Alati on vaba valikute skaala teha seda, mida peab, sest nii on justkui absoluutselt õige, või seda, mida spontaanselt teha tahetakse, nagu parajasti suvaliselt õige tundub. Üks viib teiseni ja vastupidi. Kummas väljendub tõeline vaba tahe, kui üht täiesti ilma teiseta pole nagunii võimalik? Uskmatu võib vabast teadlikkusest tõdeda, et pole olemas suurimat numbrit - üht kindlat täiust, absoluutset teadmist, eesmärkide eesmärki - mille täitumine ülimat vabadust võiks pakkuda, sest kõik olemasolev muutub kui igavene SURMATANTS. Siiski võib selle skepsise naiivse vaba tahtega kehtetuks kuulutada ja uskuda tõde, et ikkagi on võimalik täiuslikkuseni küündida. Samuti võib leida, et kõik kokkukogutud tõed on erilised ja omamoodi täiuslikud, või siis hoopis üks teatud kindel tõde on seda. Hea tahte korral võib ülimaks kujutleda kogu ümbritseva elu ja olemise enda, kui ka elada ühe ülima eesmärgi nimel. Kas tõeline vabadus on elu täiuseillusioon või selle puudumine, kui üht pole ilma teiseta võimalik ette kujutada? Kas vabadus on loterii peavõidu võimalikkuses või kõiges muus, mis meid ümbritseb, kui mingis mõttes eluloteriis osaleme kõik nagunii?
Hüpoteetiliselt vajab ajalikkus oma eksistentsiks ürgset ajatust, ja vastupidi, kus olematus otsib täiuslikku olemiseillusiooni. Korda loov olemine saab algselt tõusta ja areneda vaid juhuslikust kaoselisusest. Ilma kõrgustesse püüdleva korraotsinguta puuduks elul kõrgem siht ja mõte. Seega on Jumala olematuse (Kuratlikkuse) ja Jumala olemiseteede vahel teatud tasakaalutu tasakaal - võid olla ühes valdkonnas kui teadlik päike, ja mujal täiesti pime kui öö - või siis ühtlaselt hämar igal pool. Üks ilma teiseta pole kuidagi võimalik, kuigi kummalisel kombel arvatakse vastupidi, sest ei olda vabad nägema sõnade laiemat tausta ja tähendust, vaid ollakse sellest vastutusest vabad, nagu Jumal juhatab. Vaba tegema, mida peab või vaba tegema, mida tahame? Vaimukõrgustes võime rahuliku selgusega näha enese irratsionaalset tühisust, samas oma madalustes saame uskuda enese jumalikku loogilisust. Hetketäiuseni jõudes tunnistame oma olemuslikku pimedust, ja teadmatusevarjus kulgedes püüame enda valgusetäiust. Otsides paradiisi, me selle lõpuks kaotame, ja loobudes me selle ka leiame, kus jumalatus ja Jumal on vaid koos üks terviklik vaba tahte skaala.
Täiuslik Olematus = tühjuse vaimukünka põhi = Kuratlik (Yin) = sümboolne O
Täiuslik Olemine = suure vaimukünka kasvu täitumine = Jumalik (Yang) = sümboolne 1
Muutuste Surmatants, kus millegi olemine toetub eelnevale olematusele, mis on omakorda teatud olemine. Kus jumalik toetub kuratlikule, mis on omakorda teatud jumalikkus. Kaosest luuakse kord, ehk suhteline kord toetub suhtelisele kaosele, milles peitub omakorda teatud kord. Kõik, mis tõuseb, see ka langeb ja tõuseb taas. Kõik, mis algab, see lõppeb, et ajatu olematusevaim saaks hingata ja võiks oma potentsiaali kõikides olemiseviisides lõpuni läbikogeda, et taaskord alata uuesti... kuid juba hoopis teisel kujul.
Hüpoteetiliselt vajab ajalikkus oma eksistentsiks ürgset ajatust, ja vastupidi, kus olematus otsib täiuslikku olemiseillusiooni. Korda loov olemine saab algselt tõusta ja areneda vaid juhuslikust kaoselisusest. Ilma kõrgustesse püüdleva korraotsinguta puuduks elul kõrgem siht ja mõte. Seega on Jumala olematuse (Kuratlikkuse) ja Jumala olemiseteede vahel teatud tasakaalutu tasakaal - võid olla ühes valdkonnas kui teadlik päike, ja mujal täiesti pime kui öö - või siis ühtlaselt hämar igal pool. Üks ilma teiseta pole kuidagi võimalik, kuigi kummalisel kombel arvatakse vastupidi, sest ei olda vabad nägema sõnade laiemat tausta ja tähendust, vaid ollakse sellest vastutusest vabad, nagu Jumal juhatab. Vaba tegema, mida peab või vaba tegema, mida tahame? Vaimukõrgustes võime rahuliku selgusega näha enese irratsionaalset tühisust, samas oma madalustes saame uskuda enese jumalikku loogilisust. Hetketäiuseni jõudes tunnistame oma olemuslikku pimedust, ja teadmatusevarjus kulgedes püüame enda valgusetäiust. Otsides paradiisi, me selle lõpuks kaotame, ja loobudes me selle ka leiame, kus jumalatus ja Jumal on vaid koos üks terviklik vaba tahte skaala.
Täiuslik Olematus = tühjuse vaimukünka põhi = Kuratlik (Yin) = sümboolne O
Täiuslik Olemine = suure vaimukünka kasvu täitumine = Jumalik (Yang) = sümboolne 1
Muutuste Surmatants, kus millegi olemine toetub eelnevale olematusele, mis on omakorda teatud olemine. Kus jumalik toetub kuratlikule, mis on omakorda teatud jumalikkus. Kaosest luuakse kord, ehk suhteline kord toetub suhtelisele kaosele, milles peitub omakorda teatud kord. Kõik, mis tõuseb, see ka langeb ja tõuseb taas. Kõik, mis algab, see lõppeb, et ajatu olematusevaim saaks hingata ja võiks oma potentsiaali kõikides olemiseviisides lõpuni läbikogeda, et taaskord alata uuesti... kuid juba hoopis teisel kujul.