[zen faran]

Kuuekümnesel hakkab asi peas küpsema. Mingi kummaline piir teadvuses jookseb läbi 62-stel.

No 62-aastaselt ärgata on mu meelst küll ikka l i i g a hilja. Põmst, kui surma ei teadvusta, siis nagu ei elakski, ainult üks pikk ja segane unenägu.
Idamaades tundub selle asjaga veidi paremini olevat.

[soe1]

Lugesin läbi oma loodud ühe vana teema. Mõtlesin, et huvitav oleks teada kuidas on inimeste vaated muutnud selles suhtes.
Sattusin mingi aeg tagasi ühele youtube videole mis algas sellega, et peategelane sattus avariisse ja sai surma. Kohtus siis teiselpool isikuga kes väitis end olevat tema ise tulevikust ja kes saatis ta tagasi maale teise kehasse, aga sõnumn oli selles, et me kõik oleme üks, kui sureme sünnime uude kehasse uude aega, uude kehasse. Võibolla minevikku võibolla tulevikku võibolla selle hukkunu isa kehasse. Aega, kui sellist meie mõistes, pole olemas.
Huvitav teooria.
Vahel mõtlen, et äkki polegi teist tuba olemas ja see tekib sinna alles siis kui ma sinna lähen ja pole olemas midagi muud kui mina ja sina ja me oleme kõik üks. Erinevas ajas, erinevas kehas, erinevas kohas. Sina kes seal mulle vastab oled mina ja mina kes ma seda loen oled sina.
Seega teemasse- kas me kehastume sellesse aega järjest rohkem mingil põhjusel. On see seotud arenguga, et mida arenenumaks saame seda rohkem peame seda momenti kogema et edasi liikuda, sest areng ju seda tähendab et järjest keerulisemaks läheb?
Ah ja need foorumi liikmed kes ei usu taasündi või hinge kui sellise olemasolusse palun mitte vastata, et sugutung on üli suur. Ei ole teema püstitusega eriti kooskõlas.

[Q11]

"Sina kes seal mulle vastab oled mina ja mina kes ma seda loen oled sina. "
hehehee...

[Minaelan]

Lugesin läbi oma loodud ühe vana teema. Mõtlesin, et huvitav oleks teada kuidas on inimeste vaated muutnud selles suhtes.
Sattusin mingi aeg tagasi ühele youtube videole mis algas sellega, et peategelane sattus avariisse ja sai surma. Kohtus siis teiselpool isikuga kes väitis end olevat tema ise tulevikust ja kes saatis ta tagasi maale teise kehasse, aga sõnumn oli selles, et me kõik oleme üks, kui sureme sünnime uude kehasse uude aega, uude kehasse. Võibolla minevikku võibolla tulevikku võibolla selle hukkunu isa kehasse. Aega, kui sellist meie mõistes, pole olemas.
Huvitav teooria.
Vahel mõtlen, et äkki polegi teist tuba olemas ja see tekib sinna alles siis kui ma sinna lähen ja pole olemas midagi muud kui mina ja sina ja me oleme kõik üks. Erinevas ajas, erinevas kehas, erinevas kohas. Sina kes seal mulle vastab oled mina ja mina kes ma seda loen oled sina.
Seega teemasse- kas me kehastume sellesse aega järjest rohkem mingil põhjusel. On see seotud arenguga, et mida arenenumaks saame seda rohkem peame seda momenti kogema et edasi liikuda, sest areng ju seda tähendab et järjest keerulisemaks läheb?

Jah, see teema on lõputult huvitav.
Juba need, kes esitavad endale selliseid küsimusi ja suudavad ette kujutada, et see, mida me justkui näeme ja tunneme, polegi see, mida me arvame seda olevat...on oma arengus edasiminekuteel.

Ma olen mõelnud ja tunnetanud ning ka unedes näinud asju, mida pole isegi ulmeraamatutest lugenud. Kuid pole neid isegi oma lähedastele avaldanud...erinevatel põhjustel.
Arvan, et meie hulgas on paljud kogenud ja mõtelnud ning tunnetanud nö pööraseid asju, kuid hoiavad neid endile. Samal põhjusel kui ma isegi.

Võib-olla osad hinged siin maailmas kuuluvad kokku ehk saavad üheks kõrgemal tasandil. Ja nad kehastuvad ja kogevad maa inimese elu erinevates tahkudes.
Võib-olla osad hinged, kes siin kehastuvad, on tulnud mujalt reaalsusest ja universumitest (hingede mõistes). Ning nad ei suudagi kohaneda siin ja kas lahkuvad ruttu või teevad teistele palju halba.
Võib-olla...jne jne