13-06-2012, 23:00
(Seda postitust muudeti viimati: 10-08-2012, 11:28 ja muutjaks oli Bluedreamer.)
Betty Andreassoni juhtum, ehkki ilmselt mitte nii tuntud kui Hillide oma, kuulub vaieldamatult ufoloogia krestomaatiasse. Miks? Eeskätt põhjusel, et selles esinevad paljud komponendid, mis süvendavad nn hallide poolt (mitte üksnes) teostava inimröövi stereotüüpi. Antud konstateeringus peituvad nii voorused kui puudused. Mitmed juhtivufoloogid on seisukohal, et abduktsiooni taandamine transpordiküsimusele on fenomeni ilmselge lihtsustamine. Näib olevat kindel, et tulnukate inimrööviga kaasnevad tihti suisa ülemeelelised ilmingud-elamused võivad pärineda inimese psüühika senitundmatutest allhoovustest, kuid jäljed röövitute kehadel ja väidetavalt neist eemaldatud tehnoloogilised seadmed viitavad kontakti toimumisele ka füüsilisel kujul. Samas lubavad Andreassoni juhtumi märgilised komponendid (teatud humanoidide „eelistus esineda“ stereotüüpse halli kehastuses, külaliste saabumise ja lahkumise viis, militaristlik käitumishierarhia, riietuse/sõiduki sümboolika, enamasti taldrikukujuline UFO, röövituga tehtavad anatoomilised ning psühholoogilised manipulatsioonid, pealtnäha religioosne või üldhumanistlik sõnum (sageli ka tulevikuennustused), salapärased „kingitused“ ja toimunu komplitseeritud menetlusprotsess) tõmmata paralleele sadade kui mitte tuhandete sarnaste kaasuste vahel. Eelmainitud põhjustel on Andreassoni lugu heaks illustratsiooniks katsel uurida inimröövide temaatikat fenomenaalsel tasandil.
Juhtumi kirjeldus
1967. aasta 25. jaanuari õhtul oli Betty Andreasson tavaline 30aastane koduperenaine, kes elas oma seitsme lapsega Massachusettsi linnas. Betty toimetas parajasti köögis, tütardest vanim, 11aastane Becky, ja teised lapsed vaatasid koos vanaisaga võõrastetoas telerit. Äkki kustus valgus. Elektrikatkestused olid 60.–70. aastatel USA kirdeosas levinud, sageli kaasnesid nendega ufovaatlused.
Kuus last jooksid kööki, et uurida elektrikatkestuse põhjust. Köögi akna taga nähti roosakat valgust, mis muutus üha eredamaks ja pulseeris. Lõpuks muutus see punakasoranžiks. Ei kostnud isegi tavalisi ööhääli – kogu maja oli otsekui vaakumis. Betty üritas paanikas lapsi rahustada, saates neid tagasi tuppa. Nüüd kiirustas kööki Andreassonide vanaisa (Betty isa). Tsiteerigem tema 10 aastat hiljem vande all antud tunnistust: „Need olendid, keda ma köögiaknast nägin, oleksid vabalt sobinud mõnesse Hollywoodi filmi monstrumiteks. Ma mõtlesin isegi, et nad on endale imelikud potid pähe ajanud just selleks, et Kuu-inimestena välja näha. Nad hüppasid naljakalt üksteise järel nagu ritsikad. Kui üks mind märkas, jätsid nad hüplemise järele… Esimene neist vaatas mulle otsa ja ma tundsin end väga ebamugavalt. See on kõik, mida ma tean…“
Seejärel tundsid kõik pereliikmed, välja arvatud Becky, et nad pole suutelised end liigutama. Edaspidi juhtunu kohta andsid Betty ja Becky tunnistusi samuti 10 aastat hiljem, siis hüpnoosiseisundis. Kirjeldustest selgus nii mõndagi, mis asus sügaval tunnistajate alateadvuses. Jälle süttisid akna taga tuled ja neli olendit sisenesid läbi tugeva puitukse majja. Nad olid täiesti ühesugused, vaid arvatav liider oli teistest pikem. Humanoidid olid u 100-120 cm pikad, suure pirnikujulise karvutu pea ning tillukese nina ja suuga. Suured kassisilmad moodustasid ilmetute näojoontega ilmeka kontrasti. Seljas kandsid tulnukad tumesinised liibuvaid helendavaid vorme, mille vasakul varrukal võis märgata embleemi, mis meenutas laialisirutatud tiibadega kotkasarnast lindu. Nahk oli neil hall ja sarvjas, kinnastatud labakäel oli kolm sõrme. Jalad lõppesid kõrgete saabastega.
Järgnes telepaatiline vestlus. Tulnukate liider nimetas ennast Quazgaaks (Kvazgaa). Andreassoni eesnimi oli talle teada. Quazgaa oli teistest veidi erinev – tema üks silm oli valge, teine must ja silmade kohal paiknesid tal mesilaslikud tundlad. Ta viipas käega. Betty tõlgendas tema kutsest valesti, küsides: „Kas soovite midagi süüa?“ Olend noogutas. Naine läks külalislahkelt külmiku juurde, võttis sealt liha ja hakkas seda pannil kuumutama. Quazgaa ütles, et nad saavad toitu süüa ainult siis, kui see on kõrvetatud. Niisiis keeras Andreasson kuumust juurde. Kui liha hakkas suitsema, taganesid olendid hämmeldunult. „See pole seda sorti toit, mida meie sööme,“ selgitas Quazgaa. „Meie toitu katsutakse tules. Teadmisi katsutakse tules. Kas sul on sellist toitu?“
Usuliste tõekspidamistega Andreasson arvas teadvat, mida tulnukas mõtles. Ta andis talle perekonna piibli. Quazgaa libistas käe sellest üle ja korraga „ilmusid sinna teised piiblid, paksemad kui algupärandid.“ Juht jagas saadused teiste vahel laiali ja teised tulnukad hakkasid neid lehitsema. Andreasson nägi hästi, et helevalged lehed olid tegelikult tühjad. Vastutasuks ulatas Quazgaa Bettyle õhukese sinise raamatu. See oleks olnud ümberlükkamatu tõend kontakti autentsusest, ent huvitaval kombel suutis naine kingituse „kaotada (meenutagem nt sarnaseid asitõendite haihtumisi Dahli ufofotode kadumise või Viitna Raido taskuräti kaotsimineku puhul). Hüpnoosi all õnnestus Andreassonil mainitud osa loost siiski mingil määral kinnitada. Ta rääkis, et oli jõudnud sinise raamatu enne kaotamist läbi vaadata. See oli täis tema jaoks abstraktseid sümboleid, kuid üks tulnukas seletas, et raamat kõneleb armastuse tähtsusest.
Siinkohal tuleks rääkida Betty Andreassoni religioossest taustast. Ehkki ta oli tõekspidamistelt fundamentaalne kristlane, pole õige käsitelda teda äärmise usufanaatikuna. Andreassonide pere vastas pigem tüüpilise Ameerika perekonna kuvandile – kogu nende vaimutoit peitus Piiblis ja televiisoris, muud vaimsed pürgimused ei olnud esmatähtsad. Ometi mõjutas usk Betty käitumist ka antud juhtumi kontekstis. Tulenevalt piibellikust õpetusest pidas ta oma külalisi algul ingliteks (kuna Jeesus oli võimeline kõndima vee peal, aimas ta läbi ukse sisenenud humanoidide taevast päritolu). Just piibliõpetus sundis teda pakkuma võõrkülalistele süüa, kuna võõrustatav võib olla varjatud kujul ingel. Tõsi küll, tulnukad ei klappinud kokku ühegi Piiblis kirjeldatud tegelasega. Edasine kontakt ühes tulnukate väidetega kahandas tema esialgset veendumust märgatavalt. Ilmselt kasutasid humanoidid naise tõekspidamisi tema vaimsusega manipuleerimise huvides, millele viitavad mitmed hilisemad vihjed. Üks on aga kindel – usklik Betty suhtus kogu kontakti üldiselt „ortodoksse rahuga“, mida ei saa väita juhtumit menetlenud ateistidest ufoloogide-teadlaste kohta.
Majas toimunu jäi osaliselt meelde 11aastasele Beckyle. „Mingisugused… ma ei tea isegi, mis! Seal on midagi kohutavat. Kuid emaga on kõik korras.“ Beckyt kuulata oli hüpnoosiseansi ajal erutav ja kummaline. Aastaid hiljem istus tugitoolis 21aastane täiskasvanu, aga rääkijale kuuluv hääl oli lapse oma! Becky: „See… sarnaneb kivist inimesega. Ta sarnaneb… savist inimesega… Räägib emaga… Tema taga on paremal pool veel üks väike olend ja selle taga veel kaks… Nagu kolmikud… Nad on otsekui siledast savist tehtud….“
Järgnes dialoog. Siit näeme, et Betty religioossed kujutelmad põrkasid kokku tulnukate hoopis erinevate arusaamadega.
„Mida te siin teete?"
„Me tulime selleks, et teid aidata. Ehk saate meile abiks olla?“
„Milles see abi peaks seisnema?“
„Kas saaksite kaasa tulla?“
„Kas te olete jumalast? Te aina räägite, et tulite maailma abistama. Miks te seda teete?“
„Seepärast et maailm kavatseb ennast hävitada.“
„Tuleksite ehk meiega kaasa?“
„Kui te tõesti olete Jumalast ja olete tulnud maailma päästma, siis ma tulen teiega kaasa. Kuid ärge petke mind.“
„Kas olete nüüd valmis meile järgnema?“
Tundub et toimunud vestlus oli kõigest formaalne. Betty vastupanu nõrgenes tegelikult tulnukate hüpnootilise pilgu tõttu, millega nad vaatasid naisele pingsalt silma. Betty astus olenditega samasse ritta ja läks koos nendega majast välja. Minnes avastas ta, et nad kõik liiguvad mõni jalg maapinnast kõrgemal. Õuel märkas naine imestuseks ülestõstetud esiotsaga ovaalset objekti. Quazgaa tõstis käe ning laeva korpusesse tekkis avavus. Tulnukad ja Betty hõljusid sealt sisse. Järgnes pikk teekond objekti sisemuses. Viimaks jäeti naine mingisse ruumi üksi.
Sõiduki interjööri ja esemete kirjeldus ostutuks suhteliselt kasutuks. Iga asi, mida Betty nägi, oli talle uudne ega sarnanenud varemnähtuga. Toome näite tema kirjeldusest: „Midagi musta ja punast. Must, mida ümbritseb punane. Miski, mis sarnaneb peegliga. Selles ümmarguses toas lainetab miski ja see on nagu aken… Seinad on kaetud paberitaolise materjaliga… On mingid rööbastesarnased torud, kuid rööpad need ei ole…“ Isegi laiema teaduslik-tehnilise eruditsiooniga inimene poleks suuteline sarnases olukorras midagi muud kirjeldama. Siiski osutus Betty päris heaks harrastusjoonistajaks, nii et tema visandid toetasid hilisemat uurimist.
Uks avanes taaskord ja lävele ilmus kaks olendit. Betty jäi nende vahele ja hanereas liiguti mööda koridori edasi. Selle seinad tekitasid Bettys valgusvihkude ja tuule kujutluse. Koridorist sattusid Betty ja tema saatjad tuppa, kus nähtava toeta rippus õhus valge kleit. Naist sunniti seda selga panema. Uks avanes ja naine leidis end, jätkuvalt kahe humanoidi vahel, heledasti valgustatud ruumist, mis meenutas äratuntavalt operatsioonisaali. Sisenes Quazgaa ja Betty märkas, et ta lebab nüüd operatsioonilaua taolisel esemel.
„Igast kandist tulvas valgust… traadid… traadid, nõelad otstes. Nad võtsid need pikad hõbedased nõelad – need olid kõverad – ja lükkasid sealt edasi pähe! Oli väga valus, kuid nad puudutasid mu pead ja võtsid valu ära (ülilevinud paralleel)… Nad ütlesid, et tahtsid minus midagi üles äratada… Kui nad selle nõela mulle ninasse torkasid, kuulsin lõhkeva membraani või kile heli… Võib-olla olid need purunevad koed… Nad tegid kogu aeg midagi. Nad torkasid minusse veel teisegi nõela – nabasse (vrd Hillide juhtumiga). Kui nad seda olid teinud, hakkasid nad omavahel midagi rääkima.“
Peale nõelte kasutasid tulnukad Betty uurimiseks teisigi seadmeid. Ninast väljavõetud nõela kirjeldas Betty järgmiselt: „Nad tirivad mul seda ninast välja… Ooo! See on isegi veidi naljakas (ohe). Nad tirivad seda välja ja nõela otsas on midagi, mis meenutab kuulikest… Nõela otsas on mingi väike jublakas. Ma ei suuda seda vaadata…“ Röövitu väitis, et kui talle nõel ninasse lükati, siis selle otsas kuulikest ei olnud. Esitatud väide viib mõtted jälgimisseadmena kasutatud mikrokiibile, mis eeldab varasemaid kontakte.
Quazgaa tuli Andreassoni juurde ja tõstis käed üles. Tahtmatult leidis naine end istuvast asendist ja tõusis seejärel laua kohale õhku. Lendlev Betty jõudis ukseni ning ootamatult asetas tundmatu jõud ta jälle kahe olendi vahele, kes viisid uuritu juba tuttavasse tuppa, paludes tal ümber riietuda. Betty tegigi seda ja hüüdis: „Olen valmis!“ Siis avanes uks, misjärel röövitu leidis end uuesti kahe röövija vahelt. Kolmekesi astusid nad metrootunnelit meenutavasse koridori. Sel hetkel ta märkas, et hõljuti teed meenutava pinnase kohal. Tundus, nagu oleksid nad mööda seda tunnelit laevast lahkunud.
Mõne aja pärast astuti kolmekesi heledasse ruumi, mille kahes seinas asetses neli klaasitaolisest materjalist tooli. Bettyl paluti ühel istet võtta ning tema üle langetati läbipaistev kuppel (manipuleerimine teadvusega?). Tal hakkas külm. Pärast pandi naine istuma teisele toolile – tema suhu ja ninasse asetati torud. Ta kangestus hirmust, sest kuplialune hakkas täituma tundmatu vedelikuga. Kehas oli tunda tugevat pulseerimist. Talle anti juua magusat siirupilaadset jooki. Selle maitse oli meeldiv, lõdvestav. Katsealusele tundus, et teda viidi sel kummalisel kombel üle teise, vedelikutaolisse keskkonda. Pulseerimine lakkas, vedelik kadus ja kuppel tõusis üles.
Betty avas jahmunult silmad: igal teda ootaval olendil oli peas must kapuuts. Uks avanes ja olendid siirdusid temaga tunnelisse, mida valgustasid vaid sinised vormiriided. Ähmase valguse paistel näis, et tunnel oli raitud kivisse. Viimaks lõppes käik hiiglasliku peegliga, kust mindi läbi. Kolmik jõudis paika, mille atmosfäär oli Betty hinnangut mööda punase võnkesagedusega.
Kõik oli punane, välja arvatud must tee. Retke lõppedes jõuti hooneteni, kus oli arvukalt avavusi. Hoones kargles ringi kari olevusi. Nad sarnanesid imelike leemuritega, kes kandsid pea asemel kahte silmadega mügerikku. Mügerikud liikusid teieteisest sõltumatult, jälgides saabunuid. Kui seltskond jättis koletised selja taha, ohkas Betty kergendatult.
Kolmik lähenes uuele peegelmembraanile ja selle läbimise järel jõuti rohelise atmosfääriga keskkonda. Tulnukad eemaldasid kapuutsid. Andreasson oli vapustatud rohelise „kuningriigi“ välisest ilust. Kõik oli kaetud kerge uduga, ent tundus sellegipoolest vaadeldav. Naine nägi imelikke olendeid, kes olid pooleldi linnud, pooleldi kalad. „Näen mingeid taimi ja uduhämus veepinda ning kaugete hoonete piirjooni. Eriti imelikud on taimed – sõlmilised varred lõppevad kummaliste õitega.“
Betty ja kaaslased olid sunnitud peatuma, sest rada ristus liikuva trepiga. Nad seisatasid, et seda mööda lasta. „See on midagi valget. Midagi valget. Ma ei tea, mis see on! See on midagi… ma ei suuda seda kirjeldada.“ Peatus oli vaid hetkeline. Rännak jätkus. Tee kulges nüüd estakaadina. Selle all märkas Betty hoonet, mis meenutas painutatud külgedega püramiidi. Püramiidi tipus oli midagi peakujulise skulptuuri sarnast.
Nende ees säras ere valgus. See peegeldus kolossaalsetelt kristallidelt. Kristallskulptuuride ilu oli ühtlasi hämmastav ja hirmutav. „Ma lähenen eredale valgusele… kristallid, hele-hele valgus… läbipaistvad kristallid, milles veikleb vikerkaar. Kõik ümberringi on kristallist, kõik vormid on kristallist. Ma ei tea, mis see on. Ma kardan! Ma tahan tagasi! Ees on hele valgus. Tahan tagasi minna, kuid nad viivad mind nendest kristallidest läbi. Eespool, ülal – kõikjal on hele valgus…“
Betty kaaslased astusid teelt kõrvale ja jätsid naise otse valgusvihku. „Näen midagi, mis sarnaneb linnuga, hiigelsuure linnuga. See seisab, eristan ta tiibu ja tagantpoolt kumavat valgust (kujutis vormiriietuse varrukal!). Lind meenutab kotkast ja ta on elus! Tal on valge pea ja pruun sulestik. Lind lihtsalt seisab – jääb mulje, nagu oleks ta end turri ajanud. Tema tagant tulvab heledat valgust. See on väga ilus vaatemäng, kuid siin on väga palav… Lind seisab ja tema ümber lendlevad kuldsed ebemed… imeväikesed kuldsed täpid. Oh kui palav siin on! Valgus muutub veelgi heledamaks, kuumus on talumatu. Oi, ma nõrken!“
Sel hetkel hakkas Betty karjuma: „Tirige mind siit välja! Viige mind siit ära! Ma ei tunne oma käsi! Oh, mu käed ja jalad!“ Betty keha lõtvus ja ta jäi vait. See toimus hetkeliselt, nii et keegi ei jõudnud reageerida. „Oi, nüüd hakkab veidi jahedamaks muutuma. Mu käed valutavad!“ Betty häälest hakkas kostma hämmeldust: „Eespool on mingi lõke. Väike lõke – midagi nagu põleks. Ma ei tea, mis see on. Lihtsalt midagi väikest põleb. Mu käed valutavad kõvasti!“ Ta jälgis, kuidas leek vaibus tasapisi hõõguvaks helenduseks ning muutus lõpuks suitsevateks süteks ja tuhaks. Lindu polnud enam näha.
„Lõke kustub, ainult söed jäävad järele. Nüüd tunnen, et mul hakkab külm. Mul on külm, kohutavalt külm! Seal eespool on vilkuvad söed ning veel midagi. Tunnen, kuidas elu mu kätesse tagasi pöördub. Mul on juba parem. Söedki kustuvad, ainult punane hõõgus on veel jäänud… Viimaks muutuvad needki tuhaks, üksnes harva kerkib hõõguvad sädemeid… Nüüd sarnaneb tuhahunnik hiigelsuure rasvase vihmaussiga – näib, nagu lebaks äsjasel lõkkeasemel tohutu vihmauss.“ Varsti hakkas Bettyst paremal (tulnukad seisid vasakul) kostma mingeid helisid, mis läksid üle kõmisevaks hääleks. Betty kõne muutus aeglasemaks, ta kordas kuuldut: „Sa nägid ja kuulsid kõike. Mõistad?“
Betty edasine vestlus häälega kulges tema religioossete arusaamade kohaselt. Hääl käitus kummaliselt ega andnud otseseid vastuseid, mis lubab kuuldut mitmeti interpreteerida.
„Mina valisin sinu välja.“
„Mille tarvis sa mind valisid?“
„Valisin sinu, et näidata sulle maailma.“
„Oled Sina siis Jumal?“ küsis Betty imestunult.
„Kui sinu aeg kätte jõuab, saad vastuse,“ järgnes kahemõtteline repliik.
„Milleks mind ikkagi siia toodi?“ küsis Betty jälle.
„Sellepärast et mina olen Sind välja valinud“
„Miks sa siis ei ütle mulle, mille jaoks konkreetselt?“
„Aeg ei ole veel käes. Kui see saabub – see, millesse te usute, see, mis on teie lootus.“
Veel anti Andreassonile maailmale edastamiseks tähtis sõnum. Paraku oli see võõras keeles. Kuigi maised uurijad on hüpnoosi all edastatud tundmatus keeles sõnumist koostanud ladina tähtedega transkriptsiooni, ei ole sel variandil mõistetavat tähendust. Kui Bettylt pärast hüpnoosiseanssi küsiti, mida need read tähendavad, ei suutnud ta vastata.
Järgnes tagasitee. Kummaliste saatjate vahel jõudis Betty sama rada pidi uuesti tugitoolidega tuppa. Korraldati endine protseduur. Torud asetati suhu ja ninasõõrmetesse ning ta pidi viibima vedelikus. Kui vedelik oli viimaks kapsli alt ära voolanud, silmas Betty, kuidas teda saatnud olendid võtsid kaks pallisarnast kera ja läksid väljapääsu suunas. Üsna selle ligidal nad peatusid.
„Mida me ootame?“ küsis Betty. Talle vastati, et Quazgaa tahab temaga rääkida. Sisse astuski Quazgaa.
„Ta paneb mõlemad käed mulle õlale ning vaatab mulle otse silma. „Lapsuke,“ lausub tulnukas, „sul tuleb mõneks ajaks kõik unustada.“ Ta räägib mulle veel midagi.“
Sedamööda kuidas Quazgaa Bettyt silma vaatas, muutus ta pea kuju kuidagi laialivalguvaks. Bettyle näis, et tulnukale otsa vaadates vaatab ta viimasest läbi. Quazgaa üks silm oli helendavvalge, teine hoopis must. Kaks sügavat vagu silma all oleksid nagu samuti midagi kõnelenud.
„Quazgaa silmitseb mind oma musta ja valge silmaga. Tal on peas kaks sellist asjandust nagu mesilasel ning ta ise on samuti praegu mesilase moodi. Kaks sarve.. ei, mitte sarve – pigem on need tundlad… Ta ütleb, et minu rass ei usu mind, enne kui on möödunud palju aega – meie aega… Nad armastavad inimesi. Nad olid tulnud seetõttu, et armastavad inimkonda. Ning kui inimene ei võta seda vastu, mida talle pakutakse, pole teda võimalik päästa, ta hukkub… Kõik on ette planeeritud… Kuid kõige suursugusem on armastus… Nad ei taha kellelegi liiga teha ning just oma suure armastuse tõttu ei saa nad lubada inimsool minna mööda valitud teed… Parem kaotada osa kui kõik. Nende käsutuses on tehnoloogia, mida ka inimene suudaks valitseda… kuid see käib ainult vaimu kaudu, teisiti seda ei leia.“
Betty hakkas rääkima katkendlikult, kord peatudes, kord korrates Quazgaa sõnu. Ta näis pöörduvat ajas tagasi ja kuulvat mõistatuslikku kõnet.
„Inimene peab tundma õppima kõiki maal esinevaid loodusnähtusi. Kui ta seda teeb, leiab ta vastuse paljudele küsimustele, mille üle aina vaieldakse. Paljud lahendused on tule ja tuha varjus – kõige kõrgemal ja kõige madalamal võib leida palju vastuseid… Inimene võib nendeni jõuda üksnes oma vaimus, sest ta pole tehtud ainult lihast ja verest… Teadmisi võib saada ainult vaimu kaudu. Need, kes on selle väärilised, saavutavad selle… Inimene on ümbritsetud energiast, kuid ta ise ei tea seda. See on energia lihtsaim vorm. See on atmosfääris – sellessamas atmosfääris. See on inimese teenistuses… Kui need antaks avalikult, kaotaks inimkond need ära… Quazgaa räägib paljudest asjadest. Ka sellest, mis toimub tulevikus: nad kavatsevad tulla Maale… Ta räägib, et tal on maal teisigi katsealuseid. Nende ajudes säilivad saladused, kuid need on luku taga. Ta paneb ka minu ajju salateadmisi – kui saabub õige aeg, tulevad need ilmsiks. Jälle paneb ta käed mulle õlgadele ja räägib: „Kuid nüüd, mu laps, mine ja puhka.“
Uks paiskus väljapoole lahti ja Betty silmas uduses öös oma kodumaja siluetti. Saadetuna kahest olendist, leidis ta end majast, kus nägi oma perekonda, kes oli ikka veel tardunud momenti, mil ta oli kodust ära viidud. Üks tulnukas, kes kandis kahte helendavat kera ja kutsus end nimega Joohap, pani lapsed sõbralikult voodisse.
Enne olendite lahkumist küsis Betty neilt: „Miks te seda kõike tegite?“
„Armastusest. Kõike tehakse armastusest. Inimene püüab üles leida meie elupaika, meie laevu, meie teadmisi.“
„Miks inimene alati armastust ei otsi? Miks?“
„Sest inimene on kahestunud, lõhenenud. Ja ta on ise sellele kaasa aidanud. Kunagi oli kõik hästi. Isegi tema valik oli kunagi õige. Siis hakkas ta kõike jagama. Isegi armastuses on juba lõhenemine. Betty, tule mulle järele.“
Tulnukas viis Betty tuppa, kus ta lahti riietus ja uinus. Hommikul ärkas ta puhanult, pereliikmed tegid oma tavapäraseid tegevusi. Tütar Becky pidas toimunut tükk aega veidraks unenäoks. Andreassoni kokkupuuted tulnukatega ei katkenud. Varsti pärast eelkirjeldatud lugu ilmus nende majja ja hüples maja trepil u 120–150 cm pikkune olend, kes näis koosnevat üleni valgusest. Mitu kuud pärast tulnukate poolt äraviimist, mil naine pesi parajasti nõusid, võttis miski tema mõtete üle võimust ja näitas talle tulevikuennustusi. Betty väitis, et ta nägi leiutisi, mida kasutatakse tuhande aasta pärast, ent keeldus üksikasjade avaldamisest.
Juhtumi uuringud
Kuidas tuli Andreassoni lugu ilmsiks? Aastal 1974, seega seitse aastat pärast intsidenti, pakkus väljaanne National Enquirer neile, kes esitavad ümberlükkamatu tõendi maavälise olendi külaskäigust, 100 000 dollarit. Betty otsustas proovida. Paljud äraviidud ei kipu oma kogemust avaldama, kuna ühiskond tembeldab nad reeglina hulluks või petturiks, kuid suurpere emale oli iga dollar väärtuslik. Tegelikult peab tunnistama, et teda ei saatnud edu. Andreasson ei saanud ka 5000dollarilist eripreemiat „parima juhtumi“ eest, miks läks 1975. aastal Travis Waltonile. Väljaande otsustajate silmis kahandas naise sõnade usaldusväärsust tema avaldus, et tal puudus enne isiklikku kontakti teadmine Hillide juhtumist – väidetav kontakt toimus ajakirja Look sensatsioonilisest artiklist mõned kuud varem. Betty poolt emale kirjutatud kirjadest aga selgus, et ta oli lugenud Hillide kohta teadet, mis ilmus 1964. aastal Bostoni ajalehtedes.
Südi naine ei jätnud jonni. Aastal 1975 luges ta kohalikus ajalehes ufouurimise keskusest rääkivat artiklit, milles teatati, et dr Allen Hynek vajab informatsiooni ufode kohta. Betty saatis talle kirja, ent möödus mitu kuud, enne kui uurimine algas. Küsimus oli selles, et Andreassoni juhtum sisaldas niisugust teavet, mis muutis mõnegi ufoloogi kriitiliseks või hoopis skeptiliseks. Tõele au andes oli juurdluse venimisest siiski kasu, sest Betty juhtumiga hakkas tegelema rühm oma ala parimaid spetsialiste (juhtivufoloog Raymond Flower, Inglismaa hüpnoosiinstituudi juhataja dr Edelstein jt), kes korraldasid Bettyle ja tema vanimale tütrele 12 kuu vältel 14 taandushüpnoosi seanssi. Ilmselt on Betty Andreassoni juhtum üks põhjalikumalt uuritud juhtumeid ufoloogia ajaloos. Nii ema kui tütar väljendasid hüpnoosiseansside kestel hirmu, hämmeldust, kahetsust, valu ja rõõmu – nende hääl ja pisarad olid täiesti ehtsad. 1979. aastal avaldas ufoloog Raymond Flower raamatu „The Andreasson Affair: the Amazing Documented Account of One Woman's Terrifying Contact With Alien Beings“, mis sisaldab lugejat uutmoodi reaalsusesse paiskavat informatsiooni.
Kui uurimised lähenesid lõpule, kavatses Betty kolida perega Floridasse, kuid kaks viimast hüpnoosiseanssi pakkusid vahest kõige jahmatavamat teavet. Nimelt selgus, et olendid kontrollisid Betty käitumist igal ajal – mitte ainult ärkvelolekus, vaid isegi hüpnoosi teostamise kestel. Kõik algas küsimusest, kas tulnukad on talle teatavaks teinud mingeid tulevikuennustusi. Betty kinnitas, et talle anti tõesti ennustusi, aga samal ajal hakkas mingi nähtamatu jõud temaga manipuleerima, nagu viibiks ta veel ikka UFO pardal. „Nad… hoiavad… kõike… oma kontrolli all! Nad on… pärit taevast. Nad võivad… teha nii, et kavatsete ühte, kuid teete ikka midagi muud… Ma ei taha, et nad mu sõnu kontrollivad!“
Betty vastuseis oli tulutu. See, kes teda kontrollis, jäi peale ja Betty hakkas kohati rääkima mingis tundmatus keeles, mehaaniliselt, nagu oleks tema kaudu kõneldud. Järsku suve lakkas ja edasine dialoog kulges jällegi tavapärases küsimuste-vastuste vormis. Hämmeldunud uurijad reageerisid kiiresti. Nad püüdsid olenditega ühendusse astuda, kasutades Bettyt vahendaja. Olgu järgnevalt esitatud mõned küsimused ja vastused.
„Betty, kas te teate, millest on jutt? Millest tuleks meil kohe praegu aru saada?“
„Teadlastest, kes peaksid oma tuleviku maha matma…“
„Milline on inimeste tegelik olemus?“
„Inimene laostab ennast. Kadedus, kadedus, kadedus. Just nimelt kadedusest sooritatakse väga palju räpaseid tegusid. Inimesel on kõik olemas. Ta oleks jõudnud väga kaugele, kuid tema teele kerkis kadedus. Ainult see, kes armastab, võib vabalt eesmärgile jõuda… Isegi nüüd… ei suuda te mõista.“
„Me üritame mõista. Kas teil on meile mingi sõnum?“
„Te otsite… täiesti vales suunas... Teie ümber on lihtsus ja teie lähedal on lihtsus. Õhk, mida hingate.. Vesi, mida joote… tuli, mis soojendab maad… mis ravib… Lihtsus, asjad mis on hädavajalikud, et tabada peamist… neis on vägi...“
„Mida nad siis tahavad meid mõistma panna?“
„Tõde… vabadust… armastust… Inimene on väga ennast täis… ahne, ta mõtleb, et kõik pöörleb ümber tema.“
„Mida peaksime tegema järgmisel astmel? Kuidas peaksime edasi liikuma?“
„Otsige.“
„Mis suunas?“
„Selles, mis… on teile antud. Me aitame… kokku korjata selle mõistatuse lahenduse… erinevaid osi ja need… peavad täpselt kokku sobima. Püüdke mõista iseennast… otsige vaimsust. Uksed jäävad avatuks… ka teile… See suurepärane uks… viibki välja.“
„Mis suurepärane uks see on?“
„See on sissepääs teistsugusesse maailma. Maailma, kus on valgus.“
„Kas siis Päike on võti tõe juurde?“
„Jah.“
„Kas siis aeg on olemas?“
„Nendele on aeg hoopis midagi muud kui meile, kuid nad tunnevad ka meie aega… Nad võivad aega tagasi keerata.“
„Betty, palju teiste planeetide rasse praegu Maad külastab?“
„Seitsekümmend… mõned pärinevad ka maalt endalt.“
„Selleltsamalt maalt?“
„Jah. Maal on selline paik, mida teie ei tea.“
„Kas nad tulevikku suudavad ette näha?“
„Üksikasjaliselt“
„Kas me läheme selles suunas, et leiame vastused? Millal me teada saame?“
„Kui süda on avatud armastusele ja tõele, näeb igaüks seda ise.“
„Betty, kas ka peale teie on nende laeva pardal inimesi viibinud ja kas ka nendega on eksperimenteeritud?“
„jah, kuid nad on käskinud kõigil vaikida. See on peidetud nende sisemusse. Kui õige aeg kätte jõuab, avakeb inimkonnale müsteerium“
„Kas nad ei maininud teile, mitu korda on inimesi nende laeva pardale viidud?“
„Väga palju kordi. Kuid kõik katsed on sooritanud vaid mõni üksik.“
Kui uurijad püüdsid viia juttu võõrastele olenditele enestele, ärritus naine silmnähtavalt. Püüdes ära mõistatada Betty ninast nõelasarnase sondi abil välja võetud tillukese eseme olemust, adusid uurijad, et 1967. aastal aset leidnud rööv polnud Betty elus esmakordne kohtumine võõraste olenditega. Otsides eelmiste kontaktide tunnistusi, kirjeldas Betty laevas nähtud ülipikka heledate juustega naisolevust, keda ta pidas ingliks (Andreassoni vagadust arvestanud manipulatsioon?). Kõik see lubab väita, et eksisteerib mingi sihipärane programm.
Mõned Andreassoni lugu toetavad asjaolud. Kui temalt küsiti, miks naabrid suurt õhusõidukit ei märganud, vastas naine, et väljas oli olnud uduvine. Järelpärimine meteoroloogiajaamast kinnitas, et 25.01.1967 valitses tõesti erakordselt udune ilm. Kohalike ametivõimude poole oli pöördunud palju tunnistajaid, kes väitsid end olevat näinud helendavat hõljuvat objekti. Üks mees väitis, et tema auto mootor oli välja surnud ja ta polnud saanud enam edasi liikuda.
Kui hüpnoosiseansid olid lõppenud, lahutas Andreasson oma esimest mehest ja kolis lastega Floridasse, kes abiellus hiljem uuesti. Tema uue mehe olid tulnukad samuti ära viinud – 1967. aasta juunis. Nad kuulsid kord, kuidas vihased hääled arusaamatutes keeltes telefonis rääkisid. Betty tütar ärkas ühel ööl üles ja nägi oma pea kohal vuhisemas suurt valguskera – järgmisel õhtul said Andreassoni kaks poega autoõnnetuses surma.
Betty Andreassoni juhtumisse võib suhtuda nii või teisiti. Siinkirjutaja lõpetaks need read aga sõnadega, mida lausus tulnukate liider 1961. aastal Betty nimekaimust kontaktlerile (Betty Hillile). Betty tunnistas, et ta ei oska vastata kõikidele tulnukate küsimustele: „Kui meie maal on inimesi, kes oleksid õnnelikud, saades teiega rääkida, ning nemad suudaksid kõigele vastata. Paraku ei tea ma, kuidas te saaksite nendega kohtuda.“ Liider oli talle vastanud: „Ärge muretsege. Kui me otsustame tagasi tulla, leiame teid ise üles. Me leiame alati üles need, keda me vajame.“
Raamatuid:
Kõige kummalisem juhtum; Valik ufolugusid; Betty Andreassoni juhtum; lk 18-29; Sünnimaa; 1998
Maailma põnevamaid kohtumised tulnukatega; lk 125-129; Varrak; Tallinn; 2007
Ufopäevikud; Volke, Igor; lk 76-79; Baltic Media OÜ; Tallinn; 1998
Internet:
http://www.near-death.com/experiences/triggers19.html - Betty Andreassoni kontaktist ja sarnasustest teiste kontaktidega
http://www.mysterious-america.net/interviewwithbet.html - 2004. aastal tehtud intervjuu Betty Andreassoniga
http://www.youtube.com/watch?v=2lo1I0HrlQ8 - Raadiointervjuu Betty Andreassoni tütre Beckyga
Juhtumi kirjeldus
1967. aasta 25. jaanuari õhtul oli Betty Andreasson tavaline 30aastane koduperenaine, kes elas oma seitsme lapsega Massachusettsi linnas. Betty toimetas parajasti köögis, tütardest vanim, 11aastane Becky, ja teised lapsed vaatasid koos vanaisaga võõrastetoas telerit. Äkki kustus valgus. Elektrikatkestused olid 60.–70. aastatel USA kirdeosas levinud, sageli kaasnesid nendega ufovaatlused.
Kuus last jooksid kööki, et uurida elektrikatkestuse põhjust. Köögi akna taga nähti roosakat valgust, mis muutus üha eredamaks ja pulseeris. Lõpuks muutus see punakasoranžiks. Ei kostnud isegi tavalisi ööhääli – kogu maja oli otsekui vaakumis. Betty üritas paanikas lapsi rahustada, saates neid tagasi tuppa. Nüüd kiirustas kööki Andreassonide vanaisa (Betty isa). Tsiteerigem tema 10 aastat hiljem vande all antud tunnistust: „Need olendid, keda ma köögiaknast nägin, oleksid vabalt sobinud mõnesse Hollywoodi filmi monstrumiteks. Ma mõtlesin isegi, et nad on endale imelikud potid pähe ajanud just selleks, et Kuu-inimestena välja näha. Nad hüppasid naljakalt üksteise järel nagu ritsikad. Kui üks mind märkas, jätsid nad hüplemise järele… Esimene neist vaatas mulle otsa ja ma tundsin end väga ebamugavalt. See on kõik, mida ma tean…“
Seejärel tundsid kõik pereliikmed, välja arvatud Becky, et nad pole suutelised end liigutama. Edaspidi juhtunu kohta andsid Betty ja Becky tunnistusi samuti 10 aastat hiljem, siis hüpnoosiseisundis. Kirjeldustest selgus nii mõndagi, mis asus sügaval tunnistajate alateadvuses. Jälle süttisid akna taga tuled ja neli olendit sisenesid läbi tugeva puitukse majja. Nad olid täiesti ühesugused, vaid arvatav liider oli teistest pikem. Humanoidid olid u 100-120 cm pikad, suure pirnikujulise karvutu pea ning tillukese nina ja suuga. Suured kassisilmad moodustasid ilmetute näojoontega ilmeka kontrasti. Seljas kandsid tulnukad tumesinised liibuvaid helendavaid vorme, mille vasakul varrukal võis märgata embleemi, mis meenutas laialisirutatud tiibadega kotkasarnast lindu. Nahk oli neil hall ja sarvjas, kinnastatud labakäel oli kolm sõrme. Jalad lõppesid kõrgete saabastega.
Järgnes telepaatiline vestlus. Tulnukate liider nimetas ennast Quazgaaks (Kvazgaa). Andreassoni eesnimi oli talle teada. Quazgaa oli teistest veidi erinev – tema üks silm oli valge, teine must ja silmade kohal paiknesid tal mesilaslikud tundlad. Ta viipas käega. Betty tõlgendas tema kutsest valesti, küsides: „Kas soovite midagi süüa?“ Olend noogutas. Naine läks külalislahkelt külmiku juurde, võttis sealt liha ja hakkas seda pannil kuumutama. Quazgaa ütles, et nad saavad toitu süüa ainult siis, kui see on kõrvetatud. Niisiis keeras Andreasson kuumust juurde. Kui liha hakkas suitsema, taganesid olendid hämmeldunult. „See pole seda sorti toit, mida meie sööme,“ selgitas Quazgaa. „Meie toitu katsutakse tules. Teadmisi katsutakse tules. Kas sul on sellist toitu?“
Usuliste tõekspidamistega Andreasson arvas teadvat, mida tulnukas mõtles. Ta andis talle perekonna piibli. Quazgaa libistas käe sellest üle ja korraga „ilmusid sinna teised piiblid, paksemad kui algupärandid.“ Juht jagas saadused teiste vahel laiali ja teised tulnukad hakkasid neid lehitsema. Andreasson nägi hästi, et helevalged lehed olid tegelikult tühjad. Vastutasuks ulatas Quazgaa Bettyle õhukese sinise raamatu. See oleks olnud ümberlükkamatu tõend kontakti autentsusest, ent huvitaval kombel suutis naine kingituse „kaotada (meenutagem nt sarnaseid asitõendite haihtumisi Dahli ufofotode kadumise või Viitna Raido taskuräti kaotsimineku puhul). Hüpnoosi all õnnestus Andreassonil mainitud osa loost siiski mingil määral kinnitada. Ta rääkis, et oli jõudnud sinise raamatu enne kaotamist läbi vaadata. See oli täis tema jaoks abstraktseid sümboleid, kuid üks tulnukas seletas, et raamat kõneleb armastuse tähtsusest.
Siinkohal tuleks rääkida Betty Andreassoni religioossest taustast. Ehkki ta oli tõekspidamistelt fundamentaalne kristlane, pole õige käsitelda teda äärmise usufanaatikuna. Andreassonide pere vastas pigem tüüpilise Ameerika perekonna kuvandile – kogu nende vaimutoit peitus Piiblis ja televiisoris, muud vaimsed pürgimused ei olnud esmatähtsad. Ometi mõjutas usk Betty käitumist ka antud juhtumi kontekstis. Tulenevalt piibellikust õpetusest pidas ta oma külalisi algul ingliteks (kuna Jeesus oli võimeline kõndima vee peal, aimas ta läbi ukse sisenenud humanoidide taevast päritolu). Just piibliõpetus sundis teda pakkuma võõrkülalistele süüa, kuna võõrustatav võib olla varjatud kujul ingel. Tõsi küll, tulnukad ei klappinud kokku ühegi Piiblis kirjeldatud tegelasega. Edasine kontakt ühes tulnukate väidetega kahandas tema esialgset veendumust märgatavalt. Ilmselt kasutasid humanoidid naise tõekspidamisi tema vaimsusega manipuleerimise huvides, millele viitavad mitmed hilisemad vihjed. Üks on aga kindel – usklik Betty suhtus kogu kontakti üldiselt „ortodoksse rahuga“, mida ei saa väita juhtumit menetlenud ateistidest ufoloogide-teadlaste kohta.
Majas toimunu jäi osaliselt meelde 11aastasele Beckyle. „Mingisugused… ma ei tea isegi, mis! Seal on midagi kohutavat. Kuid emaga on kõik korras.“ Beckyt kuulata oli hüpnoosiseansi ajal erutav ja kummaline. Aastaid hiljem istus tugitoolis 21aastane täiskasvanu, aga rääkijale kuuluv hääl oli lapse oma! Becky: „See… sarnaneb kivist inimesega. Ta sarnaneb… savist inimesega… Räägib emaga… Tema taga on paremal pool veel üks väike olend ja selle taga veel kaks… Nagu kolmikud… Nad on otsekui siledast savist tehtud….“
Järgnes dialoog. Siit näeme, et Betty religioossed kujutelmad põrkasid kokku tulnukate hoopis erinevate arusaamadega.
„Mida te siin teete?"
„Me tulime selleks, et teid aidata. Ehk saate meile abiks olla?“
„Milles see abi peaks seisnema?“
„Kas saaksite kaasa tulla?“
„Kas te olete jumalast? Te aina räägite, et tulite maailma abistama. Miks te seda teete?“
„Seepärast et maailm kavatseb ennast hävitada.“
„Tuleksite ehk meiega kaasa?“
„Kui te tõesti olete Jumalast ja olete tulnud maailma päästma, siis ma tulen teiega kaasa. Kuid ärge petke mind.“
„Kas olete nüüd valmis meile järgnema?“
Tundub et toimunud vestlus oli kõigest formaalne. Betty vastupanu nõrgenes tegelikult tulnukate hüpnootilise pilgu tõttu, millega nad vaatasid naisele pingsalt silma. Betty astus olenditega samasse ritta ja läks koos nendega majast välja. Minnes avastas ta, et nad kõik liiguvad mõni jalg maapinnast kõrgemal. Õuel märkas naine imestuseks ülestõstetud esiotsaga ovaalset objekti. Quazgaa tõstis käe ning laeva korpusesse tekkis avavus. Tulnukad ja Betty hõljusid sealt sisse. Järgnes pikk teekond objekti sisemuses. Viimaks jäeti naine mingisse ruumi üksi.
Sõiduki interjööri ja esemete kirjeldus ostutuks suhteliselt kasutuks. Iga asi, mida Betty nägi, oli talle uudne ega sarnanenud varemnähtuga. Toome näite tema kirjeldusest: „Midagi musta ja punast. Must, mida ümbritseb punane. Miski, mis sarnaneb peegliga. Selles ümmarguses toas lainetab miski ja see on nagu aken… Seinad on kaetud paberitaolise materjaliga… On mingid rööbastesarnased torud, kuid rööpad need ei ole…“ Isegi laiema teaduslik-tehnilise eruditsiooniga inimene poleks suuteline sarnases olukorras midagi muud kirjeldama. Siiski osutus Betty päris heaks harrastusjoonistajaks, nii et tema visandid toetasid hilisemat uurimist.
Uks avanes taaskord ja lävele ilmus kaks olendit. Betty jäi nende vahele ja hanereas liiguti mööda koridori edasi. Selle seinad tekitasid Bettys valgusvihkude ja tuule kujutluse. Koridorist sattusid Betty ja tema saatjad tuppa, kus nähtava toeta rippus õhus valge kleit. Naist sunniti seda selga panema. Uks avanes ja naine leidis end, jätkuvalt kahe humanoidi vahel, heledasti valgustatud ruumist, mis meenutas äratuntavalt operatsioonisaali. Sisenes Quazgaa ja Betty märkas, et ta lebab nüüd operatsioonilaua taolisel esemel.
„Igast kandist tulvas valgust… traadid… traadid, nõelad otstes. Nad võtsid need pikad hõbedased nõelad – need olid kõverad – ja lükkasid sealt edasi pähe! Oli väga valus, kuid nad puudutasid mu pead ja võtsid valu ära (ülilevinud paralleel)… Nad ütlesid, et tahtsid minus midagi üles äratada… Kui nad selle nõela mulle ninasse torkasid, kuulsin lõhkeva membraani või kile heli… Võib-olla olid need purunevad koed… Nad tegid kogu aeg midagi. Nad torkasid minusse veel teisegi nõela – nabasse (vrd Hillide juhtumiga). Kui nad seda olid teinud, hakkasid nad omavahel midagi rääkima.“
Peale nõelte kasutasid tulnukad Betty uurimiseks teisigi seadmeid. Ninast väljavõetud nõela kirjeldas Betty järgmiselt: „Nad tirivad mul seda ninast välja… Ooo! See on isegi veidi naljakas (ohe). Nad tirivad seda välja ja nõela otsas on midagi, mis meenutab kuulikest… Nõela otsas on mingi väike jublakas. Ma ei suuda seda vaadata…“ Röövitu väitis, et kui talle nõel ninasse lükati, siis selle otsas kuulikest ei olnud. Esitatud väide viib mõtted jälgimisseadmena kasutatud mikrokiibile, mis eeldab varasemaid kontakte.
Quazgaa tuli Andreassoni juurde ja tõstis käed üles. Tahtmatult leidis naine end istuvast asendist ja tõusis seejärel laua kohale õhku. Lendlev Betty jõudis ukseni ning ootamatult asetas tundmatu jõud ta jälle kahe olendi vahele, kes viisid uuritu juba tuttavasse tuppa, paludes tal ümber riietuda. Betty tegigi seda ja hüüdis: „Olen valmis!“ Siis avanes uks, misjärel röövitu leidis end uuesti kahe röövija vahelt. Kolmekesi astusid nad metrootunnelit meenutavasse koridori. Sel hetkel ta märkas, et hõljuti teed meenutava pinnase kohal. Tundus, nagu oleksid nad mööda seda tunnelit laevast lahkunud.
Mõne aja pärast astuti kolmekesi heledasse ruumi, mille kahes seinas asetses neli klaasitaolisest materjalist tooli. Bettyl paluti ühel istet võtta ning tema üle langetati läbipaistev kuppel (manipuleerimine teadvusega?). Tal hakkas külm. Pärast pandi naine istuma teisele toolile – tema suhu ja ninasse asetati torud. Ta kangestus hirmust, sest kuplialune hakkas täituma tundmatu vedelikuga. Kehas oli tunda tugevat pulseerimist. Talle anti juua magusat siirupilaadset jooki. Selle maitse oli meeldiv, lõdvestav. Katsealusele tundus, et teda viidi sel kummalisel kombel üle teise, vedelikutaolisse keskkonda. Pulseerimine lakkas, vedelik kadus ja kuppel tõusis üles.
Betty avas jahmunult silmad: igal teda ootaval olendil oli peas must kapuuts. Uks avanes ja olendid siirdusid temaga tunnelisse, mida valgustasid vaid sinised vormiriided. Ähmase valguse paistel näis, et tunnel oli raitud kivisse. Viimaks lõppes käik hiiglasliku peegliga, kust mindi läbi. Kolmik jõudis paika, mille atmosfäär oli Betty hinnangut mööda punase võnkesagedusega.
Kõik oli punane, välja arvatud must tee. Retke lõppedes jõuti hooneteni, kus oli arvukalt avavusi. Hoones kargles ringi kari olevusi. Nad sarnanesid imelike leemuritega, kes kandsid pea asemel kahte silmadega mügerikku. Mügerikud liikusid teieteisest sõltumatult, jälgides saabunuid. Kui seltskond jättis koletised selja taha, ohkas Betty kergendatult.
Kolmik lähenes uuele peegelmembraanile ja selle läbimise järel jõuti rohelise atmosfääriga keskkonda. Tulnukad eemaldasid kapuutsid. Andreasson oli vapustatud rohelise „kuningriigi“ välisest ilust. Kõik oli kaetud kerge uduga, ent tundus sellegipoolest vaadeldav. Naine nägi imelikke olendeid, kes olid pooleldi linnud, pooleldi kalad. „Näen mingeid taimi ja uduhämus veepinda ning kaugete hoonete piirjooni. Eriti imelikud on taimed – sõlmilised varred lõppevad kummaliste õitega.“
Betty ja kaaslased olid sunnitud peatuma, sest rada ristus liikuva trepiga. Nad seisatasid, et seda mööda lasta. „See on midagi valget. Midagi valget. Ma ei tea, mis see on! See on midagi… ma ei suuda seda kirjeldada.“ Peatus oli vaid hetkeline. Rännak jätkus. Tee kulges nüüd estakaadina. Selle all märkas Betty hoonet, mis meenutas painutatud külgedega püramiidi. Püramiidi tipus oli midagi peakujulise skulptuuri sarnast.
Nende ees säras ere valgus. See peegeldus kolossaalsetelt kristallidelt. Kristallskulptuuride ilu oli ühtlasi hämmastav ja hirmutav. „Ma lähenen eredale valgusele… kristallid, hele-hele valgus… läbipaistvad kristallid, milles veikleb vikerkaar. Kõik ümberringi on kristallist, kõik vormid on kristallist. Ma ei tea, mis see on. Ma kardan! Ma tahan tagasi! Ees on hele valgus. Tahan tagasi minna, kuid nad viivad mind nendest kristallidest läbi. Eespool, ülal – kõikjal on hele valgus…“
Betty kaaslased astusid teelt kõrvale ja jätsid naise otse valgusvihku. „Näen midagi, mis sarnaneb linnuga, hiigelsuure linnuga. See seisab, eristan ta tiibu ja tagantpoolt kumavat valgust (kujutis vormiriietuse varrukal!). Lind meenutab kotkast ja ta on elus! Tal on valge pea ja pruun sulestik. Lind lihtsalt seisab – jääb mulje, nagu oleks ta end turri ajanud. Tema tagant tulvab heledat valgust. See on väga ilus vaatemäng, kuid siin on väga palav… Lind seisab ja tema ümber lendlevad kuldsed ebemed… imeväikesed kuldsed täpid. Oh kui palav siin on! Valgus muutub veelgi heledamaks, kuumus on talumatu. Oi, ma nõrken!“
Sel hetkel hakkas Betty karjuma: „Tirige mind siit välja! Viige mind siit ära! Ma ei tunne oma käsi! Oh, mu käed ja jalad!“ Betty keha lõtvus ja ta jäi vait. See toimus hetkeliselt, nii et keegi ei jõudnud reageerida. „Oi, nüüd hakkab veidi jahedamaks muutuma. Mu käed valutavad!“ Betty häälest hakkas kostma hämmeldust: „Eespool on mingi lõke. Väike lõke – midagi nagu põleks. Ma ei tea, mis see on. Lihtsalt midagi väikest põleb. Mu käed valutavad kõvasti!“ Ta jälgis, kuidas leek vaibus tasapisi hõõguvaks helenduseks ning muutus lõpuks suitsevateks süteks ja tuhaks. Lindu polnud enam näha.
„Lõke kustub, ainult söed jäävad järele. Nüüd tunnen, et mul hakkab külm. Mul on külm, kohutavalt külm! Seal eespool on vilkuvad söed ning veel midagi. Tunnen, kuidas elu mu kätesse tagasi pöördub. Mul on juba parem. Söedki kustuvad, ainult punane hõõgus on veel jäänud… Viimaks muutuvad needki tuhaks, üksnes harva kerkib hõõguvad sädemeid… Nüüd sarnaneb tuhahunnik hiigelsuure rasvase vihmaussiga – näib, nagu lebaks äsjasel lõkkeasemel tohutu vihmauss.“ Varsti hakkas Bettyst paremal (tulnukad seisid vasakul) kostma mingeid helisid, mis läksid üle kõmisevaks hääleks. Betty kõne muutus aeglasemaks, ta kordas kuuldut: „Sa nägid ja kuulsid kõike. Mõistad?“
Betty edasine vestlus häälega kulges tema religioossete arusaamade kohaselt. Hääl käitus kummaliselt ega andnud otseseid vastuseid, mis lubab kuuldut mitmeti interpreteerida.
„Mina valisin sinu välja.“
„Mille tarvis sa mind valisid?“
„Valisin sinu, et näidata sulle maailma.“
„Oled Sina siis Jumal?“ küsis Betty imestunult.
„Kui sinu aeg kätte jõuab, saad vastuse,“ järgnes kahemõtteline repliik.
„Milleks mind ikkagi siia toodi?“ küsis Betty jälle.
„Sellepärast et mina olen Sind välja valinud“
„Miks sa siis ei ütle mulle, mille jaoks konkreetselt?“
„Aeg ei ole veel käes. Kui see saabub – see, millesse te usute, see, mis on teie lootus.“
Veel anti Andreassonile maailmale edastamiseks tähtis sõnum. Paraku oli see võõras keeles. Kuigi maised uurijad on hüpnoosi all edastatud tundmatus keeles sõnumist koostanud ladina tähtedega transkriptsiooni, ei ole sel variandil mõistetavat tähendust. Kui Bettylt pärast hüpnoosiseanssi küsiti, mida need read tähendavad, ei suutnud ta vastata.
Järgnes tagasitee. Kummaliste saatjate vahel jõudis Betty sama rada pidi uuesti tugitoolidega tuppa. Korraldati endine protseduur. Torud asetati suhu ja ninasõõrmetesse ning ta pidi viibima vedelikus. Kui vedelik oli viimaks kapsli alt ära voolanud, silmas Betty, kuidas teda saatnud olendid võtsid kaks pallisarnast kera ja läksid väljapääsu suunas. Üsna selle ligidal nad peatusid.
„Mida me ootame?“ küsis Betty. Talle vastati, et Quazgaa tahab temaga rääkida. Sisse astuski Quazgaa.
„Ta paneb mõlemad käed mulle õlale ning vaatab mulle otse silma. „Lapsuke,“ lausub tulnukas, „sul tuleb mõneks ajaks kõik unustada.“ Ta räägib mulle veel midagi.“
Sedamööda kuidas Quazgaa Bettyt silma vaatas, muutus ta pea kuju kuidagi laialivalguvaks. Bettyle näis, et tulnukale otsa vaadates vaatab ta viimasest läbi. Quazgaa üks silm oli helendavvalge, teine hoopis must. Kaks sügavat vagu silma all oleksid nagu samuti midagi kõnelenud.
„Quazgaa silmitseb mind oma musta ja valge silmaga. Tal on peas kaks sellist asjandust nagu mesilasel ning ta ise on samuti praegu mesilase moodi. Kaks sarve.. ei, mitte sarve – pigem on need tundlad… Ta ütleb, et minu rass ei usu mind, enne kui on möödunud palju aega – meie aega… Nad armastavad inimesi. Nad olid tulnud seetõttu, et armastavad inimkonda. Ning kui inimene ei võta seda vastu, mida talle pakutakse, pole teda võimalik päästa, ta hukkub… Kõik on ette planeeritud… Kuid kõige suursugusem on armastus… Nad ei taha kellelegi liiga teha ning just oma suure armastuse tõttu ei saa nad lubada inimsool minna mööda valitud teed… Parem kaotada osa kui kõik. Nende käsutuses on tehnoloogia, mida ka inimene suudaks valitseda… kuid see käib ainult vaimu kaudu, teisiti seda ei leia.“
Betty hakkas rääkima katkendlikult, kord peatudes, kord korrates Quazgaa sõnu. Ta näis pöörduvat ajas tagasi ja kuulvat mõistatuslikku kõnet.
„Inimene peab tundma õppima kõiki maal esinevaid loodusnähtusi. Kui ta seda teeb, leiab ta vastuse paljudele küsimustele, mille üle aina vaieldakse. Paljud lahendused on tule ja tuha varjus – kõige kõrgemal ja kõige madalamal võib leida palju vastuseid… Inimene võib nendeni jõuda üksnes oma vaimus, sest ta pole tehtud ainult lihast ja verest… Teadmisi võib saada ainult vaimu kaudu. Need, kes on selle väärilised, saavutavad selle… Inimene on ümbritsetud energiast, kuid ta ise ei tea seda. See on energia lihtsaim vorm. See on atmosfääris – sellessamas atmosfääris. See on inimese teenistuses… Kui need antaks avalikult, kaotaks inimkond need ära… Quazgaa räägib paljudest asjadest. Ka sellest, mis toimub tulevikus: nad kavatsevad tulla Maale… Ta räägib, et tal on maal teisigi katsealuseid. Nende ajudes säilivad saladused, kuid need on luku taga. Ta paneb ka minu ajju salateadmisi – kui saabub õige aeg, tulevad need ilmsiks. Jälle paneb ta käed mulle õlgadele ja räägib: „Kuid nüüd, mu laps, mine ja puhka.“
Uks paiskus väljapoole lahti ja Betty silmas uduses öös oma kodumaja siluetti. Saadetuna kahest olendist, leidis ta end majast, kus nägi oma perekonda, kes oli ikka veel tardunud momenti, mil ta oli kodust ära viidud. Üks tulnukas, kes kandis kahte helendavat kera ja kutsus end nimega Joohap, pani lapsed sõbralikult voodisse.
Enne olendite lahkumist küsis Betty neilt: „Miks te seda kõike tegite?“
„Armastusest. Kõike tehakse armastusest. Inimene püüab üles leida meie elupaika, meie laevu, meie teadmisi.“
„Miks inimene alati armastust ei otsi? Miks?“
„Sest inimene on kahestunud, lõhenenud. Ja ta on ise sellele kaasa aidanud. Kunagi oli kõik hästi. Isegi tema valik oli kunagi õige. Siis hakkas ta kõike jagama. Isegi armastuses on juba lõhenemine. Betty, tule mulle järele.“
Tulnukas viis Betty tuppa, kus ta lahti riietus ja uinus. Hommikul ärkas ta puhanult, pereliikmed tegid oma tavapäraseid tegevusi. Tütar Becky pidas toimunut tükk aega veidraks unenäoks. Andreassoni kokkupuuted tulnukatega ei katkenud. Varsti pärast eelkirjeldatud lugu ilmus nende majja ja hüples maja trepil u 120–150 cm pikkune olend, kes näis koosnevat üleni valgusest. Mitu kuud pärast tulnukate poolt äraviimist, mil naine pesi parajasti nõusid, võttis miski tema mõtete üle võimust ja näitas talle tulevikuennustusi. Betty väitis, et ta nägi leiutisi, mida kasutatakse tuhande aasta pärast, ent keeldus üksikasjade avaldamisest.
Juhtumi uuringud
Kuidas tuli Andreassoni lugu ilmsiks? Aastal 1974, seega seitse aastat pärast intsidenti, pakkus väljaanne National Enquirer neile, kes esitavad ümberlükkamatu tõendi maavälise olendi külaskäigust, 100 000 dollarit. Betty otsustas proovida. Paljud äraviidud ei kipu oma kogemust avaldama, kuna ühiskond tembeldab nad reeglina hulluks või petturiks, kuid suurpere emale oli iga dollar väärtuslik. Tegelikult peab tunnistama, et teda ei saatnud edu. Andreasson ei saanud ka 5000dollarilist eripreemiat „parima juhtumi“ eest, miks läks 1975. aastal Travis Waltonile. Väljaande otsustajate silmis kahandas naise sõnade usaldusväärsust tema avaldus, et tal puudus enne isiklikku kontakti teadmine Hillide juhtumist – väidetav kontakt toimus ajakirja Look sensatsioonilisest artiklist mõned kuud varem. Betty poolt emale kirjutatud kirjadest aga selgus, et ta oli lugenud Hillide kohta teadet, mis ilmus 1964. aastal Bostoni ajalehtedes.
Südi naine ei jätnud jonni. Aastal 1975 luges ta kohalikus ajalehes ufouurimise keskusest rääkivat artiklit, milles teatati, et dr Allen Hynek vajab informatsiooni ufode kohta. Betty saatis talle kirja, ent möödus mitu kuud, enne kui uurimine algas. Küsimus oli selles, et Andreassoni juhtum sisaldas niisugust teavet, mis muutis mõnegi ufoloogi kriitiliseks või hoopis skeptiliseks. Tõele au andes oli juurdluse venimisest siiski kasu, sest Betty juhtumiga hakkas tegelema rühm oma ala parimaid spetsialiste (juhtivufoloog Raymond Flower, Inglismaa hüpnoosiinstituudi juhataja dr Edelstein jt), kes korraldasid Bettyle ja tema vanimale tütrele 12 kuu vältel 14 taandushüpnoosi seanssi. Ilmselt on Betty Andreassoni juhtum üks põhjalikumalt uuritud juhtumeid ufoloogia ajaloos. Nii ema kui tütar väljendasid hüpnoosiseansside kestel hirmu, hämmeldust, kahetsust, valu ja rõõmu – nende hääl ja pisarad olid täiesti ehtsad. 1979. aastal avaldas ufoloog Raymond Flower raamatu „The Andreasson Affair: the Amazing Documented Account of One Woman's Terrifying Contact With Alien Beings“, mis sisaldab lugejat uutmoodi reaalsusesse paiskavat informatsiooni.
Kui uurimised lähenesid lõpule, kavatses Betty kolida perega Floridasse, kuid kaks viimast hüpnoosiseanssi pakkusid vahest kõige jahmatavamat teavet. Nimelt selgus, et olendid kontrollisid Betty käitumist igal ajal – mitte ainult ärkvelolekus, vaid isegi hüpnoosi teostamise kestel. Kõik algas küsimusest, kas tulnukad on talle teatavaks teinud mingeid tulevikuennustusi. Betty kinnitas, et talle anti tõesti ennustusi, aga samal ajal hakkas mingi nähtamatu jõud temaga manipuleerima, nagu viibiks ta veel ikka UFO pardal. „Nad… hoiavad… kõike… oma kontrolli all! Nad on… pärit taevast. Nad võivad… teha nii, et kavatsete ühte, kuid teete ikka midagi muud… Ma ei taha, et nad mu sõnu kontrollivad!“
Betty vastuseis oli tulutu. See, kes teda kontrollis, jäi peale ja Betty hakkas kohati rääkima mingis tundmatus keeles, mehaaniliselt, nagu oleks tema kaudu kõneldud. Järsku suve lakkas ja edasine dialoog kulges jällegi tavapärases küsimuste-vastuste vormis. Hämmeldunud uurijad reageerisid kiiresti. Nad püüdsid olenditega ühendusse astuda, kasutades Bettyt vahendaja. Olgu järgnevalt esitatud mõned küsimused ja vastused.
„Betty, kas te teate, millest on jutt? Millest tuleks meil kohe praegu aru saada?“
„Teadlastest, kes peaksid oma tuleviku maha matma…“
„Milline on inimeste tegelik olemus?“
„Inimene laostab ennast. Kadedus, kadedus, kadedus. Just nimelt kadedusest sooritatakse väga palju räpaseid tegusid. Inimesel on kõik olemas. Ta oleks jõudnud väga kaugele, kuid tema teele kerkis kadedus. Ainult see, kes armastab, võib vabalt eesmärgile jõuda… Isegi nüüd… ei suuda te mõista.“
„Me üritame mõista. Kas teil on meile mingi sõnum?“
„Te otsite… täiesti vales suunas... Teie ümber on lihtsus ja teie lähedal on lihtsus. Õhk, mida hingate.. Vesi, mida joote… tuli, mis soojendab maad… mis ravib… Lihtsus, asjad mis on hädavajalikud, et tabada peamist… neis on vägi...“
„Mida nad siis tahavad meid mõistma panna?“
„Tõde… vabadust… armastust… Inimene on väga ennast täis… ahne, ta mõtleb, et kõik pöörleb ümber tema.“
„Mida peaksime tegema järgmisel astmel? Kuidas peaksime edasi liikuma?“
„Otsige.“
„Mis suunas?“
„Selles, mis… on teile antud. Me aitame… kokku korjata selle mõistatuse lahenduse… erinevaid osi ja need… peavad täpselt kokku sobima. Püüdke mõista iseennast… otsige vaimsust. Uksed jäävad avatuks… ka teile… See suurepärane uks… viibki välja.“
„Mis suurepärane uks see on?“
„See on sissepääs teistsugusesse maailma. Maailma, kus on valgus.“
„Kas siis Päike on võti tõe juurde?“
„Jah.“
„Kas siis aeg on olemas?“
„Nendele on aeg hoopis midagi muud kui meile, kuid nad tunnevad ka meie aega… Nad võivad aega tagasi keerata.“
„Betty, palju teiste planeetide rasse praegu Maad külastab?“
„Seitsekümmend… mõned pärinevad ka maalt endalt.“
„Selleltsamalt maalt?“
„Jah. Maal on selline paik, mida teie ei tea.“
„Kas nad tulevikku suudavad ette näha?“
„Üksikasjaliselt“
„Kas me läheme selles suunas, et leiame vastused? Millal me teada saame?“
„Kui süda on avatud armastusele ja tõele, näeb igaüks seda ise.“
„Betty, kas ka peale teie on nende laeva pardal inimesi viibinud ja kas ka nendega on eksperimenteeritud?“
„jah, kuid nad on käskinud kõigil vaikida. See on peidetud nende sisemusse. Kui õige aeg kätte jõuab, avakeb inimkonnale müsteerium“
„Kas nad ei maininud teile, mitu korda on inimesi nende laeva pardale viidud?“
„Väga palju kordi. Kuid kõik katsed on sooritanud vaid mõni üksik.“
Kui uurijad püüdsid viia juttu võõrastele olenditele enestele, ärritus naine silmnähtavalt. Püüdes ära mõistatada Betty ninast nõelasarnase sondi abil välja võetud tillukese eseme olemust, adusid uurijad, et 1967. aastal aset leidnud rööv polnud Betty elus esmakordne kohtumine võõraste olenditega. Otsides eelmiste kontaktide tunnistusi, kirjeldas Betty laevas nähtud ülipikka heledate juustega naisolevust, keda ta pidas ingliks (Andreassoni vagadust arvestanud manipulatsioon?). Kõik see lubab väita, et eksisteerib mingi sihipärane programm.
Mõned Andreassoni lugu toetavad asjaolud. Kui temalt küsiti, miks naabrid suurt õhusõidukit ei märganud, vastas naine, et väljas oli olnud uduvine. Järelpärimine meteoroloogiajaamast kinnitas, et 25.01.1967 valitses tõesti erakordselt udune ilm. Kohalike ametivõimude poole oli pöördunud palju tunnistajaid, kes väitsid end olevat näinud helendavat hõljuvat objekti. Üks mees väitis, et tema auto mootor oli välja surnud ja ta polnud saanud enam edasi liikuda.
Kui hüpnoosiseansid olid lõppenud, lahutas Andreasson oma esimest mehest ja kolis lastega Floridasse, kes abiellus hiljem uuesti. Tema uue mehe olid tulnukad samuti ära viinud – 1967. aasta juunis. Nad kuulsid kord, kuidas vihased hääled arusaamatutes keeltes telefonis rääkisid. Betty tütar ärkas ühel ööl üles ja nägi oma pea kohal vuhisemas suurt valguskera – järgmisel õhtul said Andreassoni kaks poega autoõnnetuses surma.
Betty Andreassoni juhtumisse võib suhtuda nii või teisiti. Siinkirjutaja lõpetaks need read aga sõnadega, mida lausus tulnukate liider 1961. aastal Betty nimekaimust kontaktlerile (Betty Hillile). Betty tunnistas, et ta ei oska vastata kõikidele tulnukate küsimustele: „Kui meie maal on inimesi, kes oleksid õnnelikud, saades teiega rääkida, ning nemad suudaksid kõigele vastata. Paraku ei tea ma, kuidas te saaksite nendega kohtuda.“ Liider oli talle vastanud: „Ärge muretsege. Kui me otsustame tagasi tulla, leiame teid ise üles. Me leiame alati üles need, keda me vajame.“
Raamatuid:
Kõige kummalisem juhtum; Valik ufolugusid; Betty Andreassoni juhtum; lk 18-29; Sünnimaa; 1998
Maailma põnevamaid kohtumised tulnukatega; lk 125-129; Varrak; Tallinn; 2007
Ufopäevikud; Volke, Igor; lk 76-79; Baltic Media OÜ; Tallinn; 1998
Internet:
http://www.near-death.com/experiences/triggers19.html - Betty Andreassoni kontaktist ja sarnasustest teiste kontaktidega
http://www.mysterious-america.net/interviewwithbet.html - 2004. aastal tehtud intervjuu Betty Andreassoniga
http://www.youtube.com/watch?v=2lo1I0HrlQ8 - Raadiointervjuu Betty Andreassoni tütre Beckyga