Lugesin eile-üleeile infot Kalevipojast ja tema mõõgast (peaks vist häbi olema aga vene-soomeugri-ukraina segaverikuna Eestis elades ja eestikeelt lasteaias olles selgeks saanud jäi mul ikkagi Kalevipoja eepos huviraadiusest välja).
Niisiis tundus kahtlasena Kalevi mõõga loomus. Mõõk ise oli nagu mingi kõrgtehnoloogiline relv, mille jooneks oli võime omanikku ja võõrast tuvastada. Eeposest võib lisaks lugeda et tahe korral sai relva ka programmeerida. Märkimisväärt on ka mõõga täpne asukoht, kuskil Kääpa jõe settekihtides ta oletatavalt lebab.
Muidugi See Kreutzwaldi kirjutatud eepos on korralikult struktureeritud ja kokku sobitatud koondlugu mitmest eraldi eksisteerivatest Eestimaa kohamüütidest, kuid see eest ei tähenda et nendes müütides pole mingit tõetera sees. Ehk olidki mõned sarnased lood ka kunagi Eesti alal aset leidnud.
(04-03-2021, 02:41 )antiamerikanist Kirjutas: Muidugi See Kreutzwaldi kirjutatud eepos on korralikult struktureeritud ja kokku sobitatud koondlugu mitmest eraldi eksisteerivatest Eestimaa kohamüütidest, kuid see eest ei tähenda et nendes müütides pole mingit tõetera sees. Ehk olidki mõned sarnased lood ka kunagi Eesti alal aset leidnud.
Nimelt üks teine arst, Friedrich Robert Faehlmann oli tegelikkuses tolle eepose idee autor. Ettekandes "Die Sage vom Kallewi poeg" visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suurema osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole ka sakslaste vastase suunitluse. Eeskujuks oli ka soomlaste rahvuseepos "Kalevala"...
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ülesandeks jäi too materjal omakorda kokku traageldada ja üht ja teist juurde fantaseerida...
04-03-2021, 10:33 (Seda postitust muudeti viimati: 04-03-2021, 10:45 ja muutjaks oli Aadu66.)
Vigala Sass lisas asjale veel omapoolse nägemuse, tuues mängu Kuldmamma. Sassi järgi lõikas mõõk maha mitte Kalevipoja jalad, vaid munad. Kuna sigimatu kuningas pole midagi väärt, saadeti Alevipoeg lõunast Kuldmammat varastama, kelle abil oli võimalik ka ilma munadeta järglasi saada.
Oi plära ajasin. Hakkasin kahtlema ja vaatasin järele. Sassi järgi mitte mõõk, vaid Saarepiiga lõikas Kalevipoja munad maha, kui see pärast vägistamist mõnusalt maas lösutas.
Uurijad ei pea sugugi võimatuks seda, et Kalev oli reaalselt elanud isik, aga et eepose teksti põhjal seda tõestada ei saa. Võimalik, et kuskil Harjumaal elas.
Kreutzwald kasutas siiski päris palju ehedat rahvaluulet, tal oli oma korrespodentide võrk, kes talle rahvajutte korjasid ning ta ise esimese loo kirjutas üles 14-aastaselt. Kus ja mis aga Ristmets ise juurde mõtles, seda saavad huvilised ise lugeda põhjalikumalt uurimustest:
August Annist 1930nendatel tehtud doktoritöö
Eduard Laugaste
Felix Oinas "Surematu Kalevipoeg", 1994 väljaantud artiklite kogu
jt
Üks "pisiasi" , mille Ristmets ilustas, oli Ülemiste järve tekkelugu. Mitte Linda pisaratest, vaid kusest ikka tekkis. Võibolla isegi nii nagu kirjeldab lisatud pisipilt (mis on küll "Läänemere sünd".)
Linda nimi on aga küll väljamõeldis, Läti Henriku kroonikast võetud Lindanise on tehtud Linda Nisaks, kuigi väga tõenäoliselt oli Lindanise nimekuju algvorm Linna-ase. Sest eestlastel oli Toompeal linnus.
Kõrge arengutasemega tegelased on aegade algusest alates kehastunud erinevate rahvaste sekka, et tõsta üldist arengutaset ... taoline algupära on ka Eesti Mütoloogial (ehk kõrge arengutasemega Lindad, Kalevid, Kalevipojad, Suured-Tõllud, jne on kunagi ammustel aegadel meie sekka kehastunud).
Muistsel ajal polnud kontinenti/planeeti katva leviga interneti/raadiot/telekat/raamatupoode, ning seetõttu oligi üks vähestest võimalustest teadmiste globaalseks levitamiseks nö "kehastuda iga rahva sekka" (tervikolemus, ehk igavikuline vaim suudab kehastuda mistahes rahva sekka, ning tuua kaasa enda eelmiste kehastuste põhjuslikud elukogemused/teadmised).
Eelneva nägemuse põhiselt (suurkujud kehastuvad pidevalt erinevate rahvaste sekka) on palju huvitavam kirja panna nö "kehastuste jadasid": ehk Kalevipoja Kalev oli ilmselt sama tervikolemus kui Viikingite Thor, ning sama tervikolemus kui Olümpose-Kreeka Zeus, ning sama tervikolemus kui Egiptuse Osiris, jne (lisaks veel kaasaegsemad kehastused Tsingis-Kahnid, Peeter Esimesed, jne siia jadasse veel järgi) ... erinevates allikates on mainitud mitmeid nö "osa kilde" (toodud välja mõned sama tervikolemuse kehastused), kuid kõikehõlmavat sadu kehastusi sisaldavat kehastuste-jada pole ma veel kohanud.
Taolisi nö "suurkujude kehastuste jadasid" on vaid mõnikümmend ... taoliste kehastuste-jadade mõistmine annab hämmastava selguse kogu antiik-maailma laialivalguva müstika kohta (riigid ja phantheonid olid küll erinevad, kuid kõigi nende taga oli käputäis kõrgelt arenenud tervikolemusi/isiksusi).
Kokkuvõte: rääkides Eesti Mütoloogiast võiks fookus olla hoopis järgneval: millised olid Kalevi, Linda, Kalevipoja, jne kehastused enne ja pärast .... see aga on rohkem tunnetuse ja selgeltnägemise teema (mida valdavad vaid vähesed) ... analüüsides olemasolevaid kasinaid ja saksastunud rahvapärimusi jäämegi olemasolevat "lahjat suppi helpima", ehk uut kvaliteeti ei lisandu märkimisväärsetes kogustes.
10-07-2022, 14:40 (Seda postitust muudeti viimati: 10-07-2022, 14:44 ja muutjaks oli Mannu.)
(10-07-2022, 10:50 )Aadu66 Kirjutas: Miks teistele anti ikka targad, kangelaslikud, üllad ja nutikad kehastused, aga meie saime Kalevipoja-suguse, poolohmaka tölli? Vägivaldse pealegi!
See võib nüüd küll kristlik "kihistus" olla, kristluse pilgu läbi on kangelane nähtud. Ja mitte niivõrd Ristmets ise, vaid juba rahva teadvusesse oli sisendatud kõige vana halbdust. Ja see tuli luterlusega. Ja eks praegugi jookseb "ärksam" rahvas uue järele.
Pisut nagu ühisjooni ka Vanapagana kujuga, too küll enam vägistama ei kippunud.
Kui eeldada, et Viikingite Thor ja Eesti Kalevipoeg on sama tervikolemuse kehastused, siis Kalevipoeg pidi ajaliselt kehastuma enne Thori.
Vikingite Thori kohta on teada üsna palju: olemusrassilt kuldvereline; arengutasemelt (nö "kella tunni osutid") Mängur (5 osa 7-st Budhi tasandis läbitud); kehastusrassilt (nö "kella minuti osutid") Igiliikur/Deemon (2.0 osa 5-st läbitud).
Eesti Kalevipoja kohta on kindlalt teada vähem: kehastusrassilt (nö "kella minuti osutid") Külmavereline/Reptiil (1.5 osa 5-st läbitud), arengutasemelt (nö "kella tunni osutid") superjõud või mängur (pigem mängur koheselt õnnestuvate uuenduslike tegevuste tõttu); olemusrass teadmata, kuid ilmselt kuldvereline (suutis asju kõige lihtsamalt teha).
Järgnevad kehastused (ihaluse põhjal suuri alasid valitseda mees-printsiibi pealt): Tsingis Kahn ja Peeter Esimene (igiliikurile/deemonile omane piiritu väekus).
Taoliste kehastuste-jadade põhiselt saab üsnagi palju "tühje kohti" ära täita.
(10-07-2022, 10:50 )Aadu66 Kirjutas: Miks teistele anti ikka targad, kangelaslikud, üllad ja nutikad kehastused, aga meie saime Kalevipoja-suguse, poolohmaka tölli? Vägivaldse pealegi!
No , klassikuid tsiteerides: kas te vihjate mu alalõuale?
See on mul sünnist saati selline.
Arvan, et oleme selle kangelase arhetüübi ise valinud, ristimets raius selle paberisse, ja koolisüsteem taob seda täiesti juriidiiselt korrektselt iga järgneva põlvkonna ajudesse.
Olles ise mingi tervikolemuse osa (arvatavasti), milline on sinu kangelase teekond maailma muutmiseks?
Kommentaarin iseennast: mina olen see loll ja poolohmakas, mitte kangelane
(10-07-2022, 10:50 )Aadu66 Kirjutas: Miks teistele anti ikka targad, kangelaslikud, üllad ja nutikad kehastused, aga meie saime Kalevipoja-suguse, poolohmaka tölli? Vägivaldse pealegi!
Veel vastuseks.
Need üllad ja nutikad kehastused olid suuresti propaganda eesmärgil. Nagu nt Gilgameš, vene bõliinade kangelased, üleüldse enamvähem kõikide nende rahvuste kangelased, kellel oli vaja naabritest üle olla. Eesti oma oli aga selline ... väga inimlik, lihtsalt naabrimees.
Kui ma nüüd lätlaste Karutapjat meenutan (ega hästi meeles pole, lapsena sai loetud), siis tema oli ka üdini positiivne kangelane, ainult õelal naisel lasi end ära petta. Ja Kalevipojale tegi säru. Siin ma ise oletan, et eepose kirjapanija tegeles ilustamisega rahvusromantilises stiilis. Too aeg, mil uuemaid eeposeid Euroopas kirja pandi, oli rahvusliku ärkamise aeg. Ka kristlus sel ajal oli ärkajate poolt mõnevõrra mahasurutud ja paganlus romantiseeritud.
(04-03-2021, 02:41 )antiamerikanist Kirjutas: Lugesin eile-üleeile infot Kalevipojast ja tema mõõgast (peaks vist häbi olema aga vene-soomeugri-ukraina segaverikuna Eestis elades ja eestikeelt lasteaias olles selgeks saanud jäi mul ikkagi Kalevipoja eepos huviraadiusest välja).
Niisiis tundus kahtlasena Kalevi mõõga loomus. Mõõk ise oli nagu mingi kõrgtehnoloogiline relv, mille jooneks oli võime omanikku ja võõrast tuvastada. Eeposest võib lisaks lugeda et tahe korral sai relva ka programmeerida. Märkimisväärt on ka mõõga täpne asukoht, kuskil Kääpa jõe settekihtides ta oletatavalt lebab.
Muidugi See Kreutzwaldi kirjutatud eepos on korralikult struktureeritud ja kokku sobitatud koondlugu mitmest eraldi eksisteerivatest Eestimaa kohamüütidest, kuid see eest ei tähenda et nendes müütides pole mingit tõetera sees. Ehk olidki mõned sarnased lood ka kunagi Eesti alal aset leidnud.
Ainult pisike kommentaar mõõga intellekti kohta!: Üks mulle tuttav selgeltnägija rääkis ühe väga tuttava kleptomaani kohta kes tema hoovilt paku seest kirve varastas, too varas varsti tollesama kirvega raidus oma sõrme maha ja kogu lugu. See üldse pole nali. Ei pea olema mõõgaks et õige omanik ära tunda, käib tavaline kirves kahh. Mul endal kaa oli selline kleptomaan sõbraks mitu aastat, käis närvidele kuid ka nalja sai. Ja et mõõk või tavaline kirves muutuks teraskõvaks, nii et hakkab helisema ja omaniku ära tunneb, seda võib saavutada ilma tehnoloogiata, kunagi mulle toodi tasuna üks pehmest rauast kirves, täitsa nürina, teritasin ainult luisuga nühkides palju kordi, käia vastu ei pannud, ta hakkas justkui ise terituma ja heliseb kui sõrmeküünega nipsu lasta. Selline lugu.
(mis on küll "Läänemere sünd".)
