•  Eelmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4(current)
  • 5
  • 6
  • ...
  • 9
  • Järgmine 
Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Psühhopaatia
#76
(01-12-2015, 15:24 )fallenboy Kirjutas: Edukas firmajuht ei käitu oma alluvatega halvasti seetõttu, et talle meeldib seda teha, vaid seetõttu, et ta saavutab enda eesmärgid minnes üle laipade ja sellele, mida keegi tunneb, ta tähelepanu ei oska pöörata.
Jah, psühhopaat ei oska tähelepanu pöörata sellele, mida teine tunneb, nii nagu enimik inmesi. Ta teab mõistusega, mida teine tunneb, aga ta ei taju emotsionaalselt, sest see võime on tal puudu. Aga just selle pärast, et ta ikkagi teab, mida teeb, ongi ta oma tegude eest vastutav. Erinevalt skisost, kes tõesti reaalsusest ööd ega mütsi ei jaga.
Ja siin tuleb mängu ka vampirism. Hädas inimene lekib. Rumal psühhopaat teeb ohvrile füüsiliselt haiget, nii et see lekkima hakkab; kavalam haavab sõnadega, punub intriige, oskab süütukese mulje jätta ja siis "toitub"; kõige "osavamad" panevad raskesse olukorda terveid rahvaid.
Vasta
#77
(01-12-2015, 10:24 )Nofretete Kirjutas: Ajuveast räägivad ilmselt need, kes ei usu hinge olemasolu.

Huvitav tähelepanek kui psühhopaatia kohta võiks öelda ka nii: hingehaigus (psyche, pathos) wink
Endale meeldib rohkem sõnapaar „moraalne hullus“, mis iseloomustab ilmekamalt selle häda vaeva.

Mingist uuringust selgus, et psühhopaadid kasutavat enam taolisi sidesõnu, nagu „sest“, „kuna“, „nii et“, et sedasi viidata kurjateo sooritamise eesmärgi taotlusele. Samuti kasutavat nad oma tegude põhjendamiseks pigem füsioloogiliste kui sotsiaalsete vajadustega seotud sõnu.
Vasta
#78
(01-12-2015, 20:11 )Marina Kirjutas: Stout kirjutas nii (pikaajaline uuring adopteeritud laste kohta): Psühhopaatilise häire testi tulemuste poolest sarnanetakse bioloogilise emaga, kellega lapsed pole kunagi kohtunud, tunduvalt rohkem kui kasuvanematega, kes nad üles kasvatasid. Päritavus on selle uuringu kohaselt 54% ja klapib üsna hästi teiste, neutraalsemate omaduste (ekstravertsus, empaatiavõime jms) päritavusega (mis on 35-50%).

Nii et Martha Stouti väide vastab igati teaduse viimasele sõnale. Ta mainib ära ka dalai-laama ütluse, kes peab psühhopaate "inimesteks, kel pole hästi välja arendatud inimelu". Ongi reptikad.

Tuleb see aastal 2005 kirjutatud raamat siis läbi lugeda. Ega ilma selle lugemiseta ei oskagi teemas kaasa rääkida.


Vasta
#79
Miks psühhopaat peaks tegema kellegile teadlikult halba? Kui inimest ei ajenda emotsioonid, siis neil ei ole vajalikku tunnet (viha, kättemaks, kius), et kellegile ära teha. Ma näen siin loogikaviga. Psühhopaadid ei tee sihilikult, teadlikult kellegile halba.

Selle väite tõestuks loodetavatsi meile kõigile tuttav tunne -- armumine. Kuidas me selgitaksime inimesele, kes pole kunagi armunud olnud, mis tunne see on? Psühhopaat on sarnases seisus -- ta ei oma ettekujutust emotsioonidest, milles lähtuvalt tunnistame me midagi heaks-halvaks. Teisest küljest -- kui keegi on armunud valesse inimesesse, siis võib talle seda selgitada lõputult, see ei muuda asja, sest emotsioon on nii tugev ja kaine mõistus ei saa võitu. Psühhopaat on skaala teises otsas -- me võime selgitada talle lõputult midagi, aga ratsionaalne mõistus on nii tugev, et emotsionaalne kompass ei pääse löögile. Me võime küll üritada teeselda armumist, aga ilma emotsioonita ei tule sellest midagi välja. Ometi me nõuame sarnast psühhopaadilt ja mõistame ta hukka, kui tal see välja ei tule Laugh
Vasta
#80
(01-12-2015, 12:20 )Eithea Kirjutas: Selgitan kasvatus, mis sõltub kultuurist ja ühiskonnast ei seisne ainult väärkohtlemises, ohvriks olemises , hooletusse jätmises jne, mis kõik on koondlausena psühhopaadi tekkele kasvatuslikud stiimulid. Samasuguseks stiimuliks on ka kõike lubatavus, karistamatuse tunne ja teadmine, võimujanu kujundamine läbi eeskuju, teise inimese ärakasutamisega, millegi saavutamiseks, absoluutse enese ülimluslikuks pidamise kasvatamine, manipuleerimine oma tahte saavutamiseks alaa` kõik on lubatud võimu ja kasu nimel jne...s.h. ka edu kultus ükskõik milliste vahenditega.
Ühesõnaga, millistel alustel seisab ühiskonna edukuse mudel: kas eetikal või lolludelt tulebki jne..., millised on meie ärimehd ja riigiisad, kuidas on tulnud nende edu ja rikkus, kas väärtegudele on järgnenud õiglane karistus/kohtuotsus või pole seda üldse jne... Ja need VIP tegelased ei ole kuidagi ohvrid ehk väärkoheldud vaid üles haibitud, äärmiselt hästi hoitud, haritud jne tulevased parasiidid. Ühesõnaga lõpuks toodab neid kultuur ja ühiskond ehk eeskuju s.h. loodud meemid.
Ei seisne jah, st mul tuli muu seast esile mõte mis tundus olulisem. Aga kõik see mida sa kirjeldad on ju ühiskonna ja kasvatuse ohvriks olemine kuna laps ei saa ise valida ja otsustada. Selliseid tekste lugedes tekib mulje nagu laps kasvataks ennast ise ja oleks enda vanemate ja ühiskonna valiku ning kasvatuse eest vastutav ja täiskasvanuks saades on garanteeritud, et ta on täiesti teadlik oma käitumisest ja saab aru miks ta nii käitub ja miks ta selliseks kasvas kuigi ümberringi vaadates on näha, et see nii ei ole. Nagu sa isegi ütled eelneva jutu ja lausega "Ühesõnaga lõpuks toodab neid kultuur ja ühiskond ehk eeskuju s.h. loodud meemid" seega kuidas saab laps nende eest vastutav olla kui temast vormitakse täiskasvanu selliste abivahenditega, st ta on ühiskonna/kultuuri ohver? Ja ärimehed ja riigiisad on samasugused tavalised inimesed nagu iga teinegi, ainult erinevas keskkonnas üles kasvanud ja erinevast vaatepunktist maailma ja inimesi enda ümber näinud ning neid ei ole mõtet üldistades ühte gruppi panna ja neid demoniseerida.
(01-12-2015, 20:11 )Marina Kirjutas: Nii et Martha Stouti väide vastab igati teaduse viimasele sõnale. Ta mainib ära ka dalai-laama ütluse, kes peab psühhopaate "inimesteks, kel pole hästi välja arendatud inimelu". Ongi reptikad.
Dalai-laama ütleb "kel pole arendatud" mis tähendab, et ei ole reptikad vaid teised inimesed on nad hooletusse jätnud - siin on täiesti otseselt vastutus teistel inimestel mitte lapsel endal.
Vasta
#81
(02-12-2015, 10:56 )kage Kirjutas: Ei seisne jah, st mul tuli muu seast esile mõte mis tundus olulisem. Aga kõik see mida sa kirjeldad on ju ühiskonna ja kasvatuse ohvriks olemine kuna laps ei saa ise valida ja otsustada. Selliseid tekste lugedes tekib mulje nagu laps kasvataks ennast ise ja oleks enda vanemate ja ühiskonna valiku ning kasvatuse eest vastutav ja täiskasvanuks saades on garanteeritud, et ta on täiesti teadlik oma käitumisest ja saab aru miks ta nii käitub ja miks ta selliseks kasvas kuigi ümberringi vaadates on näha, et see nii ei ole. Nagu sa isegi ütled eelneva jutu ja lausega "Ühesõnaga lõpuks toodab neid kultuur ja ühiskond ehk eeskuju s.h. loodud meemid" seega kuidas saab laps nende eest vastutav olla kui temast vormitakse täiskasvanu selliste abivahenditega, st ta on ühiskonna/kultuuri ohver? Ja ärimehed ja riigiisad on samasugused tavalised inimesed nagu iga teinegi, ainult erinevas keskkonnas üles kasvanud ja erinevast vaatepunktist maailma ja inimesi enda ümber näinud ning neid ei ole mõtet üldistades ühte gruppi panna ja neid demoniseerida.
Küll sa oled armas Kage....Laugh
Sa ju tead et laps ei vastuta ja lapsena psühhopaat ka ei toimi või kui siis kõige madalamal levelil, aga vaata täiskasvanuna tuleb tal vastutada sest täskasvanuks olemine tähendab/eeldab mõistuse olemasolu, mida tuleb kasutada mõtlemisks ja mitte korrata juba olnud vigu... Mõttetegvuse ehk mõistuse puudumise korral on tegu loomaga. Ohvriks olemine on samuti kasulik programm enese õigustamiseks ja oma tahtmise saavutamiseks.
Vasta
#82
(02-12-2015, 10:54 )fallenboy Kirjutas: Miks psühhopaat peaks tegema kellegile teadlikult halba? Kui inimest ei ajenda emotsioonid, siis neil ei ole vajalikku tunnet (viha, kättemaks, kius), et kellegile ära teha. Ma näen siin loogikaviga. Psühhopaadid ei tee sihilikult, teadlikult kellegile halba.

Loetu põhjal olen mõistnud, psühhopaadi (põhi)häda selles seisnebki, et ta ei ole suuteline oma vigadest õppima, olema vastutustundlik oma tegude osas ja tundma süüd. Ent ta teab oma tegude tagajärgi ja teab ka seda, et ta ohver kannatab, kuid talle on see ükskõik. Süütunnete puudumine seostub tal oma käitumise mõistuspärase kasutamisega. Ta on suuteline kohanema suunas, mis aitab tal vaid oma vajadusi täita, rahuldada. Ehk siis sedasi, et disharmooniline käitumismuster on kestev ja muutumatu. Käitumishälbed ilmnevad lapseeas ja jäävad täiskasvanuna püsima.

Arvan, et normaalse intellektiga inimesele põhjustavad taolised hälbed kannatusi ja selline isiksushäire on rohkem oma kandjale vaevaks. Iseasi, kuidas endaga edasi minna, et probleeme teistega vältida.

Loomulikult ei aita psühhopaati karistus ega hukkamõist. Mistap ongi oluline omada teadmisi ta äratundmiseks ja seeläbi paremini ennast või teda ta enese eest kaitsta.

Senini pidasin psühhopaadiks igasugusust käitumishälvikut ja kurjategijat. Kasutaja Marina postid on siin väga arusaadavalt ja hästi sõnastatud, et psühhopaadi olemuse tervikpilti aduda Smile
Vasta
#83
(01-12-2015, 20:23 )Marina Kirjutas: Ja siin tuleb mängu ka vampirism. Hädas inimene lekib. Rumal psühhopaat teeb ohvrile füüsiliselt haiget, nii et see lekkima hakkab; kavalam haavab sõnadega, punub intriige, oskab süütukese mulje jätta ja siis "toitub"; kõige "osavamad" panevad raskesse olukorda terveid rahvaid.
Kujutame ette ühte väikest töökollektiivi, kuhu etteotsa on saanud psühhopaat. Äkki ( Smile ) on kõikidel liikmetel tekkinud oskus kasutada sellist seisundit, mida nimetab castaneda "keegi ei tee kellelegi midagi/ ära võta midagi isiklikult". Psühhopaadi omadused jäävad, sest need on tal kaasasündinud. Kui nüüd psühhopaat ei saa enam toitu, mis siis edasi saab...?

Vasta
#84
Kuna väga tihti seostatakse psühhopaate empaatiavõime puudumises, siis võiks mängida ka sellise mõttega, et kas seda on võimalik arendada?
Kui mõelda väikeste laste peale, siis tihti võivad nad teiste elusolenditega väga julmalt käituda (litsuda laiaks erinevaid putukaid või ka suuremaid elukaid, puhastada sisikonnast väiksemaid kalu, neid siis vette asetades ja rõõmu tundes, kuidas nad ujuvad, kuigi on juba surnud jne). Empaatiavõime puudub täielikult, aga ei kutsu neid ju sellepärast psühhopaatideks. Nende jaoks ei ole elusolendid sellised, kellel oleks hing ja kellele kaasa võiks tunda. Nende jaoks on elusolendid objektid. Umbes nagu arvutimängudes külma närviga võib tappa kõiki ükskõik kui julmal viisil.
Paljudel siiski mingi periood tekib empaatia ka teiste vastu.
Teise näitena võiks võtta ehk jahimehed? Enamasti jahimehed naudivad ulukite küttimist. Et seda teha, peab samuti neid loomi võtma kui objekte, mitte elusolendeid, kellel oleks hing. Võiks ju väita, et tegu on psühhopaatidega, kuigi ühiskond aktsepteerib neid.
Samuti vägivaldsed arvutimängud, kus külma närviga võib tappa keda iganes. Selle puhul siiski enam-jaolt antakse endale aru, et reaalselt ei teha kellelegi viga. Suurem probleem on aga sõjapidamine, kus kõik on digitaliseeritud ja sihtmärkide valimiseks vaadatakse ekraani ning tapmiseks vajutatakse nuppu. Meenutab väga arvutimängu, sest reaalne kontakt inimestega puudub.
Ja ka need sõjaväelased, kes missioonidel osalevad, siis nende jaoks ei ole sihtmärk ega vaenlane inimene vaid objekt, kes(mis) tuleb hävitada.
Sama lugu heade kirurgidega. Kuigi nende eesmärk ei ole tappa, vaid oma töö korralikult ära teha, tehakse seda väga külma närviga, emotsioonitult. Ja kui inimene sureb, siis on ta lihtsalt üks number statistikas.

Ehk siis jutu mõte on selles, et mulle vähemalt tundub see empaatiavõime puudumine osaliselt tõsi olema. Kui on vaja midagi teha (tappa või hoopis ravida), siis see elusolend samastatakse elutu objektiga ning keskendutakse tegevusele, mis on vaja ära teha. Objekti vastu ju emotsioone ega tundeid ei tunne.
Ja kas mingis mõttes ei ole see just mõtlemises kinni? Et kas sa samastad teist inimest või elusolendid objektina või näed temas hinge, kellel on samuti tunded.

Eks ole ka neid psühhopaate, kellel tõesti igasugune empaatiavõime puudub, sest nad pole seda kunagi kogenud ega oskagi seda kogeda. Umbes nagu fallenboy seletas, et kui armumist pole kogenud, siis on võimatu seda tunnet mõista. Aga arvan, et väga palju on ka selliseid psühhopaate, kellel empaatiavõime on valikuline. Ehk siis näiteks inimeste vastu tunneb, loomade vastu mitte või mõnede inimeste vastu tunneb, teiste vastu mitte jne.

Veel tuli üks mõte kriisiolukordadest, kus inimesed võivad käituda täiesti ettearvamatult ning nad isegi ei tea, et neis selline psühhopaat peidus on (näiteks õnnetus, kus enda päästmiseks ohverdatakse teisi).

On võrreldud ka psühhopaatide ning Buddha munkade aju aktiivsust ebatavalistes olukordades ning need on väga väga sarnased. Ehk tohutu keskendumisvõime ning väliste segajate välja lülitamine.

Ise lugesin raamatut: "Psühhopaatide tarkus: Mida pühakutel, spioonidel ja sarimõrvaritel on meile edu saladuse kohta õpetada" ja soovitan seda teistelegi. Psühhopaadid ei ole ainult mõrvarid ja koletised, raamatus võrreldi inimesi nagu helipulti, kus normaalsel inimesel on need nupud kõik enam-vähem kuskil keskel. Psühhopaatidel on mõni nupp aga liiga kõrgel või liiga madalal. Ja sõltuvalt sellest, mis nupp siis liiga kõrgel või madalal on, siis sellest oleneb ka see, kas ta omadus on kasulik või kahjulik.
Vasta
#85
Seda, et psühhopaati või siis psühhopaadile omaseid jooni ei ole vaja kaugelt otsida, on ilmne: vaata iseennast ja sa leiad.

Kasutaja Anonymous toob välja eluvaldkonnad ja ametid, kus psühhopaadile iseloomulikud käitumisjooned on (häda)vajalikud enese psüühika kaitseks ja kus neid ka rakendatakse, kuid unustab, et siin saab inimene teha siiski teadliku valiku ja just mõtlemisega ning mingiks määratud perioodiks. Psühhopaadil seda valikut pole.

Laps ei oska imikuna ka kõndida, ent see ei tähenda, et ta ei hakka kunagi kõndima. Sestap just väikelapsele ei heideta psühhopaatlikke loomuomadusi ette, kuid eakohaselt mittekäituval lapsel võib olla sünnipärane võimetus empaatiaks.

Kindlasti on kõrgema intellektiga psühhopaadil suuremad valikud enese teostamiseks kui tema saatusekaaslasel, kel vähem vaimseid võimekusi. Hea on, kui inimene teadvustab oma probleemi (kasvõi elukutse valikul) ja kasutab seda oma tugevusena.

Aga muutudes paralikumaks ehk siis meenutades siitkusagilt loetut, et Maale tullakse just eelkõige emotsioone õppima, neid läbi elama: Maa inimene saavat seda. Ülejäänutel ei jäävat muud üle kui suud vesistada ja inimese emotsioonidest toituda. Veel meenub, et inimene on hübriid, geenimanipulatsiooni tulemus tulnukast ja pärismaalasest. Sedasi pole üldse tavatu, et mingi osa inimkonnast kannatab emotsiooni-(geeni)rikke all wink
Vasta
#86
Empaatiavõime ja psühhopaatia kohta on siis vastakaid arvamusi. Mul on kasutada "Imelises teaduses" 1/2015 ilmunud nupuke (ilma konkreetsete viideteta küll), mis ütleb:
Tsitaat:Üllataval kombel näitavad katsed, et südametutel psühhopaatidel on tohutu empaatiavõime, kui nad näevad teisi kannatamas. Nende peegelneuronid väljuvad täielikult kontrolli alt. Teised katsed on aga näidanud, et nad ei registreeri teiste valu tundetasandil. Selle asemel, et töödelda nähtut hirmukeskuses, tegeleb julmustega mõtlemiskeskus.
Ise omalt poolt küsin, et kas mitte kaitseks liiga tugeva "valu peegelduse" eest psühhopaadid ei ole hakanud teiste valu tajuma mõistusekeskusega (analüütilise ajupoolkeraga)? Või hullemal juhtumil on see sattunud olema suunatud mõnukeskusesse. Aga siin peab märkima ka seda, et emotsioonide tundmise, vastuvõtmise, peegeldamise jne häireid on ka teistel neuroloogiliste eripäradega inimestel, nt autistidel. Need viimased on küll enesekaitse eesmärgil emotsioonidest eemaldunud.

Aga olgu psühhopaatidel selle emotsioonide eest kaitsessetõmbumisega nagu on - ikkagi tegeleb psühhopaatidel sellega toimetulemiseks mõistus. Ja see on koht, kus nad saavad teha teadliku otsuse - kas ma teen mingi teo või ei.
(02-12-2015, 14:54 )pila Kirjutas: Kujutame ette ühte väikest töökollektiivi, kuhu etteotsa on saanud psühhopaat. Äkki ( Smile ) on kõikidel liikmetel tekkinud oskus kasutada sellist seisundit, mida nimetab castaneda "keegi ei tee kellelegi midagi/ ära võta midagi isiklikult". Psühhopaadi omadused jäävad, sest need on tal kaasasündinud. Kui nüüd psühhopaat ei saa enam toitu, mis siis edasi saab...?
Tõenäoliselt otsib ta parema jahimaa. Küll ta vabanduse leiab, et ära minna.
Aga siin tahaks väikse positiivse noodi ka sisse tuua. See pühakute teema. Kui nüüd psühhopaat peaks mingil viisil teadlikuks saama oma hädast - tavaliselt nad ei tunnista seda, ei näe seda ja seda hämmastava pimeduse ja järjekindlusega - aga kui saab, siis teadlikult eetilist eluviisi harjutades võib ehk tõesti pühakuks saada, kuigi ilusate inimtunnete peened nüansid jäävad talle ikkagi tabamatuks (ja verd nähes läheb süda soojaks Ph34r2 ). Aga kuna psühhopaat on meister teesklema (erinevalt autistist), siis võib ta sellist arusaamist ka pelgalt etendada ja ka pühaku rolli veenvalt mängida Sad

Ja kagele - psühhopaat ise vormibki sellist ühiskonda, kus ta saaks oma "andeid" rakendada ja siis näpuga ühiskonnale näidata "näe, ühiskond on süüdi!"
Vasta
#87
Olen seda teemat mõnda aega huviga lugenud. Ma kahjuks pole selles mõistes inimesi vaadelnud ega lisa lugenud.
Mulle tundub, et mõiste "psühhopaat" on omane ca 90% inimestest.
Kirjeldaks seda suhet , kui koloriiiti valgest mustani. Kui tume hallid/mustad hakkavad üldsusele silma oma äärmuse tõttu, siis helehallid (tavaliselt sõnakuulelikud "hiired") võivad üllatada ekstremaal olukordades.
Kuna olen "fatalist", siis ei taotle oma arvamusele psühooloogilist tõestust. Oletan, et inimeste eluülesanded ja eesmärgid on juba kokku lepitud juba varem ("füüsikale" tundmatus energiaväljas).
Siin füüsises toimib inimhing Talle antud eesmärkide suunas.
See ,et Psühhopaate tundub olema palju
-on nagu alati - "Me elame väga erilisel ajal".
Tänapäeva vast teeb eriliseks see, et oleme jõudnud kommunikatsioonis mingile kiiremale tasemele , kui viiskümend aastat tagasi. Ja see saavutaud progresseeruv kiirus materjaalsuses toob esile need tumehallid/mustad "psühhopaadid".
Karta on , et elu kisub üldisesplaanis veel must-valgemaks, kuna aja kulg kiireneb............... .
Vasta
#88
Marina -- inimesed võivad olla teadlikud millestki, kuid emotsioonid on tugevamad ja teadlikkus ei oma erilist mõju. Näiteks foobiad -- kõik foobikud saavad aru, et nende kartus on irratsionaalne, kuid niipea, kui foobia triggerdub, on emotsioon inimesest üle. Me oleme (enamik) emotsionaalsed. Sama asi suitsetajate, joodikute, liigsööjatega. Sestap ma siin kordan ja kordan ja tundub, et jäängi kordama -- psühhopaat ei tee teistele tahtlikult halba, tema tegevus võib olla lihtsalt selline, mis põhjustab teistele halba, aga ta ei osaka pöörata sellele tähelepanu. Ja kui pöörab, siis selle asemel, et tunda kaasa, ta jällegi ratsionaliseerib asja ära. Selline nõiaring. Olgu ta täiskasvanu või mitte.

Astun korra teemast kõrvale -- siin korduvalt mainitud, et täiskasvanud inimesena peab psühhopaat aru saama jne. Palun -- täiskasvanud inimesetena kas me lõpetaks endile valetamise -- meie ümber on täiskasvanud inimesed, kes käituvad väga vastutustundetult ja teavad seda, kuid hoolimata sellest, ei muuda oma käitumist. Enne kui me hakkame targutama ja moraali lugema, võiks enne ikkagi peeglisse vaadata -- nõuame psühhopaatidelt idealistliku käitumist, käitudes ise täpselt samuti. Silmakirjalik ju Smile
Vasta
#89
(02-12-2015, 11:21 )Eithea Kirjutas: Küll sa oled armas Kage....Laugh
Sa ju tead et laps ei vastuta ja lapsena psühhopaat ka ei toimi või kui siis kõige madalamal levelil, aga vaata täiskasvanuna tuleb tal vastutada sest täskasvanuks olemine tähendab/eeldab mõistuse olemasolu, mida tuleb kasutada mõtlemisks ja mitte korrata juba olnud vigu... Mõttetegvuse ehk mõistuse puudumise korral on tegu loomaga. Ohvriks olemine on samuti kasulik programm enese õigustamiseks ja oma tahtmise saavutamiseks.
Sina ka. Sa ju tead, et täiskasvanuks olemine ei eelda mitte midagi kui last pole selles suunas kasvatatud ja arendatud. Täiskasvanuks olemine ei garanteeri lapsepõlves kinnistatud väärtustest kaugemale vaatamist ja laiemalt mõtlemist ja kui võõrast/erinevat ei suudeta aktsepteerida, siis kinnistumine omasse soodustab teise loomaks, zombiks, lillaks, murjaniks jne nimetamist ning talle ülalt alla vaatamist ja enda paremaks pidamist ainult väärtuste, rahvuse, rassi, nahavärvi, religiooni ja muude selliste tunnuste alusel. Tundub suund psühhopaadi poole.
Vasta
#90
(03-12-2015, 14:59 )kage Kirjutas: Sina ka. Sa ju tead, et täiskasvanuks olemine ei eelda mitte midagi kui last pole selles suunas kasvatatud ja arendatud. Täiskasvanuks olemine ei garanteeri lapsepõlves kinnistatud väärtustest kaugemale vaatamist ja laiemalt mõtlemist ja kui võõrast/erinevat ei suudeta aktsepteerida, siis kinnistumine omasse soodustab teise loomaks, zombiks, lillaks, murjaniks jne nimetamist ning talle ülalt alla vaatamist ja enda paremaks pidamist ainult väärtuste, rahvuse, rassi, nahavärvi, religiooni ja muude selliste tunnuste alusel. Tundub suund psühhopaadi poole.
Tere, tere armsake... Laugh Täiskasvanuks olemine eeldab siiski mõistuse olemasolu ja mõtteprotsssi laiemat toimumist ja kui see ei toimu siis ei ole tegemist täiskasvanuga vaid lapsinimesega. Võõrast peab aktsepteerima niivõrd kuivõrd, kuid kui see võõras tuleb selga elama või istub pähe, siis tuleb oma elamise ja olemis areaali eest võidelda, see on loodusseadus.
Ja mida siin põdeda siltide jne pärast. Asju tuleb nende õigete nimedega nimetada ja oma olemusega leppida, tunda uhkust jne selle oma sildistatud erinevuse üle, siis kaob ka tunne et ollakse kuidagi ärasildistatud ja kõik teised on selles süüdi. Momendil paistab lihtsalt kadedus ja vägivaldne soov sundida sildistajaid sildistatut samasuguseks nimetama, ju ei olla oma tegeliku olemusega rahul. Ma ei saa aru sest rahulolematusest, kui lilla siis lilla ja neeger siis neeger, rassist siis rassist või reptiil. Kui käituksite väärikalt kandes enese omadusi, ei sildistaks teid keegi sest pidades ise endist lugu, teevad seda ka teised ja mitte kellelgi ei oleks enam midagi sildistada. Seega sildistatud saades tuleks enese sisekaemusega tegeleda.


Vasta
#91
Siin saavad kõik teada, kui musta hingega nad on -- http://www.bbc.com/future/story/20151123...ersonality
Eeldusel, et hing muidugi üldse oelmas on Bleh
(03-12-2015, 18:21 )Marina Kirjutas:
(02-12-2015, 23:40 )fallenboy Kirjutas: Marina -- inimesed võivad olla teadlikud millestki, kuid emotsioonid on tugevamad ja teadlikkus ei oma erilist mõju. Näiteks foobiad -- kõik foobikud saavad aru, et nende kartus on irratsionaalne, kuid niipea, kui foobia triggerdub, on emotsioon inimesest üle. Me oleme (enamik) emotsionaalsed. Sama asi suitsetajate, joodikute, liigsööjatega. Sestap ma siin kordan ja kordan ja tundub, et jäängi kordama -- psühhopaat ei tee teistele tahtlikult halba, tema tegevus võib olla lihtsalt selline, mis põhjustab teistele halba, aga ta ei osaka pöörata sellele tähelepanu. Ja kui pöörab, siis selle asemel, et tunda kaasa, ta jällegi ratsionaliseerib asja ära. Selline nõiaring. Olgu ta täiskasvanu või mitte.

Astun korra teemast kõrvale -- siin korduvalt mainitud, et täiskasvanud inimesena peab psühhopaat aru saama jne. Palun -- täiskasvanud inimesetena kas me lõpetaks endile valetamise -- meie ümber on täiskasvanud inimesed, kes käituvad väga vastutustundetult ja teavad seda, kuid hoolimata sellest, ei muuda oma käitumist. Enne kui me hakkame targutama ja moraali lugema, võiks enne ikkagi peeglisse vaadata -- nõuame psühhopaatidelt idealistliku käitumist, käitudes ise täpselt samuti. Silmakirjalik ju Smile

Vot, ja sellest seisukohast lähtudes anna andeks oma ahistajale lapsepõlves, kes sind nii hirmsasti haavas, et sa oma sõnul selle pärast siiani teistele oled sunnitud haiget tegema. Katkesta see ahel.
Silmakirjalikkus, my ass, mul on külmkapp ...liha täis wink
Tsitaat:Lihtne on targutada, kui Sind ennast ei ole väärkoheldud lapsepõlves sellises mastaabis, et terve maailm muutub mustaks. Oled sa elanud 16 aastat pidevas hirmus, et inimene, kellest Sa sõltud, tuleb Sind ahistama, peksma, vägistama? Oled Sa 14 aastat elanud pideva hirmu all, et kui Sa näitad välja, mida tegelikult tunned, võivad kasuvanemad Sind minema saata, aga Sul pole mitte kusagile minna? Kujutad Sa ette, missuguseks muutub inimese mõttemaailm, kui ta oma väljakujunemiseas sellise mõttemalliga elab?

Marina, kui Sa arvad, et räägin endast, siis ei Smile Ja andestamine on emotsioonidega tugevalt seotud, pigem võiks siis psühhopaadile soovitada, et ta ratsionaliseeriks ära, miks temaga nii tehti-käituti... Aga seda on ta juba teinud, väljakujunemata emotsionaalsuse pinnalt, mis viis selleni, et ta muutus külmaks ja kalgiks. Ja nii see psühho-sotsipaat meile tekkis. Ta ei ole suuteline andestama, sest ta e tea mida ta andestama peab ja kuidas ta tundma peab jne -- põle ju võrdlusmomenti.
Vasta
#92
(04-12-2015, 06:47 )Eithea Kirjutas: Täiskasvanud inimene vastutab oma tegude eest ja edasi tuleb ka ise ennast terve elu kasvatada, areneda k.a.mõttetegevus jne ja kui seda ei toimu ollakse lapsinimene. Sa tahad kangesti kedagi vastutama panna, esmalt tuleks õppida täiskasvanuks olemises ise teos ja mõttes vastutada s.h. kuulub siia kindlasti ka mõttetegevus, alles siis saab vastutamist nõuda teistelt, vahest ka muuta mingeid norme.
Õpi inimesi tundma, Eithea, siis näed, et täiskasvanu on sõna mille tähendus on inimestel kokku lepitud ja millele on vastutus ning muud tähendused kokkuleppeliselt külge pandud samas kui reaalselt on kõike seda eeldatavat ainult osadel. Kokkuleppeliselt sellepärast, et füüsilise vananemisega ei kaasne automaatselt kõike seda mida sa täiskasvanult eeldad ja mingid reeglid on vaja paika panna ja kedagi vastutama saada, et oleks alati olemas keegi keda karistada ja näiteks tuua kuidas ei tohi olla. Kui sa sellest aru ei saa, siis korda postituse nelja esimest sõna ja mõtle nende üle niikaua kuni aru hakkad saama.

Igaksjuhuks kordan veel äärmusliku näitega üle: laps kasvatatakse teiste poolt üles ja see milline täiskasvanu üles kasvatatakse see vastutus on kasvatajate õlgadel mitte kasvaja õlgadel seega tulemuse eest vastutab kasvataja. Lapsest saadik ISIS'es ajupesuga üles kasvatatud enesetaputerrorist ei ole vastutav selle kasvatuse eest mida ta sai ja mille tulemusena ta ennast kusagil õhku lasi - selle, ja tema käitumise ja tegude, eest on vastutavad tema kasvatajad kes suruvad lapse arengu enda poolt soovitud vormi kujundades ta selliseks nagu nemad soovivad. See on see vastutus mida sina, Eithea, ei soovi näha kuna see eeldab vastutuse võtmist enda tegude (kasvatuse) eest ja ei lase lükata enda kehva tööd kasvatatu õlgadele näidates seadustele ja füüsilisele vanusele.
Vasta
#93
Soome lastepsühhiaater: inimene on kõige vägivaldsem paariaastasena

Tsitaat:Soome lastepsühhiaater Raisa Cacciatore kinnitusel on inimene on kõige vägivaldsem kahe-, kolmeaastasena, täiskasvanu kohus on lapsi õpetada agressiooniga toime tulema.

«Ei ole negatiivseid tundeid – tunne ei ole halb ega hea, tunne on lihtsalt tunne ja me peame harjutama tunnetega toimetulekut,» ütles Raisa Cacciatore täna Kaagveres toimuval hariduskonverentsil «Väljakutsuv käitumine kui väljakutse».

Ta kinnitas, et inimene on kõige vägivaldsem umbes kahe-, kolmeaastasena, kui laps on äsja õppinud ära hammustamise, tõuklemise, löömise, siis seda ta ka tõenäoliselt teeb. «Kõik kahe–, kolmeaastased ei ole vaadanud vägivaldseid videoid – see ei ole põhjus,» kinnitas psühhiaater. Ta selgitas, et agressiivsus on kaasasündinud primitiivne viis asjade lahendamiseks. «Meie õpetame väikelapsele, et ei tohi lüüa. Lasteaeda on vaja politseid kutsuda väga harva – me tuleme nendega toime kuni puberteedieani. Kui aga siis läheb rusikas käiku, on juba vägivallakuritegu. See tähendab, et kõige tähtsam vägivallatalitsemise kasvatus toimub 2–12aastastega,» selgitas ta.

Raisa Cacciatore sõnul ei tohi tunnete omamist karistada. «Kõigil on tunded ja need on lubatud,» sõnas psühhiaater. «Tunnete omamist ei tohi karistada. Kui näed väikest last tulivihasena, ei tohi talle öelda, et mis nägu sul ees on – marss oma tuppa. Millegipärast on täiskasvanule lubatud viha näitamine, aga vihane on ju laps! Me peame tunnistama seda tunnet, mis lapsel on, ja aitama tal toime tulla.»

Ta tõi näite, et ka täiskasvanud mõtlevad mõnikord, et tahaks oma ämma maha lüüa. «Me küll ei tee seda, aga tunneme nii. Miks me siis laste puhul seda hukka mõistame?» küsis Cacciatore. Ta lisas, et laps pöördub täiskasvanu poole sellepärast, et ta tahab abi ja tuge, mitte karistajat. «Tunne on lihtsalt tunne. See pole tegu. Tähtis on anda lastele mudeleid, kuidas toime tulla. Näiteks mõtleme välja koos tegevuse, kuhu saaks maandada kõige suurema raevu – jookse, hüppa, rebi paber tükkideks. Võiks olla üks nurgake, kus laps tohib tunda oma raevu,» jagas ta soovitusi.

Raisa Cacciatore sõnul tuleb agressiooni haldamist õppida. «Kahe- kuni 12aastane laps on just sellises vanuses, et tema peab õppima agressiooniga toime tulema. Meie peame neile õpetama, et nii ei tehta. Ja selleks on palju mudeleid,» rääkis Cacciatore. «Kõige olulisem oskus on olla ise tugev – rahustage ennast maha. Kujutage ette, et olete aastasadu vana tammepuu, kes on sügaval maa sees juuripidi või olete suur ja tugev mägi, mis saab iga ilmaga hakkama. Ja ebakindel laps, kes pöördub teie poole väljakannatamatu tundega, näeb, et teie saate hakkama. Kui rahustate end maha, saab laps aru, et täiskasvanu ei lagune tükkideks. Ja laps saab kogemuse, et see polegi nii hull – ja mõtleb, et ehk saab temagi hakkama.»
Vasta
#94
Peale psühhopaatia esinevad veel sümpaatia ja antipaatia.
Sümpaatia (kreeka k. sõnadest syn "koos" ja pathos "tunne") all mõistetakse meeldivust - kui keegi või miski tundub sümpaatne siis see tähendab, et see keegi või miski meeldib.

Antipaatia tähendab vastumeelsust (anti pluss pathos "tunne").
Ühesõnaga - tunnete vastu ei saa.
Vasta
#95
(08-12-2015, 10:47 )Nofretete Kirjutas: Ühesõnaga - tunnete vastu ei saa.
Igal inimesel on valik mida oma tundega teha kui ta selle tunde/emotsiooni oskab ära tabada. Kui ei oska seda ära tunda ja mõelda selle üle, siis antakse juhtimine enda käest tunde/emotsiooni kätte ja inimene arvab, et selle vastu ei saa samas kui tegelikult ta ei oska või ei taha seda teha. Alati on valik olemas ja saab tunnete vastu.

PS! Tunnete ja emotsioonidega pole vaja müstiliseks minna kui neile on ka ratsionaalne ja toimiv seletus - Bashar (youtube, inglise keeles).
Vasta
#96
(08-12-2015, 15:36 )kage Kirjutas: Igal inimesel on valik mida oma tundega teha kui ta selle tunde/emotsiooni oskab ära tabada.

Tavainimesel jah. Aga psühhopaat on inimene, kellel puuduvad tunded. Ja kuna psühhopaadil puuduvad tunded, siis ta ei tee kunagi ebaratsionaalseid otsuseid. Tema otsused on alati kaalutletud.
Tavainimese ja psühhopaadi vahele jääb sotsiopaat.
Osad tunded on tal olemas ja osad puuduvad. Sotsiopaati on raskem ära tunda, sest ta osaliselt reageerib emotsionaalselt, osaliselt mitte.

Vasta
#97
Tsitaat:Sotsiopaatide poolt juhitud organisatsioonis hakkavad selle liikmed omaks võtma sotsiopaatilisi mõtlemis- ning käitumismalle: empaatiapuudus, nõrgematest jõuga üle sõitmine oma eesmärkide saavutamiseks, äärmine hoolimatus ja egoism. Tulemuseks on see, mida me iga päev ringi vaadates näeme. Kui tahame näha. Igaüks ei taha - seda nimetatakse kognitiivseks dissonantsiks.
Vasta
#98
(16-11-2016, 11:25 )Vesilik Kirjutas:
Tsitaat:Sotsiopaatide poolt juhitud organisatsioonis hakkavad selle liikmed omaks võtma sotsiopaatilisi mõtlemis- ning käitumismalle: empaatiapuudus, nõrgematest jõuga üle sõitmine oma eesmärkide saavutamiseks, äärmine hoolimatus ja egoism. Tulemuseks on see, mida me iga päev ringi vaadates näeme. Kui tahame näha. Igaüks ei taha - seda nimetatakse kognitiivseks dissonantsiks.
Kas jutt on eesti "au-mõistus ja südametunnistus" erakonnast nimega REF?
Orava asendamist hamstriga oma embleemil ei taha kuidagi teha...oleks rahvale arusaadavam kui punnpõski vaatabSmilewink

Vasta
#99
Tsitaat oli lihtsalt hea ja teemasse sobiv seal kirjutatu kehtib iga organisatsiooni kohta nagu isegi olen täheldanud,isegi koerad pidid muutuma iseloomult oma peremehe sarnaseks,sapiensidel on ju nii kes maksab tellib muusika,pikalt üht pilli ja üht viisijuppi kääksutanu muud enam ei oskagi.Ning kui mingit organisatsiooni juhib ikka kalduvustega hull siis normaalsed seal töötada ei saagi,kas siis kohanduvad seda nimetatakse konformismiks,muide hea raamat on Alberto Moravia Konformist,klassika,või lihtsalt põgenevad.
Vasta
Kui keegi põikab pidevalt võõrale kruusasele kõrvaltänavale, kus loll spsnjel ketis, siis põiganu justkui ise vajab seesmist ärritust. Ta ei pea minema aga hing ihaleb viha. Vaatab koera, sõimab, viskab kiviga ning ärritub lõrina peale. Terve linnon avatud oma kvartalitevõrguga aga vihahimu tahab oma. Järgmisel päeval ta jälle , kogemata, põikab koera juurde. Näe ikka lõriseb. Võiks hoopis vene kvartalis jalutada või hoopis toomkirikurt väisata. Kodutänava lärmi sisse ei taha ka keegi külla tulla. Raske elu sel rändajal.
Vasta
  
  •  Eelmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4(current)
  • 5
  • 6
  • ...
  • 9
  • Järgmine 


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat