24-05-2012, 11:29
Tere. Olen seda foorumit juba üle viie aasta jälginud ja lõpuks otsustasin ka ise liituda. Pean muidugi mainima, et minu “liitumine” on veidi komplitseeritud, sest seda ei teinud ma ise, vaid ma tegin seda läbi oma kontaktisiku. Miks? Sellele vastan järgnevates lõikudes.
Ma ei saa avaldada oma elukäigust kuigi palju, sest olen olnud enamuse oma elust seotud organisatsioonidega, mis selle foorumi käsitluses pole just kõige sõbralikumad ja ega nad olegi. Üllatusena teile tuleb vaid ehk see, et lõviosa minu niiöelda karjäärist möödus Eesti teatavas uurimisasutuses, mis tegeleb umbs 90% ulatuses välisinvestorite toel. Nendeks investoriteks on neli välisriiki ja üks organisatsioon, mille nime, päritolu ega olemust pole ma suutnud tuvastada. Riiklikeks investoriteks on Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia ja India. Võibolla teid üllatas mingil määral, et nende hulka ei kuulu muidu nii oodatud süüdlane USA, aga nii see paraku on. Vähemalt see koht, kust minule praegu pensioni makstakse, tugineb nendele viiele rahaallikale. Kuuendaks on Eesti riik ja ette rotates mainin ka ära, et ehkki Eesti poolne finantseering on teistega võrreldes tühine, ületab see siiski 70 miljonit krooni aastas. Palju see teeb praegu, eurodes, arvutagu igaüks, mina lahkusin sealt igatahes juba krooniajal. Samuti võite juurelda selle üle, kust see raha riigieelarvest tuleb. Võin öelda vaid nii palju, et kogu valitsusaparaadis on selle asutuse olemasolust teadlikud 14 inimest. Osad neist praegused ja endised ministrid, mõned endised ja praegused kõrgemad sõjaväelased ning kaks elupõlist riigikogulast.
See asutus tegeleb, nagu te juba isegi arvasite, paranormaalsete nähtuste uurimisega. Asi iseenesest on väga komplitseeritud ja kogu selle asutuse toimimise mehhanisme mõistab vast ainult paar inimest Eestis. Neile enestelegi teadmata on projektidesse ehk õigemini projektide lahendamistesse kaasatud kümned Eesti ülikoolide tippteadlased. Nende hulgas füüsikud, keemikud, bioloogid, lingvistid, psühholoogid ja teised. Osad neist omavad küll mõningast ettekujutust sellest, millega nad muuhulgas tegelevad, ent nende teadmiste ekspluateerimine toimub peamiselt läbi loendamatute variisikute, kes söödavad neile ette infokillukesi, mida nad ükshaaval töötlevad, moodustades sedasi ühtekokku tohutu protsessori, mille tulemusi paneb ühtseks pildiks kokku miski, mida selle siseselt omavahel nimetatakse lihtsalt “Projektiks”. Mingit mud ametlikku nimetust sellel polegi. Võin ka öelda, miks – leitakse, et igasugune ametlik nimetus imbuks juhuslike jutuajamiste käigus varem või hiljem päevavalgele ja tekitaks küsimusi. Ei, mitte omaalgatuslike paraloogide hulgas, vaid nende hulgas, kes teavad, mida nad kuulama peavad. Seetõttu hajutatakse infot maksimaalselt igapäevaste kõnekäändude ja fraaside abil. Kui sa istud kõrtsis või kasvõi telefonide pealtkuulamiskeskuses ja kuuled kedagi rääkimas mingist “projektist”, millenimelisi esineb igas firmas mitmeid, ei oska sa sellest midagi arvata. Aga kui räägitakse millestki nimelisest, nagu näiteks Majestic 12’st, siis tõmbab see tahes-tahtmata tähelepanu. Sõna “projekt” valitigi seetõttu, et statistiliselt on see ametlikes jutuajamistes enimlevinud väljend, kirjeldamaks erinevaid ettevõtmisi.
Ette rotates pean vabandama, et minu poolt puistatavad infokillud saavad olema üsna pealiskaudsed. Vähemalt need killud, mis puudutavad konkreetset asutust ja selle olemust. Esiteks ei tea ma ka ise sellest nii palju, et võiksin esineda millegi ümberlükkamatuga. Teiseks on Projekt liialt hajutatud, et viidata millelegi konkreetsele. Konkreetselt tean vaid nii palju, et Projekti niinimetatud “sissepääs” asub Tallinnas, Laial tänaval. Aga see ei ütle midagi. Tegu on pisifirma kontoriga, kus vaid kogutakse “arveid ” ja edastatakse neid edasi keskusesse, mis asub Ämaris. Arveteks nimetatakse sissetulevaid infokilde. Mitte mingit infot ei edastata klassikaliste kanalite kaudu. Kõik, mis tuleb väljastpoolt, kodeeritakse töötajate poolt erinevatesse krüpteeringutesse, mis edastatakse Sissepääsule paberite näosl, mis näevad välja, nagu tavalised arved erinevate suvaliste teenuste eest. Osa infot on peidus tekstis, osa triipkoodides ja osa mujal. Ilmselt mitte ükski töötaja ei tea, millisesse “klastrisse” tema esitataval “arvel” info kodeeritakse. Võimalik, et ühte, aga võimalik ka, et kõigisse. Kodeerimisvõimalused on tänapäevaste arvutite ja printerite puhul peaaegu piiramatud.
Kui Tallinna vanalinnas on Projektil vaid tühine kahe toaga kontorike, siis Ämaris asub tõsisem maa-alune kompleks. Ise-enesest ei midagi enneolematut ega hiiglaslikku aga viis korrust maa-aluseid korruseid, ühtekokku umbes 150 ruumiga on parasjagu. Mul on kahtlusi, et kuskil on veel üks väiksem baas aga see võib ka olla pettekujutelm, sest ka Ämari baas on jaotatud väga paljudeks täiesti erinevate nimede ja kutsungitega osadeks nii, et vabalt väib jääda mulje, et kõrvaltoast saadetud sõnum on tegelikult pärit kuskilt täiesti mujalt. Igatahes on baasisiseselt ruumide orientatsioon täiesti ebaloogiline. Ehkki olen Ämari baasis töötanud palju aastaid, ei suutnud ma siiski mingit loogikat tuvastada. Seda enam, et töötajad viibisid basis täiesti kattumatute, juhuslike graafikute alusel, neid toodi ja viidi suvalistel aegadel, igasugused töövälised kontaktid olid keelatud ja nii edasi ja nii edasi. Kõige selle korraldatuse detailne kirjeldamine võtaks mitu lehekülge ruumi nii, et vähemalt esialgu ma loobun sellest.
Kuidas on mul võimalik kõike seda kirjutada? Iga salaorgani töös ja korralduses esineb auke, mida tähelepaneliku vaatluse tulemusel on võimalik tuvastada. Nii õnnestus mul leida auk, mida ma tegelikult ei plaaninudki leida. Detailidesse ma muidugi laskuda ei saa, aga lühidalt on mul USA’s kontakt, kelle olemasolu avastasin ma ise alles aasta enne pensionile minekut. Hoidsin seda salajas, sest lootsin teda juba alul niiöelda ära kasutada. Pikk jutt on kuresitt, nagu öeldakse aga igatahes tekkis mul pooljuhuslikult tänu sellele kontaktile võimalus, mille kaudu saan ka üht-teist tilgutada. Niikuinii pidin ma tilgutama hakkamisega ootama palju aastaid, et luua piisav informatiivne mulk, kuhu mahuks piisav hulk vahepeal pensionile läinud töötajaid, et luua piisav hulk “kahtlusaluseid” et mind nende seast välja noppida poleks liiga lihtne vaid pigem hoopis liiga raske. Seepärast pean vabandama, aga minu tilgutatav info võib paljudele tunduda naljategemisena ent ma vähemalt loodan, et see vähemalt mõningaid lugusid mingilgi määral kinnitada või umber lükata suudab.
Oma identiteedi varjamiseks pean ma tihti loobuma silmnähtavate faktide esitamisest sest Projekti siseselt on need väga tihti seostatavad konkreetsete isikutega ning kui minu pakutava lekkeaugu kohta koguneb liiga palju viiteid, saadakse ruttu teada, kes ma olen. Oma “käekirja” ja stiili varjan ma teatavate tehnikatega, mida ehk luuretööga kokku puutunud isikud teavad. Mu tekstid läbivad enne siin avaldamist väga erinevaid etappe ja protsesse. On vaid õnn, et üks etapp enne lõplikku avaldajat omab väga head eestikeelset haridust, et neid mugavalt loetavaks vormistada.
Oma tegelikku asukohta ei avalda ma kellelegi, ehkki Projektis muidugi teatakse, kus asun Mina kui nende endine töötaja asun aga nad ei tea, et ma infot väljastan ja ma loodan, et ka nende kaugnägemisprojektid ei kanna selle paljastamisel vilja, sest tõtt-öelda pole nende katsealused iseenesest sellest pehmelt öeldes eriti huvitatud. Aga see on juba teine teema.
Võite küsida, miks valisin jutustamiseks selle Eesti foorumi kui laias ilmas oleks palju teisigi tõsisemaidki kohti, kus rääkida. Põhjus selleks on väga mõjuv aga vähemalt praegu ei saa ma seda avaldada. See on koht, kus peate mind lihtsalt usaldama.
Niisiis, loodan et saan teile aeg-ajalt üht või teist vihjata, mis teid tõele lähemale jõuda aitab.
Tänan.
Ma ei saa avaldada oma elukäigust kuigi palju, sest olen olnud enamuse oma elust seotud organisatsioonidega, mis selle foorumi käsitluses pole just kõige sõbralikumad ja ega nad olegi. Üllatusena teile tuleb vaid ehk see, et lõviosa minu niiöelda karjäärist möödus Eesti teatavas uurimisasutuses, mis tegeleb umbs 90% ulatuses välisinvestorite toel. Nendeks investoriteks on neli välisriiki ja üks organisatsioon, mille nime, päritolu ega olemust pole ma suutnud tuvastada. Riiklikeks investoriteks on Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia ja India. Võibolla teid üllatas mingil määral, et nende hulka ei kuulu muidu nii oodatud süüdlane USA, aga nii see paraku on. Vähemalt see koht, kust minule praegu pensioni makstakse, tugineb nendele viiele rahaallikale. Kuuendaks on Eesti riik ja ette rotates mainin ka ära, et ehkki Eesti poolne finantseering on teistega võrreldes tühine, ületab see siiski 70 miljonit krooni aastas. Palju see teeb praegu, eurodes, arvutagu igaüks, mina lahkusin sealt igatahes juba krooniajal. Samuti võite juurelda selle üle, kust see raha riigieelarvest tuleb. Võin öelda vaid nii palju, et kogu valitsusaparaadis on selle asutuse olemasolust teadlikud 14 inimest. Osad neist praegused ja endised ministrid, mõned endised ja praegused kõrgemad sõjaväelased ning kaks elupõlist riigikogulast.
See asutus tegeleb, nagu te juba isegi arvasite, paranormaalsete nähtuste uurimisega. Asi iseenesest on väga komplitseeritud ja kogu selle asutuse toimimise mehhanisme mõistab vast ainult paar inimest Eestis. Neile enestelegi teadmata on projektidesse ehk õigemini projektide lahendamistesse kaasatud kümned Eesti ülikoolide tippteadlased. Nende hulgas füüsikud, keemikud, bioloogid, lingvistid, psühholoogid ja teised. Osad neist omavad küll mõningast ettekujutust sellest, millega nad muuhulgas tegelevad, ent nende teadmiste ekspluateerimine toimub peamiselt läbi loendamatute variisikute, kes söödavad neile ette infokillukesi, mida nad ükshaaval töötlevad, moodustades sedasi ühtekokku tohutu protsessori, mille tulemusi paneb ühtseks pildiks kokku miski, mida selle siseselt omavahel nimetatakse lihtsalt “Projektiks”. Mingit mud ametlikku nimetust sellel polegi. Võin ka öelda, miks – leitakse, et igasugune ametlik nimetus imbuks juhuslike jutuajamiste käigus varem või hiljem päevavalgele ja tekitaks küsimusi. Ei, mitte omaalgatuslike paraloogide hulgas, vaid nende hulgas, kes teavad, mida nad kuulama peavad. Seetõttu hajutatakse infot maksimaalselt igapäevaste kõnekäändude ja fraaside abil. Kui sa istud kõrtsis või kasvõi telefonide pealtkuulamiskeskuses ja kuuled kedagi rääkimas mingist “projektist”, millenimelisi esineb igas firmas mitmeid, ei oska sa sellest midagi arvata. Aga kui räägitakse millestki nimelisest, nagu näiteks Majestic 12’st, siis tõmbab see tahes-tahtmata tähelepanu. Sõna “projekt” valitigi seetõttu, et statistiliselt on see ametlikes jutuajamistes enimlevinud väljend, kirjeldamaks erinevaid ettevõtmisi.
Ette rotates pean vabandama, et minu poolt puistatavad infokillud saavad olema üsna pealiskaudsed. Vähemalt need killud, mis puudutavad konkreetset asutust ja selle olemust. Esiteks ei tea ma ka ise sellest nii palju, et võiksin esineda millegi ümberlükkamatuga. Teiseks on Projekt liialt hajutatud, et viidata millelegi konkreetsele. Konkreetselt tean vaid nii palju, et Projekti niinimetatud “sissepääs” asub Tallinnas, Laial tänaval. Aga see ei ütle midagi. Tegu on pisifirma kontoriga, kus vaid kogutakse “arveid ” ja edastatakse neid edasi keskusesse, mis asub Ämaris. Arveteks nimetatakse sissetulevaid infokilde. Mitte mingit infot ei edastata klassikaliste kanalite kaudu. Kõik, mis tuleb väljastpoolt, kodeeritakse töötajate poolt erinevatesse krüpteeringutesse, mis edastatakse Sissepääsule paberite näosl, mis näevad välja, nagu tavalised arved erinevate suvaliste teenuste eest. Osa infot on peidus tekstis, osa triipkoodides ja osa mujal. Ilmselt mitte ükski töötaja ei tea, millisesse “klastrisse” tema esitataval “arvel” info kodeeritakse. Võimalik, et ühte, aga võimalik ka, et kõigisse. Kodeerimisvõimalused on tänapäevaste arvutite ja printerite puhul peaaegu piiramatud.
Kui Tallinna vanalinnas on Projektil vaid tühine kahe toaga kontorike, siis Ämaris asub tõsisem maa-alune kompleks. Ise-enesest ei midagi enneolematut ega hiiglaslikku aga viis korrust maa-aluseid korruseid, ühtekokku umbes 150 ruumiga on parasjagu. Mul on kahtlusi, et kuskil on veel üks väiksem baas aga see võib ka olla pettekujutelm, sest ka Ämari baas on jaotatud väga paljudeks täiesti erinevate nimede ja kutsungitega osadeks nii, et vabalt väib jääda mulje, et kõrvaltoast saadetud sõnum on tegelikult pärit kuskilt täiesti mujalt. Igatahes on baasisiseselt ruumide orientatsioon täiesti ebaloogiline. Ehkki olen Ämari baasis töötanud palju aastaid, ei suutnud ma siiski mingit loogikat tuvastada. Seda enam, et töötajad viibisid basis täiesti kattumatute, juhuslike graafikute alusel, neid toodi ja viidi suvalistel aegadel, igasugused töövälised kontaktid olid keelatud ja nii edasi ja nii edasi. Kõige selle korraldatuse detailne kirjeldamine võtaks mitu lehekülge ruumi nii, et vähemalt esialgu ma loobun sellest.
Kuidas on mul võimalik kõike seda kirjutada? Iga salaorgani töös ja korralduses esineb auke, mida tähelepaneliku vaatluse tulemusel on võimalik tuvastada. Nii õnnestus mul leida auk, mida ma tegelikult ei plaaninudki leida. Detailidesse ma muidugi laskuda ei saa, aga lühidalt on mul USA’s kontakt, kelle olemasolu avastasin ma ise alles aasta enne pensionile minekut. Hoidsin seda salajas, sest lootsin teda juba alul niiöelda ära kasutada. Pikk jutt on kuresitt, nagu öeldakse aga igatahes tekkis mul pooljuhuslikult tänu sellele kontaktile võimalus, mille kaudu saan ka üht-teist tilgutada. Niikuinii pidin ma tilgutama hakkamisega ootama palju aastaid, et luua piisav informatiivne mulk, kuhu mahuks piisav hulk vahepeal pensionile läinud töötajaid, et luua piisav hulk “kahtlusaluseid” et mind nende seast välja noppida poleks liiga lihtne vaid pigem hoopis liiga raske. Seepärast pean vabandama, aga minu tilgutatav info võib paljudele tunduda naljategemisena ent ma vähemalt loodan, et see vähemalt mõningaid lugusid mingilgi määral kinnitada või umber lükata suudab.
Oma identiteedi varjamiseks pean ma tihti loobuma silmnähtavate faktide esitamisest sest Projekti siseselt on need väga tihti seostatavad konkreetsete isikutega ning kui minu pakutava lekkeaugu kohta koguneb liiga palju viiteid, saadakse ruttu teada, kes ma olen. Oma “käekirja” ja stiili varjan ma teatavate tehnikatega, mida ehk luuretööga kokku puutunud isikud teavad. Mu tekstid läbivad enne siin avaldamist väga erinevaid etappe ja protsesse. On vaid õnn, et üks etapp enne lõplikku avaldajat omab väga head eestikeelset haridust, et neid mugavalt loetavaks vormistada.
Oma tegelikku asukohta ei avalda ma kellelegi, ehkki Projektis muidugi teatakse, kus asun Mina kui nende endine töötaja asun aga nad ei tea, et ma infot väljastan ja ma loodan, et ka nende kaugnägemisprojektid ei kanna selle paljastamisel vilja, sest tõtt-öelda pole nende katsealused iseenesest sellest pehmelt öeldes eriti huvitatud. Aga see on juba teine teema.
Võite küsida, miks valisin jutustamiseks selle Eesti foorumi kui laias ilmas oleks palju teisigi tõsisemaidki kohti, kus rääkida. Põhjus selleks on väga mõjuv aga vähemalt praegu ei saa ma seda avaldada. See on koht, kus peate mind lihtsalt usaldama.
Niisiis, loodan et saan teile aeg-ajalt üht või teist vihjata, mis teid tõele lähemale jõuda aitab.
Tänan.
