Minu hullus ja arutus

Huvitavaid filosoofe-mõtlejad oled selles teemas tutvustanud.

Ja ka paljud toodud tsitaadid paeluvad tähelepanu. See viimane tsitaat oli eriti mõtlemapanev.
Loodan, et sa ei jäta teemat pooleli, sest need arutlused hulluse ja arutuse teemal on midagi niisugust, mille üle saab ka sügavuti mõtelda. Süvamõtlemist foorumis küll kuigi palju ei harrastada, aga eks igaüks tee seda
omaette vaikimisi ja küllap kunagi ilmub ehk ka neid, kes Foucault lugemiseni jõudnud...
Kahtlemata oled foorumit nende mõtisklustega rikastanud!

Jean-Paul Sartre „Sõnad“. Mingis teemas mainisin korra seda teost, öeldes, et kirjanik soovis, et igal ta lausel oleks üks või mitu allteksti ja seda igal tasandil. Pidasin mõistlikuks raamat üle sirvida. Minu vaieldamatu ja häbematu lemmik, minu kunagiste, praeguste ja tulevaste hirmude-armude raamat-palsam, hää lohutus-tarkvara ühiskonna-küürakale.

Nagu temagi, olen ka mina üsna pime: kipun nägema rohkem ideed kui selle teostajat, teostamise viisi. Tean, et kirjanik oli vastuoluline isiksus, kellele pandi pahaks nii üht kui teist – valesti mõistetud? -, kuid see ei takista mind nägemast loodu väärtust: kirjutatu on minu jaoks tunnetuslikult aus enese olemuse-olemise kaemus, mida juhendab sihilik, painav küsimus, et miks on teda läbi elu saatnud kirjutamise sund. Ja vastab ta ise nii, et “elus olemise andekssaamiseks”.

Esmane lugemis-kogemus pakkus humoorikat ja nauditavat sõnakunsti, hiljem vakatasin ehmatusest: miski hakkas kriipivalt hinges sorima.

Ühte armastan ma oma hulluse juures: et ta mind esimesest päevast peale „eliidi“ kiusatuse vastu kaitses: iial pole ma ennast „talendi“ õnnelikuks omanikuks arvanud: minu ainsaks eesmärgiks oli päästa ennast, tühjade käte ja tühjade taskutega, ainult töö ja usu läbi. Minu motiivitu valik ei tõstnud mind kellestki kõrgemale: ilma relvade ja tööriistadeta asusin ihu ja hingega päästma oma ihu ja hinge. Kui ma saavutamatu hingeõnnistuse butafooria hulka arvan, mis jääb siis järele? Inimene tervikuna, osake kõigist inimestest, neid kõiki väärt, kõik teda väärt.

Kirjutamine tähendas mulle kaua palvet surmale, sellele maskeeritud religioonile, et ta päästaks mind juhuslikkuse käest. Olin täiesti usklik. Kui võitlev usumees tahtsin ennast lunastada oma teoste läbi, kui müstik püüdsin avada olemise saladust vastuoluliste sõnade kõlinaga, ja peaasi, ma ei teinud vahet asjade ja neid tähistavate sõnade vahel: see ongi usk.

Peegel ütles mulle seda, mida olin alati teadnud: olin kohutavalt tavaline. Ma pole sellest kunagi üle saanud.

Otsisin pääsu uhkusest ja sadismist, teiste sõnadega suuremeelsusest.

Olin pannud vöö vööle, et kaitsta inimkonda õudsete hädaohtude eest, aga kõik kinnitasid mulle, et ta liigub mõõdetud sammul täiuse poole.

Minu hullus oli hoolikalt üles töötatud. Minu silmis on peamine küsimus pigem siiruses. Üheksa-aastaselt ei saanud ma sellele ligilähedalegi, hiljem läksin selles liigagi kaugele.

Ma loodan ainult nendele, kes loodavad ainult Jumalale; mina, kes ma jumalat ei usu.

Mida absurdsem on elu, seda talumatum on surm.

Kaks lõpplahendust on tegelikult üks ja seesama: ma kas suren, et sündida kuulsusele, või tuleb kuulsus ja tapab mu – nii või teisiti peitub kirjutamisihas elust keeldumine.

Minu hullumeelsus lahkus peast, et valguda kontidesse.

Tegevusetusest ogaraks minemas, hakkasin oma hulluse kallal urgitsema just siis, kui oleks tulnud teda ignoreerida, laegas lukku panna ja oma tähelepanu välismaailmale koondada: neil hetkedel tahtsin ma otsekohe e n n a s t t e o s t a d a, haarata ühe pilguga kogu seda täiust, mis mulle viirastus, kui ma sellele ei mõelnud.

Inimene olla on võimatu, mul endal oli see niisama võimatu ja erinesin teistest ainult selle poolest, et mul oli voli väljendada seda võimatust.

Püha Anna hullumajas kisendas üks haige oma asemel: „Ma olen prints! Käsin suurhertsogi vangi panna!“ Kui keegi tema juurde astus ja talle kõrva sosistas „Nuuska nina puhtaks!“, nuuskas ta; kui talt küsiti „Mis ametit sa pead?“, vastas ta tasakesi „Olen kingsepp“, ja karjus samas vaimus edasi. Usun, et me kõik sarnaneme selle mehega.

See julm hullus pani mu südame pööritama oma ekstaaside labasusega, kohutas mind oma sadistliku põlgusega keha vastu; pühakute ekstsentrilised teod olid niisama mõttetud kui tolle inglase omad, kes smokingis ujuma läks.

Hiljem olen sadu kordi kuulnud antisemiitide etteheiteid juutidele, et nad ei mõistvat looduse kõnet ja vaikimist, ning ma olen alati vastanud: „sel juhul olen mina rohkem juut kui juudid ise.“

Ateisti peeti veidrikuks, hulluks, keda ei kutsutud lõunale hirmust, et ta millegagi hakkama saab, fanaatikuks, kes on endale välja mõelnud igasugused tabud, kes jätab enese ilma õigusest kirikus põlvitada, oma tütreid laulatada ja mõnusasti nutta, kes paneb endale peale kohustuse tõestada oma vaadete õigsust oma kommete puhtusega, kes on sel määral iseenda ja oma õnne vaenlane, et võtab endalt surmaeelse viimse troosti; maniakk, kelle mõtted sedavõrd jumala ümber keerlevad, et ta kõikjal ainult tema puudumist näeb ega saa paotada huuli, võtmata suhu tema nime, lühidalt – härra, kellel on religioossed veendumused. Usklikul neid polnud: kristlikel tõdedel oli olnud kaks tuhat aastat aega oma õigsust tõestada, nad on kuulunud kõigile, piisas et nad särasid preestri pilgus, kiriku hämaruses ja valgustasid hingesid, aga kellelgi polnud vaja neid isiklikult oma asjaks pidada, nad olid ühisvara.

Preesterkond on võtnud inimsoo oma hooldusele ja lunastab ta oma vooruste läbi: suured ja väikesed ilmalikud metselajad võivad üksteist rahuga tappa või oma nürimeelsuses ilma tõe ja õiguseta elada.

Sel ajal oli Lääs lämbumas: seda nimetati „mõnusaks eluks“. Silmnähtava vaenlase puudumise tõttu hakkas kodanlus iseenda varju kartma, vahetas oma igavlemise kindlasuunalise ärevuse vastu. /---/ Fantastilised lood olid moes; iga korralik ajaleht serveeris neid nädalas paar-kolm tükki oma dekristianiseerunud publikule, kes usu valitud veetlusi taga kahetses. /---/ Kui lõin lahti ajalehe „Matin“, tardusin õudusest. Üks lugu rabas mind eriti. Ma mäletan praegugi pealkirja „Tuul okstes“. Kord suveõhtul viskleb noor haige naine oma voodis ühelt küljele teisele, avatud aknast kipuvad tuppa kastanipuu oksad. Haige on üksi teisel korrusel; all istub suurem seltskond, nad ajavad juttu ja vaatavad välja aeda, kus ööhämarus tiheneb. Äkki näitab keegi kastanipuule: „Näe, tuul on tõusnud!“ Kõik imestavad, minnakse trepile vaatama: mitte tuuleõhkugi, ja ometi lehed liiguvad. Samal ajal kostab karjatus...

See kohtumine oli veelgi kinnitanud tema põlgust elukutseliste kirjanikkude vastu, nende naeruväärsete imetegijate vastu, kes alustavad sellega, et lubavad sulle ühe luidoori eest kuud näidata, ja lõpetavad sellega, et näitavad saja sou eest tagumikku.

Mõnikord said töölised vihaseks, ja kohe lendasid kapitalid vastu taevast.

Ka umbrohi kasvab, see tõestab, et võib kasvada suureks ja jääda ikkagi halvaks.

Enesekriitika on minu tugev külg, tingimusel, et mind selleks ei sunnita.

Olge iseenese vastu heatahtlik, ja teised heatahtlikud armastavad teid, laimake oma kaasinimest, ja teised kaasinimesed naeravad. Aga kui te oma hinge lõhki käristate, kisendavad kõik hinged.

Kultuur ei päästa ega õigusta kedagi ega midagi. Aga ta on inimese produkt: temas kujutab inimene ennast, temas tunneb inimene end ära, see kriitiline peegel on ainus, mis talle tema pilti näitab.

Mida kõike siingi sõnadega ära ei tehta: nii öelda (poliitiliste) ilmavaadete teemades vaatavad enamjaolt vastu sõnad, milledes märgitud elukogemused jäävad rohkem (noor? partei?)sõduri tasemele. Ent sõnu sajab ja kihutab – istud kui lahinguväljal: üks oma-mõtteline sõna, lause ja kümned kuulid on selle hävitamiseks lennus -, kuigi öelda pole neil lendulastud sõnadel tihti midagi peale selle, mida me kõik niigi oleme sunnitud teadma. Imelik see sõdalase-usk on, et kõik need, kes ei väljenda üheselt poolehoidu ametlikule tõe-ideoloogiale, on ette vaenlased, ja kindlasti on vaja neid kas ümber veenda või siis hukka mõista. Miks? Kuhu jääb siin paljukiidetud valikuvabadus? Mõistvus? Elus võib ju mõnes asjas jätta valikud tegemata ja jääda vaatleja positsioonile, kui reaalsus (manipuleerimisvõtted meedias ja jõuvõtted poliitikas: rahuvalvajate (tapmis)missioonid jmt) oma tegude-tegevuse kaudu on mõistetamatu või vastuvõetamatu. Siis jääbki üle rahulikult mõtiskleda: kaassüü on sõnaks, mis pakub piisavalt selleks ainest, et mitte eemalt karjudes süüdlasi taga ajada ja sedasi kaudselt järjekordsele vägivallale teed sillutada.

Kui ajatut tõde otsida, siis olen hakanud kahtlema ta olemasolus. On aeg, on inimene, on inimese loodud tõde, on inimese varju-tõde, on inimese vari-aeg.

Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“.

Mõtlesin oma jupp aega, et kas tasub sellest raamatust midagi siia postitada, eriti militaar-teemade roheliste tulukeste paistel.

Kaksipidi kuuldused teosest kui autori hullumeelsed sonimised „üliinimesest“ või siis geniaalsest sõnaseadest jäävad mõlemad piirimaile, mis kumbki oma äärmuslikkusega ei meelita. Mingil hetkel sirvisin teist, kuid jah, põgus vaatlus hääd maitset ei pakkunud.

Mu eelarvamused raamatust olid ekslikud. Kuid see ei tähenda, et raamatut oli lust lugeda, kaugel sellest, liiga palju õpetussõnu, sümboolsust ning tõlke raskepärasust(?). Sestap oli teos esiotsa rohkem peletav, mida õhutas veelgi sarnasus piibli-stiiliga. Need asjaolud kokku kuidagi tingisid tavapärasest erineva, nii-öelda mõttes kõva häälega lugemise; kuulsin iseennast papi kombel jutlustamas, mis esiotsa kõlas naljakalt. Kuid sedasi oli võimalik saada kätte sobiv lugemisrütm, et mitte takerduda igasse lause-aforismi, kui selle mõte koheselt pärale ei jõudnud; seda enam, et see polnud mu peamine eesmärk. Kuid iga osaga, ja neid on neli, andis see piibli-stiil järele ja viimane neist oli enam peategelast kokkusiduv mõtisklus, kelle õpetussõnade eesmärgiks on vabastada inimesed vales elamisest.

Osaliselt oli mu huvi raamatu vastu tingitud ühe ajaloolise tegelase võimalikest mõjutustest ja seostest oma võimupoliitika teostamisel, seda siis üleinimese kontekstis. Kaldun uskuma, et siin on autorit vääralt mõistetud, see on aaria rassi ja üleinimese samastamine. Autor ei räägi üleinimeste rassist, vaid inimesest, kes enese ületamise läbi teostab ennast üleinimesena.

Minu jaoks sai selgeks, et üleinimene autori mõistes on vaba inimene oma valikutes ja otsustustes, keda ei kammitse mingid minevikuvarjud ega –tabud, mis tähendab, et tal on õigus olla õnnelik just sellisena nagu ta on loodud. Kahtle kõiges, mis on normiks tunnistatud ja hülga need kui piiravad ahelad, ole julge (elu)katsetaja, viimast ikka iseenda peal.

Kuid jah, usu, just ristiusu vastu on tal tõeline vimm, mis päädib meelepaha-sõnadega juutide kui selle usu loojate vastu. Usk üldse on autori arvates üks pimestavamaid ja juhmistavamaid manipuleerimis- ning orjastamisvahendeid, mis segab inimesel nägemast oma tõelist eesmärki, olla elujaatav.

Ja veel tabasid mind kohati mingid mõtte-alged Jiddu Krishnamurti raamatust Vabanemine teadaolevast.

Aga las autor kõneleb ise:

Väga meeldivad mulle ka vaimult vaesed: nad edendavad und. Õndsad on nemad, iseäranis siis, kui neile antakse alati õigus.

Su kehas on enam mõistust kui su parimas tarkuses. Ja kes siis teab, milleks su kehal õieti vaja on su parimat tarkust?

Maine voorus on see, mida mina armastan: vähe on temas tarkust ja veel vähem kõikide mõistust.

Riigiks ma nimetan seda: kus kõik joovad mürki, nii hääd kui pahad; kus kõik kaotavad iseenese, nii hääd kui pahad; kus kõigi pikaldast enesetapmist hüütakse – „eluks“.

Võimu nad tahavad ja enne kõike võimu kangi – palju raha.

Otsige mulle ometi õiglus, mis mõistab vabaks igaühe, pääle kohtumõistjate eneste!

Ma olen haavatud oma õnnest: kõik kannatajad olgu mulle arstideks!

Sellest pääle kui inimesed on olemas, on inimene ikka olnud liiga vähe rõõmus: ainult see, mu vennad, on meie pärispatt!

Ja kui õpime enam rõõmsad olema, siis unustame kõige paremini teistele valu tegemise ja kannatuste väljamõtlemise.

Te tahate veel palka, teie vooruslikud! Tahate tasu vooruse eest, taevast maa eest, igavikku oma tänapäeva eest?
Ja nüüd pahandate minu üle, et ma õpetan: pole olemas palga- ja tasumaksjat? Tõesti, ma ei õpeta sedagi mitte, et voorus on ise oma palk.
Ah, see on mu nukrus: asjade aluspõhja on sisse valetatud tasu ja trahvi mõte – ja nüüd ka teie hingede aluspõhja, teie vooruslikud!

Ja mõnigi, kes inimestes ei mõista näha kõrget, nimetab vooruseks seda, et ta nende madalust näeb liiga ligidalt: nii peab ta vooruseks oma kurja pilku.

Ja paljud, kes ära pöördusid elust, pöördusid ära vaid kaabakaist: nad ei tahtnud jagada kaevu ja kollet ja puuvilja kaabakatega.

Ainult sääl, kus on elu, on ka tahe: kuid mitte elutahe, vaid – nii õpetan mina sind – võimutahe.

Maitse: see on ühtlasi kaal, kaalukauss ja kaaluja; ning häda kõigele elavale, kui ta tahaks elada vaidluseta kaalu, kaalukausi ja kaaluja pärast!

„Kas võib olla lunastust, kui on igavene õigus? Ah, keegi ei suuda veeretada kivi, mille nimi on „olnud“: igavesed peavad olema ka kõik karistused!“ nii jutlustas hullus.

Ja see on mu esimene inimtarkus: ma lasen ennast petta, et mitte varul olla petiste eest.
Ja see on mu teine inimtarkus: ma säästan enam a u a h n e i d kui uhkeid.

Need olid nopped kahest esimesest osast.

Mingil põhjusel tuli postituse algust lugedes pähe mõte: kes otsib ennast teiste kaudu ja kes otsib ennast enese kaudu.

Kuid võib ka sedapidi, et ka teisi otsitakse enese kaudu. Raamatu Zarathustragi ütleb, et miks ei peaks ta õppima rahvalt, kui rahvas õpib temalt.

See raamat oli hää lugemine ka ses mõttes, et aitas pöörata nii mõnedki väärtuseks peetud omadused enese sees pahupidi, näidates ära nende kõikuva kandepinna. (Olen ka ise sedastanud mõnede oma isikuomaduste äraspidisust.) Kaastunne sellisel kujul nagu ta minul esineb, on üks nendest kividest, mida oma teel enam kui asjatult veeretan. Kuid arvan, et ega N isegi sellestsamast moondunud kaastundest vaba olnud: kujutas ta ju oma tegelaskuju Zarathustra abil ühte võimalikku inimese arengu teed, mis aitaks tal püsima jääda ja täiuslikumaks saada. Üldse jääb N lugedes vastu kajama põhjatu nukrus inimese vaimu(omaduste) üle. Ei tea miks, aga väga südamesse läks peategelase mõtisklus armastusest, ja mille võib ehk kokku võtta sedasi: kui sul pole võimalik oma sisemiste veendumuste tõttu enam armastust kui tõe andamit, kinki jagada, mine mööda oma armastuse objektist. Pea sama mõtte teisenenud variatsiooni võib foorumis nii mitmeski teemast leida, umbes taoliselt esitatuna, et kui inimene abi ei palu, siis ei saa ega või vägisi teda aidata.

(16-10-2014 20:14 )Sinis Kirjutas:  Osaliselt oli mu huvi raamatu vastu tingitud ühe ajaloolise tegelase võimalikest mõjutustest ja seostest oma võimupoliitika teostamisel, seda siis üleinimese kontekstis. Kaldun uskuma, et siin on autorit vääralt mõistetud, see on aaria rassi ja üleinimese samastamine. Autor ei räägi üliinimeste rassist, vaid inimesest, kes enese ületamise läbi teostab ennast üleinimesena.

Minu jaoks sai selgeks, et üleinimene autori mõistes on vaba inimene oma valikutes ja otsustustes, keda ei kammitse mingid minevikuvarjud ega –tabud, mis tähendab, et tal on õigus olla õnnelik just sellisena nagu ta on loodud. Kahtle kõiges, mis on normiks tunnistatud ja hülga need kui piiravad ahelad, ole julge (elu)katsetaja, viimast ikka iseenda peal.

Nietzschet on peetud antisemitistiks, aga ta rääkis ainult kõigi väärtuste ümberhindamisest. Ka on tuntud tema saksavaenulikkus, kuigi teda on hiljem püütud rakendada fašismi vankri ette. Nietzschele kuuluvad näiteks sellised väljaütlemised: "Ma pole kunagi veetnud meeldivat aega ühegi sakslasega, välja arvatud ehk paar tundi R. Wagneri seltsis" ja "Sakslase juuresolek on mulle niivõrd ebameeldiv, et see rikub muu seedimist."
Ainult mõneks ajaks leidis ta, et nii Saksamaa kui ka dionüüsoslik vaim on õitsele puhkenud Richard Wagneri muusikas.
Eriti haaras teda kaasa armastuse ja surma stseen “Tristani ja Isolde” kolmandast vaatusest. Kahjuks tuli Nietzschel oma kiindumust Richard Wagneri vastu kahetseda, kuna helilooja vihkas homoseksuaalseid mehi ega teinud ka erandeid Nietzsche homoseksuaalsuse puhul. Saanud teada, et tal on homokalduvused, pani see asjaolu punkti ka nende sõprusele.

Nietzschele oli Wagner olnud teise isa eest – talle paistis, et Wagner oli dionüüsosliku vaimu kehastus.
Kuid “Parsifali” järel ei suutnud Nietzsche oma senisele eeskujule andestada ega rääkinud temaga enam kunagi.
Nietzsche pidi leidma uue jumala ja õpetaja. Selle leidis ta Pärsia jumaluse Zoroasteri ehk Zarathustra näol.
http://et.wikipedia.org/wiki/Zarathustra

Sellest teosest on eesti wikis ka väike stiilinäide. Mind ausalt öeldes peletab see raamatust eemale.
Aga kena, et suudad Nietzche omaaegsetest mõtisklustest terasid leida. Siin üks pikem mõtisklus Nietzche üle pealkirjaga
Friedrich Nietzsche – surmakultuuri arhitekt:

http://www.decivitate.ee/?news_id=952

Seal on muuhulgas ka kirjutatud, et vahetpidamatu iseenda rõhutamine kõigis Nietzsche töödes, eriti “Zarathustras”, ei jäta just palju ruumi mõttele ligimesest.

Huvitav, et just see Donald DeMarco veebiartikkel oli üks põhjustest, miks N kätte võtsin. Minu arvates ütleb juba see tekstilõik rohkem kui vaja:

Jacques Maritain (prantsuse katoliiklik filosoof *)) on õigesti märkinud, et “ateismi järgi pole võimalik elada.” Hüve, mille poole me püüdleme, inimtahte loomulik objekt, on hea ise, mitte aga meie ego rahuldamine. Ateism keerab isikule sõlmed sisse. Ta lükkab tagasi hea puhtal kujul kui meie tahte tõelise objekti ning asendab selle illusoorse hüvega. Omaenda jumalaks olemine pole kangelaslikkus. See on rumal ja enesehävituslik, kuna pole olemuslikult realistlik. Tõeline kangelaslikkus juhtub tegelikkuses. Tõeline julgus nõuab enamat kui poosi. “Nõnda ihkab igasugune tahe, ka kõige väärastunum, ka enesele teadmata Jumalat,” põhjendab Maritain. Ükski vastuhakk Looja korra vastu ei saa olla tõeliselt loov, vaid peab lõppema hävinguga, nii et “iga absoluutne ateismikogemus, kui seda järgida teadlikult ja rangelt, lõpeb psüühilise lagunemise esilekutsumisega, suitsiidiga.”

Artikkel raiub üht, see on N hullumeelsust, ja sestap ei peaks keegi meest tõsiselt võtma. Ja jätab samas märkimata, et kõik N teosed on loodud enne ta saatuslikku kukkumist kodulävel, mille tagajärjel mees muutus loomisvõimetuks.

Zarathustrat lugenuna võin öelda, et mingit iseenda (N) rõhutamist ma sealt ei leidnud, küll aga leidsin ainulaadseid mõtteid. Kuigi jah, kõik sealsed mõtted polnud mulle meelepärased, eriti need, mis puudutasid hoiakuid naiste osas, kuid neid tuli ette mõned harvad korrad.

N homoseksuaalsusest ei räägi isegi kõnealune artikkel midagi, küll aga räägib ta Wagneri ja N vastuoludest ristiusu üle. (Ega mind N võimalik homoseksuaalsus huvitagi, ikka looming on see, mida oluliseks pean.)

*) minupoolne märge

Eelmistes postides oli kõneks raamatu Surmakultuuri arhitektid veebiartikkel, mis käsitles N-i ja millele kasutaja Müstik viitas oma postituses. Kuna samas artiklis puudutati põgusalt seoses N-ga Arthur Schopenhauerit, kes samuti on teoses arvatud surmakultuuri arhitektide sekka, pidasin vajalikuks siin veidi peatuda. Artiklist:

Ta võttis vaimustunult omaks Schopenhaueri kontseptsiooni instinktiivsest, irratsionaalsest tahtest ning kasutas seda oma filosoofia keskmena. Samuti meeldis talle väga Schopenhaueri “häbenemata ateism,” nagu ta seda nimetas. Nietzsche silmis oli Schopenhauer esimene avalik ja teravakeelne ateist saksa kultuuriruumis. Schopenhaueri eeskujul nõustus ta täielikult seisukohaga, et ateism on filosoofilise mõtte edendamise hädavajalik eeltingimus.

Tsitaat artiklist, mille eelmises postis välja tõin, tekitas vähemasti minus imestust oma ainuteadva paikapanemisega. Pigem siis aspektist, et kui nii pimestatult teenida oma Loojat, kahtlemata taolise hinnangu õigsuses nende suhtes, kes ei vaja oma maisel teekonnal (nähtamatuks) kaaslaseks inimese mõõdupuud Loojat, on see inimloomuse nõrkus või tugevus, paigalseis või liikumine. Ja kui oled ateist, siis pole sul Looja korra all pääsu hullusest ja su saatuseks on olla paratamatult õnnetu. Rusuv, kui see on mitte-ateisti valdav moto. Ei tea, kas usu-hullus on parem kui usuta hullus?

Zarathustrat lugedes taolised mõtted ei rünnanud, vastupidi, autori üleinimese natuuri olemus sai mõneti selgeks ja kohati isegi sümpaatseks. Ja ei mingit sajatamist ega põrgutulega mängimist, vaid rahulik, aste-astmelt kulgev teekond üleinimese tähenduse mõistmiseks. Ka pole N headust ja kurjust vastandanud, vaid näidanud, kuidas heast saab kuri (endiste, piiravate, inertsete jmt ) väärtuste lõhkujana, et teha teed, anda võimalus uute, teistsuguste väärtuste loomisele ja sedasi tuleb teda ka hinnata. Ehk siis kui N ütleb, et jumal on surnud, võib selle pigem sõnastada, et aeg on küps uute (tõe)väärtuste loomiseks ja vanadest, mis rajatud ja püsinud rohkem inimvaimu kurjaga allutamisele ja kuuletumisele, loobuda. Taolist paigalseisu iseloomustab hästi N tsitaat keha mõistusest ja parimast (õpetatud, ainuõigeks peetav) tarkusest. Ses mõttes jah, on N surmakultuuri arhitekt.

Oma lemmiktsitaadi N-lt leidsin kujul, mis raamatut lugenuna lisas selle tõlgendamisele arusaadavama tähendus-varjundi:

Aga inimesega on niisama kui puuga. Mida enam ta tahab tõusta kõrgusse ja valgusse, seda kõvemini ta juured tungivad maa poole alla, pimedusse, sügavusse, - kurja.

Mäletan, et kui sattusin lugema Alain de Bottoni Filosoofia lohutust, olin meeldivalt üllatunud, et keegi on nii andekalt toonud filosoofide töödest tavaellu juhtnööre ja näpunäiteid. Ühte mõtlejat esindas seal Schopenhauer alapealkirja all Lohutuseks murtud südamele. Lehitsesin pisut nimetatud teemat, ja sain taas hää tuju – ei midagi, mida tänapäeva inimene küllap ei tea, aga mõnus lugeda. Schopenhauer samast:

Väikesekasvulist, kitsaõlgset, laiapuusalist ja lühijalgset naist võis nimetada ilusaks küll vaid sugutungist uimastatud intellekt.

See, mida abielust otsitakse, pole mitte vaimne meelelahutus, vaid laste sigitamine.

Armastusest... viskutakse kaela inimesele, kes, kui seksuaalne suhtlemine välja arvata, oleks armastaja jaoks vihatud, põlastusväärne, isegi jälestusväärne. Kuid liigi tahe on nii palju tugevam kui üksikisiku tahe, et armastus suleb silmad kõigi vastumeelsete omaduste ees, vaatab kõigest mööda, hindab kõike valesti ning teeb end oma kire objekti suhtes igavesti pimedaks. Sellega on ta täielikult sõgestatud pettekujutelmast, mis hajub niipea, kui liigi tahe on rahuldatud, ning jätab endast maha elukaaslase, keda ei sallita. Vaid sel teel on võimalik seletada, miks näeme sageli väga kaine mõtlemisega, isegi väljapaistvaid mehi tuleharkide ja õelate abielunaistega seotuna, kusjuures nad ka ise mõista ei suuda, kuidas nad küll võisid sellise valiku teha... Armunud mees võib ju selgelt mõista ja teravalt tunnetada talumatuid vigu oma pruudi temperamendis ja iseloomus, mis tõotavad talle haletsusväärset elu, kuid ometi ei suuda mees teda minema peletada... sest see, mida ta lõppkokkuvõttes otsib, pole mitte t e m a kasu, vaid kolmanda isiku kasu, kes pole veel maailma tulnudki, kuigi teda valdab petlik usk, et ta ajab taga omaenda huvisid.

Oma elukäigus ja õnnetustes tunneb ta (ebaisiklik inimene, armastuses pettunu *)) omaenda isikliku saatuse vastu vähem huvi kui inimkonna saatuse vastu, mistõttu see viib ta seisukorda... kus ta on pigem t e a d j a kui k a n n a t a j a.

On vaid üks kaasasündinud viga, ja see on arusaam, et me elame selleks, et olla õnnelikud... Senikaua kui jääme kindlaks selle kaasasündinud eksituse juurde... näib maailm olevat täis vastuolusid. Sest iga sammuga, nii suurtes kui väikestes asjades, oleme sunnitud kogema, et maailm ja elu pole kahtlemata korraldatud õnneliku eksistentsi säilitamist silmas pidades... sellest ka näoilme, mis iseloomustab peaaegu kõiki vanemaid inimesi, nimelt p e t t u n u d ilme.

Ma olen juba pikemat aega olnud arvamusel, et müra hulk, mida keegi ebamugavust tundmata taluda suudab, on pöördvõrdeline tema vaimse võimekusega... See, kes tavaliselt uksi paugutab, selle asemel et neid käega sulgeda... pole mitte lihtsalt halva kasvatusega, vaid ka harimatu ja vaimselt piiratud... Me kõik oleme lõplikult tsiviliseeritud alles siis, kui... enam pole igaühel õigust läbi lõigata iga mõtleva olendi teadvus... vilistamise, huilgamise, möirgamise, kolkimise, piitsaplaksutamise... ja muu seesuguse tegevusega.

Kunsti loomuseks on teha üks juhtum tuhandele kuuluvaks.

*) minupoolne märge

Raamatutes võis ju Nietzche kõva meest mängida, aga päris elus tuli ta järgi vaadata, hoolitseda ja kasida. Niipalju siis "teooriast ja filosoofiast".

Nii hull see asi nüüd ka ei olnud.
Kui teda vaimuhaiglas uuriti oli ta juba 45 aastane. Nietzshe suri 1900 Weimaris.
Kaheksa aastat peale surma ilmus tema autobiograafia "Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse."
See on päris huvitav autobiograafia. Millest ta seal kirjutas? "Ecce homost" võib leida biograafiat, pihtimust, intiimpäevikut, filosoofi päevikut, tragöödiat, satiiri ja mida kõike veel.
Kirjutas ta selle vahetult enne oma lõplikku vaimset hämardumist 3. jaanuaril 1889.
Paljudele Nietzsche kaasaegsetele ja veel hiljemgi oli ta kirjanduslik pale ehk palju nauditavam kui filosoofiline. Mida rohkem aega edasi, seda enam on nähtud temas filosoofi.
Üks arvamus "Ecce homo" kohta.
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/nietzsc...d=50727788

Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et ka Sinise arvamusi mitmete mõtlejate mõttemaailma kohta on huvitav jälgida ja lugeda. Nietzsche polegi ammu meelde tulnud.

Ma ei tea, kas mehe tugevus on ta kehas või vaimus ja kas ühte on mõistlik hinnata teise kaudu.

Nõnda kõneles Zarathustra:

Meest on siin vähe: seepärast mehestuvad nende naised. Sest ainult see, kelles küllalt on meest, v a b a s t a b naises – naise.

Armastage minupärast oma ligimest nagu iseennast, kuid olge enne kõike sellised, kes a r m a s t a v a d i s e e n n a s t - armastavad suure armastusega, armastavad suure põlgusega!

Ühe üksindus on haige põgenemine; teise üksindus on põgenemine haigete eest.

Ja kui nad mõistsid mind valesti: mina narr hoolisin neist selle eest enam kui enesest: valjusele harjununa iseenese vastu ja sageli endalegi neimates selle hoolimise pärast.

Kes on õpetanud õnnistama, see on õpetanud ka needma.

Aga ainult inimene on endal raske kanda! See tuleb sellest, et ta liiga palju võõrast kannab oma õlgadel.

Inimest on raske avastada ja ennast veel kõige raskem; tihti valetab vaim hinge peale.

Inimene on midagi, mis peab ületatama.

„Sa ei pea riisuma! Sa ei pea tapma!“ – sääraseid sõnu peeti kord pühaks; nende ees painutati põlvi ja päid ning võeti kingad jalast.
Ent mina küsin teilt: kas on millalgi maailmas olnud paremaid riisujaid ja tapjaid, kui olid säärased pühad sõnad?

Oo mu vennad, hääde ja õigete südamesse vaatas kord keegi, kes siis ütles: „need on variserid.“ Aga teda ei mõistetud.
Hääd ja õiged ise ei võinudki teda mõista: nende vaimu vangistab nende hää südametunnistus. Hääde rumalus on põhjatu tark.

Kena narrus on ta – see kõnelemine: sõnadega tantsib inimene kõigist asjadest üle.

Sest inimene on julmim loom.
Kurbmängudel, härjavõistlustel ja ristilöömistel on ta tänini kõige õnnelikum olnud maa pääl; ja kui ta endale välja mõtles põrgu, siis oli see talle taevaks maa pääl.

Parem eimidagi teada, kui palju poolikult teada. Parem narr olla omal käel, kui tark teiste hääksarvamise järgi!

Vari: liiga palju sai mulle selgeks: nüüd ei huvita mind enam miski. Miski ei ela enam, mida armastan, - kuidas võiksin veel armastada iseennast?
Sellisele rahutuile, nagu sina, tundub viimaks vanglagi õndsusena. Kas oled kunagi näinud, kuidas magavad vangistatud roimarid? Nad uinuvad rahulikult, nad naudivad oma vastset varmust (kindlus*).
Hoia end, et sind lõppeks veel ei vangista mõni kitsas usk, mõni karm, vali eksiarvamus.

„Õnneks, kui vähesest jätkub juba õnneks!“ nii ütlesin ma millalgi ja arvasin end targaks. Ent see oli tühi jutt: s e d a olen nüüd õppinud. Targad narrid kõnelevad paremini.
Kõige vähesem just, kõige vaiksem, kergem, - sisaliku sahistus, hingahtus, hetk, silmapilk – v ä h e s u s o n p a r i m a õnne tunnuseks.

Külmi hingi, muuli, pimedaid, joobnuid ma ei nimeta julgeiks. Südant on sel, kes küll tunneb hirmu, kuid võidab hirmu; kes näeb kuristikku, kuid uhkusega.
Kes näeb kuristikku, kuid kotkasilmiga, - kes kotkaküüntega h a a r a b kuristikku: sel on julgust.

Teie ei kannata minu meelest veel küllalt! Sest teie kannatate vaid iseenese pärast, te pole veel kannatanud i n i m e s e pärast.

Mida pööbel kord põhjendusteta on õppinud uskuma, kes võiks tal seda põhjendustega – ümber lükata?

Kui rikas on seesinane maa väikesist häist täiuslikest asjust, sellest, mis on hästi õnnestunud!
Koguge endi ümber väikesi häid täiuslikke asju, teie kõrgemad inimesed! Nende kuldne küpsus parandab südant. Täiuslikkus õpetab lootma.

Parem aga jabur olla õnnest, kui jabur õnnetusest, parem kohmakalt tantsida kui lombakalt käia.

*) minupoolne märge

Kahtlustan, et möödunud aasta päkapikk uudistas siinset foorumit, et teadis riiulile poetada Valdur Mikita Lingvistilise metsa.
Raamat on pea kuu jagu tagasi läbi loetud ja pakun ühe uitmõtte toel, et see võiks olla para-liikmele üks (test)teostest, mille tundmine hoiaks ehk ära hulk üksteisest mööda ja üksteise vastu kirjutatud postitusi, eriti (põlis)eestluse teemades. (Kui autori mõttekäigud jäävad liiga arusaamatuteks, kas ongi vaja end vägisi para-liikmeks sobitada.) Ühtlasi oleks raamat pilguheit autori pisut kummalisse maailma kui ka sorav mõtisklus eestlasi kokku sidunud aegadest, sündmustest, paikadest. Mõned tsiteeringud neile, kes kahtlevad, kas rahvuskaaslasest autori mõtted väärivad lugemisvaeva, rõhuasetusega inimese siseilma poole:

Kui ma oleksin šamaan ja saaksin ühte mõttesse panna kogu ugriliku jõu, siis ma ütleks ainult ühe maagilise sõna. Ainult ühe, kus kõik on sees: mets.

Üks asi on veel tähtis. Paljud inimesed, kes ei leia sõnu, kel tuleb pidevalt sõnadest puudu, on vist sünesteedid (sünesteesia PSÜHH mingi aistinguga samaaegse aistingu tekkimine teise meele piirkonnas)*). See võiks olla koguni mitmiktaju kontrollküsimus. Ühest maailmast teise tõlkimine võtab aega ja vahel polegi see ülepea võimalik. Olen tähele pannud, et inimestel, kellel pole piisavalt sõnu, on tavaliselt väga omanäoline siseilm. Nende jaoks tuleks panna kogu maailm jutumärkidesse – see on lihtsalt teine ilm.

See ongi aimdus, mille ma tahtsin hinge pealt ära rääkida – mets on märgisüsteem, väga võimas kiri, looduslik pühakiri, mille abil võiks kas või luua oma kõrgkultuuri, kui leiduks ainult piisavalt inimesi, kes sellesse usuvad.

Me peaksime tegema täpselt samamoodi, nagu teevad nõiad – nad mõtlevad välja ühe maailma ja hakkavad seal siis elama.

Me vajame just kõvasti öeldud sõnu, vaikivatest mõtetest ei ole kasu. Maagiline sõna saab vaid olla välja öeldud sõna.

Muistne idamaine tarkus ütleb, et inimene muutub märksa enam siis, kui ta millestki loobub, mitte siis, kui ta midagi juurde õpib.

See on eriskummaline teadmine, et ka õnnetu inimene võib samal ajal olla metsikult, lausa pööraselt õnnelik.
Targa inimese õnne lävi näib aga olevat lausa sürreaalselt, jaburalt madal – tema õnn pärineb eimiskist. Lausa mittemidagiütlevad asjad teevad teda õnnelikuks. Seetõttu ongi niisuguse inimese juttu väga raske mõista ja uskuda, see ajab pigem vihale.

Usun, et inimese kõige olulisem tegevus on salvestada, kogeda, olla vaatleja. See on ilmselgelt palju sügavam elutõde kui millegi loomine, kordasaatmine, muutmine või sekkumine.

Tõde teadmata suudab inimene kaunis hästi elada, ent kui temalt ära võtta müüt, siis ei ole elul enam mingit mõtet. Pakkudes müüdi aseainena tõde ja jõu aseainena armastust, on niisugune mõtteviis inimese olemust ainult ähmastanud. /---/ Armastuse ja tõe otsingul inimene kas väsib või hullub, ebamääraste asjade järele küünitav inimene laguneb viimaks ise lõplikult koost. Armastus on ühe monoteistliku usundi väärtõlgendus, mis algselt oli vist siiski väeõpetus. Muistne inimene ei otsinud armastust, tal ei olnud seda vajagi. Sisemine jõud on inimese ainus seisund, mida saab usaldada.

Suur osa vaimuilmast käib inimesele tegelikult üle jõu, ei jaksa lihtsalt nii palju lugeda, muusikat kuulata, filme vaadata. Ei jõua nii palju rääkida, võtta seisukohti, langetada otsuseid, kogu aeg asjadest midagi arvata – inimesel pole sellist suhestumist maailmaga lihtsalt tarvis.

Teadmiste osa on alati tilluke, nähtamatu osa maailmast aga hiiglasuur. Seetõttu ongi aimdused tähtsamad kui teadmised.

Tinglikult olid autori mõtted kas isiklikud-kogemuslikud või nii öelda kogukondlikud, otsapidi kultuuris ja sellega kaasnevas. Kuna viimased tundusid siit-sealt tuttavad, haakusin oma mõtetes rohkem esimestega, need olid omapärased ning mõjusid nii siirate meeldetuletajatena, et enese unustusse vajunud mälupildid elavnesid.

Lapsena ei osanud metsa ja selle asukaid karta, teekärast eemal metsas olid hääled loomulikud ja arusaadavad, vaid jalge all praksuva oksa hääl, kui sellele mõttetut tähelepanu osutasid, võis muutuda kõrvulukustavaks, muidu seda ei kuulnud. Mets oli omamoodi turvaline, tähtis oli märgata, et ta asukatele asjatult liiga ei teeks. Okste murdmine, et kasvõi sääski peletada, oli tabu: nii öelda sobivaid abivahendeid kui veidi ringi vaatasid, leidus piisavalt.
Mäletan, et nägin looduspaiku enese jaoks siiski vist liiga tavaliselt, ühtlase rohekas-pruunika kahvatu foonina ja et just seda tavalisust püüdsin omal moel muuta. Suvel, kui õitses, istusin ja sulgesin silmad. Ühel hetkel eristusid sumisejate hääled ja ma kuulsin neid eraldi ja väga valjult. Siis avasin silmad ja ümbritsev oli nüüd teistsugune, värviküllane ja imeliselt muinasjutuline. Lilleõied, millele pilgu suunasin, tundusid lähenevat ja olid ebatavaliselt suured ja selged, kahvatud ja luitunud värvid olid asendunud erksa tooniga, putukate-mutukate vali sumin kõlas esialgu kui kakofoonia ja ma järeldasin, et sedasi nad räägivad-laulavad omas keeles. Vaatasin huvitatult ringi ja sedastasin, et ka veenireke-ojake oli mulle lähemal ja sellest oli saanud rõõmus sulisev ja sätendav lai läbipaistev sinakas vetevoog, mille piisad õhus hõbedaselt helkisid ja ma unustasin enese nende tantsu jälgima. Ümbritsevad puud-põõsad olid muutunud vormikamaks, hein oli sametine ja pehme. Liikusin kui putukas õielt õiele, imetlesin ja nuusutasin lõhnu.
Ei mäleta, kuidas mu rännakud lõppesid või lõpetati, ju mulle piisas neist vähestest oma loodud kujutlusilma hetkedest.
Talvel, kui lumi oli maas, pidi see mul tingimata üle pea käima, lumme pidi saama uppuda, vastupidiselt veele oli sellest võimalus ohutult välja pääseda. Viskusin hooga lumehange ja lamasklesin vaikselt, silmad kinni-lahti taeva poole, niimoodi kõigest muust eemal. Kui vaikustunne ahistama hakkas või lume hääl-krudin liiga elavaks muutus, piilusin üle lumeserva ja lumm kadus, reaalsus oli korrapealt oma häältega tagasi, ja ma olin pettunud. Kui lund sadas, oli eriti mõnus, vaatasin näole liginevaid ja üha suurenevaid lumehelbeid (eraldi, üksikuna näeb neid harva, tavaliselt moodustavad nad suurema känkra), mille kuju oli ainulaadne: need väikesed näsad ja piigid, mis kiirtele kinnitusid, olid imepeened ja täpsed ning neid oli ühe tillukese juures liiga palju ja ma imestasin taolise loomiskunsti võimalikkuse üle.

Et taoline tegevus(etus) polnud teretulnud, tehti tollal varakult selgeks: neid omas maailmas olijaid kutsuti halvustavalt hulludeks, ja milline laps julges seepeale reeta oma hullu kalduvusi. Hulluks olemine oli nii häbiväärne, et su ainuke sihtmärk tohtis terenduda andekuses: pidid teist ennastohverdavalt taga ajama. Kes oli andekuse õnnistusest ilma jäetud, võis pere, kogukonna lahkel loal leppida paratamatusega: tavapärasus ja loorberitel puhata.

Sõnadega olen terve elu hädas olnud: ikka tundub, et see mis välja saab öeldud, pole see päris õige. Püüad siis kohmetult eelnevat täiendada, lisades juurde hulk pea samatähenduslikke, kuid nüanssides veidi erinevalt tajutavaid, ja kokku on saanud sellest üks hakitud ja veider kõne; ent samas tead, et see päris õige sõna jäi ikka nimetamata.

Ka pabernurkadega olen olnud hädas: nende silumine oli iseeneslik tegevus ja pliiatsiga nad ümaramaks muditud said. Gooti stiil pidavat imeteldavalt kaunis olema. Ise vaatan neid rohkeid taevasse pürgivaid teravaid ja nikerdatud tippe jubedustundega kui inimloomingu veidrat ja ebaloomulikku huumorimeelt. Märkan, et ma pole ses osas ainus: kurjuse kantse on ikka taolistes vormides peegeldatud.

Püüdsin meenutada, et millal ja miks ma loobusin sellisest oma maailma loomisest. Vanust oskan umbkaudu öelda, see oli enne kümnendat eluaastat, aga põhjust nagu ei teagi. See jäi aega, mil ma avastasin arvude keele, mis köitis oma eriskummalise täpsusega; alati oli olemas kõigi poolt aktsepteeritud õige number-lahend, ja kui seda leida oskasid, said iseäraliku tunnustuse osaliseks.

*) minupoolne märge

Mulle tundub, et selle ''Lingvistilise metsa'' näol on tegu raamatuga, mis paneb inimesed heldima ja tekitab mõnusa sooja tunde. Pole ise lugenud ja vist ei loe ka, sest mul hakkas mingi sensor tööle, kui meie meedias asuti seda raamatut promoma. Isegi Osoon ei saanud temast üle ega ümber.

Edastatav sõnum tundub kahtlane. Üritatakse luua mingit kuvandit eestlasest, teda vormida. Kellele see kasulik on? Teie minge metsa, korjake marju, vaimustuge loodusest, elage mingis ulmas kus tõde pole oluline ja hoidke suu kinni samalajal kui meie teid valitseme.
Selline on minu hullus ja arutus.

Minu arust on raamatu rõhk rohkem sellel, et tehnokraatia osakaal on liiga määrav ja seeläbi oleme rahvusena rohkem kaotanud kui saanud, oleme unustanud oma ürgsed vaistud, teadmised ja ellujäämisoskused, oleme muutunud vaimult nürimateks, saamatuteks, otsime hingeabi (pseudo)kultuurist, selmet leida see olemasolevast: metsast, võsast, soost, lagendikust... Autor pigem vaagib paikkonna looduse tähendust rahvusele ja selle kujunemisele ja loomulikult soovib ta rahvuse elule jäämist.
Nõus, et mingis kohas oleks nagu autori poliitiline meelsus üheselt paigutatav (esialgu see häiris), ent võin öelda, et see tajutud meelsus pigem haakus teema käsitlusega ja ühelegi olemasolevale erakonnale, parteile ta plusspunkte ei jaganud, kuigi mõni neist ehk võib loetut ka sedapidi tõlgendada.

Asi on ikka inimeses, mitte metsas. Kes saab elamisväärselt metsas hakkama, on piisavalt tark. Liiga määravad on meie riigi seadused, midagi ei tohi. Elan 12 a. juba metsas, oma hektarile ei tohi ma isegi kuivkäimlat ehitada, kuna ehituskeeluvöönd. Jõkke ei tohi tagasi tuua vähki ega jõekarpi. Siin oli juba 1796 a.-l veski, a.-l 1935-55 toodeti elektrit (Vt. kaarti ja fotot lk. 148: http://pk.rmk.ee/parandkultuur/mkraamatud/Raplamaa.pdf )
Iga liigutuse jaoks tuleks vallast luba küsida, siis volikogu arutab jne. Isegi lõkkeõhtuid ei tohiks oma õues korraldada.
Et teemas püsida, "Paljud inimesed, kes ei leia sõnu, kel tuleb pidevalt sõnadest puudu...", siin käib mitut pidi töötlus, teadmine tuleb edastatavale mõistetavasse keelde panna.
"Me peaksime tegema täpselt samamoodi, nagu teevad nõiad – nad mõtlevad välja ühe maailma ja hakkavad seal siis elama." - väga lapsik väide.
"Maagiline sõna saab vaid olla välja öeldud sõna." - nii ja naa, oleneb Usust.
"Lausa mittemidagiütlevad asjad teevad teda õnnelikuks. Seetõttu ongi niisuguse inimese juttu väga raske mõista ja uskuda, see ajab pigem vihale." - Tark on pigem Rahul, ei õnnelik ega õnnetu.
"Usun, et inimese kõige olulisem tegevus on salvestada, kogeda, olla vaatleja. See on ilmselgelt palju sügavam elutõde kui millegi loomine, kordasaatmine, muutmine või sekkumine." - vaatleja ollakse tee algul, hiljem siiski tehakse "asju" paremaks.
jne.

Olen nõus, et me elame ''haiges maailmas''. Aga metsa põgenemine ja kõigele käega löömine ei ole lahendus. Praegu pole õige aeg ütlemaks, et aimdused on tähtsamad kui teadmised. Ohtlik värk. Ülal toodud katketes on veel selliseid kahtlaseid mõtteid.

Panna inimesed õhkama mingi varasema ''kuldajastu'' järgi valmistab ette soodsat pinnast neofeodalismile.

Mina isiklikult ei põgenenud, ammugi ei löönud käega. Mul oli "sportlik huvi", kas on võimalik nullist midagi luua. Olen omandanud teadmise kuidas söödavat kasvatada, mis on ühtlasi ka ravimtaimede eest. Töötasin välja taimsed tilgad nohu-köha, antikandida, antigripp, üldiselt võib öelda, et tarkuse tilgad, kui kahjulikud mikroobid enam toksiine ei tooda, muutub inimene palju rahulikumaks ja arukamaks.

Neid absurdseid seaduseid kui inimloomingu bürokraatia tippe on raamatus minu mäletamist mööda riivamisi ka puudutatud.
Kui sõnadele omistada vaid pragmaatiline väärtus, peaksin nende kasutamisest üldse loobuma. Minu jaoks edastavad ritta seatud sõnad rohkem kui vaid tähendust, eriti ilukirjanduses. Iseasi, kes mida enda kaudu tagasi peegeldab, ja tagasi peegelduvad ikka enese mõtted, mitte looja omad.
Kui mul on valida, kas olla õnnelik või rahulolev, valin esimese, sest seda viimast olen kogenud liiast.
Ei oska hinnata, kumb oskustest on parem, kas arvuti kasutamine või kuusepuu tundmine sedasi, et viimast saaks hädapärast tarvitada. Kuid poes kaupa valides ma tean, et minu heaolu ja tervis on viimane, millele kasu-inimene seda valmistades mõtleb. Loota, et see lähitulevikus muutub, on lapsikus.
Ise olen end vaatlejana tundnud nii kaua kui mäletan ja pole pähegi tulnud, et peaksin „asju“ paremaks muutma. Paremaks millise mõõdiku alusel?.
Ei vaidlegi teadmiste vastu, ka autor mitte, probleemiks on teadmiste sisu, kvaliteet; ka see, millised neist on jäävad ehk elu alalhoidmiseks primaarsed. Autor kahtleb mõtiskluse vormis momendil pakutava väärtuslikkuses.

Mu postituse eesmärgiks ei olnud keskendumine kellegi lapsikusele-tarkusele või päevapoliitikale, vaid erisuguste ja kummaliste kujutlusmaailmade loomine.

Nagu tellitud, Pajumaalt artikkel "Kas oled oma eluga rahul või rahus?"
http://naine24.postimees.ee/3068533/kaid...-voi-rahus

ma ise seletaksin selle "Rahu (l/s)" veel täpsemalt lahti, kuid hetkel muud tegemist

(25-01-2015 19:30 )Sinis Kirjutas:  Mu postituse eesmärgiks ei olnud keskendumine kellegi lapsikusele-tarkusele või päevapoliitikale, vaid erisuguste ja kummaliste kujutlusmaailmade loomine.

Jah, see raamat käsitleb meie muistsete esivanemate maagilist maailmataju ja mõtteviisi. Just see maagiline maailm tagas meie kestma jäämise.
Need, kellele maagiline maailmataju on võõras, seda raamatut ei mõista.
Samas need, kes otsivad vastust küsimusele, miks on Eesti maagiline paik, on see haarav raamat.
Ka teadmisi saab juurde. Nii ajaloost, loodusest kui kõigest muust huvitavast. Miks see raamat nii paljudele erinevate elualade inimestele meeldib, on aga see, et maailm vajab maagiat.

(26-01-2015 11:50 )Müstik Kirjutas:  

(25-01-2015 19:30 )Sinis Kirjutas:  Mu postituse eesmärgiks ei olnud keskendumine kellegi lapsikusele-tarkusele või päevapoliitikale, vaid erisuguste ja kummaliste kujutlusmaailmade loomine.

Jah, see raamat käsitleb meie muistsete esivanemate maagilist maailmataju ja mõtteviisi. Just see maagiline maailm tagas meie kestma jäämise.
Need, kellele maagiline maailmataju on võõras, seda raamatut ei mõista.
Samas need, kes otsivad vastust küsimusele, miks on Eesti maagiline paik, on see haarav raamat.
Ka teadmisi saab juurde. Nii ajaloost, loodusest kui kõigest muust huvitavast. Miks see raamat nii paljudele erinevate elualade inimestele meeldib, on aga see, et maailm vajab maagiat.

Meie esivanemate maailmataju ja mõtteviisi kohta saab ainult oletusi teha. Vaevalt nad ise seda kuidagi maagiliseks pidasid. Elati rohkem loodusega kooskõlas, austati teda. Omati rohkem elulisi teadmisi temast.

Maailm vajab tasakaalu teaduse ja maagia vahel. Mitte seda, et me praegusest olukorrast, kus teadus üritab tõestamatut tõestada, liigume täielikku haldjariiki.

Haldjariigist nüüd küll juttu raamatus ei ole. Küll aga tajuviisidest. Kuna autor aga tajub lapsest saadik maailma mõningal määral teisiti, kui enamus kaasaegseid inimesi, siis saab oletada, et on võimalik, et paksus ürglaanes elades oli soome-ugrilastel teistsugune taju.
Tänapäeva linnastunud inimene on sellise taju minetanud.
Endale hakkas raamat meeldima sellest hetkest, kui Mikita hakkas arutlema mitmiktaju üle. Samuti meeldisid arutlused sisekõne kohta.
Ausat öeldes me ju ei tea, mis võib peituda eesti keele ja meele ürgsetes kihistustes.

Albert Schweitzer Aukartus elu ees
Kunagi ammu loetud vihik-raamat, mille sisu arvasin olevat endas kadunud üleüldisesse kaosesse. Nüüd, kui uuesti seda sirvisin, tundus see olevat täis mu enese virrvarr mõtteid, ent lihtsalt, lühidalt, arusaadavalt ja kokkuvõtlikult väljendatuna. Kui sõnadelt veel tegudeni jõuaks, siis julgeks end kunagi ehk inimeseks pidada.
Hiljuti lugesin Kierkegaardi Surmatõbe, mis kajastab vähemasti minu jaoks usu tõelist olemust ja millega austavalt ühinen, ent midagi jäi ses usu-ego-patu vahekorrast puudu, arvatavalt S-i inimlikku tunnetust, idealismi, mis on mulle olemuselt lähedasem.
Peegeldused: õiglusnõue, mis on eetilise inimese isiksuse üks põhielemente - just see õiglus jääb enam rakendumata ja senini olelusvõitlusele alla - ja elu hindamise mõõdupuu subjektiivsus, kui selle aluseks on võetud kõrgem ja madalam, väärtuslikum ja vähemväärtuslikum.
Mõlemad ärritavad mu meeli tänaseni rohkem, kui ise parajaks pean. Ses mõttes oli S-i kosutav lugeda, et tuletas lihtsas keeles meelde, et maailma olelusvõitluse vägivalda saab mitmeti suhestuda ja iseenda tegude või tegevusetuse kaudu näitad, mil viisil elu austad.

19. ja 20. sajandil peab üksnes tõeotsingutest juhinduv filosoofiline mõte tunnistama, et eetikal pole tõele vastavat maailmatunnetuselt midagi oodata.

Tõde taotlev inimene peab tunnistama, et maailmakorralduses headusevaimu tegutsemas ei ole.

Aga kui eetika jõuab äratundmisele, et ta on enesesalgamise kohustus teiste elutahete nimel, kohustus, mida arenenud mõtlemisega inimene tajub ja millest tal pääsu pole, siis on eetika saanud täiesti iseseisvaks.

Maailmas on elutahe iseendaga konfliktis. Meis teeb ta rahu iseendaga.
Maailmas elutahe avaldub, meis ta ilmutab end.
Vaim nõuab, et me oleksime teistsugused kui maailm.

Jõud ei lärma. Ta on olemas ja tegutseb. Tõeline eetika algab seal, kus lõpeb sõnadetegemine.

Kultuuri jaoks on oluline kolme liiki progress: teadmiste ja oskuste progress, inimese ühiskonnastumise progress, vaimne progress. Viimatinimetatu on tähtsaim.

Teadmiste ja oskuste progress viib inimkonda üksnes ebaolulises sfääris edasi. Oluline on, et me saaksime paremateks ja sügavamateks inimesteks.
Tegudes ja kannatustes peame toetama neid jõude inimeses, mis püüdlevad rahu, ülemat kui igasugune mõistus.

Headus, mille üks inimene maailmale loovutab, mõjutab teiste südameid ja mõtteid.

Keegi ei tohi silmi sulgeda, et mitte näha loomade kannatusi, nagu poleks neid olemaski. Keegi ei tohi vastustuskoormat, mida ta kannab, endale kergemaks teha. /---/ Kui loomad saavad julmurite käes mõeldamatute kannatuste osaliseks või satuvad laste julmade mängude objektiks, siis on see meie kõikide süü.

Kunstnik/skisofreenik on muutnud oma deemonid loomematerjaliks. Või kas ikka on?
https://www.youtube.com/watch?v=OjM9Gl_MLyQ

Eestiski leidub väga huvitavaid filosoofe. Üks neist on Margus Ott kes eile avaldas Postimehes artikli poliitikast. Tema filosoofia on aga üksjagu keerukas ja esimese hooga võib see olla raskesti mõistetav. Ma olen püüdnud aegamööda ennast sellega kurssi viia ja tema mõtteid enda kasuks vahel töölegi panna. Siin siis mõned katkendid artiklist, natukene tausta ja üks mõte ka.


See, et eristumine ja lõimimine ehk uuenemine ja mälu või reformism ja konservatiivsus ei ole iial tasakaalus, tähendab seda, et ühiselu keskmes pole ühtki «asja», vaid tühjus, vaba koht, «vabaduse väljak». Ühiskond on keskelt tühi.

Ühiskondlik elu muidugi lakkamatult jõuab kätte mingiteks käesolevateks vormideks ning järgib mingeid käesolevaid reegleid, seadusi. Küsimus on selles, kui paindlikud ja kohanemisvõimelised need vormid ja reeglid on, ehk kuivõrd nad püsivad kontaktis neile eluandva sulaolekuga, väesoluga.

Tõeline jõud ei pärine osutatavast, sõnastatud alusest, vaid tiinest tühjusest, mida saab sõnastada lõputul viisil. Tugev jõud on see, mis on kontaktis omaenda muundumisega ja suudab ennast ümber teha.
Kui me ütleme, et vabaduse väljak on ühiskonna keskmes ja üksikisiku südames, siis on oluline leida käesolevad struktuurid, mis seda tühjust kõige paremini kannaksid, alles hoiaksid, regenereeriksid.

See detsentreeritud tühjus tekitab konservatiivides hirmu, et ühiskond paiskub kontrollimatus, suvalises, ettenägematus suunas minema, ja liberaalides jällegi hirmu, et detsenter tsentreeritakse, keskne tühjus topitakse täis olevaid asju (ideid, sümboleid, kujutisi), mis saavad asjadeks iseeneses, n-ö puuslikeks.


Artikli lõpus ütleb Margus Ott, et süda ei tohi täis saada. Viidates sellele, et viha pidamine on justkui käesoleva puusliku endas hoidmine. Kui see puuslik hõivab kauaks selle tühja vabaduse väljaku inimese südames, siis kaotab inimene kontakti oma väega. Õigem oleks küll öelda, et inimese väering peatub.
Mis aga on väering? Väering on midagi, mis ühendab indiviidi kaht külge: esikülge ja isekülge. Isekülg on indiviidi sisemine 'sulaolek' või 'võimaluste meri' kui ma nüüd oma sõnu kasutada võiksin. Väesolu ei ole midagi konkreetset, aga sellest võib midagi tekkida ja seda nimetaks Margus esinemiseks. Esinemine on siis see, kui iseküljelt liigub midagi esiküljele ja siis on see nähtav ning käegakatsutav. Esiküljel on konkreetsus ja vorm. Esikülg on aga habras ja ajahammas on varmas seda purema. Hapraks teeb esikülje just seesama konkreetsus ja vorm, mis takistab muutumist. Muutumiseks peab see vorm tagasi väesolusse liikuma ja see protsess on isenemine. Esinemine ja isenemine kokku moodustavadki väeringi, mis muudab millegi elavaks.
Elutut mateeriat ja elu eristabki siinkohal väeringi olemasolu. Kivil on vorm ja konkreetsus, aga tal ei ole võimalust ennast muuta. Kivi ainult esineb, ta ei isene. Poeetiliselt väljendudes võiks öelda, et kivi süda on alati täis. Ning kui inimese süda saab kiviks, siis kaotab ta oma isekülje ning väe.
Kuid mis on käesolu? Võib öelda, et käesoleval hetkel kirjutan ma seda jutukest. Hetk, mis on käes, on hetk ajast, mis parasjagu esineb. See tuleb väesolust ja saab käesoluks. Ning kui ma nende mõtete üle siin mõtlen kirjutamise vahepeal, siis loobun ma kirjutamast seda, mida esialgu kirjutada kavatsesin. Siin käesolu taas lahustub väesolusse. Ma loobun oma plaanist ja lasen esineda uutel mõtetel.
Siinkohal tekkis mul mõte, et elu on mõneti nagu hingamine. Ma hingan sisse ja isenen, hingan välja ja esinen. Ma vaatan ennastunustavalt välja ja neelan nähtut. Ma seedin seda ja esinen seejärel endana. Ning taas vaatan ma välja ja unustan ennast. Ning taas esinen ma pärast uuena. Ma justkui oleksin midagi sellist kirjutanud siia foorumisse juba? Võib-olla küll ja nüüd tundub mulle, et üks vana ja pea unustatud mõte on saanud uut väge ja esineb nüüd uuenenuna.