Teema hinnang:
  • 1Hääli - 5 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
MUST-VALGE KARMAHULLUS
#26
Karma on oma olemuselt väga lihtne ja tõhus peredekeskne maailm. Abiellusid, sündisid lapsed ja oledki karmarattas tagasi sündi tulemas, sest oma energiakeha tervikust suure tüki andsid lapsele tulevikku rännakuks. Ida õpetuste põhireegel neile, kes tahaksid pääseda karmarattast on loobumine ilmalikust perekonnaelust ja seksist.
Üks paremaid lahtiseletatud karmast vabanemise tehnikaid on lahti kirjutatud Castanedas, mis kirjeldab hispaania rüütelkonna maagiliste liinide nn uute nägijate tehnoloogiat pääsuks kodumaailma Orionile. Aga ka seal pole erilist vaba valikut, sest tükid millest rännakutervik kokku pannakse, valib välja liini juhtiv vaim mitte isikute vaba tahe.
Samas on hästi lahti kirjutatud elu ülevaatus ja eriti olnud seksuaalsuhete ülevaatus ja nende suhete kaudu nn võõrast energiast energiast loobumine ja oma kaotatud energia endasse tagasitõmbamine. Küll on CCs ka kirjeldus kus ema võtab lastelt oma poole energia tagasi jättes lapsele ainult isa poole ja loobub lastest, laps muutub pisikeseks vanainimeseks. Seda olen näinud ainult kristlike sektide juures kus üks vanematest, tavaliselt patriarhaalne isa oma osa tagasi võtab ja lapsed on pelglikud jumalakartlikud kuulekad hiirekesed.
Soovitan neil kes antud teema vastu huvi tunnevad CC läbi lugeda, üsna õpetlik kirjeldus, kuidas tulena siit ilmast lahkuda.
Huvitav muidugi see kui palju tolleaegses Ameerikasse lahkunud rüütelkonnas oli marranosid.
Vasta
#27
(22-09-2012, 21:34 )Sussch Kirjutas: @zen faran: Väga inspireeriv ja väga hästi öeldud.

Ei olnudki varem kohanud Jainismi definitsiooni karmast.

Džainism õpetab, et meie arusaamad muutuvad vastavalt meie enese, ümbruse, aja ja kogemuste muutumisele.
Džainistlik karmateooria tugineb ettekujutusele džiivast, kes ei sõltu ühestki mistahes jumalikust olendist, sest džiiva võib karmat valitseda ja kulgeda vaimse täiustumise abil.
Džiiva siht on mokša, s. t. vabanemine keha piiratusest. Selleks on vaid üks tee – pidev järjekindel enesetäiustamine läbi loendamatute taassündide.
Džainade meelest on elu mõtteks vaimne täiustumine, ei üksnes aineline heaolu. Vabaduse mõiste laieneb kõigile: keegi ega miski ei saa kedagi sundida uskuma mida tahes. Igaüks on vaba tegema valikut. Ja igaüks on vaba arutlema nii, nagu talle õigem näib. Duli Candra Jain nimetab seda tõeliseks ratsionalismiks.

Allikas: http://www.eao.ee/01tekstid/dzainism.html


Vasta
#28
Kogu selle teema muudab mõttetuks üks lihtne loogikaviga - kodanik Krt võtab universaalse nähtuse ja seletab seda läbi ühe konkreetse ususüsteemi prisma ning kogu oma järgneva arutelu ehitab üles sellele prismale ehk vaatele. Olgugi, et karma kui sõna on meieni jõudnud läbi hinduidmi, mida siis Briti aadelkond ohtralt enda jaoks mugandas ja müstikalooridega palistas, ei muuda nende nägemus, samuti ka hindude ja budistide nägemus karmast ja karmarattast tegelikult karma olemust. Karma näiteks ei tähenda seda, et lihasööja sünniks järgmises elus lihakehana. Inimene ei saa enam kunagi sündida loomana.

Karma töötab ka selles vallas, et iseendale on võimalik karmilisi põhjus-tagajärg seoseid luua ka iseenda eluajal olles ise, kuigi teises kehastuses, paralleelselt selle tunnistaja ja läbielaja. See, et meie füüsilises maailmas tunnetame aega lineaarselt, ei tähenda, et hing ei saaks kehastuda mitmeid kehastusi samasse ajahetkesse.

Aga siin lugemiseks veidi pikem jutt Põhjus-Tagajärg seadustest ja karma ületamisest: http://www.para-web.org/showthread.php?tid=2783
Vasta
#29
@VironShaman: See jääb mulle praegu kergelt arusaamatuks. Kõlab liiga egoistlikult, et olla seotud karmast vabanemise ja valgustumisega. Kõlab nagu Kronos Vana-Kreekast, kes oma lapsed nahka pistis.

Ilmselt on veel üks meetod, kus lõigatakse välja ainult see osa, mis "iseendas" kõige rohkem meeldib, ning pannakse sellega liduma. Just nagu Kami sama ja Piccolo Daimao Dragon Ball Kai teleseriaalis. Siit tekib küsimus: kust on pärit deemonid ja muud peletised? Osa on tõenäoliselt nn. tulpad, kuid kas ülejäänu võib olla meie seast parematele karjamaadele pagenud tegelaste karmavõlg? Džainismi mõistes siis sodi, mille nad oma kuubedelt on maha raputanud enne kui näiteks Orionile läksid.

Kuidas saab olla energiakeha poolik või tervik, kui inimene on kõigis oma kihtides pidevas muutumises? Kui meie konsistents säiluks konstantsena, siis tõenäoliselt jääksime vaimses arengus toppama. Saan aru, et idee ongi segamises ja pööristes.

Kas virgumine seisneb pigem vastandlike pooluste tekitamises või nende ühte sulandamises? Või on "eesmärk" perioodiliselt muutuv?

Väga valus-inspireeriv teema.

Edit: Tärkas veel midagi. Mis siis kui need deemonid, pahad vaimud sellepärast hingede külge klammerduvadki, et neid on korduvalt hoolimatult maha jäetud. Ehk on nad nagu pimedusse uppumas, olles tee kaotanud ning haaravad igast kõrrest, mis neid päästa võib.
Vasta
#30
Zen Faran, tõesti, tõesti ja ülla, ülla!? Kultuurisliselt maksimaalne kurjus, mis sisaldub ajatus algjõus, asetan teatud metafüüsilise karmastruktuuri olemusetuumaks, millest väidan et, hakkab juhuslikult arenema teatud kindlate omadustega ja erinevate keerukussügavustega Kõiksus. Samuti ei saa selle struktuuri kohaselt karmarattalt ealeski mahahüpata, kuna selle olemusetuumaks ongi maksimaalse kurjusega karma, jõudu aga pole võimalik ärakaotada. Ja nähtamatus olematuses ongi see maksimaalne.

Aga karmakaruselli rattalt paraku mahahüppamine ei aita sind põhjus-tagajärgede seostest vabanemiseks, kuna nii hüpatakse vaid suurema ja avarama karuselli peale - “maa on samuti üks suur karusell”. Seega ühelt karmarattalt mahahüppamine tähendabki sisult sama, mis redeli ühelt astmelt järgmisele astumist. Kusjuures kõik eelnvad karusellirattad, kuni maksimaalse kurjuse tuumani taandatult, on kogu aeg töös edasi, st. ühelt karusellislt mahahüppamisega ei kao eelnevad iseenesest kuhugi ära, vaid transformeeritakse kõrgemateks ratasteks . Puu pimedusejuured ei kao puu kõrgusse kasvades kuhugi, vaid samuti peavad kasvama nagu kasvab ka Universum.

Sussch? Patu olematuks tegemine võrdub maksimaalse patuga… Kõiksusestruktuuri kurjuseolemuses kokkupakitult. Seega, selline asi nagu - enne patu sooritamist – on samuti juba patt. Kui tahetakse areneda Kõiksuse headusekõrgustesse, siis peab samas kasvama ka patu kogemuseulatus. Mida suuremad on puu juured, seda kõrgemale suudab puu kasvada, et ta lihtsalt ei murduks.

Celtic. Kui sina teemas pimedalt mõtet ei näe, siis kes on mõttetu? Kui võtta mistahes nähtus ja hinnata seda läbi mistahes süsteemi prisma, mis oma vastavaid hinnanguid absoluutselt universaalseteks, ehk lõplikeks, ei pea, siis kus on siin loogikaviga täpsemalt? Kas see on ebaloogiline, et üks kehastus võib sisaldada lõputuid kehastusi, või lõputud kehastused ongi vaid üks kehastus? Minu meelest mitte.
Vasta
#31
Karma tekib sellest, kui inimene kuuleb midagi ja mõtleb, et jah võib-olla ongi nii. See teadmine siis salvestub tema struktuuri kuna ta võttis mingi uskumuse ja peab seda (võib-olla) tõeseks. Ütleme nii, et ta toidab seda ideed oma eluenergiaga. Näiteks kui inimene usub, et ta ei saa rikkaks, sest ei oska raha hoida ja leiab endale veel hulga põhjuseid kuna ta on elanud aastaid vanemate juures, kelle rahaline mõtlemine on pehmelt öeldes nigel, siis tema uskumused rahast, ehk karmaratas, mis olukorra püsimises süüdi on, mõjutavad tema käitumist ja on loonud struktuuri, millest üle ei nähta.
Nii kui inimene uudise endast mööda laseb, ei kinnitu see tema struktuuri, et seal ka järgnevaid arusaamu kujundada.
Näiteks kui inimene on korduvalt kinnitanud, et tema ei ole rikas, siis ta ei ole seda seni kuni ta ei näe ja tunnista enda rikas olemise võimalikkust. Nii kui ta küsib, et "kuidas ma saaksin rikas olla?" siis sellega ta on juba lahti lasknud kaljukindlast "faktist", et ta ei ole rikas - mõte avardub. Kui mõelda, et jah, ma võin olla rikas - siis sellega on tekkinud VÕIMALUS rikas olemisest. Seni kuni ei ole arvestatud võimalikkusega rikas olemisest, pole seda võimalust VEEL olemas.
Vasta
#32
Võsafilosoofia reaalsete nähtuste ümberlükkamiseks on ikka hea maiuspala. Filosoofia peaks justkui mõttekunst olema, ent kuipalju jääb alles mõtlemisest, kui selle mõtlemise aluseks on juba jäik arusaam arutletava olemusest (elik jama)

Erfekt on karma tekkemehhanismide seletamisega kõige ligemal. Kui vaadelda inimese energiakeha karma tasapinnast, siis on näha neid sadu ja tuhandeid niidikesi, mis meie erinevaid olnud ja ka tulevasi kehastusi omavahel ühendavad. Neid niidikesi pidi on võimalik minna sinna konkreetsesse hetke, mil karmapunkt alguse sai, aga ka sinna punkti, mis peaks siis kujustama tagajärge antud teole. Neid niidikesi pole võimalik lõhkuda, seda tehes tuleb ta kohe tagasi. Küll aga on võimalik lahendada tekkehetke õppetund ning see muudab ka tagajärje olemust. Ehk siis tagantjärgi on võimalik muuta ka juba teadliku kehastuse ajal toimunud tagajärgi, nende põhjuseid likvideerides.

Selle kohta on tehtud ka uurimusi, kus suvaline valim ühte haigust põdevaid inimesi jagati mitmesse gruppi ning tehti nende gruppidega erinevaid vaimseid praktikaid. Hiljem haiguslugusid uurides selgus, et grupi, mis tegeles šamaanirännakute abil oma möödunud elude ja minevikuprobleemide lahendamisega, haiguslood olid teiste gruppide omadest tunduvalt positiivsemad ja nende grupiliikmete haigused olid kulgenud tavapärasemast kergemini. Tagasiulatuvalt st.
Vasta
#33
(23-09-2012, 23:44 )Krt Kirjutas: Kultuurisliselt maksimaalne kurjus, mis sisaldub ajatus algjõus, asetan teatud metafüüsilise karmastruktuuri olemusetuumaks, millest väidan et, hakkab juhuslikult arenema teatud kindlate omadustega ja erinevate keerukussügavustega Kõiksus. Samuti ei saa selle struktuuri kohaselt karmarattalt ealeski mahahüpata, kuna selle olemusetuumaks ongi maksimaalse kurjusega karma, jõudu aga pole võimalik ärakaotada. Ja nähtamatus olematuses ongi see maksimaalne.

Ega selle struktuuri järgi saa jah karmarattalt maha hüpata, aga kõigil pole ka sarnane struktuur nende nende kahe kõrva vahel juurdunud, seega kõik pole niiväga headus vs kurjus maailmanägemuses kinni. Kui sa usud maksimaalsesse kurjusesse siis teeb see sinust...eee, satanisti? Ja mis veel hullem, taoline äärmus lausa nõuab, et sellele maksimaalsele kurjusele vastaks maksimaalne headus.... Laugh Laugh Laugh
Vasta
#34
Celtic, mida oled vahepeal ümberlükanud, ma kahjuks ei märganud? Kas oled juba ka Suure Paugu ja evolutsiooniteooria omastarust kummutanud, või loobid lihtsalt niisama siin jaburusi?

Zen faran, polegi siin mingit headus vs kurjus nägemust, kust sa seda välja lugesid? Point oli pigem, et ilma kurjuseta pole ka headust, punkt.



Vasta
#35
Ma juba jõudsin vahepeal unustada, et Vaimumaailma lastetoas kinni istujatega ei ole mõtet vaielda, see on lootusetu. Anna andeks, Krt, sinu "filosoofiat" ma enam ei puuduta, eriti, kui mõttekunsti viljelejana sa teiste lausete mõtteist eriti hästi veel aru ei saa. Nagu ei mõista ka seda, kelle/mille suunas väited käivad.
Vasta
#36
Kui universaalsete nähtuste tunnistaja ei suuda vaidlusi enda jaoks mõtestatult arendada ja esitatud küsimustele kuidagi vastata, siis huvitav, kuivõrd teiste ebamäärane süüdistamine teda tegelikult aitab? Üks ja seesama küsimus veel viimast korda kokkuvõtvalt kõigile esitades, kust otsast on minu kirjeldatud algtekst üldse seda süüdistavate eeldustega seotud? Sest üldiselt paneb vaid õlgu kehitama, kui suusoojaks lahmijad "olematuse karmakurjuse-allika paradigmaga" õieti tuttavad pole.
- Pole mõistetud, et algkurjus antud paradigma raames pole negatiivsus, vaid lõputu 0-punkt, mis on allikaks mistahes suurusega väärtusele. Seega ei saa rääkida ka mittekuidagi headus vs kurjus eeldusest, kui antud paradigma hoopiski eeldab, et üks seisund kasvab teisest välja, kuni suubub esialgsesse tagasi. Selle eeldusega on loomulikult ettemääratud see, et algkurjuse vastu pole võitjaid olemas. Samuti pole headusel mingit vajadust ega mõtete lihtsalt omaenese alusvundamendi vastu võidelda, vaid kuni veel aega on antud, omaenese hetkeseisundit edasi püüda paremusele transformeerida.
Vasta
#37
No jätke see kurjuse ja headuse jutt kus seda ja teist, iga inimkarja liige kakleb ju välja oma positsiooni karjahierarhias, iga kari on nii sööja kui söödav toidupüramiidi orgaanilise aine ringkäigus, sümbioosis pealegi üks toodab seda millest teine toitub ja sööja aitab toiduolenditel levida ja kasvada. Hunt pole muud kui metsa sanitar ja hävitab haiged ja nõrgad olendid paljunemisest, ellu jäävad parimad.
Karma puhul on kõige tähtsamad paljunemisreeglid mis kindlustavad liigi ja karja säilimise olenemata söödavate hulgast, üleliigsed sööjad tavaliselt hukkuvad koos söödavatega kuid sööjate paljust reguleerib loodus ise paljunemisreeglitega, toidupuudus lõpetab paljunemise või vähendab pesakonnas isendite hulka.
Kogu inimlik jutt maailmast headuse ja kurjuse teemal on tegelikult kunstlik ja kellegi kasuks, kui maailma vaadata sööjate ja söödavate seisukohalt siis kas toidu tapmine on kurjus. Kui taimed on samasugused elusolendid veidi aeglasemas ajas siis kas taimetoitlased on paremad isendid kui loomtoidulised kiskjad.
Vasta
#38
Mistahes toidu isekas tapmine ilma tapetava poolse soovita on paratamatult kurjus. Ilma isekalt tarbiva kurjuseta pole ka headusel võimalik areneda. Hierarhia tipu suunas kasvav headus on vaid laenatud kurjus, mis tuleb lõpuks kõigil algkurjusele tagasimaksta.
Vasta
#39
Iga kord, kui ma sellist jama loen, tuleb mulle meelde meie eelmine president, kes kah analooge tuues justkui filosofeeris. Paremaid palu temalt:

"Ja kellel on võimalus olnud, ja kindlasti olete sõitnud üle Euroopa lennukiga ja kui on ilus ilm olnud, siis teie põllumeestena ilmselt olete näinud ära ebaloomulikke põlde ja küllalt suuri välju, mis ei ole mitte rohelised, vaid sinised hoopiski."

Ma ühe lause ütlen veel. Ka härra Ansip, sinu sellest avaldusest, et kõik kadunud ja kaotatud praegu tänase peaministrina samuti selle jutuajamise sellise avalduse tõttu.


Üks inimene ütles siinset teemat kommenteerides tabavalt - tegemist pole mitte filosofeerimise, vaid valimi sõnade rittaseadmisega ja selle käigus targutamisega. Mõte polegi oluline.

Krt Kirjutas:Pole mõistetud, et algkurjus antud paradigma raames pole negatiivsus, vaid lõputu 0-punkt, mis on allikaks mistahes suurusega väärtusele. Seega ei saa rääkida ka mittekuidagi headus vs kurjus eeldusest, kui antud paradigma hoopiski eeldab, et üks seisund kasvab teisest välja, kuni suubub esialgsesse tagasi. Selle eeldusega on loomulikult ettemääratud see, et algkurjuse vastu pole võitjaid olemas. Samuti pole headusel mingit vajadust ega mõtete lihtsalt omaenese alusvundamendi vastu võidelda, vaid kuni veel aega on antud, omaenese hetkeseisundit edasi püüda paremusele transformeerida.
Vasta
#40
(26-09-2012, 13:41 )zen faran Kirjutas: Headus ja kurjus (vastavad siis nauding vs kannatus) on minu meelest inimlikud, füüsilisest kehast tulenevad mõisted, jumalal (kui ta eksisteerib) pole nendega asja. Ja kui jumal on jääv, siis ei saa miski temas ka lõplikult surra (surm on jällegi inimlik mõiste).

Igalühel on õigus viljeleda oma nägemust, aga antud juhul pole minu nägemusega sel olulist seost. Väidan, kuna kõigel olemasoleval on teatud füüsiline keha, kes tajuvad vaimselt teatud ühist teadlikkust ja piiratust, siis vastavalt ka headus ja kurjus ei hõlma vaid inimest. Aga mistahes mõisted on hetkel tõesti teadaolevalt loodud inimeste poolt, sellele ei vaidle keegi vastu. Mistahes kurjuses on rohkem teadmatusest tulenevat piiratust, kui selle suhtes olevas headuses, siiski ei vasta need mõisted otseselt veel naudingu ja kannatusele. Mina defineerin Jumala (Deemoni) Kõiksust kui mistahes ajaliselt olemasolevat, kaduvat ja mittejäävat suurust. Surematus eimiskis kui maksimaalses algkurjuse teadmatuses ajalik Jumal puudub ehk ongi surnud.
Celticule sai tegelt see küsimus esitatud:

(26-09-2012, 12:29 )Krt Kirjutas: Kui universaalsete nähtuste tunnistaja ei suuda vaidlusi enda jaoks mõtestatult arendada ja esitatud küsimustele kuidagi vastata, siis huvitav, kuivõrd teiste ebamäärane süüdistamine teda tegelikult aitab?



Vasta
#41
Ma juba ütlesin, et universaalset nähtust ei saa ümber lükata lähtuvalt ühe konkreetse nägemuse kohaselt. Samuti ei saa ma vastata küsimusele, mis lähtub/johtub selle konkreetse nägemuse kohaselt loodud arusaamast, sest mul lihtsalt ei ole võimalik sellele vastata.
Vasta
#42
Kuidas see sinu väide kuidagi minu algtekstiga pidi seotud olema, kui ma pole mingit universaalset nähtust üritanud ümberlükata, vaid kellegi väidetavat universaalset nägemust? Samuti ei saa universaalset nähtust kinnitada mistahes nägemuse kohaselt. Mistahes arusaamale saab alati vastata omapoolse arusaamaga. Ka vastus, et ei saa kuidagi vastata, on mingi arusaamaga vastus.
Vasta
#43
(26-09-2012, 14:40 )Krt Kirjutas:
(26-09-2012, 13:41 )zen faran Kirjutas: Headus ja kurjus (vastavad siis nauding vs kannatus) on minu meelest inimlikud, füüsilisest kehast tulenevad mõisted, jumalal (kui ta eksisteerib) pole nendega asja. Ja kui jumal on jääv, siis ei saa miski temas ka lõplikult surra (surm on jällegi inimlik mõiste).

Igalühel on õigus viljeleda oma nägemust, aga antud juhul pole minu nägemusega sel olulist seost. Väidan, kuna kõigel olemasoleval on teatud füüsiline keha, kes tajuvad vaimselt teatud ühist teadlikkust ja piiratust, siis vastavalt ka headus ja kurjus ei hõlma vaid inimest. Aga mistahes mõisted on hetkel tõesti teadaolevalt loodud inimeste poolt, sellele ei vaidle keegi vastu. Mistahes kurjuses on rohkem teadmatusest tulenevat piiratust, kui selle suhtes olevas headuses, siiski ei vasta need mõisted otseselt veel naudingu ja kannatusele. Mina defineerin Jumala (Deemoni) Kõiksust kui mistahes ajaliselt olemasolevat, kaduvat ja mittejäävat suurust. Surematus eimiskis kui maksimaalses algkurjuse teadmatuses ajalik Jumal puudub ehk ongi surnud.

KUI kõigel oleval on füüsiline keha, siis tajub see kurjust elu kaotuse ja kannatusena (mittevabatahtlik surm) ja headust naudinguna (ka turvalisus on nauding). Aga see oletus, et kõigel on füüsiline, TUNDEV keha põhineb sinu kui inimese kogemusel, piiratusel. Kas nt tähel on füüsiline keha ja kas/kuidas ta tajub seda? Kus algab täht ja kus ta lõppeb? Kas ta hoiab kümne küünega "elu" küljest kinni, kannatab? Vabandust, aga tähel pole valuretseptoriedki, eksole. Miks peaks ta siis oma paratamatut kustumist kurjana tajuma? Ühest vormist teise minek pole tema jaoks ilmselt mingi kannatus.

Seega kogu see filosoofia siin põhineb sinu kui inimese kogemusel. Jumalat (kui ta eksisteerib) see ei puuduta.
Vasta
#44
Väga ekslik järeldus. Kui definitsioon käsitleb Jumala Kõiksust kui kõike ajaliselt olemasolevat, siis ka mina olen osa Jumast, mida loomulikult kogen koostöös inimkehaga. Kui ma kogen mistahes viisil näiteks õuna, siis ma puudutangi õuna läbi enda vastava kogemuse. Seega väide, et minu kogemus Jumala Kõiksust ei puuduta, on täiesti alusetu.
Enamvähem nõus, et kurjus on tajutav elu kaotusena, siiski mitte tingimata kannatusena. Samuti aga on ebaterve nauding (sõltuvused) tajutav elu kaotuse ja kurjusena. Samuti ei pruugi nauding turvalisusega üldse seotud olla.
Oletus, et kõigel olemasoleval on füüsiline keha, ei põhine mitte niivõrd suvalisel kogemusel, vaid teatud metafüüsilise struktuuriga mõttetöö kogemusel. Tähe kui teatud füüsilise taevakeha kohta võid täpsemalt lugeda näiteks vikipeediast. Loomulikult täht ei tunneta ja kannati nii nagu inimene. See kas ja mida ta tajub-tunnetab sõltub sellest, kuidas tunnetuse definitsiooni piiritleda. Taju ei pea tingimata tajuretseptoritega seoses defineerima, vaid seda võib filosoofiliselt lõputult olematusse taandada. Kurjusest rääkides ma ei räägi kindlasti sellest, kuidas täht seda võiks tajuda, vaid sellest kuidas mina seda defineerin.
Vasta
#45
(26-09-2012, 16:55 )Krt Kirjutas: Väga ekslik järeldus. Kui definitsioon käsitleb Jumala Kõiksust kui kõike ajaliselt olemasolevat, siis ka mina olen osa Jumast, mida loomulikult kogen koostöös inimkehaga. Kui ma kogen mistahes viisil näiteks õuna, siis ma puudutangi õuna läbi enda vastava kogemuse. Seega väide, et minu kogemus Jumala Kõiksust ei puuduta, on täiesti alusetu.
Enamvähem nõus, et kurjus on tajutav elu kaotusena, siiski mitte tingimata kannatusena. Samuti aga on ebaterve nauding (sõltuvused) tajutav elu kaotuse ja kurjusena. Samuti ei pruugi nauding turvalisusega üldse seotud olla.
Oletus, et kõigel olemasoleval on füüsiline keha, ei põhine mitte niivõrd suvalisel kogemusel, vaid teatud metafüüsilise struktuuriga mõttetöö kogemusel. Tähe kui teatud füüsilise taevakeha kohta võid täpsemalt lugeda näiteks vikipeediast. Loomulikult täht ei tunneta ja kannati nii nagu inimene. See kas ja mida ta tajub-tunnetab sõltub sellest, kuidas tunnetuse definitsiooni piiritleda. Taju ei pea tingimata tajuretseptoritega seoses defineerima, vaid seda võib filosoofiliselt lõputult olematusse taandada. Kurjusest rääkides ma ei räägi kindlasti sellest, kuidas täht seda võiks tajuda, vaid sellest kuidas mina seda defineerin.

Sa nõustud küll, et sina seda defineerid, kuid millegipärast ei suuda nõustuda sellega, et sinuga, kui inimese ja isiksusega selle definitsiooni õigsus piirdubki.
Kui sina oleksid sipelgas ja jumal nt inimene, siis ei tajuks sa seda tõelisust mis inimene, kui ta sulle kasvõi täiesti juhuslikult peale astuks. Sinule kuri, inimesele juhus, mida ta isegi ei märka. Inimene jumalana on siinkohal vaid näitena kõrgema jõu rollis, tema füüsis asjasse ei puutu. Seega olles vaid osake kõiksusest, ei saa olla su definitsioon objektiivsest vaatepunktist õige, sest sa ei suuda arvestada tundmatuga, mida sa oma olemuse tõttu pole suuteline tajuma. Selleks, et kõiksuse olemust defineerida peaksid sa olema mitteüksnes kõik, vaid võimeline ka ennast seejuures kõrvalt nägema.

Ja sellel, et sina ja mina ja üldse inimesed näevad tähte mingi piiritletud kehana sõltub meie meeleelunditest. See pole midagi universaalset, millele oma teooriat rajada. Seega pole ka mingit veenvat põhjust, et oletada midagi tema tundmise/mittetundmise kohta.

Üldiselt on see mõttetu diskussioon just sellest seisukohast, et võimatu on oletada midagi põhjapanevat kõrgemate jõudude kohta, võib vaid fantaseerida.


Vasta
#46
(26-09-2012, 17:36 )zen faran Kirjutas: Üldiselt on see mõttetu diskussioon just sellest seisukohast, et võimatu on oletada midagi põhjapanevat kõrgemate jõudude kohta, võib vaid fantaseerida.
Õige. Asja peab ise üle vaatama, sest "ma ei tea mille põhjal" filosofeerides kajastab pealkiri teemat üsna hästi. Samas kuna see ei ole kuidagi kellelegi tõestatav, siis filosofeerimise ja fantaseerimise valdkonda asi jääbki.
Vasta
#47
Zen faran. Tõesti, ma ei nõustu väitega, et mingi definitsiooni õigsus minuga peaks piirduma, kuna ma pole midagi sellist väitnudki ja mingitgi kindlust mistahes nägemuse absoluutsest õigsusest pole mul lihtsalt mitte kuskilt võtta. Mistahes definitsiooni või paradigma mõistmine ei taga mitte kuskiltki otsast veel seda teadmist, kas ta on tegelikkuses õige või mitte. Ühesõnaga millegi täielikust õigsusest või mitteõigsusest ma pole kuskilgi juttu teinud.

Kurjust mõistab mistahes definitsiooni kohaselt vaid see, kes vastavat mistahes definitsiooni mingilgi määral jagab. Selle üle ei vaidle keegi, kas sipelgas mingit kurjuse definitsiooni jagab, mis aga ei tähenda et ta kurjust endale omasel viisil mitte üldse ei tajuks. Küll aga väidan, et inimene tajub laias laastus kurjust samamoodi nagu sipelgaski, aga lisaks sellele veel kordi sügavamaltki. Antud väite õigsust ma ei saa mittekuidagi mittemillegagi absoluutselt objektiivselt kinnitada, küll võib seda väidet aga mõista teatud immateriaalse paradigma raames. Oma inimlikule piiratusele vaatamata, võin ma määratleda nii tuntut, tundmatust, kui objektiivsust, ilma neid absoluutselt objektiivselt mõistmata. Seda veel enam, et mistahes Kõiksuse osa ürgseim olemus ongi antud paradigma kohaselt tundmatu tühjus. Mitte miski ei takista mul hetkel Kõiksust antud paradigma kohaselt vaatlemast ja nägemast, mis jätkuvalt ei tähenda, et see oleks kuskiltki otsast absoluutselt õige.

Mitte ükski meel, loogikameetod ega laiem paradigma pole universaalne, see on selgelt antud paradigmaga juba ammu määratletud. Teooria ei olegi mitte kunagi midagi täiesti universaalset, isegi antud väites ei saa absoluutselt kindel olla. Seega pole vast antud küsimust mulle siin rohkem mõtet korrutada.


Vasta
#48
(27-09-2012, 18:50 )Krt Kirjutas: Mitte miski ei takista mul hetkel Kõiksust antud paradigma kohaselt vaatlemast ja nägemast, mis jätkuvalt ei tähenda, et see oleks kuskiltki otsast absoluutselt õige.

Üks vaatab päikest läbi rohelise klaasiga päikeseprillide ja ütleb et päike on roheline. Teine vaatab seda läbi roosade ja pakub, et päike on roosa.
Ja nüüd tulles tagasi teema pealkirja juurde, siis miks üks teise arvamust "hulluseks" nimetab? Smile1
Vasta
#49
Värvus on kõigest üks võimalik erinevus paljudest, lisaks on erinevatel prillidel ka erinev sügavus. Mõned prillid jäävad ajapikku väga uduseks, kui neid ei uuendata.
Vasta
#50
Kuna ma olin vahepeal siit mõnda aega bännitud, siis sai antud teema algset teksti oluliselt täpsustatud ja lisaks lõppu mõned selgitavad punktid lisatud. Kes toda teksti võtavad vaevaks läbilugeda, loodetavasti ei jää see enam kellelegi kardinaalselt arusaamatuks, vähemalt olen püüdnud seal enda seisukohti võimalikult põhjalikult põhjendada. Olgu ka igaks juhuks ette öeldud, et ma ei kavatse edaspidi foorumi(te)s aktiivselt osa võtta. Mingi aeg on plaanis veel paar eraldi teemat teha, siis mulle aitab küll. Bleh
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat