25-07-2014 19:46
RE: Minu hullus ja arutus
Jean-Paul Sartre „Sõnad“. Mingis teemas mainisin korra seda teost, öeldes, et kirjanik soovis, et igal ta lausel oleks üks või mitu allteksti ja seda igal tasandil. Pidasin mõistlikuks raamat üle sirvida. Minu vaieldamatu ja häbematu lemmik, minu kunagiste, praeguste ja tulevaste hirmude-armude raamat-palsam, hää lohutus-tarkvara ühiskonna-küürakale.
Nagu temagi, olen ka mina üsna pime: kipun nägema rohkem ideed kui selle teostajat, teostamise viisi. Tean, et kirjanik oli vastuoluline isiksus, kellele pandi pahaks nii üht kui teist – valesti mõistetud? -, kuid see ei takista mind nägemast loodu väärtust: kirjutatu on minu jaoks tunnetuslikult aus enese olemuse-olemise kaemus, mida juhendab sihilik, painav küsimus, et miks on teda läbi elu saatnud kirjutamise sund. Ja vastab ta ise nii, et “elus olemise andekssaamiseks”.
Esmane lugemis-kogemus pakkus humoorikat ja nauditavat sõnakunsti, hiljem vakatasin ehmatusest: miski hakkas kriipivalt hinges sorima.
Ühte armastan ma oma hulluse juures: et ta mind esimesest päevast peale „eliidi“ kiusatuse vastu kaitses: iial pole ma ennast „talendi“ õnnelikuks omanikuks arvanud: minu ainsaks eesmärgiks oli päästa ennast, tühjade käte ja tühjade taskutega, ainult töö ja usu läbi. Minu motiivitu valik ei tõstnud mind kellestki kõrgemale: ilma relvade ja tööriistadeta asusin ihu ja hingega päästma oma ihu ja hinge. Kui ma saavutamatu hingeõnnistuse butafooria hulka arvan, mis jääb siis järele? Inimene tervikuna, osake kõigist inimestest, neid kõiki väärt, kõik teda väärt.
Kirjutamine tähendas mulle kaua palvet surmale, sellele maskeeritud religioonile, et ta päästaks mind juhuslikkuse käest. Olin täiesti usklik. Kui võitlev usumees tahtsin ennast lunastada oma teoste läbi, kui müstik püüdsin avada olemise saladust vastuoluliste sõnade kõlinaga, ja peaasi, ma ei teinud vahet asjade ja neid tähistavate sõnade vahel: see ongi usk.
Peegel ütles mulle seda, mida olin alati teadnud: olin kohutavalt tavaline. Ma pole sellest kunagi üle saanud.
Otsisin pääsu uhkusest ja sadismist, teiste sõnadega suuremeelsusest.
Olin pannud vöö vööle, et kaitsta inimkonda õudsete hädaohtude eest, aga kõik kinnitasid mulle, et ta liigub mõõdetud sammul täiuse poole.
Minu hullus oli hoolikalt üles töötatud. Minu silmis on peamine küsimus pigem siiruses. Üheksa-aastaselt ei saanud ma sellele ligilähedalegi, hiljem läksin selles liigagi kaugele.
Ma loodan ainult nendele, kes loodavad ainult Jumalale; mina, kes ma jumalat ei usu.
Mida absurdsem on elu, seda talumatum on surm.
Kaks lõpplahendust on tegelikult üks ja seesama: ma kas suren, et sündida kuulsusele, või tuleb kuulsus ja tapab mu – nii või teisiti peitub kirjutamisihas elust keeldumine.
Minu hullumeelsus lahkus peast, et valguda kontidesse.
Tegevusetusest ogaraks minemas, hakkasin oma hulluse kallal urgitsema just siis, kui oleks tulnud teda ignoreerida, laegas lukku panna ja oma tähelepanu välismaailmale koondada: neil hetkedel tahtsin ma otsekohe e n n a s t t e o s t a d a, haarata ühe pilguga kogu seda täiust, mis mulle viirastus, kui ma sellele ei mõelnud.
Inimene olla on võimatu, mul endal oli see niisama võimatu ja erinesin teistest ainult selle poolest, et mul oli voli väljendada seda võimatust.
Püha Anna hullumajas kisendas üks haige oma asemel: „Ma olen prints! Käsin suurhertsogi vangi panna!“ Kui keegi tema juurde astus ja talle kõrva sosistas „Nuuska nina puhtaks!“, nuuskas ta; kui talt küsiti „Mis ametit sa pead?“, vastas ta tasakesi „Olen kingsepp“, ja karjus samas vaimus edasi. Usun, et me kõik sarnaneme selle mehega.
See julm hullus pani mu südame pööritama oma ekstaaside labasusega, kohutas mind oma sadistliku põlgusega keha vastu; pühakute ekstsentrilised teod olid niisama mõttetud kui tolle inglase omad, kes smokingis ujuma läks.
Hiljem olen sadu kordi kuulnud antisemiitide etteheiteid juutidele, et nad ei mõistvat looduse kõnet ja vaikimist, ning ma olen alati vastanud: „sel juhul olen mina rohkem juut kui juudid ise.“
Ateisti peeti veidrikuks, hulluks, keda ei kutsutud lõunale hirmust, et ta millegagi hakkama saab, fanaatikuks, kes on endale välja mõelnud igasugused tabud, kes jätab enese ilma õigusest kirikus põlvitada, oma tütreid laulatada ja mõnusasti nutta, kes paneb endale peale kohustuse tõestada oma vaadete õigsust oma kommete puhtusega, kes on sel määral iseenda ja oma õnne vaenlane, et võtab endalt surmaeelse viimse troosti; maniakk, kelle mõtted sedavõrd jumala ümber keerlevad, et ta kõikjal ainult tema puudumist näeb ega saa paotada huuli, võtmata suhu tema nime, lühidalt – härra, kellel on religioossed veendumused. Usklikul neid polnud: kristlikel tõdedel oli olnud kaks tuhat aastat aega oma õigsust tõestada, nad on kuulunud kõigile, piisas et nad särasid preestri pilgus, kiriku hämaruses ja valgustasid hingesid, aga kellelgi polnud vaja neid isiklikult oma asjaks pidada, nad olid ühisvara.
Preesterkond on võtnud inimsoo oma hooldusele ja lunastab ta oma vooruste läbi: suured ja väikesed ilmalikud metselajad võivad üksteist rahuga tappa või oma nürimeelsuses ilma tõe ja õiguseta elada.
Sel ajal oli Lääs lämbumas: seda nimetati „mõnusaks eluks“. Silmnähtava vaenlase puudumise tõttu hakkas kodanlus iseenda varju kartma, vahetas oma igavlemise kindlasuunalise ärevuse vastu. /---/ Fantastilised lood olid moes; iga korralik ajaleht serveeris neid nädalas paar-kolm tükki oma dekristianiseerunud publikule, kes usu valitud veetlusi taga kahetses. /---/ Kui lõin lahti ajalehe „Matin“, tardusin õudusest. Üks lugu rabas mind eriti. Ma mäletan praegugi pealkirja „Tuul okstes“. Kord suveõhtul viskleb noor haige naine oma voodis ühelt küljele teisele, avatud aknast kipuvad tuppa kastanipuu oksad. Haige on üksi teisel korrusel; all istub suurem seltskond, nad ajavad juttu ja vaatavad välja aeda, kus ööhämarus tiheneb. Äkki näitab keegi kastanipuule: „Näe, tuul on tõusnud!“ Kõik imestavad, minnakse trepile vaatama: mitte tuuleõhkugi, ja ometi lehed liiguvad. Samal ajal kostab karjatus...
See kohtumine oli veelgi kinnitanud tema põlgust elukutseliste kirjanikkude vastu, nende naeruväärsete imetegijate vastu, kes alustavad sellega, et lubavad sulle ühe luidoori eest kuud näidata, ja lõpetavad sellega, et näitavad saja sou eest tagumikku.
Mõnikord said töölised vihaseks, ja kohe lendasid kapitalid vastu taevast.
Ka umbrohi kasvab, see tõestab, et võib kasvada suureks ja jääda ikkagi halvaks.
Enesekriitika on minu tugev külg, tingimusel, et mind selleks ei sunnita.
Olge iseenese vastu heatahtlik, ja teised heatahtlikud armastavad teid, laimake oma kaasinimest, ja teised kaasinimesed naeravad. Aga kui te oma hinge lõhki käristate, kisendavad kõik hinged.
Kultuur ei päästa ega õigusta kedagi ega midagi. Aga ta on inimese produkt: temas kujutab inimene ennast, temas tunneb inimene end ära, see kriitiline peegel on ainus, mis talle tema pilti näitab.
Mida kõike siingi sõnadega ära ei tehta: nii öelda (poliitiliste) ilmavaadete teemades vaatavad enamjaolt vastu sõnad, milledes märgitud elukogemused jäävad rohkem (noor? partei?)sõduri tasemele. Ent sõnu sajab ja kihutab – istud kui lahinguväljal: üks oma-mõtteline sõna, lause ja kümned kuulid on selle hävitamiseks lennus -, kuigi öelda pole neil lendulastud sõnadel tihti midagi peale selle, mida me kõik niigi oleme sunnitud teadma. Imelik see sõdalase-usk on, et kõik need, kes ei väljenda üheselt poolehoidu ametlikule tõe-ideoloogiale, on ette vaenlased, ja kindlasti on vaja neid kas ümber veenda või siis hukka mõista. Miks? Kuhu jääb siin paljukiidetud valikuvabadus? Mõistvus? Elus võib ju mõnes asjas jätta valikud tegemata ja jääda vaatleja positsioonile, kui reaalsus (manipuleerimisvõtted meedias ja jõuvõtted poliitikas: rahuvalvajate (tapmis)missioonid jmt) oma tegude-tegevuse kaudu on mõistetamatu või vastuvõetamatu. Siis jääbki üle rahulikult mõtiskleda: kaassüü on sõnaks, mis pakub piisavalt selleks ainest, et mitte eemalt karjudes süüdlasi taga ajada ja sedasi kaudselt järjekordsele vägivallale teed sillutada.
Kui ajatut tõde otsida, siis olen hakanud kahtlema ta olemasolus. On aeg, on inimene, on inimese loodud tõde, on inimese varju-tõde, on inimese vari-aeg.
|