Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Miks rahvaarv kasvab?
#51
Reinkarnatsiooni mitteuskujatele soovitan raamatut - Shanti Devi, autor Sture Lönnerstrand. Sinisukk 1996. 185 lk.
Seda siis alustuseks. Edasi leiate ise mis vaja - eesti keeles on küllaldaselt sel teemal raamatuid ilmunud.
Et millegi üle väidelda tuleb ennast enne ikka teemaga kurssi viia.
Argumendid et - mina arvan, mulle tundub, ei usu hästi ja nagu mõni tähtis akadeemik on öelnud (tegelikult ka) - "seda ei saa olemas olla sellepärast, et lihtsalt ei saa" ei maksa ju midagi.Smile
Vasta
#52
Aeg ei ole lineaarne. Kui me kaotame enda mõtetest mõisted eile-täna-homme ja mõistame, et see on lihtsalt kirjeldus, et meil oleks millest kinni hoida. Ma ei usu siiski mitmekordsesse kehastusse, minu teadmiste kohaselt ei saa olla mitmes kehastuses kattuvas aeg-ruumis. St aeg-ruum on küll nagu plastiline mass, kuid tal on siiski mingid omadused, mille vastu ei saa. Näiteks ei sünni teie lapse kehas uuesti teie vanaisa. Suurenenud inimeste hulk on siis aktiivsemalt sündivad nn mitte elavad hinged. Üks tark inimene rääkis mulle ka biorobotitest, st inimesenäolistest tegelastest, kes ei kanna endas aegade algusest saati olemas olnud hingi. Võib-olla on need nagu „juustulaadne toode“.
Vasta
#53
Ohhhhh, on jah kuuldud, et paljud "inimesed" on tegelt biorobotid - kas siis aktiveeritud ja aktiveerimata. Ja karmavalvurite äravahetamise jms tõttu Orioni süsteemis(Aigar Säde järgi) ei sünni siia enam juurde enam reptikate/hallide hingi. Et kui sünnibki rahvast juurde islamile ja judaismile, siis juba hingetuna, st biorobotitena. Igast huvitavaid jutte võib netist lugeda.

Vasta
#54
Reinkarnatsiooni uskumine teeb ilmselgelt paha, sest nähtavasti ei saada enam millestki muust aru, aga silmakirjalikult räägitakse pugejalikust eetikast. Üks kord ja lõplikult suremine ongi meeldivam, kui mõttetult lõputuid kordi seda teha. Masohistlik reinkarnatsiooni usuperversus tõesti ei nõua vähimatki julgust, miks peaks vabatahtlikult keegi tahtma masohismi uskuda?
Vasta
#55
(27-03-2012, 12:29 )Krt Kirjutas: Reinkarnatsiooni uskumine teeb ilmselgelt paha, sest nähtavasti ei saada enam millestki muust aru, aga silmakirjalikult räägitakse pugejalikust eetikast. Üks kord ja lõplikult suremine ongi meeldivam, kui mõttetult lõputuid kordi seda teha. Masohistlik reinkarnatsiooni usuperversus tõesti ei nõua vähimatki julgust, miks peaks vabatahtlikult keegi tahtma masohismi uskuda?

Tore oleks kui sa oma arvamusi selle koha pealt ka põhjendaksid.

Miks sa arvad, et reinkarnatsiooni uskuja enam millestki muust aru ei saa? Kas ateisti maailmapilt on mingil moel vähem piiratum?

Miks reinkarnatsiooni uskujate eetika on sinu meelest pugejalik ja silmakirjalik? Kas nende inimeste eetika, kes reinkarnatsiooni ei usu, on vähem silmakirjalik ja kui siis mil moel?

Kui üks kord suremine on meeldivam, siis miks sa arvad, et mitmeid kordi suremine ei nõua vähimatki julgust?

Ja...kas oma tegude tagajärgede mõistmine on masohhism? Soov nende eest vastutada on masohhism?

Vasta
#56
Absoluutselt kõik rahvused ja kultuurid on teadnud, et hauatagune elu on olemas. Erinevad vaid nüansid, mil moel ja kuidas ja mismoodi reinkarneerumine toimub. Ent sisuliselt on kõik teadnud ja uskunud, et see toimub. Miljonid aastad kirjutamata ning tuhanded aastad kirjutatud ajalugu väidab, et hautagune elu on olemas, Krt aga väidab, et ei ole.

Kaalukausiks mõeldamatu, seda enam, et reaalseid tõestusi ja selgitusi Krt poolt ilmselgelt ei tule...
Vasta
#57
Esiteks reinkarnatsioon on eetiliselt täiesti madal ja labane. Ühelt poolt, kui midagi teed, siis jäetakse suuresti võimalus alles järgmises elus saada selle eest tõeline tasu kätte, selles elus aga saad lihtsalt lüpsta. Teisalt, kes praeguses elus haigesse või vaesesse perre sündinud, on ise justkui oma olukorras milleski süüdi, mis oleks tõesti vaid masohistile sobiv vabandus. Samuti, kui joodik kellegi autoga alla ajab, saab kogu ülejäänud sadistidekari mõnusalt mõlemaid pooli süüdistada, et ju see oli ohvrile teenitult ja juht ka kunagi ise alla aetakse, peaasi, et mõnusat sadismitsirkust saaks.

Teiseks keskendub reinkarnatsiooniteooria suuresti segasele minevikuelule ja ebakindlale tulevikueludele, mitte aga just olemasolevale, kus tegelikult reaalselt elu ajaliselt toimub. Lihtne on vihjata teise isiku reaalselt olematule minevikulollusele, samas naiivselt loota, et küll kurjategijat järgmises elus karmateooria kohaselt karistatakse, peaasi et ise ei peaks sündmustesse sekkuma. Inimesel endal, aga kes seda arguse muinasjuttu usub, jääb vajalik eluvõitlus ja kogemus mingi kahtlase teooria hirmus saamata. Naiivselt usutakse, et küll järgmises elus on aega teha paremini ja vead kuidagi heastada, aga praegu lihtsalt ei raatsi roosasid prille peast võtta.

Kolmandaks ateism kui naturalism, materialism, kogu loodus ja humanism aga ongi see mis reaalselt siin ja praegu toimib, mis nõuabki ehedat julgust. Ei ole mingit kahtlase väärtusega tõlgendust ja teooriat, mida peaks lapsikult uskuma, vaid esmalt sina ise ja reaalne elukogemus. Kõik, mida elus tehakse, tuleb arvestada vastujõuga. Kui saad mistahes lollusega hakkama, siis saad ka siin reaalselt tagajärgi tunda, looduses pole võimalik midagi niisama olematuks teha ja ärakaotada. Igal asjal on kuskil piir, oma algus ja lõpp, miski ei kesta igavesti. Ei ole nii, et võid karistamatult absoluutselt kõike teha, vastasel juhul pead juba tõesti surnud olema. Elul tõesti pole mingitki kõrgemat mõtet, kui seda ise subjektiivselt elule ei anna, mille eest vastutust võtta. Pole tõesti ühtegi mõistlikku põhjust, miks ma peaks pimesi uskuma reinkarnatsiooni teooriat, või seda üldse tahtma uskuda. Samuti pole mitte ühtegi tõestust selle kohta, et isikliku hinge elu kestab ajaliselt kuidagi igavesti.
Sa Celtic ajad tavalist usupapi juttu, pole sa ka kellegi shamaan ju tegelikult, kui siis oma absoluutsetes luuludes. Ega jah, absoluutselt kõik lapsed pissisid ka kunagi omale nn. pükstesse.
Vasta
#58
(28-03-2012, 16:38 )Krt Kirjutas: Esiteks reinkarnatsioon on eetiliselt täiesti madal ja labane. Ühelt poolt, kui midagi teed, siis jäetakse suuresti võimalus alles järgmises elus saada selle eest tõeline tasu kätte, selles elus aga saad lihtsalt lüpsta. Teisalt, kes praeguses elus haigesse või vaesesse perre sündinud, on ise justkui oma olukorras milleski süüdi, mis oleks tõesti vaid masohistile sobiv vabandus. Samuti, kui joodik kellegi autoga alla ajab, saab kogu ülejäänud sadistidekari mõnusalt mõlemaid pooli süüdistada, et ju see oli ohvrile teenitult ja juht ka kunagi ise alla aetakse, peaasi, et mõnusat sadismitsirkust saaks.

Teiseks keskendub reinkarnatsiooniteooria suuresti segasele minevikuelule ja ebakindlale tulevikueludele, mitte aga just olemasolevale, kus tegelikult reaalselt elu ajaliselt toimub. Lihtne on vihjata teise isiku reaalselt olematule minevikulollusele, samas naiivselt loota, et küll kurjategijat järgmises elus karmateooria kohaselt karistatakse, peaasi et ise ei peaks sündmustesse sekkuma. Inimesel endal, aga kes seda arguse muinasjuttu usub, jääb vajalik eluvõitlus ja kogemus mingi kahtlase teooria hirmus saamata. Naiivselt usutakse, et küll järgmises elus on aega teha paremini ja vead kuidagi heastada, aga praegu lihtsalt ei raatsi roosasid prille peast võtta.

Kolmandaks ateism kui naturalism, materialism, kogu loodus ja humanism aga ongi see mis reaalselt siin ja praegu toimib, mis nõuabki ehedat julgust. Ei ole mingit kahtlase väärtusega tõlgendust ja teooriat, mida peaks lapsikult uskuma, vaid esmalt sina ise ja reaalne elukogemus. Kõik, mida elus tehakse, tuleb arvestada vastujõuga. Kui saad mistahes lollusega hakkama, siis saad ka siin reaalselt tagajärgi tunda, looduses pole võimalik midagi niisama olematuks teha ja ärakaotada. Igal asjal on kuskil piir, oma algus ja lõpp, miski ei kesta igavesti. Ei ole nii, et võid karistamatult absoluutselt kõike teha, vastasel juhul pead juba tõesti surnud olema. Elul tõesti pole mingitki kõrgemat mõtet, kui seda ise subjektiivselt elule ei anna, mille eest vastutust võtta. Pole tõesti ühtegi mõistlikku põhjust, miks ma peaks pimesi uskuma reinkarnatsiooni teooriat, või seda üldse tahtma uskuda. Samuti pole mitte ühtegi tõestust selle kohta, et isikliku hinge elu kestab ajaliselt kuidagi igavesti.

Sa näed karmateoorial miskipärast vaid negatiivseid külgi.

Kui inimene on sattunud halba olukorda, mille vastu ta nii ehk naa ei saa midagi ette võtta, siis on tal lihtsam sellega leppida, kui ta arvab teadvat põhjust. Teadmatus pole kunagi kedagi õnnelikuks teinud ega südamerahu andnud. Pidev rahutus, kibestumus ja teiste süüdistamine.

Mõnikord on targem "olelusvõitlusest" loobuda (jätta nt kurjategijale kätte maksmata, et mitte takerduda minevikku - oma eluga kiiremini edasi minna.) Ja mitte miski ei garanteeri ka, et sa võitlusesse asudes võidaksid. Argus/hirm on kõige puhtakujulisem (kuigi mõnikord ehk liig võimendunud) enesealalhoiuinstinkt.

Kõiki oma vigu pole mõtet lõputult nämmutada, ennast nende pärast piitsutada, vaid pigem neist õppida. Karmateooria igatahes pooldab ju oma vigadest õppimist?

Inimestel on vaja lootust, et nad on võimelised end muutma. Et vähemalt tasapisi toimub areng. Miks neilt seda võtta?
Vasta
#59
krt kasutajanimega tegelinski võiks siis kah oma sõnade järgi käia ja lõpetada teiste pärast muretsemise. Ela oma ja elu ja nii edasi. Smile




Vasta
#60
Reinkarnatsioon.. pole teada kellena ta taassünnib. Võibolla sipelgana? Seega on põhjust hoolikamalt silmitseda
teed, millel kulged. Oluline on mõista, et elu on püha ning pole hea toota /---/surma, kui on võimalus elu säästa.
Kogu filosoofia.
Väärime täpselt seda, mis meid ümbritseb ja kuidas me seda hindame.
Vasta
#61
Kas pole võimalik, et metafüüsilise hinge ümbersündimise asemel saab inimene hinge läbi enda hingestamise. Hingestamine on protsess, kus inimene otsib ja leiab tunnetusi endale ja ümbritsevale. Need tunnetused pärinevad kusagilt küll, aga see protsess ei eelda hinge kui metafüüsilise entiteedi olemasolu. Tunnetus on oma olemuses ikkagi teatud tüüpi informatsioon ja selle avaldumine paljude instansidena pole veider. Paljud inimesed võivad jagada samu tunnetusi.
Kui keeruliselt seletada, siis see seletus ei eelda hinge kui substansi jagunemist rahvastiku suurenedes. See eeldab, et väljaspoolt tunnetusi olev näiline või reaalne substants kutsub meis esile tunnetuse(d), mida me tajume hinge(de)na.
Vasta
#62
Lorenzi ".. kui substansi jagunemist rahvastiku suurenedes" ja ".. kus inimene otsib ja leiab tunnetusi endale ja ümbritsevale"
meenutasid mulle üht tõsiselt masendavat filmi nimega "Tüütu mees".
http://www.imdb.com/title/tt0808185/ ... milles elavad hingetud heaoluzombid.
Vasta
#63
Kui surmavaikust (st. iseennast, oma minevikku ja tulevikku) tõeliselt teadvustada, siis muutuvad kõik hirmulollused, kaasaarvatud surma tootmine, lihtsalt mõttetuks. Täiuslik, vabastav, loomulik ja püha Surm kui Su ainus lojaalne kaaslane leiab igaühe õigel ajal üles, seda pole vaja kellelgi eraldi otsida. Lihtsalt igavene reinkarnatsiooniteooria aga on absurdne lapsik fantaasia ja perversne orjus. Laugh
Vasta
#64
EI saa aru kuidas kasutaja Krt siia foorumisse ära on eksinud kui ei usu isegi natukene, et reinkarnatsioon on reaalne? Sama hästi võiks ju öelda siis, et kogu selles foorumis kirjutatu on täielik umb-lu.
Vasta
#65
Krt harrastab siin poole jalaga filosoofilis-satanistlikku nekromantiat, muud ei miskit.
Vasta
#66
(29-03-2012, 16:48 )Krt Kirjutas: Lihtsalt igavene reinkarnatsiooniteooria aga on perversne orjus. Laugh
Nii on see lause 100% õige. Täpsustuseks - füüsilise olemise orjus.
Vasta
#67
Lineaarne aja tunnetus sunnib meid vaatama seda orjust kui "igavest"
Emotsionaalne tasakaalutus paneb meid arvama, et see orjus on perversne.

Reaalsuses pole aga suuremas plaanis mitte mingisugust vahet, kas me arvame ühte või teist moodi, subjektiivse vaatluse tulemusel ei saa kunagi mõõta objektiivset reaalsust, välisreaalsusest rääkimata.
Vasta
#68
Ega jah Laugh
Vasta
#69
Individuaalne hing hävineb paralleelselt individuaalse kehaga, st. energiad langevad ürgsupi algtasandile, kus kõik algab nullist otsast peale. Aga siis see pole enam sama keha, seega ka mitte sama hing enam.
Muutuvat loodust ei koti pimeda ego lineaarsed hinnangud ega emotsionaalsed lootused igaviku järele.

Kui miski isiklik hing oleks konstantselt igavene, siis poleks elus vähimatki muutust, arengut ega mõtte lootustki. Vaid Surm annab kõik selle elule. Elu lõplik mõte on paraku loomulik suremine.

Muide subjektiivse vaatlusega vaid objektiivset reaalsust mõõdetaksegi, kui mõni veel ei teadnud. Celtic tehku omale kõigepealt objekti ja subjekti mõiste selgeks, mis on lahutamatud, et piinlikkust ei peaks mõni nekromant siin tundma.
Vasta
#70
(30-03-2012, 13:50 )Krt Kirjutas: Individuaalne hing hävineb paralleelselt individuaalse kehaga, st. energiad langevad ürgsupi algtasandile, kus kõik algab nullist otsast peale. Aga siis see pole enam sama keha, seega ka mitte sama hing enam.
Muutuvat loodust ei koti pimeda ego lineaarsed hinnangud ega emotsionaalsed lootused igaviku järele.

Kui miski isiklik hing oleks konstantselt igavene, siis poleks elus vähimatki muutust, arengut ega mõtte lootustki. Vaid Surm annab kõik selle elule. Elu mõte saab olla vaid loomulik suremine.

Muide subjektiivse vaatlusega vaid objektiivset reaalsust mõõdetaksegi, kui mõni veel ei teadnud. Celtic tehku omale kõigepealt objekti ja subjekti mõiste selgeks, mis on lahutamatud.

Õnnitlen! Oled omandanud võime esitada isiklike väärarusaamu kui kinnitatud ja üldlevinud tõede. Kui sa veel poliitik ei ole, siis päris kindlasti oled seal oodatud inimene.

Oled sündinud tark või on sul oma teadmiste kohta ka viiteid ja kuidas sa oma teooriaga vastad teema alguses esitatud küsimusele?
Vasta
#71
Miks väärarusaamu? Kas mõni teab meil siin absoluutset tõde? Minu meelest tõlgenduste tõepärasuse hindamine on siiski vaataja silmades.

Ei ole poliitik, ja ei huvita ka. Samuti pole sündinud tark, kindlasti ikka loll, ega pole viiteid tuua ka.

Minuga on sedapuhku asi hoopis lihtsam, ma lihtsalt tõesti usungi hetkel vaid Surma, aga kindlalt ei tea midagi.

Surmast mõtisklemine ja selle tõeliselt teadvustamine pole tegelikult üldlevinud, see on ju selgelt mööda arusaam, isegi koolides pole sellist sisulist ainet nagu "Surm". Pigem on Surm massides täielik tabu teema!

Algteemast mai tea midagi.
Vasta
#72
(30-03-2012, 13:50 )Krt Kirjutas: Muide subjektiivse vaatlusega vaid objektiivset reaalsust mõõdetaksegi, kui mõni veel ei teadnud. Celtic tehku omale kõigepealt objekti ja subjekti mõiste selgeks, mis on lahutamatud
Objekt - objektiivne ja subjekt - subjektiivne ei ole sünonüümide paarid. Subjektiivse vaatlusega saad subjektiivsed tulemused ja nendega saad objektiivset reaalsust subjektiivselt, mitte objektiivselt, mõõta.
Vasta
#73
(30-03-2012, 14:28 )Krt Kirjutas: Algteemast mai tea midagi.

Karta on... Kordan siis teema küsimust, mis on ka pealkirjaks: "Miks rahvaarv kasvab?"

Vasta
#74
(29-03-2012, 20:15 )soe1 Kirjutas: EI saa aru kuidas kasutaja Krt siia foorumisse ära on eksinud kui ei usu isegi natukene, et reinkarnatsioon on reaalne? Sama hästi võiks ju öelda siis, et kogu selles foorumis kirjutatu on täielik umb-lu.

Seda on temalt ka varem küsitud ja ta vastas, et tal on siin HUVITAV.
Toetub ta aga integraalfilosoofiale enda jutu järgi:

(21-12-2011, 01:01 )Krt Kirjutas: Kunagi sai loetud ka minimaalselt Schweitzerit, Nietzschet (need kaks paras kunst väljakirjutada), La Veyd, Camusi, Hegelit, Frommi ja veel mõnda. Aga ega neid enam nii hästi ei mäletagi. Üldiselt ma siiski väga palju raamatuid ei loe, vaid aretan oma vaatenurki integraalfilosoofias.
Integraalse liikumise juhtivaid esindajaid on aga Ken Wilber:
http://et.wikipedia.org/wiki/Ken_Wilber

Seesama Wilber aga tuvastas seaduspära: „hüpe“ järgmisele arengutasandile pole õpitav, vaid mingil suvalisel hetkel, kui eelmine tasand ammendatud, see „lihtsalt juhtub“. Buddhaks ei õpita, vaid ärgatakse. Inimesele otsekui „meenub“ tema järgmine, sammu võrra sügavam olemus. Wilber väidab, et need olemused otsekui ootavad oma järjekorda meie sisimas (mida ta nimetab „alus-teadvustamatuks“) otsekui mingi algusest peale ette antud arengumaatriks, arhetüüpika. Muidugi võib mis tahes astmele ka „kinni kiiluda“ (toimub „fiksatsioon“) ja sinna kui tahes pikaks ajaks toppama jääda.
Ühesõnaga, kuna krt siin teemas juba osaleb, siis ta võikski selle integraalfilosoofia abil selle rahvaarvu kasvamise ka ära seletada.
Ja kõikides teistes teemades ka kasutada oma teadmisi integraalfilosoofia kohta.
P.S. Parandasin ühe kirjavea.
Vasta
#75
Objektiivne = objektile omane. Subjektiivne = subjektile omane. Esimene on väline loodus, teine on sisemised võimed.

Minu point oli, et miski ei ole täiesti subjektiivne, nagu Celtic justkui väitis, samas aga pole miski ka täiesti objektiivne. Neid kahte ei saa kunagi kui noaga lõigates teineteisest absoluutselt lahutada. Tõesti on nii, et mitte keegi ei saa olla absoluutselt subjektiivne või ka mitte absoluutselt objektiivne.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat