[kage]

Ma võin samahästi öelda, et objektiivne = erapooletu ja subjektiivne = iskliku arvamuse kohane. Seega ühe tõlgendusena Celticu "väitest" (subjektiivse vaatluse tulemusel ei saa kunagi mõõta objektiivset reaalsust) pakuks, et isikliku arvamusega ei saa reaalsust erapooletult käsitleda.

[Krt]

See siiski selline levinud libe ja mitte eriti erapooletu arusaam - isegi väga eksitav arusaam, kui päris aus olla. Julgen sügavalt kahelda, kas tegelikult sellist asja nagu läbinisti erapooletus üldse on olemas. Sest siis peaks juba tõesti surnud olema! Erapooletu = surnud. Filosoofiline seadus ütleb, et objekt on alati koos subjektiga. Teineteisest lahus pole need lihtsalt mittekuidagigi mõeldavad. (üldiselts seetõttu ma ka ei näe kuidagi usutavana, et mingi eraldiolev imeline hing valib nagu muinasjutus omale ise keha). See on see sama vana tarkus, et igal ussil on alati kaks otsa - mitte üks.

Samamoodi saab küsimusele, miks rahvaarv kasvab (või mistahes muule küsimusele), läheneda nii subjektiivsetest kui ka objektiivsetest põhjustest lähhtuvalt. Ja mõlemad on sama olulised (kuigi esmase ja kandva allikana näen siiski mateeriat). Aga et sellest väitest sisuliselt aru saada, on vaja mõista, mida need kaks mõistet tegelikult tähendavad, ilma ühte kuidagi halvustamata ja teist liigselt ülehindamata. Subjektiivsed on meie sisemised väärtused ja isiklikud sisemised võimed. Objektiivsed on kõik materiaalsed ja tehnilised võimalused. Tundub et liigne objektiivsete saavutuste ülistamine on jätnud varju subjektiivsed teadvuslikud väärtused. Kõrgete meditsiiniliste ja tehniliste saavutuste juures on hingeareng jäänud justkui könni. Siginetakse nagu poolhingetud ja lamedad kloonid. Ei osata enam peatuda, et esitada küsimusi, mis selle ülitehnilisuse mõte üldse on? Kuhu see kõik lõpuks nagunii välja viib? Kas ongi selline ühekülgne objektiivsust ülistav inimühiskond nagu lopergune ratas, mis paratamatult lõpuks ikka kraavi lendab?

[Celtic]

Hing ei vali endale keha - hing LOOB endale keha.

[Krt]

Ma saaks veel aru väitest, et läbi subjektiivse hinge luuakse ka arengut ja evolutsiooni, milles on siiki ka kehal ja keskonnal samuti oma roll. Aga kuskilt ei ilmne, et hing looks keha, ehk ussi pea looks oma saba? Kui nii siis, täpselt samavõrd loob ka keha hinge. Kui uss oma saba ei vaataks, siis saba olemasolu võimaldab sellegipoolest peal muid asju vaadata. Lõpuks ongi see nagu täiuslik eluring, mis moodustab vaid koos reaalse terviku.

[Celtic]

Mis vildakas analoog see nüüd siis oli? Mil moel on ussi saba loomine samaväärne hinge kehaloomisega?

[Krt]

Novott, misteha, kui ikka aru ei saa, siis ei saa? Ju on jabur müstika olulisem! See ju oligi kõige lihtsam subjekti ja objekti analoogia.

[Celtic]

See on nüüd nii rumal, et ma isegi ei tea, kas nutta või naerda...

Sa ei saa võtta ühte väidet kontekstist välja, võtta konkreetsete sõnade õigekeelsussõnastiku vasted ja nende abil ehitada uus väide, mis oma olemuselt tundub täielik nonsenss. Ja siis selle põhjal väita, et kaamel ei ole kaamel. Selle asja nimi on demagoogia.

See, kui sinu jaoks ei eksisteeri elu peale füüsilise keha surma, on sinu probleem. Kui soovid sellel teemal arutleda, siis palun väga - foorum on avatud keskkond ja arutle palju jaksad. Küll aga võiksid oma moka kinni hoida siis, kui sul miskit eriti tarka kosta pole peale mõttetu möla, kus sa isegi ei ürita oma sõnu ja väiteid lahti seletada.

[Jõhvikas]

Surmast mõtisklemine ja selle tõeliselt teadvustamine pole tegelikult üldlevinud, see on ju selgelt mööda arusaam, isegi koolides pole sellist sisulist ainet nagu "Surm". Pigem on Surm massides täielik tabu teema!

Selleks see foorum ongi, et inimesed räägiksid oma kogemustest. Minaelan postitusest saad ka vastuse, miks nendest asjadest väga avalikult ei räägita.

Ei koolis ega kodus tõesti ei räägita reinkarnatsioonist, hinge olemusest, karmast, surma olemusest ega unenägudest.

Vaid piibliõpetusi püütakse siin-seal pähe määrida. See õpetus (Jahve- Egiptus- tõotatud maa- teele ettejäävate rahvaste hävitamine - Kristuse tulek- pattude lunastamine- oma jõu ja hinge andmine usuesindajatele jne) aga on ju täielik kaos.

Ise küsid ja ise vastad. Just sellepärast neist asjust avalikult vähe räägitaksegi, et meil on siin teatud usugrupid sajandeid "head" tööd teinud.

Aga siinkohal panin ka ise teemast mööda...

[Krt]

Tegelikult ei räägita lõplikust surmast ju ka reinkarnatsiooni uskuvates ühiskondades, nagu ka mitte igavest teispoolset paradiisi uskuvas kultuuris. Küll räägiti esimest korda laiemalt sellest materialistlikus teaduslikus kultuuris. Maaülikoolis oli näiteks ühes aines pühendatud surmauskumustele u. 20 ainetundi. Samuti joonistati seal piltlikult valmis skaala, mille ühes äärmuses on absoluutse surma usk, teises äärmuses absoluutse surematuse usk ja vahelepeale jäid teispoolse elu usk ja reinkarnatsiooni usk. Selline skemaatiline asjade lähnemine on saanud võimalikuks alles kaasaegses materialistlikus kultuuris (mis on teadlik ka varasematest kultuuridest-uskumustest) ja tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas.

Selge see, et kogu see problemaatika on siiski tunduvalt keerulisem, kus puudub reaalselt selge tõestusmaterjal ühegi nende uskumuse absoluutseks kinnituseks. Võimalik, et vaimses pildis moodustavad need kõik ühtse terviku, kus igaüks räägib omale tasandile vastavat tõekeelt. Näiteks piltlikult, alakehaga tajutakse energiat, kus surma ei eksisteeri üldse. Kõhupiirkond usub reinkarnatsiooni energiaid, rindmik tunnetab teispoolset elu, pidades seda justkui ainuõigeks. Ja pea näeb vaid täielikku lõppu. Seega kõik need räägivad eritasandite energias peituvast eritõest, samas moodustades ühtse terviku, kus mitte ükski eraldi pole tegelikult absoluutne tõde. Lihtsalt energia tunnetuse vahendid ja meetodid nende eritasandite sees on täiesti erinevad.

[kage]

Aga meie ametlikes õppekanalites on selles suhtes täielik vaikus.

Surmast räägitakse igalpool ja näidatakse igalpool. Õppekanalitesse võiks teema jõuda praegusel ajal ainult koos usuõpetusega kuna teaduslikku seletust ja teadmist sellele mis peale surma juhtub (peale keha kõdunemise) ei ole.

[Liine]

Surmast räägitakse küll. Siis kui selleks on aeg. Laps, teismeline, nö inimeseks valmiv - ei ole veel valmis sellist teavet vastu võtma. Ka mitte kolme-neljakümnene. Kuuekümnesel hakkab asi peas küpsema. Mingi kummaline piir teadvuses jookseb läbi 62-stel. Miks selline number - ma tõesti ei tea, aga kui vaadata igasugu vananevatele inimestele suunatud tegevusi jne - siis sihtgruppide vanuse alammäär on miskipärast 62.
Eestis on asi natuke nigel. Oskan tuua näiteid selle põhjal, mida olen mujal vanainimeste asumites näinud. See, et seal on seinad täidetud mälestushetkede, hauakivide ja mateusebüroode omaoodi reklaamiga, tekitas alguses kummastust, veidi mõelnuna sain aru, et tegelikult, selline elu ongi, igale oma. Küsimus on sihtgrupis. Elupäevi lõpetavale inimesele on narrus minna pakkuma tampakseid või longerot, et milline mark on ikka parim. Tarbijana pole ta atraktiivne.

[kage]

Aga meie ametlikes õppekanalites on selles suhtes täielik vaikus.

Surmast räägitakse igalpool ja näidatakse igalpool. Õppekanalitesse võiks teema jõuda praegusel ajal ainult koos usuõpetusega kuna teaduslikku seletust ja teadmist sellele mis peale surma juhtub (peale keha kõdunemise) ei ole.

Näidatakse suremist ja surnuid ning surmamise akti, aga ei selgitata, mis järgneb surmale, mis on hing, universum, vaim jne. Ei esitata isegi mitte küsimusi selle kohta - ametlikult.
A´la- vaimus, et millest ei räägita, seda pole ka olemas.

Ja mida mina siis ütlesin? Rääkida surmale järgnevast, hingest jmt võib seoses usu ja religiooniga (usundiõpetusega). Kui sul on teistele tõendatavaid või tõestatavaid andmeid peale surma oleva, hinge jmt kohta, siis palun ära hoia neid vaka all. Ja ära unusta lisamast kuidas me sinu infot ise üle kontrollida saame.

Ja vanemad ikka selgitavad lastele küll. Niipalju kui nad teavad.

[Ott Sama]

Kesk surma ookeanit, on meil oma elusaarekesel.. igavesti kestev kogemus elust.
Lapsepõlves, ma mäletasin oma eelmist elu,.. mis nüüd on osutunud käesolevaks.

[Krt]

Et siis Maaülikoolis käsitleti seda ainet kui uskumused, legendid jne?

Käsitleti kui eri aegade inimeste uskumused, arusaamad, tõekspidamised. Mitte legendid, see juba midagi muud.

Hing minu teada ei jagune ala-, kesk- ja ülaosaks. Ta kasutab füüsilist keha kõigi tema osadega oma arenguks siin Maa peal. Hinge arengu tase ja koostöö egoga/füüsisega sõltub sellest vist, et kuhu rõhk pannakse - kas ellujäämisele/äraelamisele kuidagi, seksuaalkirele, südame järgi elamisele või kõrgemate vaimu kihtidega suhtlemisele...

Sedasi nagu ütlesin jagunevad energia tunnetusetasandid piltlikus vaimses keeles. Seega mõeldud ei olnud reaalseid kehaosi, vaid kujundlikku vaimset võimete keskme paiknemist. (Näiteks pea tasandil ei räägita enam üldse hingest, vaid teadvusest üldiselt). Igal tasandil on natuke erinev keel ja tajutunnetuse meetod. Kõrgematele tasanditele niisama lihtsalt ei küünitagi. St. pea tasandile on võimelised healjuhul küündima vast 2% inimestest.

Absoluutse äärmusliku alakeha tasandil ollakse valmis pimesi uskuma kõike, aga ei mõisteta midagi. Ja teiselpool pea äärmuse tasandi tipus ei usuta pimesi jälle mitte kui vähimatki, aga mõistetakse sellegipoolest justkui kõike. Mõlemad on iseenesest absurdsed ideed ja seisundid, valdavalt reaalselt ollakse kusagil vahepeal.

Seksuaalenergiaga aga saab tegeleda ka väga kõrgetes sfäärides, teiseltpoolt saab vaimsusega tegeleda ka väga madalates sfäärides, sest need on paralleelid mitte kõrgustasandid. St. kehaline seksuaalsus ja vaimne vaimsus on paralleelsed horisontaalid, mis läbivad mõlemad tasandilisi vertikaalsfääre. Aga see on tõenäoliselt liiga keeruline ja filosoofiline teema, millest võikski siia mõttetult tühja jahuma jääda.

[Celtic]

Mis sa siis jahud, kui see sinu jaoks liiga keeruline teema on?

[Ott Sama]

Proovime siis lihtsamalt - me meenutame tavalist veeklaasi, mille serv on vägagi ebaühtlane.
Hinge, on selles täpselt nii palju, kui madal on selle klaasi kõige madalam serv. Ei oska mina
siin öelda, kas see on meil vanematelt päritud.. või annab endal midagi ära teha.

Vahest jookseme hingest tühjaks,.. siis kipume seda /---/ asendama.

[kage]

Näidatakse suremist ja surnuid ning surmamise akti, aga ei selgitata, mis järgneb surmale, mis on hing, universum, vaim jne. Ei esitata isegi mitte küsimusi selle kohta - ametlikult.

Minul on küll tõendeid - iseenda jaoks küllaldaselt.
Ei ole minu selle elu missioon vägisi teisi selles veenda. Igaüks läheb oma rada ja usub seda, mida soovib uskuda.

Just vastasid enda "küsimusele", et miks asjast ametlikult ei räägita.

[Krt]

Võib ka natuke keerulisemalt: Kõiksus on kui liivakell, kus meie hing on nagu liiv seal sees. Alguses oleme tagurpidi püramiidi kujuga naiivselt kõikeuskuv energiakuhi, mis arenedes hakkab kahanema, ja millega samaaegselt kasvab võimete õigetpidi püramiidi energiakuhi. Iseenesest väga lihtne ja tabav.

[Ott Sama]

Hing ei vali endale keha - hing LOOB endale keha.

Proovime ka nii,.. kui keha on hingele koduks, siis.. HING luues endale keha/kodu.. saab (ta) seda teha sõltuvalt päritud materjali omadusest, kogusest?
Mis siis, kui "hingeklaasi" ülemise serva diameeter on päritud,.. aga vastavalt sotsiaalse keskkonna tellimusel, on vaja "hingeklaasi" mõnda serva tõsta?

---

.. teeme mängu huvitavamaks!
Kõik teavad seda "Tartu vaimu"? No nii, see on.. koha sotsiaal-psühholoogiline välisrõhk, mis peaks olema
siis võrdne seal elava, läbisõidul viibiva, HINGEKLAASI siserõhuga! Siit võib juba välja arvutada, kui soovite,
hinge ruumala.. suuruse.. tiheduse!
Pall on teie!

[Liine]

Kohe tuleb tuumafüüsik Lahendused ja toob sulle vähemalt seitse näidet arvutamisest.

[euroruubel]

Kui ikka nägija pole, siis võibki jahuma jääda.

[Ott Sama]

Kohe tuleb tuumafüüsik Lahendused ja toob sulle vähemalt seitse näidet arvutamisest.

Nii hull ka pole.. piisab täiesti tavalistest füüsikaseadustest! Ja volaa.. teema on ka täppisteadusele.. nagu naksti, lahti!

[Müstik]

Meenutuseks üks teema: surnud inimese info jätkab eksisteerimist:

http://www.para-web.org/showthread.php?t...ud+inimese

[Ott Sama]

euroruubelil puhas õigus! Nii võib tõesti jahuma jääda, piisab nägijast!
Kustutasin oma eelneva postituse. VABANDAN!
Egas esimene, tuulest tulnud ideekratt veel idee pole. Täielik ämber!

[pila]

Surmast räägitakse küll. Siis kui selleks on aeg. Laps, teismeline, nö inimeseks valmiv - ei ole veel valmis sellist teavet vastu võtma. Ka mitte kolme-neljakümnene. Kuuekümnesel hakkab asi peas küpsema. Mingi kummaline piir teadvuses jookseb läbi 62-stel. Miks selline number - ma tõesti ei tea, aga kui vaadata igasugu vananevatele inimestele suunatud tegevusi jne - siis sihtgruppide vanuse alammäär on miskipärast 62.
Eestis on asi natuke nigel. Oskan tuua näiteid selle põhjal, mida olen mujal vanainimeste asumites näinud. See, et seal on seinad täidetud mälestushetkede, hauakivide ja mateusebüroode omaoodi reklaamiga, tekitas alguses kummastust, veidi mõelnuna sain aru, et tegelikult, selline elu ongi, igale oma. Küsimus on sihtgrupis. Elupäevi lõpetavale inimesele on narrus minna pakkuma tampakseid või longerot, et milline mark on ikka parim. Tarbijana pole ta atraktiivne.

Sa ju ise näitad ära kuidas inimest võetakse ja see on inimühiskonna korraldus. Inimene kui tarbija ja see, kelle pealt tuleb kasu teenida. Ja seetõttu ei ole tõesti mõtet talle rääkida varakult surmast , äkki hakkab veel mõtlema ja jätab mõned asjad tarbimata! 62 aastane näeb eakaaslaste surma ja taipab, et nüüd vist võiks mõtlema hakata, vast siis miskit muutub, aga samas ju suurem osa energiat ära kulutatud kaduva peale ja polegi nagu miskit teha, kui laste elusid elada ja mälestusi heietada. Tundmatut ei ole uuritud ja surma pole varakult teadvustatud, pole otsitud seda, mis võiks säiluda ja kas miskit säiluks, sest keegi pole rääkinud ja ise ka ei tunne huvi.