Esilekutsutud unenägu

(31-05-2013 09:54 )Samir Kirjutas:  

(30-05-2013 17:49 )Sinis Kirjutas:  Millised on soovitused, ettepanekud?

Kui minul oleks selline võime, alustaksin iseenese...kuidas öelda..tervemaks, ühtsemaks, peentajuvamaks tegemisest. Vast oled kuulnud tehnikast - lähed unes(v mediteerides) iseenda juurde minevikku, otsid välja traumaatilisemad hetked, mida sa siiani mäletad; mis on siiani meeles, mis on sinu praegust, postitust lugevat `mina`pöördumatult vorminud...Ja ütled tollasele `minale´(lapsele, noorukile) et see konkreetne situatsioon laheneb, paraneb, ei ole tegelikult väljapääsmatu, alandav, jne jne..
Olen lugenud erinevatest allikatest, et see on kaasaegsete psühholoogide poolt täiesti kasutatav ja tulemusiandev tehnika. Ka osad nn "rännakute" maaletoojad räägivad klientidele midagi sarnast...muarust on siia korralik iva peidetud.
Esmalt peaks muidugi mõtlema, millised need tulemused sinu puhul peaks olema.
Aga oma mina-ga tegelemine tundub mulle mu praeguste teadmiste-kogemuste valguses väga oluline.
Kahjuks pole mul veel sellist une-annet..

Väga huvitav mõte, vaatan/mõtlen mida teha annab.

(31-05-2013 10:15 )Eithea Kirjutas:  Minul ka ei ei ole vahet ikka näen, kuid siin/selles asendis on natike teine mõte (võimalusi).

Oleneb kellel, sest ma ei jää isegi magama selili (surnu või mittesurnu) asendis.

(31-05-2013 10:50 )kage Kirjutas:  

(31-05-2013 10:15 )Eithea Kirjutas:  Minul ka ei ei ole vahet ikka näen, kuid siin/selles asendis on natike teine mõte (võimalusi).

Oleneb kellel, sest ma ei jää isegi magama selili (surnu või mittesurnu) asendis.

Jha võib ka nii olla. Minu jaoks oli see samuti millalgi täitsa võimatu ülesanne.

Samiri lugedes jäi mulle mulje, et kui tal oleks antud taoline võime, mis ta siis kõik ära teeks

Kordan veelkord, et ei pea seda ise niivõrd võimeks kui võimaluseks – kui see sedagi on - tutvuda veidi lähemalt asjadega, mis senini on olnud mulle skepsise tõttu vähetähtsad, s.o paramaailmaga ja seda omal moel.

Räägin ühe loo, see aitab pisut paremini aru saada, miks olen ettevaatlik kulgeja. Aastaid tagasi oli mul ülemus, kes erialaselt liigitus mannetute hulka, kuidagi muuseas said kõik tööülesanded ära jaotatud nii, et tema osaks jäid vaid targutamine ja pugemishetkede rõõmud. Mingil hetkel hakkas ta mulle igas asjas pinda käima ja seda ebameeldivate konfliktideni. Ühtlasi teati, et teisel on ta enese sõnul nõiaverd, mida ise võtsin tookord pigem loomuse näitajana. Siis juhtus midagi, mille tagajärjel soovisin südamest, et ta kannataks valu ja tõeliselt. Ja nii läkski - istus teine järgmisest päevast töövõimetuslehel, hiljem kurtis, et seesugust valu pole ta varem kogenud, kuna ta pidavat väga terve inimene olema. Hakkasin nägema oma hingesoovi ja tema haiguse vahel seost. Head meelt ei tundnud, olin hinges pigem õnnetu – mul on oletatavasti sünnist saadik sisemine teadmine, et mitte kunagi, ka siis, kui see näib olevat õigustatud, ei või ma soovida kellelegi halba, aga ometi seekord emotsiooni ajel ma seda tegin. Momendil, paraseikluste tagajärjel pole ma isegi selles enam kindel, kas ka head võib soovida omatahtsi

Tõenäoliselt sellisest teadmisest/tabust on mul võimendunud ettevaatlikkus, ka enese suhtes, eelnevalt püüan vaagida oma soovide asjakohasust ja nn vaatleja positsiooni neutraalsust.

Psühholoogi jaoks ütlen, et see nn kompleks ei ole vastuolus minu enda mõtete ja tõekspidamistega. Ja sedagi, et jah, ka unenäost vastuste püüdmine on sisendustöö.

(31-05-2013 11:02 )Eithea Kirjutas:  

(31-05-2013 10:50 )kage Kirjutas:  

(31-05-2013 10:15 )Eithea Kirjutas:  Minul ka ei ei ole vahet ikka näen, kuid siin/selles asendis on natike teine mõte (võimalusi).

Oleneb kellel, sest ma ei jää isegi magama selili (surnu või mittesurnu) asendis.

Jha võib ka nii olla. Minu jaoks oli see samuti millalgi täitsa võimatu ülesanne.

Võimatu ei ole, aga see ei ole ei korralik magamajäämine ega korralik magamine. Kuna ma ei mäleta, et oleks kunagi selili maganud, siis võib probleem olla ka selles, et selili ei lõdvestu keha korralikult või võtab väga kaua aega või pole mulle lihtsalt loomulik asend, sest on juhtunud, et kui peale selili lõdvestumist ja mediteerimist proovides keerata kõhuli magama, siis olen "ärganud", rabelema hakanud ja "ennast" "voodist välja" rabelenud või on "mind" kuhugi lendama tiritud. Peale levise "Kehast väljumine" teemas toodud seminari vaatamist olid sarnasused seal räägituga näha, samas tahtlikult ei õnnestu veel midagi sellist kahjuks teha.

(31-05-2013 11:15 )Minaelan Kirjutas:  Samas võib selles asendis vahel olla väga väsitav ja raske, sest "kerkid" justkui üles ja mingid surved ja sipelgad/energiad võtavad nagu keha üle.

Need surinad on üldiselt märguandeks, et midagi võib varsti juhtuma hakata kui muud asjaolud ka sobivad.

Ma ei jää kah magama selili olles, vaid kui magades end nii keeran. Ja kui on tulnud mingi eriti huvitav ja sündmusrikkas uni, siis hiljem ärgates olen ikka avastanud ennast selili. Tavaliselt tahan ma igakord unenäo ära lõpetada, korraks nagu pääsen sellest, saan silmad lahti teha, aga kisub kohe tagasi unne ja uni jätkub samalt kohalt. Igakord tekkib petlik uni sellest kuidas ärkangi üles ja me ei saagi aru, et see pole päris, alles siis kui päriselt ärkan, et eelmine kord polnud õige. Seisund sellel ajal on umbes nagu uneparalüüsil, ei saa liigutada ja vaevu püsid üleval. Kui ennast ümber keeran on ülejäänud öö rahulik aga kui ma ei suuda seiklen hommikuni.

(31-05-2013 18:27 )Sinis Kirjutas:  Samiri lugedes jäi mulle mulje, et kui tal oleks antud taoline võime, mis ta siis kõik ära teeks

Jah.
Tegeleksin, loeksin, uuriksin, niikaua kuni aru saan ja asja kontrollin.
Seejärel õpetaksin headele inimestele, mis värk on - et nad ei eksleks(uneleks) tühja.

Mitmeid päevi tagasi nähtud unenägu sai alguse siit, parafoorumist. Postitusi lugedes ja nende üle mõtiskledes jään aeg-ajalt silmitsema kasutaja poolt enda kohta pakutud infot: avatari, staatust, jms. Mõne sellise silmitsemise juures märkan enese soovi postitajast rohkem teada saada; vist inimlik uudishimu, kui kribatava mõte on jäetud taotluslikult selgusetuks või kahemõtteliseks. Küllap taolisest soovist kantuna olen mitmeid kordi juhtunud unenäos kohtuma mõne siinse tegelasega. Üks neist on mulle nüüdseks tuttav mitmetest unenägudest. Esialgu pidasin neid unenägusid rikutud fantaasia või siin loetu mõjul tekkinud vastuvõtliku meele viljadeks, siis viimane kogetud unenägu käib nii-öelda üle mu pea.

Ebamäärases vanuses naine lebamas, elutu, vaadeldes märkasin surnukeha tavapäratut seisundit: ei mingit koolnukangestust ega naha -hallust. Keskmise kehaehitusega naisel olid värvitud tumedad lühemad juuksed, veidi võõrapärased näojooned, ebaloomulikult särav nahk, mis jättis keha piirjooned veidi ähmasteks ja laskis näha neid ümaramatena, kui nad tegelikult olid.

Järgmine pilt näitas mulle halli riietatud elutut lamavat noorukit, kuid siin oli kõik vastavuses tavateadmistega surnukehast. Panin tähele unenägudest tuttavat meesterahvast ja küsisin temalt, et kas nooruk on ta poeg; arvasin mehe olevat leinas. Mees ei vastanud.

Järgnev pilt oli tõeliselt eriskummaline: kirjeldatud naise alakeha järas jõuliselt mingi koonuga tegelane, võimalik, et see koon võis kuuluda mingit liiki koerlase esindajale. Tundsin mehe kohalolekut teda ennast nägemata.

Ärgates meenusid eelnevad unenäod, kus meest tavatutes olukordades olin näinud. Ühes neist oli ta ilmselgelt ühe naisterühma hirmuvalitseja. Rühm koosnes umbes kümnekonnast liikmest, tajusin neil erineval määral ilmnevat hirmunud, rusutud, allutatud olekut. Paar gruppi kuuluvat tõenäoliselt juhtpositsioonil olevat naist püüdsid minult pettusega saada teada nime, aadressi jms, mees vaatas seda kõike rahulolevana pealt.

Mees, millega tegeled siin?

Mul tuli seda lugedes selline mõte, et see võib olla seesama tegelane, kes mul üritas aadrit lasta... ( unenägude tõgenduse teemas olen kirjeldanud....)

...
Hommikul ärgates olin taaskord pettunud, ka seekord jäin vastuseta, sest unes nägin oma poega, keda ei osanud mingilgi viisil mehega seostada. Kümmekond minutit hiljem: tohutu virr-varr peas interpreteeris, et tookordne unenägu võis olla kohtumine oma tulevase pojaga (vaimuga?). Kuidas tõlgendada selgeid kokkupuutepunkte poja ja unenäo mehe osas, kas kui kinnitust oma aimdusele? Ei tea, olen tavatus segaduses: taoline saatusemäng on enam kui vastumeelne.

Vastumeelne? Kui poeg, siis poeg; ega's universumi seaduste vastu lihtinime saa..

(09-10-2013 07:28 )Samir Kirjutas:  Vastumeelne? Kui poeg, siis poeg; ega's universumi seaduste vastu lihtinime saa..

Poeg on kingitus, vastumeelne on siin saatusemäng. Aga eks mul tule harjuda mõttega, et elu ongi rohkem räpasel ja koristamata mängulaval komberdamine (hetkel nii ma tunnen); hea, et ullikese silmad said veidigi ses osas valgust või siis ainest oma deemonitega tõtt kaeda.

Lihtsalt pole tahtnud uskunud, et praktiliselt kogu su elu on mingite niiditõmbajate (universumi seadused?) poolt paika loksutatud ja vahel harva saad vaid elutraagelniitidega pusida.

Mulle on jäänd küll mulje, et inimene omas kehas pole üksinda. Meil on olemas füüsiline keha ja protsessoriks aju, mis nagu suudab ise toime tulla, aga tegelikke otsuseid teeb keegi teine, kes teab kogu lugu ja mõnikord saamegi selle teise tegemistel unenägudes jaole. Üks on, kes pole teadlik millestgi ning mõjutatav ja teine, kes on teadlik kõigest ning suudab esimest tegelast mõjutada, et esimene väga teise eesmärkidest kõrvale ei kaldu.

See keegi on näiteks kõrgem mina, kes ikka üritab sind õigel teel hoida. Ka alateadvusest ujub unenägudes palju välja, varjatud hirmud jm selline. Oluline on ausalt oma hirmudele näkku vaadata, siis nad üllatus-üllatus kaovad ja enam unenägudes ei kimbuta. Mul siin viimasel aastal on natuke segadust olnud oma vaimse arenguga , et kuhu ja kuidas ja korduvalt nägin unes, kuidas ma Tartus ekslesin ja pidevalt dekanaati üles ei leidnud või ei saanud aru kus sisseastumiseksameid teha saab Päris naljaks kohe oli. Ja parimad ja tähendusrikkamad unenäod on minul ikka selili magades, kuigi und näen igas asendis ja iga päev.

Ma tean, et jonnin pahameelest nagu laps, kellelt meeldivaid mänguasju järjest käest võetakse. Aga eks see paramaailma erinevate tahkude kokku sobitamine olegi üks kiuslik usumäng: usud üht, kukub teine kokku, usud kolmandat, kukub esimene kokku... ja mäng, millel on ühtäkki tuhat reeglit, on pigem seaduse mõõtu, et sellest täit rõõmu tunda.

Minu unenägu järgneval ööl, kui oma nn tulnuk-pojaga kohtusin.
Taevasse vaadates märkasin kaugelt lähenemas kümmekond koos lendavat objekti, mida esialgu lennukiteks pidasin. Objektide liginedes hakkasin eristama detaile, siis taipasin, et need olid delfiinid. Peatusid nad minu pea kohal ja moodustasid lenneldes-tantsides ringikujulise ahela. Mõned hetked hiljem lähenesid delfiinidele igalt poolt tohutud heledatoonilised linnuparved, kes delfiinidele sarnaselt moodustasid ringikujulised lennuahelikud. Korraga oli taevas üleni üks suur liikuv linnuparv, vaid delfiinide poolt jäetud ringi ulatuses võis näha taevast, mis oli kaunilt sinine. Ja ma polnud seal üksi, minuga oli tundmatu 

Ma olen ka olnud sellises olukorras nagu miskit või keskit on veel, teda pole näha, harva väljendab ennast sõnadega, pigem on ta olnud minuga nagu emotsioon, rahustav, toetav ja midagi sellist mida ei oska mina sõnadesse panna.

Olen tegelenud kõige muu kui oma une nägemisega, ja üldse mitte omal tahtel. Mõni aeg peale viimast postitust teemasse, hakkasin nägema unenägusid, mis olid mulle olemuslikult täiesti võõrad ja sealjuures ebameeldivad, tajusin nagu liiguks neis keegi(d) jõuga, ennastkehtestavalt ja irvitades ringi. Niipalju suutsin end abistada, et saada vastuseid toimuvale ja hetkel tean häirijaid ning nende poolt valitud nn vaim(s)u(se)teed. Mida selliste vägivaldsete kalduvustega inimeste tegude kohta arvata ja öelda, kui tõestusmaterjal istub vaid su enese peas? Ei midagi.

Vaatad lootusrikkalt tänast, homset ja usud teadvat, et see ei saa enam korduda. Oma õppetunni ma sain, kasvõi osas, et ära ole virtuaalses maailmas oma usaldamises põikpäiselt lapsik, kunagi ei saa milleski-kelleski kindel olla ja kui oled, saab su kindlus millegi-kellegi poolt ka kõigutatud. Nüüd vaatan-vaatlen foorumit ja selles osalejaid ehk veidi arukamana; boonusena sai mu poolskeptiline meel löögi, ehk suudab seeläbi kogemust õigesti hinnata: mittemõistetavaga lävides tuleb oma arusaamist arendada, mitte selle eest peitu pugeda või seda eirata.

Kuid edaspidise (pahatahtliku) tegevuse vältimiseks olin sunnitud oma postitused vaatama üle pilguga, et milliste kaudu sai tegu võimalikuks. Sestap kustutasin mõned neist ja teadlikult.

Mul läheb paar nädalat kuni paar kuud. Sel juhul on tegu olnud sümbolitega unes.

Vahest on ka nii olnud, et samal päeval mingit asja kohates tuleb dejavuu tunne, siis kargab meelde, et ah, ma ju täna öösel unes nägin seda. See tekitab kummalise reaalsuste segimineku tunde.

Siis on pika vinnaga asjad, aastates. Nende unede hulgas on olnud palju potentsiaalseid variante, mis on ehk mingil ajal "õhus" olnud, kuid teostumata jäänud. Oma ühte elukaaslast nägin sel viisil aastaid ette (koos kaasuvate pisiasjadega), see variant realiseerus, kaks ülejäänut unesnähtut mitte. Noh, seni mitte. Need on enamasti otsesed, mitte sümboolsed ettenägemised, kuigi mõnes on mõni sümboolne tegelane ka ligi olnud.

Unenägudega manipuleerimine on küllalt lihtne. Esimene ja olulisem samm sel teel on mõistmine, et see on võimalik. Tõsi küll, pärast ei võta sa oma une-ilmeid ilmselt enam nii tõsiselt kui alguses. Kui tahad aga tundmatutel rajadel rännata võimalusi selleks avaneb...