30-12-2012 00:36
RE: Petitsioon Eesti perekonna kaitseks
Mõned mõtted siis homoabielude teemal.
Esiteks – milleks seda üldse vaja võiks minna? Võivad nad ju ka praegu koos elada ja milleks asja seaduslikule tasandile viia?
Minu meelest on siin küsimus selles, et kõik inimesed tahavad teistelt tegelikult tunustust. Ma olen see, kes ma olen, ja ma tahan teistelt selle tunnustamist. See on inimlik vajadus. Iga inimese identiteet sõltub mingis faasis täielikult sellest, mida teised teamst arvavad. Kui lapsele öelda, et ta on rumal ja saamatu, siis vormib see kujutlus tema eneseteadvust selliselt, et ta võib hakatagi ennast pidama rumalaks ja saamatuks. Aja jooksul muutub inimene iseseivamaks ja sõltub teistest vähem, aga täiesti ära see sõltuvus ei kao. Kui homole öelda, et ta on ebanormaalne ja peaks “kapis”, siis kutsub see temas esile vajaduse võidelda selle nägemusega temas, et mitte ennast ebanormaalseks ja hälbeliseks lugeda. Konservatiivid muidugi ütlevad, et homod ongi ebanormaalsed ja hälbelised, aga mida need homod siis tegema peaksid? Öeldakse, et nad peaksid ennast “terveks ravima”, aga keegi pole ju veel toimiva raviga välja tulnud.
Mulle meenub ikka juhtum, kus üks geniaalsemaid inimesi ajaloos, Allan Turing, “raviti” eksperimentaalse ravimiga surnuks. Ups, ei toimi …
Mida siis homod ikkagi tegema peaksid? Elamagi teadmisega, et nad on rvimatuld värdjad ja vaid siis, kui nad enda hälvet varjavad, lubab ühiskond neil rahulikult olla. Teisisõnu – tunnistage oma ebanormaalsust ja me jätame teid rahule!
Kage tõi välja teaduslikud uuringud, et homode hulgas on vähem truudust ja ma pakun, et ka hälbelist käitumist. Ei viitsi selle kohta teaduslikke uuringuid otsida, aga kindlasti on neid olemas. Miks ma nii arvan? Selle pärast, et kui inimesele sisendada, et ta on hälbeline, siis hakkab see ka mõjuma ja selles pole midagi erakordest. “Teadsulik tõestus” selle kohta, et homod on rohkem hälbelised tõestab seega üksnes asjaolu, et nad on ühiskonna sõnumist aru saanud.
Teiseks – argumendid homoabielude lubamise vastu.
Siin teemas on välja toodud asjaolu, et homode normaalseks pidamine võib tekitada osades inimestes, kes pole homod, tunde, et nemad on ebanormaalsed. Ühest küljest sõltub nende identiteet paljuski oma perekonnast ja täpsemalt – oma peremudelist. Paljudel inimestel läheb normaalseks pereeluks vaja ühiskonna ja otseste eeskujude nö juhtivat kätt. Paljud inimesed ei võta aega enesesse nii palju süübida, et nad kujundaksid välja iseteadliku ja tugeva 'mina' ning elavad suuresti nii, kuidas eeskujud ette on näidanud või kuidas teised õigemaks peavad. Teiste all mõtlen ma siin inimese kujutluspilti ühiskonnast. Väärtused, mida ühiskond kannab, ja treaditsioonid ei ole siis mitte lihtsalt olulised vaid omamoodi absoluudid. Nende väärtuste ja tradistioonide ründamist võib tajuda kui väga isiklikku rünnet. Homopropaganda pole isiklik rünnak mitte kellegi isiku vastu, see on rünnak identiteedi vastu, mis sõltub täiesti traditsioonide eeskujust.
Siinkohal võiks ju küsida, et kas tradistsioonides on midagi absoluutset? Peaks ju nagu olema, kui neid nii tähtsateks pidada, et nende eirajaid ebanormaalseteks ja väärastunuteks pidada. Ilmselt siiski pole traditsioonides eriti palju absoluutsust ja nende üle tähtsustamine näitab vaid seda, et isik pole omandanud piisavalt tugevat eneseteadvust.
Kui ma räägin tugevat eneseteadvusest, siis pean ma silmas seda, et inimene teab oma väärtusi ja ei lase ennast teistest liiga palju mõjutada. Mõnes mõttes on see võimatu, sest inimesed on alati teiste poolt mõjutatud, aga võimalik on endas oma väärtuste kehtestamine selliselt, et ta ei pea oma väärtuste eest teiste väärtust vastu väliselt sõdima. Võitlma peab võimaluse eest oma väärtusi kanda ja nende järgi elada, aga kui see juba on võimalik, siis teiste väärtust vastu sõdimine näitab ju vaid seda, et inimene ei suuda endas selgusele jõuda ja peab seda selgust väliselt kehtestama. Ta peab seda väliselt kehtestama, sest väline mõjutab teda määral, et ta ei suuda enda identiteeti selles kehtestada.
Seega on homoaktivisim tõesti omamoodi rünnak inimeste vastu, kes hindavad ja vajavad traditsioone ja eeskujusid.
Ma pigem pooldan homoabielusid, sest see sisaldab endas arenguvõimalust välja olukoorast, kus enamus peab elama selliselt, et surub alla vähemust. Seda enam, et see alla surumine on küllaltki ebainimlik, sisestades inimestesse, et nad on ebanormaalsed ja ei paku välja mingisugust toimivat lahendust. Ühest küljest ei pea kindlasti enamust represseerima hakkama, aga enamus võiks olla tugevam ja väljuda olukorrast, kus nad sõltuvad kellegi alla surumisest. Siinkohal saaks tuua omamoodi parallelli orjandusega. Kui kunagi sõltusid osad ühiskonnad üksjagu orjatööst ja selles loobuti nähes selle ebainimlikkust, siis nüüd sõltutakse paljuski normidest, mis olid/on ka osadele inimestele üksjagu ebainimlikud. Ühiskond ei ole täisväärtuslik, kui ta peab enda stabiilsuse huvides kedagi alla suruma.
Seoses pingelise eelarvega on valgus tunneli lõpus ajutiselt töökorrast väljas
|