie pere kooliealistel lastel. No näiteks. Kusjuures need pole hüpoteetilised näited. Ikka kõik elust endast.
Ma tõesti ei tea milline vanem tõepoolest oma lastele sellist karistust ja "kogu kupatust" oma elupäevade lõpul "pärandada" sooviks. Ainult ehk üdini kättemaksuhimuline ema-ise ehk.
Niiet olge palun head ja aidake arusaamises reele.

Minu veendumused, uskumused ja kogu maailmapilt läheneb kõige enam šamanismile. Hingestatud ilm. Ja ehk midagi budismist, eriti rekarnatsioonist on mulle omane. Ristiusu dogmadest jään väga kaugele. Eriti selle põhiideest - lunastusest. Usun, et mingit lunastust pole. Kõik, mis oled teinud, võetakse arvesse ja pahategusid andeks ei saa! Eriti kõige elava ja hingestatu, kogu looduse vastu. See on minu kindel veendumus. Ja käe tõstmine enda vastu on täpselt sama tapmine kui iga teinegi, ainult et küünilisem. Tappa võib vaid nälja kustutamiseks. Igal teisel juhul saad oma laksu selles või siis tolles ilmas kätte! Hullemal juhul sinu sugulased või kogu hõim.

(22-01-2019 20:05 )Aadu66 Kirjutas:  Minu veendumused, uskumused ja kogu maailmapilt läheneb kõige enam šamanismile. Hingestatud ilm. Ja ehk midagi budismist, eriti rekarnatsioonist on mulle omane. Ristiusu dogmadest jään väga kaugele. Eriti selle põhiideest - lunastusest. Usun, et mingit lunastust pole. Kõik, mis oled teinud, võetakse arvesse ja pahategusid andeks ei saa! Eriti kõige elava ja hingestatu, kogu looduse vastu. See on minu kindel veendumus. Ja käe tõstmine enda vastu on täpselt sama tapmine kui iga teinegi, ainult et küünilisem. Tappa võib vaid nälja kustutamiseks. Igal teisel juhul saad oma laksu selles või siis tolles ilmas kätte! Hullemal juhul sinu sugulased või kogu hõim.

Ma usun, et tänapäeva city-shamaan peab ka oma arveid maksma, tahab süüa ja riiet selga . Kui ta pole just õigesse suguvõsasse sündinud , siis peab arvatavasti ka tööl käima .
Olles viljakas eas, on tal ka lapsed jalule aidata .
Siin tulevadki valikud mängu . Te kas maksate oma vanemate hooldekodu või tulete töölt ära . Tean inimest, kes rabas nagu loom, et vennaga kahepeale ema hooldekodu arvet maksta . Palju ei puudunud, et ta ise haiglasse oleks sattunud .
Kui on lapsed väiksed ( tänapäeval saadakse lapsi ju üha hilisemas eas ), siis loobute lapse tulevikust ?
Kui jätkusuutlik see siis oleks . Lapsed ilma tulevikuta ja ehk ka korraliku olevikuta ?
Ma räägin nüüd tavalisest inimesest, tavalisest eestlasest .
Mina oma lastele seda piina küll ei tahaks . Meie suguvõsa vanad on üldiselt kiirelt ära võetud . Pikalt pole keegi piinelnud . Loodan ise ka geenidele .

Ma usun, et tänapäeva city-shamaan peab ka oma arveid maksma, tahab süüa ja riiet selga
See on lihtsalt ego mäng. Ei ole mingit "samaani" seal.
Minu veendumused, uskumused ja kogu maailmapilt läheneb kõige enam šamanismile. Hingestatud ilm
Ilm ei ole hingestatud... Hing Ise on.
Lohutuseks...ei saa Sa mingit "laksu" kätte. Laks võib ju eksisteerida aga..."kellele" seda anda lihtsalt pole olemas...

Ma tänan, Aadu66.
Jääb küll veidi arusaamatuks, miks karistatakse kedagi selle eest, et ta endast mahajääjate suhtes käitub parimatest, kui mitte öelda õilsamatest kavatsustest lähtuvalt, säästes oma lähedasi ilmselgetest piinadest, kurbusest ja kannatustes (prognoosimatult) pika aja jooksul, mil surija eest hoolitsus on paratamatu ja tõesti mitte kõige meeliülendavam kogemus.
Veel vähem leian ma sellises rahulikult teadvustatud ning täiesti omakasupüüdmatus armastusaktis küünilisust. Ehk selgitaksid?

Teiseks, miks on karistatav inimese normaalne soov säästa ka oma keha füüsilistest kannatusest?
(See teema meile nii "igapäevaste" valuvaigistite osas on siin eelnevalt käsitletud, kuid jäänud sama moodi vastuseta.)

Tees "tappa võib vaid nälja kustutamiseks" on ilus. Nõus.
Aga kuidas oleks enesekaitsega? Hädaolukorraga?

Ennatlikult: kas siit ei kõla siiski taas nendesamade (alateadlike?) kristlike mõjude taust mingist karistustest, hirmust "patu ees", allumistest kehtestatud dogmadele, mingitele jumalatele ja/või vaimudele, kellele inimene peab ka enesemäärangu osas üheselt kuuluma ja kuuletuma jne?
Ok, ma ei arva, et inimene on kõigeülene ja ülbus suhtes loodusega on viimasejärguline.
Kuid ma olen sellegipoolest säilitanud lootuse, et meie mahatambitud vabadus ja oskus armastada pole siiski totaalselt summutatud.
Elu on enesemäärang. Valikud. Otsused.
Hingrännakute eksperdid väidavad, et samausugune valik ja otsus on sünd.
Miks siis mitte surm? Miks selles rubriigis tuleks käpakesed püsti ajada ja lihtsalt oodata, et ehk läheb hässte?



Leidsin vahepeal ühe essee mitte otseselt eutanaasia, kuid servapidi sama kategooria ehk enestappude teemal.
Benedict Ruth´i "The Chrysanthemum And The Sword" põhjal.
Ehk siis valdavalt õhtu- ja hommikumaade erisused selles osas, süü- ja häbitunde kultuurid, Jaapan, zen-budismis ja taaskord seppuku, kristlik "patt" jne.
Kuigi lipsab läbi väide, et huvitaval kombel pole kristlikus Piiblis suitsiidi siiski otseselt keelatud.

http://maviinsatoo.blogspot.com/2018/05/...taval.html

Elu on enesemäärang. Valikud. Otsused.
Hingrännakute eksperdid väidavad, et samausugune valik ja otsus on sünd
Pole otsust, sest lihtsalt pole olemas otsustajat....

(22-01-2019 21:05 )Q11 Kirjutas:  Pole otsust, sest lihtsalt pole olemas otsustajat....

Ok, ei ole. Kuigi ma pole nii diip, kuis sina, Q11 ja hetkel tegin (illusoorse) otsuse, et postitan selle vastuse siin, kuigi see polnud muidugi mina, kes otsustas, sest otsustajat ju ei ole ja tegelikult mulle vaid tundus, et ma tegin otsuse, kuid mingil põhjusel sõrmed näperdasid klahve ja voila- minu seda pläma sa hetkel siiski nüüd loed.

Šamanistlik maailmavaade eeldab kõige ümbritsevaga sümbioosis elamist. Põhiline on hõimu edasikestvus. Šamaani ülesandeks läbi aegade on olnud oma hõimule parimate ellujäämisvõimaluste loomine. Vahel tuli selleks ka ohverdada. Näljaaegadel hukati vanad ja haiged hõimuliikmed. Seda tegi tavaliselt poeg. Ise enese külge kätt ei pannud ka haiged ja väetid. Sellega lõigati läbi hinge edasipääs. Vahel hukati lapsi, sest tugev täiskasvanu on hõimule väärtuslikum kui laps. Vahel käisid šamaanid teistes ilmades kaupa tegemas. Et päästa üks väärtuslik hõimlane, tuli teinekord ohverdada mõni nõrk ja väärtusetu. Loomulikult peeti ka sõdu ja käidi jahil. Ühe suure teadja sõnul pääseb hing otse ja kaalumata ja takistusteta vikerkaareteele, kui hukkuti relv käes oma kodu kaitstes või jahil kiskja hammaste läbi.
Aga siin foorumis on sellel alal minust palju targemaid, kes võiksid kaasa rääkida.
Siiski ei tasu otsida ja peale suruda mingeid kristlikke dogmasid. Enesetapp pole mitte ainult kristluses vaid ka suuremas osas religioonides ja uskumustes ja ka elustiilides taunitud. Välja arvatud ehk rituaalsed enesetapud, või ohverdused kellegi/millegi nimel, mis on siiski hoopis muu asi. Nagu jaapanlaste harakiri au nimel jne.
Aga siia ei kuulu kuidagi põgenemine siit ilmast valu, mure või ahastuse pärast. Ja materjaalsete juttudega ei tasu samuti üle pakkuda, eriti tänapäevastes oludes.
Eutanaasiat propageerib vaid viimase 50 aasta jooksul sotsiaalliberalistlik maailmavaade, mis eitab igasugust spiritualistlikku vaadet hingemaailmale ja hinge surematusele! See vaade ülistab mingeid müütilisi indiviidiõigusi, isikuvabadusi kuni absurdini. Samas eirates kõiki indiviidi moraalseid kohustusi. Indiviid olgu vaba, vaba kõigest, vaba eetikast, vaba moraalist, vaba kohustustest, vaba elama või surema. Minul sellist maailmavaadet pole ja ma ei soovita seda ka kellelegi.
Aga kordan veel, mina teen alles esimesi samme teadvuse või siis hinge mitmetahulisuse avastamisel, astraal- ja hingerännakute alal ja seepärast ei taha sel teemal eriti väidelda. Siin on (igatahes oli) sellel alal palju kogenumaid ja targemaid.
Ainult tungivalt palun mind mitte sildistada ja suruda mulle peale mingeid uske või dogmasid. Olen avaldanud vaid oma arvamust ja mingi demagoogitsemine seda ei muuda.

(23-01-2019 01:35 )Aadu66 Kirjutas:  Šamanistlik maailmavaade eeldab kõige ümbritsevaga sümbioosis elamist. Põhiline on hõimu edasikestvus. Šamaani ülesandeks läbi aegade on olnud oma hõimule parimate ellujäämisvõimaluste loomine. Vahel tuli selleks ka ohverdada. Näljaaegadel hukati vanad ja haiged hõimuliikmed. Seda tegi tavaliselt poeg. Ise enese külge kätt ei pannud ka haiged ja väetid. Sellega lõigati läbi hinge edasipääs. Vahel hukati lapsi, sest tugev täiskasvanu on hõimule väärtuslikum kui laps. Vahel käisid šamaanid teistes ilmades kaupa tegemas. Et päästa üks väärtuslik hõimlane, tuli teinekord ohverdada mõni nõrk ja väärtusetu. Loomulikult peeti ka sõdu ja käidi jahil. Ühe suure teadja sõnul pääseb hing otse ja kaalumata ja takistusteta vikerkaareteele, kui hukkuti relv käes oma kodu kaitstes või jahil kiskja hammaste läbi.
Aga siin foorumis on sellel alal minust palju targemaid, kes võiksid kaasa rääkida.
Siiski ei tasu otsida ja peale suruda mingeid kristlikke dogmasid. Enesetapp pole mitte ainult kristluses vaid ka suuremas osas religioonides ja uskumustes ja ka elustiilides taunitud. Välja arvatud ehk rituaalsed enesetapud, või ohverdused kellegi/millegi nimel, mis on siiski hoopis muu asi. Nagu jaapanlaste harakiri au nimel jne.
Aga siia ei kuulu kuidagi põgenemine siit ilmast valu, mure või ahastuse pärast. Ja materjaalsete juttudega ei tasu samuti üle pakkuda, eriti tänapäevastes oludes.
Eutanaasiat propageerib vaid viimase 50 aasta jooksul sotsiaalliberalistlik maailmavaade, mis eitab igasugust spiritualistlikku vaadet hingemaailmale ja hinge surematusele! See vaade ülistab mingeid müütilisi indiviidiõigusi, isikuvabadusi kuni absurdini. Samas eirates kõiki indiviidi moraalseid kohustusi. Indiviid olgu vaba, vaba kõigest, vaba eetikast, vaba moraalist, vaba kohustustest, vaba elama või surema. Minul sellist maailmavaadet pole ja ma ei soovita seda ka kellelegi.
Aga kordan veel, mina teen alles esimesi samme teadvuse või siis hinge mitmetahulisuse avastamisel, astraal- ja hingerännakute alal ja seepärast ei taha sel teemal eriti väidelda. Siin on (igatahes oli) sellel alal palju kogenumaid ja targemaid.
Ainult tungivalt palun mind mitte sildistada ja suruda mulle peale mingeid uske või dogmasid. Olen avaldanud vaid oma arvamust ja mingi demagoogitsemine seda ei muuda.

Shamaanirüüs papp aga mitte shamaan . Looma peale inimene halastab, aga inimese peale mitte ? Oma lemmiklooma panete te ju magama , kui tal väga valus ja paha on ? Või vaatate mõnuledes pealt ? Mina oma seisukohad olen välja ütelnud .

Ja jah, inimene peaks olema vaba . Niivõrd kuivõrd seda üldse plaaneedil Maa olla saab . Ainus objekt, millele ta peaks kummardusi tegema, on muld .

" Looma peale inimene halastab, aga inimese peale mitte ? Oma lemmiklooma panete te ju magama , kui tal väga valus ja paha on ?"

Aga sedasama olengi ju kogu aeg siin kirjalikult väitnud. Loom ei pane ennast ise magama. Tavaliselt läheb ta eemale peitu ja sureb seal, kui talle voli antakse. Inimese võib ka panna magama, aga kui ta teeb seda ise, on see enesetapp ja taunitav. Võtke Jaapani suitsiidimets Fuji mäe ligidal. Kunagi toodi sinna surmale määratud põdurad, kes seal siis vaikselt surid. Põhjarahvaste osade hõimude juures lahkusid näljaajal vanad ulualustest lumetormi. See polnud otsene enesetapp. Inimene läks või viidi surema. Ka tänapäeva kohtud ja uurimisasutused ei klassifitseeri metsast leitud laipa enesetapjaks, küll aga silmusest leitu. Enesetapjate hingede saatusest võib rääkida VS, tema oskab seda täpselt seletada, miks selline asi põlu all on ka ilma ristiusuta. Ta on seda kuskil siin foorumis vist isegi juba teinud, kui mu mälu mind ei peta.
Aga siin läheb niikuinii juba lõputuks kordamiseks.
Lugege seda teemat otsast peale, esimesest leheküljest. Seal on kõik needsamad küsimused juba mitu korda lahti kirjutatud.
Vabadusest!
Kõigest vaba inimene on aga vaba ka teiste indiviidide ja ühiskonna respektist ja vastutusest tema eest. Aga vaat seda ei taha need vabaduse heeroldid millegipärast kuuldagi!

Ok, ei ole. Kuigi ma pole nii diip, kuis sina, Q11 ja hetkel tegin (illusoorse) otsuse, et postitan selle vastuse siin, kuigi see polnud muidugi mina, kes otsustas, sest otsustajat ju ei ole ja tegelikult mulle vaid tundus, et ma tegin otsuse, kuid mingil põhjusel sõrmed näperdasid klahve ja voila- minu seda pläma sa hetkel siiski nüüd loed.
Muideks täpselt nii ongi. Ja Sinu kirjutatud "pläma" pani mind automaatselt just selliste sõnadega nagu loed vastama...

Aadu66
Šamanismi printsiipidest on igal juhul põnev lugeda.
Ei, sildistada ei soovinud, kui seda tahtmatult tegin, siis vabandan.
See on siiski foorum, kus peaks kõikidele vaadetele ruumi jaguma.
Aga eks teema ongi selline... elu ja surma peale. Ja on puudutanud või puudutab mingis ajahetkes ilmselt igat ühte ka isiklikult.
Tundub, et erinevad elukogemused loovad siin ka erinevad seisukohad ja suhtumised. Midagi isiklikult ja valuliselt läbi elada on nõka muu, kui lihtsalt soojas toas üldiste mõistetega filosofeerida (ei, see ei käinud kellegi kohta isiklikult).

Muidugi võib diskuteerida ka teemal, mis on otsene enesetapp ja mis kaudne. Ja miks siis 1 justkui on ok, teine mitte.
Et kuidas näiteks surija astumine pakasesse, astumine lõvi puuri, astumine jõkke, või astumine tablettide mõju alla nii kapitaalselt erineb.
Või miks (näiteks taas) oma vana ja väeti hõimlase viimine metsa, kus ta üksi, hirmunult ja piinarikkalt sureb on nö. suurem vabaduse ja respekti akt, kui see surija omade keskel ja rahus mingi tableti abiga nö. suretada.
Peab mõtlema.

---

(23-01-2019 13:58 )Q11 Kirjutas:  bla bla bla

Kommi tahad? : )

(23-01-2019 13:48 )Aadu66 Kirjutas:  " Looma peale inimene halastab, aga inimese peale mitte ? Oma lemmiklooma panete te ju magama , kui tal väga valus ja paha on ?"

Aga sedasama olengi ju kogu aeg siin kirjalikult väitnud. Loom ei pane ennast ise magama. Tavaliselt läheb ta eemale peitu ja sureb seal, kui talle voli antakse. Inimese võib ka panna magama, aga kui ta teeb seda ise, on see enesetapp ja taunitav. Võtke Jaapani suitsiidimets Fuji mäe ligidal. Kunagi toodi sinna surmale määratud põdurad, kes seal siis vaikselt surid. Põhjarahvaste osade hõimude juures lahkusid näljaajal vanad ulualustest lumetormi. See polnud otsene enesetapp. Inimene läks või viidi surema. Ka tänapäeva kohtud ja uurimisasutused ei klassifitseeri metsast leitud laipa enesetapjaks, küll aga silmusest leitu. Enesetapjate hingede saatusest võib rääkida VS, tema oskab seda täpselt seletada, miks selline asi põlu all on ka ilma ristiusuta. Ta on seda kuskil siin foorumis vist isegi juba teinud, kui mu mälu mind ei peta.
Aga siin läheb niikuinii juba lõputuks kordamiseks.
Lugege seda teemat otsast peale, esimesest leheküljest. Seal on kõik needsamad küsimused juba mitu korda lahti kirjutatud.
Vabadusest!
Kõigest vaba inimene on aga vaba ka teiste indiviidide ja ühiskonna respektist ja vastutusest tema eest. Aga vaat seda ei taha need vabaduse heeroldid millegipärast kuuldagi!

Aadule pole kuidagi selgeks saanud, et mina selle teema tegingi, järelikult olen ka kursis .
Jah, karjas läheb loom eemale ja sureb seal . Meil äralahterdatud ühiskonnas pole isegi loomale enam loomulikuks suremiseks võimalust jäetud .
Inimesest rääkimata .
Kunagi läksid ka inimesed karjast või viidi surema, kui nad enam ise ei elada ei jaksanud .
Aeg on edasi läinud . Te kasutate heameelega suhtlemiseks arvutit, aga mitte ei tao tam-tami . Ajaga on ka karja kokkulepped muutunud . Vanad karja seadused enam ei kehti , ja uued jätavad äraaetud hobuse ( aga seda see vaene vanainimene ju on)võõraste tõdede järele elama ja surema . Midagi peaks muutma . Või tagasi tooma .

Midagi isiklikult ja valuliselt läbi elada on nõka muu, kui lihtsalt soojas toas üldiste mõistetega filosofeerida
Selles see asi ongi, kust tuleb kannatus. Isikliku mina illusioonist. Kannatus nagu öeldakse ei ole halb, see viib, või võib viia Ärkamiseni.
Sa sured ennem füüsilise keha surma. Jeesus midagi mainis, et on võimalik mõnedel ka praegu näha Taevast ehk Jumalat. Aga seda ei saa otsida ja leida mitte kunagi mõttes või mõttega. Edeni Aed on koguaeg olemas siinsamas. Meid hakkas paeluma Hea ja Halb , sellest "sündis" ebamina ja unustasime Tee Paradiisi...
Hmm... ma ei söö eriti magusat(kommi)...kas Sul Naut midagi soolast oleks pakkuda?...

Mõtlen siin siiski edasi. Natuke nagu siin on küll ehk see... "mis mulje jääb". Või ma eksin? Selle metsa või silmusesse astumisega.
Oletame: soovitakse asjaga ühele poole saada, visata lusikas nurka, panna kõrvad pea alla ehk siis soov on surra, lõpetada enda piinad ja ühtlasi lähedaste piinamine oma piinlemisega.
Minnakse metsa ehk siis "jäetakse mulje", et eksiti ära. Politsei fikseerib: "surm alajahtumise läbi". Kõik korrektne ja no problemo niiöelda. Pere muidugi teab küll, milles asi oli aga ikka kuidagi nagu pole nii piinlik ja nii. Teeb ka näo, et "eksis ära". Ja küla ka arvab, et jah, võibolla kõndis ja komistas ja suri. Ikka juhtub.
Aga jätame selle "mulje" ja protokollid kõrvale. Inimene ise (tema hing) ju teab, et minnes metsa oli tegu siiski samamoodi vabasurmaga.
Nii. Ja nüüd on küsimus, mis vahe on minnes võllasesse või võttes tablette?
Ainult selles "muljes", mis teistele jääb?
Nagu siiralt soovin selgust saada.

---

(23-01-2019 14:35 )Q11 Kirjutas:  Selles see asi ongi, kust tuleb kannatus. Isikliku mina illusioonist. Kannatus nagu öeldakse ei ole halb, see viib, või võib viia Ärkamiseni.
Sa sured ennem füüsilise keha surma. Jeesus midagi mainis, et on võimalik mõnedel ka praegu näha Taevast ehk Jumalat. Aga seda ei saa otsida ja leida mitte kunagi mõttes või mõttega. Edeni Aed on koguaeg olemas siinsamas. Meid hakkas paeluma Hea ja Halb , sellest "sündis" ebamina ja unustasime Tee Paradiisi...

Ma olen sinuga nõus, Q11. Eriti, mis puudutab neid dualistlikke kontsepte hea-halb, ilus-kole, õige-väär skaalal. Millaga väga paljud religioonid ja uskumused justkui üle võlli suudavad keerata.
Kuid nagu ütlesin, ma pole nii diip ja valgustunud, sest teooria on mul kohati ok, kuid praktika ei jõua (paraku) veel järgi.

Olematu postitusele tahaks laiki panna.
Nautile soovitan avaldada oma arvamust ikka probleemide ja teemade, mitte aga postitajate isiku kohta.

(23-01-2019 15:04 )Aadu66 Kirjutas:  Nautile soovitan avaldada oma arvamust ikka probleemide ja teemade, mitte aga postitajate isiku kohta.

Hm. Lugesin oma postitused läbi ja ei suutnud fikseerida kohta, kus muutusin sinu suhtes isiklikuks.
?
Teema aga puudutab isiklikul tasemel küll, ei salga.

(23-01-2019 14:54 )Naut Kirjutas:  Mõtlen siin siiski edasi. Natuke nagu siin on küll ehk see... "mis mulje jääb". Või ma eksin? Selle metsa või silmusesse astumisega.

Nii. Ja nüüd on küsimus, mis vahe on minnes võllasesse või võttes tablette?
Ainult selles "muljes", mis teistele jääb?
Nagu siiralt soovin selgust saada.

---

Vanainimene on tavaliselt selleks ajaks igasugused vaimsed otsingud lõpetanud. Enda jaoks on ta kõik selgeks mõelnud. Ja mis teised temast arvavad peale tema tegu, see ehk on temal sügavalt suva ?
Mis sunnib valima tabletid aga mitte köie ?
Esiteks arvatavasti praktilised kaalutlused. Vanainimene tahab ehk kiirelt selle minemisega ühele poole saada . Puhtalt . Linade vahel . (Vähemalt alguses puhtalt )
Samuti tahab ta, et ta maised jäänused maha maetaks . Mitte ei aetaks poolt küla kokku tema kesta otsima . Jääks ära teiste temasuguste niigi napi aja kulutamine . Ja jääks ära võimalus, et teda kunagi ei leitagi .

Teiseks tahab ta võimalikult valutult surra . Kuna sõna " valu " tähendust teab ta nüüdseks juba niigi hästi .

Nii et jah, kõrvaltvaataja seisukohast puhas egoism .

Ma formuleerisin ebaselgelt. Küsimus oli mis vahe on minna metsa ja jätta "mulje" MITTE* enesetapust või sooritada selgelt loetav enesetapu akt.

*veel parandus eksliku mõtte selguseks

Aga sellest ma vist kirjutasin avapostituses siin teemas . Ju kardetakse seda, mis tuleb pärast ? Ehk on ka praktilised kaalutlused ? Lihtsalt oodetakse, et ei leitagi, ja lähedased ei pea kukrut kergitama ? Või kui kunagi aastate pärast mingi üksildane uitaja leiabki, siis ei ole võimalik enam kindlaks teha, kellega tegu . Raha , õigemini selle puudumise pärast , tehakse mida iganes .

Ja olgem ausad :palju on meil vanainimesi, kes seda surmaturismi harrastada saaks? Isegi kui väga tahaks ...

Ma formuleerisin ebaselgelt. Küsimus oli mis vahe on minna metsa ja jätta "mulje" MITTE* enesetapust või sooritada selgelt loetav enesetapu akt
See kui inimene jaksab minna metsa enesetappu sooritama näitab mitte füüsilise keha hääbumise lõppu vaid inimese Üksilduse Valu...