10-08-2012, 11:20
(Seda postitust muudeti viimati: 10-08-2012, 11:41 ja muutjaks oli Bluedreamer.)
Mööda ufoloogia ajaloo lehekülgi liikudes jõuame varem või hiljem nimeni Antonio Vilas Boas. See nimi on ilmselt tuntud igale ufohuvilisele – just tema oli mees, kelle seksuaalse alatooniga võõrkontakt jõudis esimese omalaadsena avalikkuse ette ja avas tee loendamatutele järgnevatele. Täna, mil seksuaalne aspekt paljudes kaasustes on tähelepanuväärselt tugev ning sunnib uurijaid püsitama laiapõhjalisi hüpoteese, oleks aeg vaadata tagasi. Kes oli Antonio Vilas Boas ja mis temaga tegelikult juhtus? Milles seisneb tema loo tähendus?
Nii võis see olla
On teada, et 1957. aastal oli Antonio Vilas Boas 23aastane põllumees, kes elas koos perega Brasiilia idarannikul Minas Geraisi osariigis asuvas farmis. Tema õed olid surnud, kuid vend João viibis elavate kirjas. Koos hallati majapidamist, kus tuli hooldada mitut põldu ja istandust. Vendadele kuulus bensiinimootoriga traktor, millega käidi kordamööda kündmas. Üksnes kõrghooajal palgati lisaks kaks abilist. Tõe huvides tuleb märkida, et vallaline Antonio oli edasipüüdlik noormees. Ta kogus raha, et õppida „kirjatarkust“ – vabal ajal käis ta ajakirjanduskorrespondentide kursusel.
Põrutavamad sündmused algasid sama aasta 5. oktoobril. Majas oli toimunud perekondlik üritus. Pereliikmed läksid magama tavalisest veidi hiljem, kella 23 paiku. Antonio magas vennaga ühes toas. Kuna valitses erakordselt kuum õhtu, otsustas ta avada hoovipoolsed aknaluugid. Just siis märkas ta õues eredat kuma, mis valgustas kogu ala, nagu oleks sinna suunatud tugevajõuline helgiheitja. Valgus näis olevat helevalge ja tundus langevat otse taevast. Puudus ainult võimalik valgusallikas. Antonio otsustas äratada venna, ent niigi ebausklik vend soovitas tal parem magada. Antonio sulges aknaluugid ja viimaks mindi voodisse. Mõne aja pärast tõusis Antonio siiski uuesti ning avas aknaluugid, sest salapärane valgus ei andnud talle meelerahu. Helk oli täpselt endine. Järsku tundis vaatlemist jätkanud mees, et valgus liigub tema poole. Hirmunult sulges ta luugid ja äratas venna. Seejärel vaatasid mõlemad, kuidas valgus tungib läbi katusekivide pimedasse tuppa (soojades maades ei ehitata ruumidele sageli lagesid, et tagada paremat õhuvahetust). Korraga valgus kustus.
Mõistatuslik ahel jätkus 14. oktoobri õhtul kl 21.30 ja 22 vahel, kui vennad olid põllul kündmas. Äkki nägid nad jälle väga eredat valgust, mis tegi silmadele haiget. Valgusallikas liikus põllu põhjapoolses osas, olles ümmargune ja ligikaudu vankrirattasuurune. See näis püsivat umbes 100 m kõrgusel, kiirgas helepunaselt ja valgustas suurt ala. Tegemist pidi olema mingi esemega, aga võimas kiirgus välistas täpsema vaatluse. Antonio kutsus venda kaasa, ent viimane keeldus. Ta läks üksinda sinnapoole, kus arvas valgust hõljuvat. Kui ta jõudis lähemale, hakkas objekt kiiresti liikuma ning siirdus põllu teise serva. Antonio läks sellele järele. Kui ta ligines, kordas objekt sama manöövrit vastupidises suunas. Kõik toimus hetkeliselt. Väsinud Antonio lõpetas jälitamise ja läks venna juurde tagasi. Valgus püsis põllu põhjaserval mitu minutit liikumatult, vaid igasse suunda kanduvad kiired muutsid selle loojuva päikese sarnaseks. Järsku kadus nähtus korrapealt, nagu väljalülitatud lamp. Nõutud vennad adusid ebakindlust.
15. oktoobri öö oli külm. Taevas paistsid tähed. Antonio kündis üksi samas kohas. Täpselt kell 1 öösel nägi ta tuttavat erepunast tähte, mis hakkas kiiresti kasvama, nagu tulnuks see vaatleja suunas. „Täht“ oli mõne hetkega kasvanud munakujuliseks esemeks, mis jõudis vaatleja mõtteid ennetades traktori kohale. Järgnes laskumisprotsess, kuni ese oli jõudnud maast umbes 50 m kõrgusele. See valgustas traktorit ja osa põllust selgelt piiritletud punase säraga. Oli päevaselt hele.
Loomulikult oli mees sügavalt hirmunud ega taibanud midagi. Hetkeks kaalus ta põgenemist, kuid meenutades objekti ilmumise kiirust, osutunuks põgenemisvõimalus traktoriga absurdseks. Ka jooksmiseks oli äsjaküntud muld liiga pehme. Mõne minuti vältel valdas Antoniot šokiseisund. Samal ajal liikus kiirgav ese edasi, peatus traktorist 10-15 m kaugusel ja hakkas aeglaselt maanduma. Nüüd märkas Antonio masina kummalisust. Kujult oli see ümmargune, ümbritsetud väikeste sini-punaste valguspunktidega. Aparaadi esiotsas paiknes punane helgiheitja. Sellest oligi lähtunud valgus, mis segas eset üksikasjalikumalt silmitsemast. Nüüd nägi ta objekti korralikult. Õhusõiduk meenutas tohutut pikergust muna, millel oli kolm väljaulatuvat metalset seadet – üks keskel, kaks külgedel. Need olid keskelt paksud ja otstest teravad. Polnud võimalik tuvastada nende värvi, kuna üle kõige domineeris punakas valgus. Hetkel, mil masin aeglustades lõpuni maanduma hakkas, muutus objekti ülaosast tulvav valgus punasest rohekaks. Pöörlev osa näis võtvat alustassi või lameda kupli kuju, kuigi niisuguse mulje võis jätta selle pidev pöörlemine. Nähes metalsete tugede ja kohe-kohe aset leiva maandumise vahel ilmselt seost, haaras Antoniot paanika. Ta käivitas traktori, kavatsedes siiski lahkuda. Sõit kestis paar meetrit. Mootor seiskus, tuled kustusid. Taaskäivitamine ebaõnnestus. Viimases hädas avas põgenik kabiiniukse ja pistis joosku.
Keegi haaras pagejal käest. See oli kummaliselt riietatud lühike, vaevalt Antonio õlani ulatuv olend (Antonio enese pikkus oli 164 cm). Meeleheites Antonio andis talle paanilise obaduse. Tasakaalust väljaviidud olend kukkus põllule. Ometi märkas mees, et eemalt liginevad veel kolm olendit. Nad haarasid vangistatava kätest ja jalgadest, tõstes mehe õhku. Igasugune rabelemine takerdus olendite tugeva haarde taha. Surmahirmus Antonio karjus ja sõimles. Iga kord, kui Antonio rääkis, peatusid teda laeva suunas tarivad olendid ja vaatasid meest hämmastunult.
Lennumasina tagaosas oli uks, mis ülalt alla avanenult moodustas silla, mille küljes oli metalne redel. Konstruktsioon näis olevat ehitatud samasugusest hõbedasest materjalist kui aparaadi seinad. Röövijad asetasid mehe redelile, mis polnud kaugeltki kerge ülesanne, sest redel oli kitsas ja sinna mahtus napilt kahekesi. Trepi mõlemal küljel paiknes metalne käsipuu. Üleshiivatav vang haaras sellest mitmel korral kinni, et takistada oma laevaviimist. Südikad humanoidid ei jätnud eesmärki – ikka ja jälle tiriti Antonio käsipuude küljest lahti. Kui Antonio hiljem tulema lasti, märkas ta, et painduv käsipuu pole ühest tükist, vaid koosneb paljudest lülidest, meenutades ketti.
Antonio leidis end väikesest neljakandilisest ruumist. Ruumi seinad olid läikivad ja eritasid fluorestseerivat kuma, mida tootsid laes olevad väikesed neljakandilised lambid. Neid oli isegi seinte ja lae ühenduskohtades. Ta ei jõudnud neid loendada, sest just siis lasksid olendid ta põrandale. Uks sulgus, redel kadus. Antoniole anti käega korraldus liikuda teise ruumi. Vastuhakk oli mõttetu, kuna ta asus nüüd laevas ja pealegi hoiti temast jätkuvalt kinni. Teine ruum oli samalaadne, ehkki suurem ning pooleldi ellipsikujuline. Antonio arvas, et tegemist on juhtimiskeskusega, kuna toa keskel troonis laest põrandani ulatuv metallsammas, mis oli ülevalt lai ja alates keskpaigast kitsas. See oli ümmargune ja näis liikumatu. Nähtavasti kandis see lae raskust. Ainsad mööbliesemed olid omapärase kujuga laud koos mitme tooliga. Laud ja toolid teravnesid alt jalaks, mis oli kinnitatud põranda külge ja ühendatud liikuva rõngaga. Põrandast kerkisid esile kolm vastupidavat tuge. Hiljem märkas Antonio, et istujail oli võimalik pöörduda toolilt tõusmata igasse suunda.
Vang jäi ruumi seisma lõputuna tunduvaks ajaks. Tema käsivarred olid kahe mehe tugevas haardes. Need kummalised olendid vaatlesid teda ja vestlesid isekeskis. Kui Antonio ütles hiljem tunnistusi andes sõna „vestlesid“, üritas ta jäljendada olendite suhtlusviisi. Tegelikult sisaldas nende suhtlus koeralikke haugatusi ning ulgumisi. Sekka kostus teistsuguseid hääli, mis lõppesid modulatsiooniga. Muidugi oli võrdlus koertega umbkaudne. Igatahes polnud sellel midagi ühist artikuleeritud inimkõnega, milles võinuks täheldada sõnu või silpe. „Ma ei suuda neid teile korrata, austatud härrad. Minu hääl pole selle jaoks loodud,“ tunnistas Antonio uurijatele.
Olendid jõudsid nähtavasti kokkuleppele. Viiekesi hakati Antoniot lahti riietama. Taas tekkis heitlus. Lahtiriietatav rabeles, vandus ja sajatas, mille tõttu katkestasid tulnukad hetkeks tegevuse. Nad vaatasid Antoniot, nagu püüdes talle selgitada, et midagi halba temaga ei sünni. Kuigi nad kasutasid jõudu, ei teinud nad Antoniole haiget. Ainus „kaotus“ oli lõhkikäristatud särk, kuid see võis rebeneda juba põllul. Antonio saadi paljaks. Seejärel lähenes talle üks mees, kellel olid mingi kandam. See tundus olevat märg käsn. Olend määris sellega mehe ihule tundmatut vedelikku. Käsn oli pehme, vedelik aga selge, paks ja lõhnatu õlilaadne ollus. Antonio tundis külmas ruumis jahedust. Õnneks kuivas õli nahal kiiresti.
Salvitu talutati ukse juurde, mis asus selle ukse vastas, kust oldi viimati sisenetud. Saatjad andsid Antoniole märku, et ta neile järgneks ning „haugatasid“ vahetevahel. Esimene humanoid vajutas ukse keskele ja see kadus kahele poole seina. Ukse ülaosas oli Antonio märganud helendavat gravüüri, kuhu joonistatud märgid olid helepunased ja näisid valgustatult tasapinnast eenduvat. Märgid meenutasid tundmatuid varesjalgu, mille meenutamine või visandamine osutus tegelikult kasutuks.
Uus ruum oli nelinurkne ja tuttavalt valgustatud. Antonio heitis pilgu üle õla: seal, kus hetk varem oli olnud uks, polnud midagi peale sileda seina. Ruumi astusid kaks meest, kes kandsid kahte paksu pikka kummivoolikut. Antonio ei osanud ütelda, kas nende sees oli midagi, kuid sai hiljem teada, et need olid vähemalt osaliselt tühjad. Üks toru lõppes karikataolise läbipaistva pudeliga. Teises otsas oli kuppu meenutav huulik, mis asetati patsiendile lõua alla. Veel küsitluse ajal võis seal täheldada tumedat täppi. Enne protseduuri pigistas teine mees käes olevat voolik-toru ja tühjendas selle õhust. Antonio ei tajunud mingit valu, tunnetas üksnes, kuidas nahka torusse imeti. Pärast hakkas nahk sügelema ja kuumama. Nahka oleks nagu kraabitud. Kui toru asetati lõua alla, nägi Antonio, kuidas tema veri aeglaselt karikasse voolas, kuni see oli pooleldi täis. Siis eemaldati toru, korrates protseduuri teisega. Nüüd täideti pudel ääreni. Ka selles kohas oli küsitluspäeval aimata tumedat täppi.
Mehed lahkusid ruumist. Üksi jäetud Antonio läks väsimust tundes ruumi ainsa mööblieseme juurde. See meenutas voodit, ehkki sel polnud jalgu ja keskel laiutas kõrgem kühm. Voodi oli kaetud tihke halli materjaliga. Antonio heitis pikali. Siis märkas ta, et seina külge olid kinnitatud metalltorud, mis läbimõõdult vastasid aiakastmisvoolikule. Nendest hakkas ruumi voogama tihedat halli auru. Iiveldust tundev Antonio pidi tõusma ja ruumi nurka oksele minema. Pärast hingeldas ta veidi, ent enesetunne paranes.
Antonio proovis mõtelda olendite välimusele. Need, keda ta oli jõudnud kohata, olid riietatud pehmest hallist materjalist tihedalt liibuvatesse kombinesoonidesse. Ülikond ulatus kuklani, olles ühendatud kiivriga. Kiiver tundus olevat samas materjalist kui ülikondi, kuid jäigem. See oli tugevdatud eest ja tagant väikeste metallist plaatidega, mis meenutasid võrdkülgseid kolmnurki. Nägu varjaval kiivril oli ees kaks ümmargust illuminaatorit. Läbi nende oli Antonio näinud olendite silmi, mis tundusid talle sinistena. Kiivri kolbaosa oli üsna suur ja kõrge – tunduvalt kõrgem kui tavalisel inimesel. Keskel turritasid kolm hõbejat toru, mis paindusid taha kuni seljani. Üks torudest ühines ülikonnaga abaluude all, teine kinnitus ülikonna külge allpool kaenlaauku ja kolmas teise kaenlaaugu all. Kombinesoonide varrukad ulatusid tihedalt randmeteni, jätkudes viiesõrmeliste kinnastena. Antonio järeldust mööda kujutasid kombinesoonid endast vormiriietust, kuna need olid kõigil äravahetamiseni sarnased. Iga olendi rinnale kinnitus ananassilõigusuurune valgust kiirgav märk. Märgist suundus hõbedane riba puusani ning ühines laia pingul vööga. Vöö polnud pannalt. Ühelgi kombinesoonil ei olnud taskuid ega nööpe, püksteosa püsis voltideta. Paksude taldadega kingad meenutasid pannaldeta-paelteta tenniseid, mille ninaotsad kaardusid üles. Olendid ulatusid Antoniole umbes lõuani, ainult olend, kelle Antonio oli lükanud rüseluse käigus põllule, tundus olevat teisest lühem.
Igavikuna näiva eraldatuse järel avanes uks ja Antonio hämmastuseks astus sisse alasti naine. Ta oli väikest kasvu (u 150 cm), aga hea kehaehitusega. Naine oli kahvatu, tema juuksed olid peaaegu valged ja näojooned ebatavaliselt kaunid. Ülespoole kaarduv pikk soeng ulatus abaluudeni. Näol puudusid minkimise jäljed – nina oli peen ja sirge, põsenukid ja laup kõrged. Huuled näisid olevat kriipsutaoliselt õhukesed. Kõrged põsenukid tegid naise näo laiaks, isegi laiemaks kui Kesk-Ameerika indiaanlastel. Näo laiust tasakaalustasid keha kaunid vormid – kõrged rinnad, lame kõht, kitsas vöökoht, hästi arenenud puusad ja ilusad sääred. Tema käed olid kitsad ning pikad.
Naine ei varjanud oma eesmärki. Ta lähenes Antoniole, surus end tema külje alla ja nühiks pead vastu Antonio nägu. Naine ei proovinud kõnelda, vaid hulgus ja urises nagu mehedki. Pärast saavutatud suguakti nõudis ta uusi hellitusi ja tõmbus alles pärast teist vahekorda Antoniost eemale. Ulguv hääl, mida naisolend kõrgpunktide ajal kuuldavale tõi, meenutas looma ulgumist. Antonio ei suutnud teda suudelda. Inimlikku õrnust asendas üksnes see, kui naine hammustas hellalt tema lõuga.
Antonio pani lähedalt tähele naise mõningaid erilisi jooni. Olendi nahk oli väga hele, käed olid tedretähnilised ja kaenla- ning häbemekarvad tumepunased. Pärast vahekordi tundus Antoniole, nagu oleks naine temast tülpinud. Niipea, kui ta oli mehest eemaldunud, avanes uks ja sisse astus meeshumanoid, kes kutsus naise ära. Enne lahkumist pöördus naine ümber, osutas käega oma kõhule, näitas seejärel Antonio poole ja siis üles. Viimaks naine „naeratas“ ja lahkus. Ka mees lahkus, ent tuli hetke pärast tagasi, kaasas Antonio riided. Kaduma oli läinud tulemasin, aga see võis kaduda juba põllul.
Antonio viidi tagasi tuppa, kus asusid toolid ja laud. Seal vestlesid kolm meest neile omasel viisil. See, kes tõi ta tuppa, läks nüüd teiste juurde, jättes Antonio keset põrandat. Kui mehed vestlesid, püüdis Antonio hoolikalt silmitseda kõiki esemeid. Tema pilku köitis laual lebav kandiline karp. Karbi klaasist kaanel paiknesid märgid, mis meenutasid kella numbrilauda – 3, 6, ja 9. Number 12 asemel oli kolm musta vertikaaljoont. Üks meestest käis „numbrilauda“ aeg-ajalt vaatamas, kuigi kuue kohal seisev seier ei liikunud üldse. Antonio võttis karbi kätte, see kisti talt vihaselt käest ja asetati tagasi lauale. Meeleheitlikult tõendusmaterjali koguda püüdev Antonio kraapis tulutult siledat seina, mille pinnal libisesid küüned nagu klaasil. Üks meestest kargas üles ja tuli Antonio suunas. Ta juhatas Antonio peaukse juurde kitsale keerlevale kõrgendikule. Nad kõndisid piki koridori ümber laeva, jõudes taas peaukseni. Siis osutas mees trepile ja näitas, et röövitu võib minna. Kui ta oli maas, astus mees ukselävele, osutades esmalt maale ja siis taevale. Ta näitas, et Antonio peab minema eemale, ja astus ise tagasi laeva.
Uks sulgus, lennumasina tipus olev taldrikukujuline seade hakkas metsikult pöörlema. Tuled kirgastusid ja laev tõusis vertikaalselt üles. Maandumisjalad koos ees asetsenud kolmjalaga tõmbusid sisse. Masinavärk muutus uuesti munakujuliseks. Olles ligikaudu 30 m kõrgusel, sõiduk peatus, valgus tugevnes ja tipmine „taldrik“ tekitas tuure võttes surisevalt häält nagu lennukipropeller. Valguse värv muutus erepunaseks. Liikuv õhulaev vahetas äkki järsult suunda ja sööstis kuulina lõuna poole, kadudes hetkeliselt silmist.
Antonio läks tagasi traktori juurde. Kui ta kummalisest sõidukist lahkus, oli kell olnud umbes 5.30. Antonio oli seal viibinud rohkem kui neli tundi. Traktori käivitamine osutus jällegi asjatuks. Veaotsingute tagajärjena avastas ta lahtitulnud akujuhtme. See oli varem kruviga kinnitatud, nii et selle lahtipääsemine osutus sama mõistatuslikuks.
Juhtumi uurimine
Oma vapustava tunnistuse esitas Antonio Vilas Boas 22. veebruaril 1958 Rio de Janeiros sisehaiguste doktorile Olavo Fontezile (hakkas juhtumi mõjul ufouurijaks) ja ajakirjanikule João Martinsile. Pärast mahukaid uuringuid koostas doktor Fontez 23-leheküljelise ettekande, mis esitati Atmosfäärinähtuste Uurimise Organisatsioonile (APRO - Aerial Phenomena Research Organization). Käsitleksime sellest mõningaid aspekte.
Uurijad veendusid, et Antonio Vilas Boas oli füüsiliselt terve ja vaimselt tasakaalukas. Arstlik läbivaatus näitas, et Boas kannatab väsimuse, närvilisuse ja silmapõletiku all. Põletikuga kaasnes voolus pisarakanalitest. Samuti olid tema nahale tekkinud valusad lööbed. Kaks märki, mis tema jutu järgi tekkisid kummivoolikutest, olid uurimise kestel endiselt nähtavad. Küsitluste ajal esitati uurimisalusele üsna intiimseid küsimusi. Objektiivsuse huvides taheti jõuda juhtumi üksikasjadeni ning vasturääkivuste ilmnemise korral panna Boas oma tunnistusest taganema. Fantaasiaviljade teooria osutus vähevõimalikuks. Juba küsitluste algul mõisteti, et Boas pole psühhopaat. Ei esinenud midagi, mis viidanuks tema tundeelu ebapüsivusele. Ta rääkis ladusalt ja tema reageeringud tundusid normaalsed. Kohatine ebakindlus ning jutu takerdumise avaldusid üksnes siis, mil kõne alla tulid seksuaalkontaktid. Boas häbenes neist rääkida. Mõne aja pärast vabanes tunnistaja tõrgetest ja uurijaid said teada ka seksuaalkontakte puudutavaid detaile.
Kaasus avaldati esmakordselt Brasiilia ufoajakirja SBESDV Bulletin 1962. aasta aprilli-juuninumbris. Erialane väljaanne köitis esialgu ufoloogide kitsama ringi tähelepanu. Loo rahvusvaheline tuntus hakkas kujunema veel kaks aastat hiljem, kui populaarne ajakiri O Cruzeiro avaldas 1. detsembril 1964 toimunust üldisema refereeringu. Muide, ingliskeelsed väljaanded moonutasid Antonio Vilas Bose keskmise nime ingliskeelsele transkriptsioonile sobivalt Villaseks, mis sai üldvaldavaks.
Kommentaarid ja oletused
Tuleb rõhutada, et Vilas rääkis oma loost esimest korda siis, kui tavainimesed ei teadnud ufodest, eriti tulnukate inimröövidest üksikasju, mis muutusid stereotüübiks aastaid hiljem. Tunduvalt laiema kuulsuse võitnud, ühtlasi abduktsiooni sünonüümiks kujunenud Hillide juhtum polnud aastal 1957 veel toimunudki. Seda jahmatavamad ja märgilisema tähendusega on tema kirjeldatud detailid valgusvaatlustest seksuaalsete toiminguteni, mille detailide põhjal võib tõmmata rabavaid paralleele märksa hilisemate kirjeldustega. Moodustub tuhandetest erinevatest kaasusest koosnev süsteem. Vilas mäletas toimunut lünkadeta ega vajanud taandushüpnoosi, mis on võrdlemisi haruldane, ent mitte pretsedenditu nähtus.
Kuigi Boas' kaasuses esinevad kõik abduktsioonile iseloomulikud tunnused, eristub sellest ikkagi üsna erakordne seksuaalne komponent. Pole mingit kahtlust, et teda kasutati bioloogilise viljastajana. Meenutagem või tundmatu naisolevuse ilmekat žestikulatsiooni enne ruumist lahkumist (viide kõhule, järgmisena mehele ja siis üles). Eesmärgiks oli inimese-humanoidi hübriidi loomine. Pigem on küsimus viljastamisprotsessis, mis toimus loomuliku vahekorra kujul. Juhtumeid, kus inimese ning humanoidi vahel toimub seksuaalakt, on ufoloogiaajaloost teada kaduvväike hulk. Hästituntud „hallid“ või sel stereotüüpsel kujul esineda eelistavad humanoidid kasutavad seemne- ja munarakkude (isegi embrüote) eemaldamiseks eeskätt tehnoloogilisi vahendeid. Konkreetse kaasuse puhul väärib täheldamist ka humanoidide suutmatus kontakteeruda inimesega (arusaamatud „haugatused“). Võib järeldada, et ilmselt puudus/puudub neil programmiline plaan mõjutada inimkonda intellektuaalsel tasandil. Ei esinenud muidu nii levinud telepaatiat.
Lõppsõna asemel analüüsiks veidi juhtumi kriitikat. Skeptik Peter Rogerson on kritiseerinud Antonio Vilas Boas' väidete paikapidavust järgmiste argumentide abil. Nimelt ilmus novembris 1957 ajakirjas O Cruzeiro teade ufovaatlusest, millest Boas võis laenata detaile. Veel üks argument, nagu kasutanuks tunnistaja elemente kuulsa esimese põlvkonna kontaktisiku George Adamski kirjeldustest, osutub kummutatuks, sest esimesed publikatsioonid Adamski 50. aastate algul toimunud kontaktidest jõudsid avalikusse ette alles aastal 1959. Rogersoni süüdistus, et keskmisest Brasiilia talupojast tunduvalt haritum Boas võis kogu loo kohta lihtsalt bluffida, osutub tegelikult loogilise konstruktsiooni poolest vaieldavaks. Kas haritud uurijad usuksid rohkem kirjaoskamatu „pärismaalase“ juttu kokkupuutest humanoididega? Fakt on aga see, et 1992. aastal surnud Boas ei saanud oma loo avaldamisest erilist materiaalset tulu ja jäi sellele lõpuni truuks. Kui austatud kaasfoorumlased pole vastu, käsitleks mõnel järgneval korral antud juhtumi tagamaid veidi laiemalt. Manustena on lisatud Boas' visandatud rekonstruktsioonid ufost ja selle pardal nähtud sümbolitest.
Raamatuid:
Kõige kummalisem juhtum; lk 9-17; Sünnimaa; 1998
Maailma põnevamaid kohtumised tulnukatega; lk 29-31; Varrak; Tallinn; 2007
Ufopäevikud; Volke, Igor; lk 40-43; Baltic Media OÜ; Tallinn; 1998
Internet:
http://en.wikipedia.org/wiki/Antonio_Villas_Boas - Vikipeedia artikkel Antonio Vilas Boas' juhtumist
http://www.conspiracyarchive.com/UFOs/bo...uction.htm - Juhtumi seksuaalsest taustast
Nii võis see olla
On teada, et 1957. aastal oli Antonio Vilas Boas 23aastane põllumees, kes elas koos perega Brasiilia idarannikul Minas Geraisi osariigis asuvas farmis. Tema õed olid surnud, kuid vend João viibis elavate kirjas. Koos hallati majapidamist, kus tuli hooldada mitut põldu ja istandust. Vendadele kuulus bensiinimootoriga traktor, millega käidi kordamööda kündmas. Üksnes kõrghooajal palgati lisaks kaks abilist. Tõe huvides tuleb märkida, et vallaline Antonio oli edasipüüdlik noormees. Ta kogus raha, et õppida „kirjatarkust“ – vabal ajal käis ta ajakirjanduskorrespondentide kursusel.
Põrutavamad sündmused algasid sama aasta 5. oktoobril. Majas oli toimunud perekondlik üritus. Pereliikmed läksid magama tavalisest veidi hiljem, kella 23 paiku. Antonio magas vennaga ühes toas. Kuna valitses erakordselt kuum õhtu, otsustas ta avada hoovipoolsed aknaluugid. Just siis märkas ta õues eredat kuma, mis valgustas kogu ala, nagu oleks sinna suunatud tugevajõuline helgiheitja. Valgus näis olevat helevalge ja tundus langevat otse taevast. Puudus ainult võimalik valgusallikas. Antonio otsustas äratada venna, ent niigi ebausklik vend soovitas tal parem magada. Antonio sulges aknaluugid ja viimaks mindi voodisse. Mõne aja pärast tõusis Antonio siiski uuesti ning avas aknaluugid, sest salapärane valgus ei andnud talle meelerahu. Helk oli täpselt endine. Järsku tundis vaatlemist jätkanud mees, et valgus liigub tema poole. Hirmunult sulges ta luugid ja äratas venna. Seejärel vaatasid mõlemad, kuidas valgus tungib läbi katusekivide pimedasse tuppa (soojades maades ei ehitata ruumidele sageli lagesid, et tagada paremat õhuvahetust). Korraga valgus kustus.
Mõistatuslik ahel jätkus 14. oktoobri õhtul kl 21.30 ja 22 vahel, kui vennad olid põllul kündmas. Äkki nägid nad jälle väga eredat valgust, mis tegi silmadele haiget. Valgusallikas liikus põllu põhjapoolses osas, olles ümmargune ja ligikaudu vankrirattasuurune. See näis püsivat umbes 100 m kõrgusel, kiirgas helepunaselt ja valgustas suurt ala. Tegemist pidi olema mingi esemega, aga võimas kiirgus välistas täpsema vaatluse. Antonio kutsus venda kaasa, ent viimane keeldus. Ta läks üksinda sinnapoole, kus arvas valgust hõljuvat. Kui ta jõudis lähemale, hakkas objekt kiiresti liikuma ning siirdus põllu teise serva. Antonio läks sellele järele. Kui ta ligines, kordas objekt sama manöövrit vastupidises suunas. Kõik toimus hetkeliselt. Väsinud Antonio lõpetas jälitamise ja läks venna juurde tagasi. Valgus püsis põllu põhjaserval mitu minutit liikumatult, vaid igasse suunda kanduvad kiired muutsid selle loojuva päikese sarnaseks. Järsku kadus nähtus korrapealt, nagu väljalülitatud lamp. Nõutud vennad adusid ebakindlust.
15. oktoobri öö oli külm. Taevas paistsid tähed. Antonio kündis üksi samas kohas. Täpselt kell 1 öösel nägi ta tuttavat erepunast tähte, mis hakkas kiiresti kasvama, nagu tulnuks see vaatleja suunas. „Täht“ oli mõne hetkega kasvanud munakujuliseks esemeks, mis jõudis vaatleja mõtteid ennetades traktori kohale. Järgnes laskumisprotsess, kuni ese oli jõudnud maast umbes 50 m kõrgusele. See valgustas traktorit ja osa põllust selgelt piiritletud punase säraga. Oli päevaselt hele.
Loomulikult oli mees sügavalt hirmunud ega taibanud midagi. Hetkeks kaalus ta põgenemist, kuid meenutades objekti ilmumise kiirust, osutunuks põgenemisvõimalus traktoriga absurdseks. Ka jooksmiseks oli äsjaküntud muld liiga pehme. Mõne minuti vältel valdas Antoniot šokiseisund. Samal ajal liikus kiirgav ese edasi, peatus traktorist 10-15 m kaugusel ja hakkas aeglaselt maanduma. Nüüd märkas Antonio masina kummalisust. Kujult oli see ümmargune, ümbritsetud väikeste sini-punaste valguspunktidega. Aparaadi esiotsas paiknes punane helgiheitja. Sellest oligi lähtunud valgus, mis segas eset üksikasjalikumalt silmitsemast. Nüüd nägi ta objekti korralikult. Õhusõiduk meenutas tohutut pikergust muna, millel oli kolm väljaulatuvat metalset seadet – üks keskel, kaks külgedel. Need olid keskelt paksud ja otstest teravad. Polnud võimalik tuvastada nende värvi, kuna üle kõige domineeris punakas valgus. Hetkel, mil masin aeglustades lõpuni maanduma hakkas, muutus objekti ülaosast tulvav valgus punasest rohekaks. Pöörlev osa näis võtvat alustassi või lameda kupli kuju, kuigi niisuguse mulje võis jätta selle pidev pöörlemine. Nähes metalsete tugede ja kohe-kohe aset leiva maandumise vahel ilmselt seost, haaras Antoniot paanika. Ta käivitas traktori, kavatsedes siiski lahkuda. Sõit kestis paar meetrit. Mootor seiskus, tuled kustusid. Taaskäivitamine ebaõnnestus. Viimases hädas avas põgenik kabiiniukse ja pistis joosku.
Keegi haaras pagejal käest. See oli kummaliselt riietatud lühike, vaevalt Antonio õlani ulatuv olend (Antonio enese pikkus oli 164 cm). Meeleheites Antonio andis talle paanilise obaduse. Tasakaalust väljaviidud olend kukkus põllule. Ometi märkas mees, et eemalt liginevad veel kolm olendit. Nad haarasid vangistatava kätest ja jalgadest, tõstes mehe õhku. Igasugune rabelemine takerdus olendite tugeva haarde taha. Surmahirmus Antonio karjus ja sõimles. Iga kord, kui Antonio rääkis, peatusid teda laeva suunas tarivad olendid ja vaatasid meest hämmastunult.
Lennumasina tagaosas oli uks, mis ülalt alla avanenult moodustas silla, mille küljes oli metalne redel. Konstruktsioon näis olevat ehitatud samasugusest hõbedasest materjalist kui aparaadi seinad. Röövijad asetasid mehe redelile, mis polnud kaugeltki kerge ülesanne, sest redel oli kitsas ja sinna mahtus napilt kahekesi. Trepi mõlemal küljel paiknes metalne käsipuu. Üleshiivatav vang haaras sellest mitmel korral kinni, et takistada oma laevaviimist. Südikad humanoidid ei jätnud eesmärki – ikka ja jälle tiriti Antonio käsipuude küljest lahti. Kui Antonio hiljem tulema lasti, märkas ta, et painduv käsipuu pole ühest tükist, vaid koosneb paljudest lülidest, meenutades ketti.
Antonio leidis end väikesest neljakandilisest ruumist. Ruumi seinad olid läikivad ja eritasid fluorestseerivat kuma, mida tootsid laes olevad väikesed neljakandilised lambid. Neid oli isegi seinte ja lae ühenduskohtades. Ta ei jõudnud neid loendada, sest just siis lasksid olendid ta põrandale. Uks sulgus, redel kadus. Antoniole anti käega korraldus liikuda teise ruumi. Vastuhakk oli mõttetu, kuna ta asus nüüd laevas ja pealegi hoiti temast jätkuvalt kinni. Teine ruum oli samalaadne, ehkki suurem ning pooleldi ellipsikujuline. Antonio arvas, et tegemist on juhtimiskeskusega, kuna toa keskel troonis laest põrandani ulatuv metallsammas, mis oli ülevalt lai ja alates keskpaigast kitsas. See oli ümmargune ja näis liikumatu. Nähtavasti kandis see lae raskust. Ainsad mööbliesemed olid omapärase kujuga laud koos mitme tooliga. Laud ja toolid teravnesid alt jalaks, mis oli kinnitatud põranda külge ja ühendatud liikuva rõngaga. Põrandast kerkisid esile kolm vastupidavat tuge. Hiljem märkas Antonio, et istujail oli võimalik pöörduda toolilt tõusmata igasse suunda.
Vang jäi ruumi seisma lõputuna tunduvaks ajaks. Tema käsivarred olid kahe mehe tugevas haardes. Need kummalised olendid vaatlesid teda ja vestlesid isekeskis. Kui Antonio ütles hiljem tunnistusi andes sõna „vestlesid“, üritas ta jäljendada olendite suhtlusviisi. Tegelikult sisaldas nende suhtlus koeralikke haugatusi ning ulgumisi. Sekka kostus teistsuguseid hääli, mis lõppesid modulatsiooniga. Muidugi oli võrdlus koertega umbkaudne. Igatahes polnud sellel midagi ühist artikuleeritud inimkõnega, milles võinuks täheldada sõnu või silpe. „Ma ei suuda neid teile korrata, austatud härrad. Minu hääl pole selle jaoks loodud,“ tunnistas Antonio uurijatele.
Olendid jõudsid nähtavasti kokkuleppele. Viiekesi hakati Antoniot lahti riietama. Taas tekkis heitlus. Lahtiriietatav rabeles, vandus ja sajatas, mille tõttu katkestasid tulnukad hetkeks tegevuse. Nad vaatasid Antoniot, nagu püüdes talle selgitada, et midagi halba temaga ei sünni. Kuigi nad kasutasid jõudu, ei teinud nad Antoniole haiget. Ainus „kaotus“ oli lõhkikäristatud särk, kuid see võis rebeneda juba põllul. Antonio saadi paljaks. Seejärel lähenes talle üks mees, kellel olid mingi kandam. See tundus olevat märg käsn. Olend määris sellega mehe ihule tundmatut vedelikku. Käsn oli pehme, vedelik aga selge, paks ja lõhnatu õlilaadne ollus. Antonio tundis külmas ruumis jahedust. Õnneks kuivas õli nahal kiiresti.
Salvitu talutati ukse juurde, mis asus selle ukse vastas, kust oldi viimati sisenetud. Saatjad andsid Antoniole märku, et ta neile järgneks ning „haugatasid“ vahetevahel. Esimene humanoid vajutas ukse keskele ja see kadus kahele poole seina. Ukse ülaosas oli Antonio märganud helendavat gravüüri, kuhu joonistatud märgid olid helepunased ja näisid valgustatult tasapinnast eenduvat. Märgid meenutasid tundmatuid varesjalgu, mille meenutamine või visandamine osutus tegelikult kasutuks.
Uus ruum oli nelinurkne ja tuttavalt valgustatud. Antonio heitis pilgu üle õla: seal, kus hetk varem oli olnud uks, polnud midagi peale sileda seina. Ruumi astusid kaks meest, kes kandsid kahte paksu pikka kummivoolikut. Antonio ei osanud ütelda, kas nende sees oli midagi, kuid sai hiljem teada, et need olid vähemalt osaliselt tühjad. Üks toru lõppes karikataolise läbipaistva pudeliga. Teises otsas oli kuppu meenutav huulik, mis asetati patsiendile lõua alla. Veel küsitluse ajal võis seal täheldada tumedat täppi. Enne protseduuri pigistas teine mees käes olevat voolik-toru ja tühjendas selle õhust. Antonio ei tajunud mingit valu, tunnetas üksnes, kuidas nahka torusse imeti. Pärast hakkas nahk sügelema ja kuumama. Nahka oleks nagu kraabitud. Kui toru asetati lõua alla, nägi Antonio, kuidas tema veri aeglaselt karikasse voolas, kuni see oli pooleldi täis. Siis eemaldati toru, korrates protseduuri teisega. Nüüd täideti pudel ääreni. Ka selles kohas oli küsitluspäeval aimata tumedat täppi.
Mehed lahkusid ruumist. Üksi jäetud Antonio läks väsimust tundes ruumi ainsa mööblieseme juurde. See meenutas voodit, ehkki sel polnud jalgu ja keskel laiutas kõrgem kühm. Voodi oli kaetud tihke halli materjaliga. Antonio heitis pikali. Siis märkas ta, et seina külge olid kinnitatud metalltorud, mis läbimõõdult vastasid aiakastmisvoolikule. Nendest hakkas ruumi voogama tihedat halli auru. Iiveldust tundev Antonio pidi tõusma ja ruumi nurka oksele minema. Pärast hingeldas ta veidi, ent enesetunne paranes.
Antonio proovis mõtelda olendite välimusele. Need, keda ta oli jõudnud kohata, olid riietatud pehmest hallist materjalist tihedalt liibuvatesse kombinesoonidesse. Ülikond ulatus kuklani, olles ühendatud kiivriga. Kiiver tundus olevat samas materjalist kui ülikondi, kuid jäigem. See oli tugevdatud eest ja tagant väikeste metallist plaatidega, mis meenutasid võrdkülgseid kolmnurki. Nägu varjaval kiivril oli ees kaks ümmargust illuminaatorit. Läbi nende oli Antonio näinud olendite silmi, mis tundusid talle sinistena. Kiivri kolbaosa oli üsna suur ja kõrge – tunduvalt kõrgem kui tavalisel inimesel. Keskel turritasid kolm hõbejat toru, mis paindusid taha kuni seljani. Üks torudest ühines ülikonnaga abaluude all, teine kinnitus ülikonna külge allpool kaenlaauku ja kolmas teise kaenlaaugu all. Kombinesoonide varrukad ulatusid tihedalt randmeteni, jätkudes viiesõrmeliste kinnastena. Antonio järeldust mööda kujutasid kombinesoonid endast vormiriietust, kuna need olid kõigil äravahetamiseni sarnased. Iga olendi rinnale kinnitus ananassilõigusuurune valgust kiirgav märk. Märgist suundus hõbedane riba puusani ning ühines laia pingul vööga. Vöö polnud pannalt. Ühelgi kombinesoonil ei olnud taskuid ega nööpe, püksteosa püsis voltideta. Paksude taldadega kingad meenutasid pannaldeta-paelteta tenniseid, mille ninaotsad kaardusid üles. Olendid ulatusid Antoniole umbes lõuani, ainult olend, kelle Antonio oli lükanud rüseluse käigus põllule, tundus olevat teisest lühem.
Igavikuna näiva eraldatuse järel avanes uks ja Antonio hämmastuseks astus sisse alasti naine. Ta oli väikest kasvu (u 150 cm), aga hea kehaehitusega. Naine oli kahvatu, tema juuksed olid peaaegu valged ja näojooned ebatavaliselt kaunid. Ülespoole kaarduv pikk soeng ulatus abaluudeni. Näol puudusid minkimise jäljed – nina oli peen ja sirge, põsenukid ja laup kõrged. Huuled näisid olevat kriipsutaoliselt õhukesed. Kõrged põsenukid tegid naise näo laiaks, isegi laiemaks kui Kesk-Ameerika indiaanlastel. Näo laiust tasakaalustasid keha kaunid vormid – kõrged rinnad, lame kõht, kitsas vöökoht, hästi arenenud puusad ja ilusad sääred. Tema käed olid kitsad ning pikad.
Naine ei varjanud oma eesmärki. Ta lähenes Antoniole, surus end tema külje alla ja nühiks pead vastu Antonio nägu. Naine ei proovinud kõnelda, vaid hulgus ja urises nagu mehedki. Pärast saavutatud suguakti nõudis ta uusi hellitusi ja tõmbus alles pärast teist vahekorda Antoniost eemale. Ulguv hääl, mida naisolend kõrgpunktide ajal kuuldavale tõi, meenutas looma ulgumist. Antonio ei suutnud teda suudelda. Inimlikku õrnust asendas üksnes see, kui naine hammustas hellalt tema lõuga.
Antonio pani lähedalt tähele naise mõningaid erilisi jooni. Olendi nahk oli väga hele, käed olid tedretähnilised ja kaenla- ning häbemekarvad tumepunased. Pärast vahekordi tundus Antoniole, nagu oleks naine temast tülpinud. Niipea, kui ta oli mehest eemaldunud, avanes uks ja sisse astus meeshumanoid, kes kutsus naise ära. Enne lahkumist pöördus naine ümber, osutas käega oma kõhule, näitas seejärel Antonio poole ja siis üles. Viimaks naine „naeratas“ ja lahkus. Ka mees lahkus, ent tuli hetke pärast tagasi, kaasas Antonio riided. Kaduma oli läinud tulemasin, aga see võis kaduda juba põllul.
Antonio viidi tagasi tuppa, kus asusid toolid ja laud. Seal vestlesid kolm meest neile omasel viisil. See, kes tõi ta tuppa, läks nüüd teiste juurde, jättes Antonio keset põrandat. Kui mehed vestlesid, püüdis Antonio hoolikalt silmitseda kõiki esemeid. Tema pilku köitis laual lebav kandiline karp. Karbi klaasist kaanel paiknesid märgid, mis meenutasid kella numbrilauda – 3, 6, ja 9. Number 12 asemel oli kolm musta vertikaaljoont. Üks meestest käis „numbrilauda“ aeg-ajalt vaatamas, kuigi kuue kohal seisev seier ei liikunud üldse. Antonio võttis karbi kätte, see kisti talt vihaselt käest ja asetati tagasi lauale. Meeleheitlikult tõendusmaterjali koguda püüdev Antonio kraapis tulutult siledat seina, mille pinnal libisesid küüned nagu klaasil. Üks meestest kargas üles ja tuli Antonio suunas. Ta juhatas Antonio peaukse juurde kitsale keerlevale kõrgendikule. Nad kõndisid piki koridori ümber laeva, jõudes taas peaukseni. Siis osutas mees trepile ja näitas, et röövitu võib minna. Kui ta oli maas, astus mees ukselävele, osutades esmalt maale ja siis taevale. Ta näitas, et Antonio peab minema eemale, ja astus ise tagasi laeva.
Uks sulgus, lennumasina tipus olev taldrikukujuline seade hakkas metsikult pöörlema. Tuled kirgastusid ja laev tõusis vertikaalselt üles. Maandumisjalad koos ees asetsenud kolmjalaga tõmbusid sisse. Masinavärk muutus uuesti munakujuliseks. Olles ligikaudu 30 m kõrgusel, sõiduk peatus, valgus tugevnes ja tipmine „taldrik“ tekitas tuure võttes surisevalt häält nagu lennukipropeller. Valguse värv muutus erepunaseks. Liikuv õhulaev vahetas äkki järsult suunda ja sööstis kuulina lõuna poole, kadudes hetkeliselt silmist.
Antonio läks tagasi traktori juurde. Kui ta kummalisest sõidukist lahkus, oli kell olnud umbes 5.30. Antonio oli seal viibinud rohkem kui neli tundi. Traktori käivitamine osutus jällegi asjatuks. Veaotsingute tagajärjena avastas ta lahtitulnud akujuhtme. See oli varem kruviga kinnitatud, nii et selle lahtipääsemine osutus sama mõistatuslikuks.
Juhtumi uurimine
Oma vapustava tunnistuse esitas Antonio Vilas Boas 22. veebruaril 1958 Rio de Janeiros sisehaiguste doktorile Olavo Fontezile (hakkas juhtumi mõjul ufouurijaks) ja ajakirjanikule João Martinsile. Pärast mahukaid uuringuid koostas doktor Fontez 23-leheküljelise ettekande, mis esitati Atmosfäärinähtuste Uurimise Organisatsioonile (APRO - Aerial Phenomena Research Organization). Käsitleksime sellest mõningaid aspekte.
Uurijad veendusid, et Antonio Vilas Boas oli füüsiliselt terve ja vaimselt tasakaalukas. Arstlik läbivaatus näitas, et Boas kannatab väsimuse, närvilisuse ja silmapõletiku all. Põletikuga kaasnes voolus pisarakanalitest. Samuti olid tema nahale tekkinud valusad lööbed. Kaks märki, mis tema jutu järgi tekkisid kummivoolikutest, olid uurimise kestel endiselt nähtavad. Küsitluste ajal esitati uurimisalusele üsna intiimseid küsimusi. Objektiivsuse huvides taheti jõuda juhtumi üksikasjadeni ning vasturääkivuste ilmnemise korral panna Boas oma tunnistusest taganema. Fantaasiaviljade teooria osutus vähevõimalikuks. Juba küsitluste algul mõisteti, et Boas pole psühhopaat. Ei esinenud midagi, mis viidanuks tema tundeelu ebapüsivusele. Ta rääkis ladusalt ja tema reageeringud tundusid normaalsed. Kohatine ebakindlus ning jutu takerdumise avaldusid üksnes siis, mil kõne alla tulid seksuaalkontaktid. Boas häbenes neist rääkida. Mõne aja pärast vabanes tunnistaja tõrgetest ja uurijaid said teada ka seksuaalkontakte puudutavaid detaile.
Kaasus avaldati esmakordselt Brasiilia ufoajakirja SBESDV Bulletin 1962. aasta aprilli-juuninumbris. Erialane väljaanne köitis esialgu ufoloogide kitsama ringi tähelepanu. Loo rahvusvaheline tuntus hakkas kujunema veel kaks aastat hiljem, kui populaarne ajakiri O Cruzeiro avaldas 1. detsembril 1964 toimunust üldisema refereeringu. Muide, ingliskeelsed väljaanded moonutasid Antonio Vilas Bose keskmise nime ingliskeelsele transkriptsioonile sobivalt Villaseks, mis sai üldvaldavaks.
Kommentaarid ja oletused
Tuleb rõhutada, et Vilas rääkis oma loost esimest korda siis, kui tavainimesed ei teadnud ufodest, eriti tulnukate inimröövidest üksikasju, mis muutusid stereotüübiks aastaid hiljem. Tunduvalt laiema kuulsuse võitnud, ühtlasi abduktsiooni sünonüümiks kujunenud Hillide juhtum polnud aastal 1957 veel toimunudki. Seda jahmatavamad ja märgilisema tähendusega on tema kirjeldatud detailid valgusvaatlustest seksuaalsete toiminguteni, mille detailide põhjal võib tõmmata rabavaid paralleele märksa hilisemate kirjeldustega. Moodustub tuhandetest erinevatest kaasusest koosnev süsteem. Vilas mäletas toimunut lünkadeta ega vajanud taandushüpnoosi, mis on võrdlemisi haruldane, ent mitte pretsedenditu nähtus.
Kuigi Boas' kaasuses esinevad kõik abduktsioonile iseloomulikud tunnused, eristub sellest ikkagi üsna erakordne seksuaalne komponent. Pole mingit kahtlust, et teda kasutati bioloogilise viljastajana. Meenutagem või tundmatu naisolevuse ilmekat žestikulatsiooni enne ruumist lahkumist (viide kõhule, järgmisena mehele ja siis üles). Eesmärgiks oli inimese-humanoidi hübriidi loomine. Pigem on küsimus viljastamisprotsessis, mis toimus loomuliku vahekorra kujul. Juhtumeid, kus inimese ning humanoidi vahel toimub seksuaalakt, on ufoloogiaajaloost teada kaduvväike hulk. Hästituntud „hallid“ või sel stereotüüpsel kujul esineda eelistavad humanoidid kasutavad seemne- ja munarakkude (isegi embrüote) eemaldamiseks eeskätt tehnoloogilisi vahendeid. Konkreetse kaasuse puhul väärib täheldamist ka humanoidide suutmatus kontakteeruda inimesega (arusaamatud „haugatused“). Võib järeldada, et ilmselt puudus/puudub neil programmiline plaan mõjutada inimkonda intellektuaalsel tasandil. Ei esinenud muidu nii levinud telepaatiat.
Lõppsõna asemel analüüsiks veidi juhtumi kriitikat. Skeptik Peter Rogerson on kritiseerinud Antonio Vilas Boas' väidete paikapidavust järgmiste argumentide abil. Nimelt ilmus novembris 1957 ajakirjas O Cruzeiro teade ufovaatlusest, millest Boas võis laenata detaile. Veel üks argument, nagu kasutanuks tunnistaja elemente kuulsa esimese põlvkonna kontaktisiku George Adamski kirjeldustest, osutub kummutatuks, sest esimesed publikatsioonid Adamski 50. aastate algul toimunud kontaktidest jõudsid avalikusse ette alles aastal 1959. Rogersoni süüdistus, et keskmisest Brasiilia talupojast tunduvalt haritum Boas võis kogu loo kohta lihtsalt bluffida, osutub tegelikult loogilise konstruktsiooni poolest vaieldavaks. Kas haritud uurijad usuksid rohkem kirjaoskamatu „pärismaalase“ juttu kokkupuutest humanoididega? Fakt on aga see, et 1992. aastal surnud Boas ei saanud oma loo avaldamisest erilist materiaalset tulu ja jäi sellele lõpuni truuks. Kui austatud kaasfoorumlased pole vastu, käsitleks mõnel järgneval korral antud juhtumi tagamaid veidi laiemalt. Manustena on lisatud Boas' visandatud rekonstruktsioonid ufost ja selle pardal nähtud sümbolitest.
Raamatuid:
Kõige kummalisem juhtum; lk 9-17; Sünnimaa; 1998
Maailma põnevamaid kohtumised tulnukatega; lk 29-31; Varrak; Tallinn; 2007
Ufopäevikud; Volke, Igor; lk 40-43; Baltic Media OÜ; Tallinn; 1998
Internet:
http://en.wikipedia.org/wiki/Antonio_Villas_Boas - Vikipeedia artikkel Antonio Vilas Boas' juhtumist
http://www.conspiracyarchive.com/UFOs/bo...uction.htm - Juhtumi seksuaalsest taustast
.