Tasakaalu tehnikad

Oletame, et olete tujust ära, ärritunud, vihane. Mis tehnikaid kasutate, et tasakaalu tagasi saada? On teil mingeid kindlaid rituaale?

Mul nimelt see häda, et suht väiksest peale korjan teiste inimeste emotsioone üles ja hakkan neid peegeldama, isegi, kui mul nendega tegelikult mingit asja pole. Kõige hullem oli muidugi puberteedieas, nüüd on juba vähe paremaks läinud, aga vahel ikka juhtub.

Vaatamata kõiksugusetele kuskilt loetud tehnikatele (à la vaikuse kuulatamine enne vihapurset) olen avastanud, et kõige parem on siiski "väljuda vooluringist", minna õue/metsa jooksma-jalutama jne. Tagasi tulles on meel tasakaalukam ja klaarim, saab asjast üle/vaba olla.
Ainult kui pingeline emotsionaalne seis tekib nt öösel kui oled unine ja ei viitsi riidesse panna ja välja minna, siis võiks mõni muu tehnika veel abiks olla...

(19-12-2011 15:21 )Piparmünt Kirjutas:  Vaatamata kõiksugusetele kuskilt loetud tehnikatele (à la vaikuse kuulatamine enne vihapurset) olen avastanud, et kõige parem on siiski "väljuda vooluringist", minna õue/metsa jooksma-jalutama jne. Tagasi tulles on meel tasakaalukam ja klaarim, saab asjast üle/vaba olla.
Ainult kui pingeline emotsionaalne seis tekib nt öösel kui oled unine ja ei viitsi riidesse panna ja välja minna, siis võiks mõni muu tehnika veel abiks olla...

Olen seda jooksmist-jaluamist ka proovinud. Et saaks nagu seisma jäänud energia käima. Mõnikord aitab kah, teinekord aga mitte.
Ma arvan, et öösel tekib see rahutus-depressioon mõnikord ka väsimusest, siis on ehk kõige targem magama kobida

Ise olen avastanud omalaadse mediteerimise - istud lihtsalt kuhugi rätsepistesse maha ja keskendud mingile muidu meeldivaid emotsioone tekitavale objektile/olendile. Kasvõi mõnele inimesele. Ja natukese aja pärast tulebki rahu. See aitab loomulikult siis kui sellesse uskuda st. uskuda, et niisugune enesekontroll on saavutatav, et oled olukorrast ja oma emotsioonidest üle.

Peata mõtted.

Täpsemalt (h)ajuta mõtted.

Asud "kõrvaltvaatajaks". Emotsioneerimist on väga raske lõpetada aga vaadata samal ajal oma emotsioneerimist kõrvalt ja enesele ennast kirjeldada aitab "teadvusele" tulla... Kirjeldad ennast ilma hinnanguid andmata hetkes, mitte hiljem. See, et see meelde ei tule õigel hetkel vajab harjutamist lihtsalt ja võibolla on isegi vaja alustada ka sitatsioonide kirjeldamisega hiljem, et suuta hetkele läheneda.

Selg sirgu, rind ette ja õlad kergelt taha. - liigud, seisad v. istud - enesetunne paraneb kohe.
Teine: masendu põhjani. See saavutatud, siis pea meeles, et ainult tühjust ning vaikust
on võimalik taas endale meelepärasel viisil täita. Leia siis see õige viis/heli ja rütm.

Toetan temimoori. Samas soovitaks mitte ainult "kõrvalt vaadata" vaid ka küsida küsimusi (näiteks miks, mis või kes põhjustas, kas on mingit kasu sellest, et vihane olen jne) ning proovida leida vastuseid. Protsess ise võib rahustada ja vastus näidata, et pole mõtet enda ressursse raisata vihaseks olemise peale.

Sri Ramana Maharshi soovitab raamatus "Be as you are", küsida endalt: "Kes (praegu) vihastab?" "Kes ihaldab?" "Kes pahandab?" "Kes on häiritud?"
Mulle tuleb vastuseks alati: "Mitte keegi!" mispeale võin lahedalt enda ja olukorra üle naerda

(27-12-2011 19:36 )Piparmünt Kirjutas:  Sri Ramana Maharshi soovitab raamatus "Be as you are", küsida endalt: "Kes (praegu) vihastab?" "Kes ihaldab?" "Kes pahandab?" "Kes on häiritud?"
Mulle tuleb vastuseks alati: "Mitte keegi!" mispeale võin lahedalt enda ja olukorra üle naerda

Seesama ongi "iseenda kõrvaltvaatamine".
Ka Eckhart Tolle on sellest meetodist palju kirjutanud.