08-04-2012, 23:04
See on siis pühapäevaõhtune mõtisklus sellistel keerulistel teemadel.
Alustuseks üritaks ned mõisted kuidagi täpsemalt defineerida järgneva jutu tarvis.
Millel on hing? Muusikal näiteks on hing ja kunstil laiemalt. Hingeline tunnetus on selline, mis haarab endasse ja ei tõuka midagi eemale. Hing on oma olemuselt tolerantne sel lihtsal põhjusel, et tal pole millegi alusel valida. "Kõik, mis on ilus, on hea", ütles Platon ja omamoodi ilu võib leida kõiges olemasolevas. Hing leiab seda ilu. Mõistmine ja arusaamine iseenesest on ilus ja teadvustamise protsess ei vaja seega hinnangut teadvustatu välise väärtuse suhtes. Hing väärtustab seda, mida on võimalik teadvustada, teadvuses tunnetada. Loomulikult ei ole kõike võimalik teadvustada ühtmoodi lihtsalt ja osad asjad vajavad teadvustamiseks eelteadmisi ja nende eelteadmiste põhjal kujuneb igal inimesel välja tema hinge tee. Teadvuse laienemise tee, mis juhib inimese spontaanset maailma avastamist.
Hinge teel pole teadlikku suunavat tahet. Hinge teed juhib võime kogeda uut eelneva põhjal. Suunab seega teadvuse võime liikuda mingis suunas, mitte tahe seda teha. Hinge liikumapanevaks jõuks ongi lihtsalt tema võime areneda. Ei muud.
Mis on vaim? Seadusel on oma vaim, soovil on vaim. Vaimne tunnetus on tahte tunnetus. Vaim ei ole üldse tolerantne võõra suhtes, kohati lausa agressiivne, ja on piirav hinge suhtes. Vaim annab välise väärtuse sellele, mida hing tajub ja vaimne teadvustamine on seega väärtuste teadvustamine. Kõigel tajutaval on oma koht vaimu loodud väärtuste süsteemis. Vaimu poolt loodav väärtuste süsteem on hinge teadvustamisest erinev selle poolest, et omab kindlat fikseeritust ja on sellest tulenevalt võimeline andma kindlat fikseeritud tagasisidet. See on tahte olemasolu alus.
Vaim ei taha leieneda sisemiselt, vastupidi, sisemiselt ta piirab kõigiti hinge laienemisomadust. Vaim tahab laieneda väliselt. Vaim on tahe ja tahe tahab ennast kehtestada maailmas. See on tema spontaanne omadus.
Need kirjeldused on muidugi liiga lühikesed ja kohmakad, et neid definitsioonideks nimetada ja ma proovin siia tuua ka natukene mõtteid elust antud idee kontekstis.
Kõigepealt – vaimukus, huumor – mis need on?
Minu idee on see,et see on vaimu mäng. Kõik teadvusega olendid õpivad mängides ja mäng on hea. See tundub hea, sest areng ongi hea ja vajalik ning on loomulik, et olemuselt vajalik tegevus on looduse poolt naudutavaks muudetud. Vaimukus on see, kui inimene tajub tahte ootamatust mängulisel moel.
Pokkerimäng kestis hommikuni.
„Kas sa juba lõpetad selle kaardimängu meie majas“, pahandas naine.
„Vabanda kallis, see maja pole enam meie oma“, vastas mees.
Kui asja tõsiselt ja realistlikult võtta, siis traagiline juhtum. Kõrvalseisjana vaadataes aga naljakas, sest selline ootamatu tulemus on arendav ja vaim õpib niiviisi.
Niisama nalja pärast:
Sõbrannad vestlevad tänavanurgal.
„On see sinu mees ikka naljamees, Mari. Eile kohtusime juhuslikult trollis ja ta jutustas mulle sellise anektoodi, et ma pidin voodist maha kukkuma...“
Kui nüüd natukene laiemalt võtta, siis on kõik mängud tahte mängud. Kõik mängud pole aga kaugeltki positiivsetena näivate tulemustega. Võtame või mängud inimeste südametega või võimumängud. Keskendudes viimastele, siis nägi maailm eelmisel sajandil võimumängude erakordselt traagilist väljundit. Komunism, fashism ja imperialismi kokkupõrge liberalismiga. Need on kõik erinevate thete kokkupõrked, vaimude võitlus. Vaimsuste mäng. Võib ju vaielda, et kui palju seal ikka vaimsust oli, aga oli ikka üksjagu. Ideoloogia on ka üks vaimsuse vorm, tahte vorm.
Vaim kui tahe –seda on peetud osade vaadete kohaselt läbi ajastutekas kasutuks või lausa kurjuseks. Budism näeb tahet klammerdumise alusena ja põlgab selle ära kui paratamatult kannatustesse viiva tungi. Schopenhauer filosoofia kohaselt hoiab tahe meid hõivatuna, aga seda orjaliku tööga ja sellest pole tõusmas ei lootust ega õnne. Sellest ka soovitus valida endale võimaluse korral koht, kus ei pea mitte midagi tegema, sest igasugust välist tegevust juhib tahe ja tahet ei saa kunagi usaldada.
See viimane on muidugi totralt pessimistlik filosoofia, aga ega tahet ja sellest vaimustumist usaldada tõesti väga ei saa. Vaimustunud inimene võib küll väga tegus ja efektiivne olla mingis aspektis, aga tema tegude tulemus kipub ikka rumalapoolne olevat. Seda ilmselt just selle pärast, et vaim piirab hinge võimet teadvust sisemiselt arendada.
Kui nüüd aga vähe mõelda, siis mis saaks kui vaim ei piiraks hinge arengut.
See tähendaks sisuliselt teadliku tahte võimatust ja seega enamasti ka asjakohase tegutsemise võimatust. Suht võimatu olukord, eks ole. Tahet kasutuks lugeda on tähendab sisuliselt loobumist välismaailmaga rinda pistmast ja see on üheselt hääbumisele määratud valik. Maailm ei lase eksisteerida sellel, mis ei tegutse enda olemasolu nimel.
Inimene saab aga siiski oma tahtelist poolt küllaltki edukalt pärssida ja mõnikord on see isegi asjalik teguviis. Kõik inimesed ei peagi endas kultiveerima vaimu ja selle läbi tahet. Rumalust oleks ilmselt liiga palju sellisel juhul, sest lausrumalat vaimsust on ikka kaugelt liiga palju maailmas. Ühe huvitava näitena arvamusest vaimu tahte vastu ja hingestatuse olulisusest tooksin ma välja selle video:
Ma pole küll kaugeltki päri selles esitatud seisukohaga, aga see on igati hariv sellegi poolest. See võimaldab heita pilku tahte telgitagustesse ja sellesse, kuidas meie tahe on tegelikult suuresti konstrueeritud projektsioon. Enamus inimeste liikumapanev vaim on väga algeline oma rumaluses. See ei tähenda muidugi,et poleks olemas keerulisemaid ja sügavamaid tahte vorme. Me tajume paljusid väärtuste süsteeme peale enda oma ja vahel on raske eristada enda tahet võõrastest. Eriti veel selle tõttu, et meie enda tahe on samasugune projektsioon nagu kõik ülejäänud.
Siinkohal tooksin ma välja ühe oma mõttetera varasemast.
Kuivõrd on üldse olemas selline asi nagu minu vaim? See on lihtsalt väärtuste süsteemi tuletis, mis on mulle kõige omasem ja kasutatavam, muud midagi. Kui inimesel pole kindlaid väärtusi, siis võib öelda, et tal on ka enda vaimuga kehvasti. Kui tal on mitmeid paralleelseid väärtustesüsteeme (juhtub ka seda) siis juhib teda mitu vaimu. Üleüldse on tänapäeva multikultuurne ühiskond oma väärtustesüsteemidega nii kirjuks kätte ära läinud, et inimestel on keeruline selles endale midagi kindlat leida. Ma arvan, et sellest tulenev vaimne nõrkus on põhjuseks, miks on levinud nii palju keskendumishäirete probleeme. Keskendumine eeldab ju teatud tüüpi enda piiramist ja see on vaimu funktsioon. Praegune maailm on hingelisem, kui ta enamus ajast on olnud. Seda ei maksa võtta ei hea ega halvana, nii see lihtsalt on.
Ühte huvitavat muudatust aga võib oodata lähiajal küll juhtumas. Nimelt seda, et praegu järjest laieneva teadmistepagasi peale ehitub mingil hetkel ka uus väärtustesüsteem oma uue vaimuga. See on minu meelest peaaegu vältimatu areng. Vanad vaimsused on lihtsalt oma aja ära elanud ja vanad väärtused ei ole elujõulised uues pidevalt muutuvas maailmas. Vanade väärtuste kandjad unistavad küll mingist tagasipöördumisest juurte juurde, aga seda vaevalt nüüd juhtumas on, kui just tõesti midagi väga valesti pole minemas lähiajal. Ma arvan, et teadus on hing, mille peale uus vaimsus tekib ja teadus on saanud piisavalt kaua areneda ja jõudu koguda. Ta on õõnestanud pea kõiki vaimsusi küllaltki suurel määral ja paljastanud palju jaburusi. Teadusel on aga midagi fundamentaalset puudu - inimlik mõõde. Praegune teadus on meie jaoks külm. Teadus üritab alati olla rangelt objektiivne ja see ei omadus lase ennast lollitada subjektiivsetest eksimustest, aga samas ei lase see ka enda peale ehitada väärtusi. Väärtusi, millest võiks kasvada tahe. Nö teaduslik kommunism küll üritas oma hinge võtta teaduselt, aga see oli küll vähe halva tulemusega katse. Mõnes mõttes üritab seda ka praegune objektivistlik-skeptitsistlik maailmavaade, aga ka see on üpris habras maailmavaade. Skeptikud ja nö sõjakad ateistid on küll omamoodi vaimuga kamp, aga nende väärtuste süsteem tundub vähemalt mulle kohati üpris nõrk olevat.
See on aga muutumas juba. Sam Harris on eestkõneleja liikumisel, mis üritab väita, et teadus suudab ja peab vastama moraalsetele küsimustele. See mõte tähendab tegelikult seda, et objektiivne teadus on põhimõtteliselt võimeline olema osa hingeteadvusest. Paljud seda nagu ei arvaks. Tema idee moraalsest maasikust on katse alustada üldise objektiivsusel rajanevate väärtusteraamistiku välja töötamist. See oleks just see, mis toob vältimatult kaasa ka vaimu ja tahte tekke, kui see raamistik ühel hetkel täisväärtuslikuks saab. Prargu on see veel kaugel sellisest täisväärtuslikust.
Harrise ettekanne moraalses maastiku ideest:
Need olid kõigest mõned mõtted ja ei taotle absoluutsust. Ma ei ürita sellele hetkel vaimu külge pookida.
Alustuseks üritaks ned mõisted kuidagi täpsemalt defineerida järgneva jutu tarvis.
Millel on hing? Muusikal näiteks on hing ja kunstil laiemalt. Hingeline tunnetus on selline, mis haarab endasse ja ei tõuka midagi eemale. Hing on oma olemuselt tolerantne sel lihtsal põhjusel, et tal pole millegi alusel valida. "Kõik, mis on ilus, on hea", ütles Platon ja omamoodi ilu võib leida kõiges olemasolevas. Hing leiab seda ilu. Mõistmine ja arusaamine iseenesest on ilus ja teadvustamise protsess ei vaja seega hinnangut teadvustatu välise väärtuse suhtes. Hing väärtustab seda, mida on võimalik teadvustada, teadvuses tunnetada. Loomulikult ei ole kõike võimalik teadvustada ühtmoodi lihtsalt ja osad asjad vajavad teadvustamiseks eelteadmisi ja nende eelteadmiste põhjal kujuneb igal inimesel välja tema hinge tee. Teadvuse laienemise tee, mis juhib inimese spontaanset maailma avastamist.
Hinge teel pole teadlikku suunavat tahet. Hinge teed juhib võime kogeda uut eelneva põhjal. Suunab seega teadvuse võime liikuda mingis suunas, mitte tahe seda teha. Hinge liikumapanevaks jõuks ongi lihtsalt tema võime areneda. Ei muud.
Mis on vaim? Seadusel on oma vaim, soovil on vaim. Vaimne tunnetus on tahte tunnetus. Vaim ei ole üldse tolerantne võõra suhtes, kohati lausa agressiivne, ja on piirav hinge suhtes. Vaim annab välise väärtuse sellele, mida hing tajub ja vaimne teadvustamine on seega väärtuste teadvustamine. Kõigel tajutaval on oma koht vaimu loodud väärtuste süsteemis. Vaimu poolt loodav väärtuste süsteem on hinge teadvustamisest erinev selle poolest, et omab kindlat fikseeritust ja on sellest tulenevalt võimeline andma kindlat fikseeritud tagasisidet. See on tahte olemasolu alus.
Vaim ei taha leieneda sisemiselt, vastupidi, sisemiselt ta piirab kõigiti hinge laienemisomadust. Vaim tahab laieneda väliselt. Vaim on tahe ja tahe tahab ennast kehtestada maailmas. See on tema spontaanne omadus.
Need kirjeldused on muidugi liiga lühikesed ja kohmakad, et neid definitsioonideks nimetada ja ma proovin siia tuua ka natukene mõtteid elust antud idee kontekstis.
Kõigepealt – vaimukus, huumor – mis need on?
Minu idee on see,et see on vaimu mäng. Kõik teadvusega olendid õpivad mängides ja mäng on hea. See tundub hea, sest areng ongi hea ja vajalik ning on loomulik, et olemuselt vajalik tegevus on looduse poolt naudutavaks muudetud. Vaimukus on see, kui inimene tajub tahte ootamatust mängulisel moel.
Pokkerimäng kestis hommikuni.
„Kas sa juba lõpetad selle kaardimängu meie majas“, pahandas naine.
„Vabanda kallis, see maja pole enam meie oma“, vastas mees.
Kui asja tõsiselt ja realistlikult võtta, siis traagiline juhtum. Kõrvalseisjana vaadataes aga naljakas, sest selline ootamatu tulemus on arendav ja vaim õpib niiviisi.
Niisama nalja pärast:
Sõbrannad vestlevad tänavanurgal.
„On see sinu mees ikka naljamees, Mari. Eile kohtusime juhuslikult trollis ja ta jutustas mulle sellise anektoodi, et ma pidin voodist maha kukkuma...“
Kui nüüd natukene laiemalt võtta, siis on kõik mängud tahte mängud. Kõik mängud pole aga kaugeltki positiivsetena näivate tulemustega. Võtame või mängud inimeste südametega või võimumängud. Keskendudes viimastele, siis nägi maailm eelmisel sajandil võimumängude erakordselt traagilist väljundit. Komunism, fashism ja imperialismi kokkupõrge liberalismiga. Need on kõik erinevate thete kokkupõrked, vaimude võitlus. Vaimsuste mäng. Võib ju vaielda, et kui palju seal ikka vaimsust oli, aga oli ikka üksjagu. Ideoloogia on ka üks vaimsuse vorm, tahte vorm.
Vaim kui tahe –seda on peetud osade vaadete kohaselt läbi ajastutekas kasutuks või lausa kurjuseks. Budism näeb tahet klammerdumise alusena ja põlgab selle ära kui paratamatult kannatustesse viiva tungi. Schopenhauer filosoofia kohaselt hoiab tahe meid hõivatuna, aga seda orjaliku tööga ja sellest pole tõusmas ei lootust ega õnne. Sellest ka soovitus valida endale võimaluse korral koht, kus ei pea mitte midagi tegema, sest igasugust välist tegevust juhib tahe ja tahet ei saa kunagi usaldada.
See viimane on muidugi totralt pessimistlik filosoofia, aga ega tahet ja sellest vaimustumist usaldada tõesti väga ei saa. Vaimustunud inimene võib küll väga tegus ja efektiivne olla mingis aspektis, aga tema tegude tulemus kipub ikka rumalapoolne olevat. Seda ilmselt just selle pärast, et vaim piirab hinge võimet teadvust sisemiselt arendada.
Kui nüüd aga vähe mõelda, siis mis saaks kui vaim ei piiraks hinge arengut.
See tähendaks sisuliselt teadliku tahte võimatust ja seega enamasti ka asjakohase tegutsemise võimatust. Suht võimatu olukord, eks ole. Tahet kasutuks lugeda on tähendab sisuliselt loobumist välismaailmaga rinda pistmast ja see on üheselt hääbumisele määratud valik. Maailm ei lase eksisteerida sellel, mis ei tegutse enda olemasolu nimel.
Inimene saab aga siiski oma tahtelist poolt küllaltki edukalt pärssida ja mõnikord on see isegi asjalik teguviis. Kõik inimesed ei peagi endas kultiveerima vaimu ja selle läbi tahet. Rumalust oleks ilmselt liiga palju sellisel juhul, sest lausrumalat vaimsust on ikka kaugelt liiga palju maailmas. Ühe huvitava näitena arvamusest vaimu tahte vastu ja hingestatuse olulisusest tooksin ma välja selle video:
Ma pole küll kaugeltki päri selles esitatud seisukohaga, aga see on igati hariv sellegi poolest. See võimaldab heita pilku tahte telgitagustesse ja sellesse, kuidas meie tahe on tegelikult suuresti konstrueeritud projektsioon. Enamus inimeste liikumapanev vaim on väga algeline oma rumaluses. See ei tähenda muidugi,et poleks olemas keerulisemaid ja sügavamaid tahte vorme. Me tajume paljusid väärtuste süsteeme peale enda oma ja vahel on raske eristada enda tahet võõrastest. Eriti veel selle tõttu, et meie enda tahe on samasugune projektsioon nagu kõik ülejäänud.
Siinkohal tooksin ma välja ühe oma mõttetera varasemast.
(25-11-2011, 00:14 )Lorenz Kirjutas: See on võimalik niimoodi, et enamus meie sisemaailmast töötab meile märkamatult ja projetseerib teatud tähendusi meie jaoks välisele maailmale. Me vaatame seda justkui kinolinalt, kuigi see tuleb meie seest. Kinolina efekt võib olla suurem või väiksem, enamasti tajume me vist siiski oma taju [sisemist] allikat, aga see on olemas.Siit siis ka vaimu kui millegi (meta)füüsilise või kui teises dimensioonis (energiatasandil) oleva kujutamine. Me loome tahtele projektsiooni ja kui misgi väline ei paista sobivat selle projektsiooni asukohaks, siis kanname me selle üle kuhugile uude välisesse reaalsusesse, mis on teistsugune kui ülejäänud väline reaalsus.
Kuivõrd on üldse olemas selline asi nagu minu vaim? See on lihtsalt väärtuste süsteemi tuletis, mis on mulle kõige omasem ja kasutatavam, muud midagi. Kui inimesel pole kindlaid väärtusi, siis võib öelda, et tal on ka enda vaimuga kehvasti. Kui tal on mitmeid paralleelseid väärtustesüsteeme (juhtub ka seda) siis juhib teda mitu vaimu. Üleüldse on tänapäeva multikultuurne ühiskond oma väärtustesüsteemidega nii kirjuks kätte ära läinud, et inimestel on keeruline selles endale midagi kindlat leida. Ma arvan, et sellest tulenev vaimne nõrkus on põhjuseks, miks on levinud nii palju keskendumishäirete probleeme. Keskendumine eeldab ju teatud tüüpi enda piiramist ja see on vaimu funktsioon. Praegune maailm on hingelisem, kui ta enamus ajast on olnud. Seda ei maksa võtta ei hea ega halvana, nii see lihtsalt on.
Ühte huvitavat muudatust aga võib oodata lähiajal küll juhtumas. Nimelt seda, et praegu järjest laieneva teadmistepagasi peale ehitub mingil hetkel ka uus väärtustesüsteem oma uue vaimuga. See on minu meelest peaaegu vältimatu areng. Vanad vaimsused on lihtsalt oma aja ära elanud ja vanad väärtused ei ole elujõulised uues pidevalt muutuvas maailmas. Vanade väärtuste kandjad unistavad küll mingist tagasipöördumisest juurte juurde, aga seda vaevalt nüüd juhtumas on, kui just tõesti midagi väga valesti pole minemas lähiajal. Ma arvan, et teadus on hing, mille peale uus vaimsus tekib ja teadus on saanud piisavalt kaua areneda ja jõudu koguda. Ta on õõnestanud pea kõiki vaimsusi küllaltki suurel määral ja paljastanud palju jaburusi. Teadusel on aga midagi fundamentaalset puudu - inimlik mõõde. Praegune teadus on meie jaoks külm. Teadus üritab alati olla rangelt objektiivne ja see ei omadus lase ennast lollitada subjektiivsetest eksimustest, aga samas ei lase see ka enda peale ehitada väärtusi. Väärtusi, millest võiks kasvada tahe. Nö teaduslik kommunism küll üritas oma hinge võtta teaduselt, aga see oli küll vähe halva tulemusega katse. Mõnes mõttes üritab seda ka praegune objektivistlik-skeptitsistlik maailmavaade, aga ka see on üpris habras maailmavaade. Skeptikud ja nö sõjakad ateistid on küll omamoodi vaimuga kamp, aga nende väärtuste süsteem tundub vähemalt mulle kohati üpris nõrk olevat.
See on aga muutumas juba. Sam Harris on eestkõneleja liikumisel, mis üritab väita, et teadus suudab ja peab vastama moraalsetele küsimustele. See mõte tähendab tegelikult seda, et objektiivne teadus on põhimõtteliselt võimeline olema osa hingeteadvusest. Paljud seda nagu ei arvaks. Tema idee moraalsest maasikust on katse alustada üldise objektiivsusel rajanevate väärtusteraamistiku välja töötamist. See oleks just see, mis toob vältimatult kaasa ka vaimu ja tahte tekke, kui see raamistik ühel hetkel täisväärtuslikuks saab. Prargu on see veel kaugel sellisest täisväärtuslikust.
Harrise ettekanne moraalses maastiku ideest:
Need olid kõigest mõned mõtted ja ei taotle absoluutsust. Ma ei ürita sellele hetkel vaimu külge pookida.
