20-04-2012, 15:11
Gévaudani Elukas (prantuse keeles: La Bête du Gévauda) on nimi, mis antud endises Gévaudani provintsis (nüüdse of Lozère ja osa Haute-Loire’i piirkonnas; 90x80 km alal) 1764 – 1767 aastatel inimesi terroriseerinud ning murdnud, hundi-laatsele elukale. Elukat kirjeldati tunnistajate poolt kui hirmuäratavate hammaste ning üüratu sabaga. Tema karv olevat olnud punaka värvuse ning väidetavalt eritasid nad talumatult halba lõhna. Nad tapsid oma ohvreid närides neil kõri läbi. Ohvrite arv kõigub olenevalt allikatele. De Beaufort'i (1987) hinnangul oli 210 rünnakut, millest 113 lõppes surmaga ja 49 vaid vigastustega; 98 tapetud ohvritest olid ka osaliselt söödud. Meeletu hulk inimjõudu ja ressursse läks mainitud eluka jahtimisele; seal hulgas oli abiks armee, värvatud tsiviilisikud, mitmed aadlikud ja kuninglikud jahimehed. Antud müsteeriumiga seotud loomad käitusid väljaspool tavalisi hundikarja käitumismalle. Tunnistajate sõnul saatis aga looma ka väiksem emane, kes rünnakust osa ei võtnud. Antud lugu on populaarne teema krüptozoloogide seas. Kuigi juhtumi seletamiseks on välja toodud mitmeid teooriaid, on rünnakuid läbi viinud loomade kindel liik siiani välja selgitamata.
![[Pilt: La_b%C3%AAte_du_G%C3%A9vaudan.png]](http://images.wikia.com/villains/images/e/e4/La_b%C3%AAte_du_G%C3%A9vaudan.png)
Rünnakud
Esimene rünnak, mis andis kirjelduse ühele tegutsenud loomale leidis aset 1. juunil 1764. Naine Langogne’ist nägi suurt, hundilaadset looma metsast väljumas ja otse tema poole jooksvat, rünnaku nurjasid naise talu pullid, kes looma minema ajasid.
30ndal juunil nõudsid elukad oma esimese ohvri kui Les Hubacs'i küla lähedal tapeti 14aastane Jeanne Boulet.
Elukad paistsid eelistavat inimesi loomadele, kuna mitmed rünnakud leidsid aset karjamaadel kus samal ajal olid ka kariloomad, kuid sihtmärgiks valiti alati inimene.
12. jaanuaril 1765 ründas elukas Jacques Portefaix’i ning tema seitset sõpra, nad suutsid rünnakust pääseda seistes grupis koos. Juhtum jõudis Louis XV kõrvu, kes autasustas Portefaix’i 300 liivriga ning kinkis veel 350 liivrit tema sõpradele jagamiseks. Lisaks andis ta käsu Portefaix’i harimiseks riigi kulul. Kuningas huvitus rünnakutest ning saatis professionaalsed hundi-jahtijad Jean Charles Marc Antoine Vaumesle d'Enneval'i ja tema poja Jean-François elukat tapma. Nad saabusid Clermont-Ferrand'i 17. veebruaril 1765, tuues endaga kaasa 8 verekoera kes olid treenitud hunte jahtima. Nad veetsid mitmeid kuid hunte jahtides, olles veendunud, et hundid on rünnakutes süüdi. Kuid rünnakud jätkusid ning 1765 aasta juuniks vahetati jahimehed välja François Antoine’i vastu, kes oli kuninga püssikandja ja Jahipidamise Leitnant. Ta saabus Le Malzieu’sse 22 juunil.
21. septembril 1765 tappis Antoine suure halli hundi, mille turja kõrgus oli 80 cm ning pikkus ninast sabani 1,7 m, loom kaalus 60 kg. Hunt nimetati Le Loup de Chazes’iks, lähedalasuva Abbaye des Chazes’i järg. Omavahel otsustati, et loom oli hundi kohta ebatavaliselt suur. Antoine teatas ametlikult: "Teatame käesolevaga, et me ei ole kunagi näinud niivõrd suurt hunti kui me püüdsime ning oleme kindlad et on tegu hirmuäratava elukaga, kes on süüdi rünnakutes inimeste vastu." Lastud looma näol tunti ründaja ära ka ellu jäänud ohvrite tunnistuste põhjal, kellest osad tundsid ära armid looma kehal, mille nad ise end kaitstes tekitanud olid. Hundist tehti topis mis saadeti Versailles’i kus Antoine võeti vastu kui kangelane, talle kingiti suur summa raha ning pärjati tiitlitega.
Kuid 2 detsembril 1765 ilmutas end la Besseyre Saint Mary’s teinegi elukas, kes vigastas rängalt kahte last. Väidetavalt järgnes sellele rünnakule veel tosinaid teisi.
Teise eluka surm
Eluka tapmise au, peale mida rünnakud lõppesid, läks kohalikule jahimehele Chastelile Sogne d'Auvers’isile 19 juunil 1767 aastal. Kirjanikud on hiljem loonud teooria, et Chastel tulistas elukat õnnistatud hõbekuuliga, mille ta ise valas. Looma kõhu lõhki lõikamisel tuli ta maost välja inimjäänuseid.
Chastel’i edu ümber on aga vastuolusid. Perekonna ajaloos olev lugu räägib, et Chastel oli jahil suure seltskonnaga ning istus jahi ajal maha, et palvetada ning Piiblit lugeda. Ühe palve ajal ilmus elukas nähtavale, ning vaatas Chastelile pikalt otsa, viimane lõpetas oma palve ning tulistas looma. Eelnevate väidete kohaselt oleks see vastuolus looma käitumisega, mille kohaselt ta saaki nähes kohe ründas. Mõned arvavad, et see on tõend Chasteli n.ö koostööst loomaga, Chastel näiteks treenis ja kasvatas teda eelnevalt. Kuid lugu palvetamisest võidi jutule lisava puht ilustamise eesmärgil.
Eluka päritolu
François Antoine’i 21 septembril 1765 lastud hunt oli näitusel Louis XV õukonnas.
Rünnakute ajal pakuti välja mitmeid teooriaid eluka päritolu kohta. Väited ulatusid eriti verejanuliste huntide rünnakutest libahuntide ning Jumala karistuseni. Jay M. Smith loob oma raamatus Monsters of the Gévaudan väite, et rünnakud viisid läbi kari hunte, mitte ainult üksikud.
Richard H. Thompson, Wolf-Hunting in France in the Reign of Louis XV: The Beast of the Gévaudan, teose autor pakub välja, et rünnakute taga olid tavalisest suuremaks kasvanud hundid.
Üks seletustest on et elukas oli koer või segu koerast ja hundist, mis seletaks eluka ebatavalist suurust ning karva värvust. Antud väidet on toetanud naturalist Michel Louis, raamatu La bête du Gévaudan: L'innocence des loups autor. Louis kirjutas et Jean Chastel nähti pidevalt punakat karva suure mastifiga, mis väidetavalt sünnitas jutuks oleva eluka või elukad. Ta annab ka seletuse eluka vastupanu kuulide suhtes, väites et elukale oli kaitseks külge seotud noore metssea küljed, ms seletaks samuti looma ebatavalist värvust. Louis ei usu, et rünnakute taha oli hüäänid, kuna lastud elukatel oli 42 hammast kui hüäänidel on aga 34 hammast.
Osad krüptozoloogid oletavad, et elukas võis olla alleajäänud segu Mesonychiast (http://en.wikipedia.org/wiki/Mesonychid ) kuna osad tunnistajad kirjeldasid teda kui hiiglaslikku hunti pigem kapjade kui käppadega. Populaarne teooria on siiski, et tegu oli hüääniga.
Rünnakud
Esimene rünnak, mis andis kirjelduse ühele tegutsenud loomale leidis aset 1. juunil 1764. Naine Langogne’ist nägi suurt, hundilaadset looma metsast väljumas ja otse tema poole jooksvat, rünnaku nurjasid naise talu pullid, kes looma minema ajasid.
30ndal juunil nõudsid elukad oma esimese ohvri kui Les Hubacs'i küla lähedal tapeti 14aastane Jeanne Boulet.
Elukad paistsid eelistavat inimesi loomadele, kuna mitmed rünnakud leidsid aset karjamaadel kus samal ajal olid ka kariloomad, kuid sihtmärgiks valiti alati inimene.
12. jaanuaril 1765 ründas elukas Jacques Portefaix’i ning tema seitset sõpra, nad suutsid rünnakust pääseda seistes grupis koos. Juhtum jõudis Louis XV kõrvu, kes autasustas Portefaix’i 300 liivriga ning kinkis veel 350 liivrit tema sõpradele jagamiseks. Lisaks andis ta käsu Portefaix’i harimiseks riigi kulul. Kuningas huvitus rünnakutest ning saatis professionaalsed hundi-jahtijad Jean Charles Marc Antoine Vaumesle d'Enneval'i ja tema poja Jean-François elukat tapma. Nad saabusid Clermont-Ferrand'i 17. veebruaril 1765, tuues endaga kaasa 8 verekoera kes olid treenitud hunte jahtima. Nad veetsid mitmeid kuid hunte jahtides, olles veendunud, et hundid on rünnakutes süüdi. Kuid rünnakud jätkusid ning 1765 aasta juuniks vahetati jahimehed välja François Antoine’i vastu, kes oli kuninga püssikandja ja Jahipidamise Leitnant. Ta saabus Le Malzieu’sse 22 juunil.
21. septembril 1765 tappis Antoine suure halli hundi, mille turja kõrgus oli 80 cm ning pikkus ninast sabani 1,7 m, loom kaalus 60 kg. Hunt nimetati Le Loup de Chazes’iks, lähedalasuva Abbaye des Chazes’i järg. Omavahel otsustati, et loom oli hundi kohta ebatavaliselt suur. Antoine teatas ametlikult: "Teatame käesolevaga, et me ei ole kunagi näinud niivõrd suurt hunti kui me püüdsime ning oleme kindlad et on tegu hirmuäratava elukaga, kes on süüdi rünnakutes inimeste vastu." Lastud looma näol tunti ründaja ära ka ellu jäänud ohvrite tunnistuste põhjal, kellest osad tundsid ära armid looma kehal, mille nad ise end kaitstes tekitanud olid. Hundist tehti topis mis saadeti Versailles’i kus Antoine võeti vastu kui kangelane, talle kingiti suur summa raha ning pärjati tiitlitega.
Kuid 2 detsembril 1765 ilmutas end la Besseyre Saint Mary’s teinegi elukas, kes vigastas rängalt kahte last. Väidetavalt järgnes sellele rünnakule veel tosinaid teisi.
Teise eluka surm
Eluka tapmise au, peale mida rünnakud lõppesid, läks kohalikule jahimehele Chastelile Sogne d'Auvers’isile 19 juunil 1767 aastal. Kirjanikud on hiljem loonud teooria, et Chastel tulistas elukat õnnistatud hõbekuuliga, mille ta ise valas. Looma kõhu lõhki lõikamisel tuli ta maost välja inimjäänuseid.
Chastel’i edu ümber on aga vastuolusid. Perekonna ajaloos olev lugu räägib, et Chastel oli jahil suure seltskonnaga ning istus jahi ajal maha, et palvetada ning Piiblit lugeda. Ühe palve ajal ilmus elukas nähtavale, ning vaatas Chastelile pikalt otsa, viimane lõpetas oma palve ning tulistas looma. Eelnevate väidete kohaselt oleks see vastuolus looma käitumisega, mille kohaselt ta saaki nähes kohe ründas. Mõned arvavad, et see on tõend Chasteli n.ö koostööst loomaga, Chastel näiteks treenis ja kasvatas teda eelnevalt. Kuid lugu palvetamisest võidi jutule lisava puht ilustamise eesmärgil.
Eluka päritolu
François Antoine’i 21 septembril 1765 lastud hunt oli näitusel Louis XV õukonnas.
Rünnakute ajal pakuti välja mitmeid teooriaid eluka päritolu kohta. Väited ulatusid eriti verejanuliste huntide rünnakutest libahuntide ning Jumala karistuseni. Jay M. Smith loob oma raamatus Monsters of the Gévaudan väite, et rünnakud viisid läbi kari hunte, mitte ainult üksikud.
Richard H. Thompson, Wolf-Hunting in France in the Reign of Louis XV: The Beast of the Gévaudan, teose autor pakub välja, et rünnakute taga olid tavalisest suuremaks kasvanud hundid.
Üks seletustest on et elukas oli koer või segu koerast ja hundist, mis seletaks eluka ebatavalist suurust ning karva värvust. Antud väidet on toetanud naturalist Michel Louis, raamatu La bête du Gévaudan: L'innocence des loups autor. Louis kirjutas et Jean Chastel nähti pidevalt punakat karva suure mastifiga, mis väidetavalt sünnitas jutuks oleva eluka või elukad. Ta annab ka seletuse eluka vastupanu kuulide suhtes, väites et elukale oli kaitseks külge seotud noore metssea küljed, ms seletaks samuti looma ebatavalist värvust. Louis ei usu, et rünnakute taha oli hüäänid, kuna lastud elukatel oli 42 hammast kui hüäänidel on aga 34 hammast.
Osad krüptozoloogid oletavad, et elukas võis olla alleajäänud segu Mesonychiast (http://en.wikipedia.org/wiki/Mesonychid ) kuna osad tunnistajad kirjeldasid teda kui hiiglaslikku hunti pigem kapjade kui käppadega. Populaarne teooria on siiski, et tegu oli hüääniga.
