Para-web'i suvine kokkutulek 2018


Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Autor Sõnum
Bluedreamer
Tavaliige

Postitusi: 74
Liitunud: Sep 2010
30-10-2011 18:04
Postitus: #1
Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Käesoleva teema algataja on seda meelt, et ühe väikerahva ufohuviline peaks pöörama erilist huvi kodumaal toimunud juhtumitele. Põhjus pole mitte ainult kohaliku informatsiooni paremas kättesaadavuses ja sotisaal-kultuurilises mõistetavuses, vaid vajaduses kõrvutada siinset ainest rahvusvahelise ufoloogia fooniga – nii saame teada, kuivõrd sobituvad Eesti juhtumid üldisesse „süsteemi“ ning mis võib neid eristada.

Neljanda astme lähikontaktid ehk tulnukate inimröövid moodustavad kaasuste intrigeerivaima, ent samas äärmiselt raskestianalüüsitava osa. Veelgi komplitseeritumaks muutub situatsioon siis, mil kontaktisikuteks osutuvad lapsed. Jättes kõrvale inimröövi psühholoogilise mõju lapsele, mõjutavad teda sageli traumeerivamalt hilisem juurdlusfaas ja meediakäsitlused koos avalikkuse reageeringuga. Ometi on lapsed tunnistajatena vahetult siirad, nende tunnistused annavad huvitavaid detaile. Seda suurem peab olema uurijate pädevus ja delikaatsus alaealiste tunnistajate suhtes. Järgnev arutlus puudutab kahte Eestis lastega aset leidnud neljanda astme lähikontakti, mis on mõneti sarnased kui ka erinevad.


Tõnise lugu

1958. aasta oktoobri lõpul läks Viljandimaal elanud talupere ema lauta lehma lüpsma. Toas puges 8-aastane Tõnis voodisse. Ümberringi oli pime, kuna talus puudus elekter.

Korraga avanes välisuks ja tuppa sisenes neli olendit, kellest ühel oli käes rohelise fotofiltri värvi „lamp“, mis andis sama tooni valgust. Nad lähenesid voodile – pikka kasvu külalised näisid inimestena. Poiss taipas sõnadetagi, et tal tuleb nendega kaasa minna. Pesuväel Tõnis sammus külaliste kannul majast välja. Üks neist meenutas naist.

Mindi üle õue. Maa oli härmas ja poisi paljastel jalgadel oli kibevalus. Laudast möödumisel kostus lüpsmist, kuid mõte ema hõigata kadus juba eos. Lauda taga asus mingi plaat. Sellele astuti vaikides ja oli tunda kusagile üles või alla sõitmist. Hetk hiljem jõuti avarasse, umbes 25 X 25 meetri suurusesse sooja ruumi, kus valitses samasugune rohekas valgus. Ruumi keskel troonis massiivne tugitool. Paiguti kostus ülikiire „vik-vik-vik“-heli, raadiolaineid meenutav vidin. Samas polnud see päris kuulmine, tajujaks olnuks nagu aju. Sarnast heli oli kuulda ka hetkel, kui olendid sisenesid talutuppa. Siis järgnes tunne millegi sisselülitamisest ja korraga sai aru, mida räägiti. Ruumisviibijad talitasid omasoodu – enamik neist kadus ning ilmus aeg-ajalt tagasi. Lõpuks juhatati poiss tugitooli istuma, tema pea ümber kinnitati mingisugused võrud.

Tugitoolis istuva Tõnise juurde kummardus liidri moodi mees. Näo detailid jäid ohvrile märkamatuks, ent tajutav oli otsavaataja tõsidus. Ta näis pahandavat, miks taoline toodi ja kas paremat ei leitud, kuid viimasena konstateeriti toodu osalistki sobivust. Seejärel surus tundmatu jõud poisi tooli pehmusesse ja ta kaotas teadvuse. Ärgates küsiti talt soovi näha Maad. Tõnis jäi vastuse võlgu. Siis pani üks naine mingi tugeva eseme vastu ärganu rangluud, käis tugev löök – selgitusena öeldi, et poiss ei jää viis aastat haigeks. Ka keelati juhtunust rääkida. Kostus juba tuttavat vidinat.

Valdav hirmutunne kadus alles siis, mil laskuv plaat puudutas uuesti maad ja röövitu lasti vabaks. Poiss lausa lendas sealt tulema. Tagasi talutuppa naasnud Tõnis tundis kanget pissihäda. Ta läks jälle välja, kuulatas ja vaatas otsivalt ringi. Hommik hakkas koitma. Oli aeg ema äratamata tuppa tagasi hiilida. Uuesti ärkas ta ema tõrelemise peale keskpäeval. Uudishimust kantuna läks Tõnis õue. Kohas, kus oli metsa vari, ei olnud jäljed sulanud ning need olid üle õuemaa näha. Lauda taga - plaadi maandumisplatsil - paistis tume ovaalne, umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga laik.

Poiss tegi päeval juttu, kas ema polnud midagi kuulnud. Ta vastas eitavalt. Kui ta oli tuppa tulnud ja näinud, et voodi on tühi, arvas ta, et Tõnis on lakka magama läinud. Ema oli käinud teda isegi hõikamas, ent vastust saamata, leppis ta eelneva mõttega. Hommikul oli mure seda suurem, kui poiss äratamisele kohe ei reageerinud, nagu olnuks ta öösel külmetanud. Ema süütunne oli tuntav.

Edaspidi jäid õed-vennad haigeks, Tõnis püsis ikka tervena. Mälestus ei teinud vaeva. Mitu aastat hiljem oli ajus jälle see vidin ja teatati: „Me ei saa enam tagasi tulla, teie barbarid ründavad meid.“ Veel edastati, et kaks neist on hukkunud ja kolm on veel elus. Nad minevat ära ja tulevat tagasi 27-30 aasta pärast. Tookord oli poiss alles väike ega teadnud sõna „barbar“ tähendust. Enam otsekontakte või sideseansse ei toimunud. Hilisema hüpnoosi tulemuste suhtes jäi Tõnis skeptiliseks – kuigi kogemus mõjus üsna eriliselt ja hirmutekitavalt, säilis tema usk olendite headusesse. Muide, nad tegid midagi tema matemaatikaga. Poiss kaebas, et see teeb talle koolis raskusi ja hiljem oli ta matemaatikas väga tugev…


Arutlus

Tõnise kaasus on maailma mastaabiski üsna originaalne. Jah, sarnaste komponentidega inimrööve võib leida ufoloogia ajaloost küll mitmeid, kuid seda erilisem on juhtumi esinemine tollases ajas (20. sajandi 50ndad aastad) ning ruumis (Eesti NSV), kus teadmine ufodest praktiliselt puudus.

Poisiga kontakteerunud olendite kirjeldus (pikka kasvu inimesesarnased ja tumedaid riideid-kombinesoone kandvad tegelased) viitavad kõikjal nähtud „põhjamaisele“ rassile. Nad ei ilmuta inimeste suhtes ka sellist brutaalsust, nagu teevad seda hästituntud hallid. Mingi meditsiinilis-anatoomiline huvi neil poisi vastu vist siiski oli, kuna vahepeal kasutati justkui narkoosi. Miks „pahandas“ oma alluvatega arvatav liider? Ilmselt vajati uurimiseks suguküpset inimest, aga parema puudumisel lepiti tooduga. Samas kingiti poisile rida „võimeid“ (konkreetse isiku puhul viis aastat kestev immuunsus haiguste vastu, hea matemaatikaoskus), mida on kirjeldanud teisedki põhjamaise tulnukarassiga kokkupuutunud inimesed kogu maailmast. Veel üks huvitav detail puudutab hilisemat teadet võitlusest barbaritega. Kusagil ufokirjanduses on mainitud vihjet, nagu pidanuks „põhjamaised“ hallidega sõda, mis lõppes hallide eemaletõrjumisega Maalt. Ent määratlus „teie barbarid“ osutab pigem konfliktile inimkonnaga.

Et postitus ei kujuneks liiga pikaks, lõpetan sel korral. Järgnevalt võiks kirjeldada ja analüüsida hästituntud, kuid siinses foorumis põhjalikumalt kajastamata nn Viitna Raido lugu. See pole oma detailsuses mitte vähem huvitavam ega märgilisem. Üleüldse on igasugune arutelu teretulnud ja temaatikat rikastav.
(selle postituse viimane muutmine: 20-08-2012 17:35 Bluedreamer.)

Isegi siis, kui ufonähtus osutub müüdiks, väärib see tähelepanu kui inimkonna üks suuremaid sotsiaalpsühholoogilisi fenomene.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Mannu Eemal
Blondiin

Postitusi: 1,349
Liitunud: Aug 2010
30-10-2011 18:59
Postitus: #2
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Väga tänuväärt teemaalgatus. Mulle meeldivad Eesti juhtumid seepärast, nende puhul on "telefonimängust" tulenev infomüra väiksem kui välismaiste juhtumite puhul.

Ka selle juhtumi puhul tahan välja tuua erilist heli: "Paiguti kostus ülikiire „vik-vik-vik“-heli, raadiolaineid meenutav vidin. Samas polnud see päris kuulmine, tajujaks olnuks nagu aju. Sarnast heli oli kuulda ka hetkel, kui olendid sisenesid talutuppa." See heli on eri juhtumitel erinev, aga ikka rütmiline, kas aeglasem nagu sammud, kiirem vidin nagu siin, või siis päris kiire, mis mõjub mürinana. Rütmilisi samme vist tulnukatega seoses kuuldud pole, aga nende puhul küll, kelle,mille kohta Castaneda anorgaaniline olend ütleb.

Brain expedition.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Bluedreamer
Tavaliige

Postitusi: 74
Liitunud: Sep 2010
02-12-2011 22:43
Postitus: #3
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Teema jätkuna võiks käsitleda Viitna Raido juhtumit, mis on kohalikest ufolugudest üks tuntumaid, ent vaatamata oma erakordsusele ja detailsusele siiski pealiskaudselt mõistetud. Kaasus ise pakub sedavõrd huvitavaid andmeid, mis tekitavad mitmeid intrigeerivaid küsimusi – ühesõnaga pole Raido lugu intrigeerivuselt teiste omasuguste seas erandiks.

Sündmused said alguse 1989. aasta 7. oktoobri õhtul Haljalast kilomeeter eemal asuvas Viitnas. Kui väljas oli juba pime, märkas kahekorruselise maja alumise korruse suures toas televiisorit vaatav 10-aastane Raido midagi kummalist. Aknast vahtisid tuppa mingid olevused. Olid näovärvilt pentsikud; kollakasrohelisest punaseni. Nad tundusid naervat, ent kurjust nende pilgust ei paistnud.

„Vanaema, vanaema, kes need seal on?“ tormas poiss kisaga kööki. „Kes need seal on, näod nii imelikku värvi ja pole üldse inimeste moodi?“

Nädalavahetuseks pealinnast maale koduhoidjaks kutsutud vanaema sõnas: „Ole nüüd rahulik, pole seal kedagi. Koer ju hauguks, kui keegi seal liiguks.“ Raido väite peale, et samuti nägi neid Raul (poisi noorem vend), jäi vanaema endiselt kindlaks. „No rahunege mõlemad, pole seal kedagi!“ Jutt lõpetatud, ootasid majapidamistööd jätkamist.

Vanaema üllatus alles siis, kui ta veidi hiljem köögist tuppa vaatas. Väike Raul oli lahtiriietumata voodisse läinud ning magas raskelt. Kell oli alles pool üheksa, ehkki nii vara ei maganud Raul veel kunagi. Lapselast ta siiski äratama ei hakanud. Üllatus kasvas suuremaks, mil vanaema avastas viivu pärast riidest lahti võtnud ja venna kõrvale pugenud Raido. Raido polnud küll eales enne südaööd magama tikkunud, oli pigem hommikuse unega. „Hakka või uskuma, et nad tõepoolest kedagi nägid ja kartma hakkasid,“ arutles vanaema kööki tagasi siirdudes. Mustad õhtueine-nõud olid pesemata.

Töö lõpetanud, asutas vanaema end tuppa telerit vaatama. Kohe pidi algama Aktuaalne Kaamera. Varemsuletud uks aga ei avanenud. Midagi nähtamatut lasus müürina ees ja katsed kätt ukseni sirutada jäid tulemuseta. Tõsine hirm valdas teda pildist, mis avanes läbi ukseklaasi – toa õhk näis olevat seletamatult sinkjasmust ja selles liikusid tundmatud „meremaotaolised“ kujud. Kostis vigisevat häält. „Silmad nägid neid küll, kuid aju ei võtnud vaatepilti omaks,“ meenutas vanaema hiljem.

Ta varjus hirmunult magamistuppa ning lukustas ukse. Seejärel jäi ta täiesti mõistusevastaselt diivanile magama. Tavaliselt hakkas vanaema sel kellaajal kuduma kindaid-sokke, mida ta käis vahel turul müümas. Tol korral allus naine nagu kõrgema jõu sisendusele. Ent suurimad üllatused alles saabusid.
Kell kuus hommikul kostis prantsatus. Ärganud vanaema otsis korterist müratekitajat ja jõudis elutuppa. Seal seisis keset varavalgust Raido, vaadates uimaselt ümbrust. Poiss näis kusagilt kukkununa. Mis oli tal viga? Vanaema ei jõudnud Raidot kõnetadagi, kui väikevend Raul kilkas: „Vanaema, vanaema, vaata mis tal põsel on!“ Põsel paistis tõesti midagi, aga poiss oli ju alles õhtul puhta näoga.

„Mis mu põsel on, mis mu põsel on,“ kordas Raido kajana. „Lehm on põsel.“ „Lehm,“ kordas vanaema. „Kuidas sai su põsele lehm?“

Vanaema silmitses tütrepoja põske. Põsel asus tõepoolest lehm, suure udara ja sarvekestega. Lausa meistriteos. Oli see tehtud käsitsi või masinaga? Kujutise läbimõõt ulatus paari sentimeetrini, tundudes olevat mustjasrohelist värvi. Kust Raido üldse teadis, et tema põsel on lehm? Kes talle seda ütles?

Kõik need mõtted jõudsid vanaema pähe tunduvalt hiljem. Käesoleval hommikul kordas poiss masinlikult, et tal on tarvis Rakverre minna, kus toimub suur rahvajooks. Seda vanaema teadis. Ometi oli mureks lehm. Et niisuguse põsega poiss ei saanud vanaema arvates avalikkuse ette ilmuda, hakkas ta taskuräti abil seda kustutama. Töö edenes vaevaliselt. Raidol sülg peaaegu puudus, lisaks avaldas kujutis tugevat vastupanu. Taskurätt muutus pika nühkimise järel rohekasmustaks ning põsele jäid lehma kontuurid alles – siiski häguselt. Nõnda hävitas vanaema olulise asitõendi, mille puudumine kurvastas hiljem mitmeid ufolooge. Ei mallatud oodata kaastunnistajate saabumist ega otsitud külast fotograafi.

Raido läks Rakverre. Tagasi koju jõudis ta üllatavalt kiiresti, kõigest mõne tunni pärast. Ähmis poiss oli ajad segamini ajanud ja avastas, et rahvajooks toimus juba eile; s.t. laupäeval. Alles nüüd hakkas vanaema lapselast põhjalikult küsitlema.

Kui poiss oli õhtul momentaalselt uinunud, äratati ta üles ja olevused seisid toas. Nad olid umbes temapikkused, seljas heledat värvi liibuvad riided, tumedate juustega. Üks neist meenutas naist, ta kandis pikki juukseid. Kui Raido küsis, kes nad on, imestati eesti keeles poisi teadmatuse üle. Ehkki poiss pidas neid ufodeks (nagu lapsed ja vanurid sageli), nimetasid külalised ennast olenditeks.

Järgmisena märkas naistulnukas põrandal puuris merisiga. Ta avas puuriukse, tõstis sea sabapidi välja ja hakkas teda rõõmust kilgates õhku loopima. Loom kartis, otsides poisi juurest varju. Raido ütles neile, et looma ei tohi niimoodi solgutada ning külalised nõustusid, et ei tohi jah. Siis avastas teine tulnukas kõrvaltoas magava vanaema.

„Kes see on? Kas ka merisiga? „Ei, see on minu vanaema. Ta on inimene nagu minagi,“ selgitas Raido. „Tahad, ma teen talle midagi?“ „Ärge talle ainult midagi halba tehke, ta on minu vanaema!“ Üks neist sammus diivani juurde, tõstis sõrme püsti ja tegi sellega mingi liigutuse. Selle peale tõusis vanaema üles ja kukkus kohe tagasi. Protseduuri korrati mitu korda. Lõpuks palus poiss lõpetada, kuna vanaema sai haiget – oli kuulda kontide raksumist. Veel avastas naistulnukas lauasahtlist ema deodorandiballooni ja hakkas sellega mängima. Avastanud, et sellest saab ka vahtu pritsida, lasi ta suure vahujoa vastu ahjukülge. Tegevus tundus teda igati rõõmustavat. Samuti soris ta vanaema käekotis ja lauasahtlis. Viimaks kutsuti Raido kaasa.

„Kuidas kaasa?“ katkestas vanaema poisi jutustuse. „Uksed olid ju lukus, ma ei saa aru, kuidas nad üldse siia magamistuppa said.“ Kuulates lapselapse selgitusi ja vaadates toas ringi, muutus vanaema tõsisemaks. Ahju juures põrandal vedeles deodorandipudel, lauasahtel oli avatud, käekotis ja rahakotis tundus olevat samuti sobratud. Kõik asjad levitasid imelikku kõrbenud platsmassilõhna.

„No mis siis edasi sai?“ käis vanaema peale.

Tulnukad läksid ees läbi ukse ja Raido läks koos nendega. Käidi Janari (Raido vanem vend) toas. Üks neist tegi Janari lauasahtli lahti ja otsis sealtki midagi. Ufonaine uuris köögis külmkapi sisemust ning küsis Raidolt toiduainete nimetusi. Seejärel küsiti Raidolt uuesti, kas ta soovib nendega kaasa tulla. Poiss nõustus, kui ta lubatakse tagasi. Vastati jaatavalt.

„Kuidas te majast välja saite?“ küsitles vanaema.

Mindi läbi külmutuskapi ja selle taga oleva majaseina otse õue. Õues käis Raido omal jalal. Kaevu kohal hõljusid kaks sõidukit; üks paadi- ja teine kettakujuline. Poiss juhatati ühe ufomehe poolt väiksemasse paadikujulisse laeva. Teised (õues oli palju rahvast, kes omavahel rääkisid, häälitsesid ja isegi naersid) võtsid kaasa perekonna koera Lui koos kassiga ja siirdusid suurde sõidukisse. Lennati väga kiiresti. Raido vaatas lennu ajal ukseavast välja, nähes üha pisenevat maakera. Maa oli kaugelt vaadates imeilus – ümmargune, sinises pilvevinas ja hästi näha.

„Aga mis koerast sai?“

Pilk aknast õue veenis vanaema tütrepoja sõnade õigsuses. 80-kilone tõukoer oli ketist jäljetult kadunud, vaid ketiots ripnes nõnda õhus, nagu olnuks see kusagile kinnitatud. Vanaema enda luud-liikmed olid hellad, justkui oleks neid keegi jõuga väänanud. Erutatud vanaema keelas lastel õue minna, kuni ema ekskursioonilt tagasi jõuab. Ise asus ta majatalituste kallale. Tema seisundit näitab seegi tõsiasi, et ta ei avanud päeval isegi koputamise peale ust. Mine tea, äkki on jälle tulnukad platsis. Ukse taga ootas aga Palmse 8-klassilise Kooli direktor, kes polnud teadlik ema ekskursioonilviibimisest ja soovis temaga rääkida. Ka tundus imelik, et koer ei haukunud. „Huvitav, kes küll sellega jalutama võis minna – see koer ei luba ju kedagi peale omainimeste ligi,“ arutles direktor lahkudes.

Maja hakkas naasma endisesse rütmi. Õuele ei julgenud vanaema minna, tubased talitused vajasid siiski tegemist. Kella nelja paiku, mil vanaema köögis askeldas, karjus Raido: „Vanaema, vanaema, vaata, Lui tuleb!“ Väike Raulgi kilkas, et koer tuleb taevast. Vanaema nägi Luid hetkel, kui viimane telefonitraatide kõrguselt maapinnale kukkus, esikäpad õieli. Pilt oli muidugi enam kui rabav, tegelikult vaevuusutav.

„Lähme anname Luile süüa, ta on ju kaugelt tulnud ja küllap on tal kõht tühi,“ katkestas Raido vaikuse. Vanaema nõustus – tal olevatki tema jaoks häid supikonte. Koerale liginedes märgati üllatunult, et keti asend polnud tavaline. Loom olnuks nagu otse taevast ketti kukkunud. Ka reetis Lui ilme metsikust: suu ja nina ümber valge vahutriip, agressiivne mitte kedagi äratundev olek. Tuli jätta mõte talle liginemisest, sest maist koera meenutas Lui vähe.

„Aga kuule, kuidas sa tagasi said, kui sa seal teisel planeedil olid ära käinud?“ jätkas vanaema lapselapse küsitlemist. „Kas sind toodi meie õuele tagasi sellesama taldrikuga?“

„Oh ei,“ naeris lapselaps. Teda olevat tagasi puhutud. Seesama mees, kes Raido paadikujulise asjaga ära viis ja tema eest seal hoolitses, tegi ta väikeseks, võttis peopesale ja puhus korra peale. Algas laskumine. Raidol oli hea meel, kuid väike kartus puruks kukkuda. Õnneks läks kõik hästi. Alles siis, kui poiss jalgadega vastu põrandat maandus, tundis ta oma keha.

Rohkem vanaema küsida ei tihanud. Kerge olid end kahtlustada hulluses, ent lugu Raido põse ja koer Luiga näisid lapselapse sõnu kinnitavat. Jutt jätkus õhtul, kui Raido ema oli koos vanema venna Janari ning õe Heleniga ekskursioonilt tagasi jõudnud. Tõsi, algul oli emalgi suuri kahtlusi. Alles pilk poisi põsele-peopesale lubas tal olukorraga kohaneda.

„No mida sa seal teisel planeedil siis ka nägid?“ päris ema omakorda. „Kas nad olid su vastu head?

Raido sõnade kohaselt olid nad tema vastu väga head. Maanduti otse mingi asula keskele ja kui poiss „paadist“ väljus, sattus ta otse nende keskele. Humanoid, kes Raido kohale sõidutas, püsis kogu järgneva aja temaga ja jagas selgitusi. Olendeid oli sel planeedil palju, samuti lapsi. Lapsed olid väga lõbusad, mängisid ja lendasid. Selleks asetasid nad varbad ja jalad üksteise peale kokku ning muutusid pulgasarnasteks. Siis tõusid nad õhku, lennates kilgates ringi.

„Kas sa meie planeeti ka nägid, kui sa seal „paadis“ lendasid? “

„Nägin küll,“ vastas poiss ema üllatuseks. Maa olevat olnud hästinähtav, mil see neist kiiresti kaugenes. Maa paistis hästi ilusa ümmarguse kerana, sinise ja udukorrast ümbritsetuna. Kui teine planeet paistma hakkas, polnud see üldsegi selline nagu Maa. See oli eemalt vaadates valge ja kahvatu, udukorrata. Maandumine oli väga kiire ja kerge. Olendite asulas paiknesid eripärased majad. Need olid ümarate nurkadega ja madalad, kummaliste katustega.

„Kui pikad need olendid siis olid ja mis neil seljas oli?“ ei kaotanud ema lootust leida poja seletustest nõrka kohta.
„Minupikkused. Riided olid neil säravad ja sätendavad, nii et kui nad ringi liikusid, siis lausa särasid,“ vastas Raido. Imelik oli veel see, et poisilegi tekkisid riided, kuigi ta lahkus toast aluspükste väel. Vanamees, kellega koos poiss lendas, oli temapikkune. Ees oli tal suur ja pikk habe, mis ulatus üle kõhu. Tundmatu pikkadest selgitustest jäi Raidole meelde tõik, et kõige rohkem räägiti Pluutost, kus humanoid oli viibinud pikemat aega vangis.

„Kelle käes?“ ei mõistnud ema.

„Noh, nende Pluuto inimeste juures,“ vastas talle Raido. „Ta hoiatas mind nende eest ja ütles, et nende kätte ma sattuda ei tohi. Siis küsis ta veel mitmeid asju meie maa kohta. Vastasin küll midagi, aga mida, seda ma enam ei mäleta. Meie kohta ütles ta, et nad on siin ennegi käinud ning inimesi enda juurde tööle viinud – neid, keda just vaja pidi olema.“

Ema usutles: „Aga kus meie koer ja kass sellel ajal olid, kui sina nendega ringi käisid?“

Raido ütles, et ta nägi, kui nad mõlemad ühte majja viidi. Ta tahtis neile järele minna, ent sinna teda ei lastud ja loomi hoiti poisist eraldi. Saatja tähendas Raidole, et koer huvitab neid väga ning teda pidi kaua uuritama.

„Aga kas nad sulle süüa ei pakkunud? Nägid sa, mida nad ise sõid?“

„Pakuti küll, kuid ma ei julgenud proovida. Mind viidi niisugusesse majja, kus oli söögituba. Nad sõid suurtest nõudest mingisugust toitu, mis nägi välja nagu meie vahukoor. Sellele oli peale valatud mingit asja, mis oli seal vahukoore peal nagu lilla plekk. Pistsin näpu sisse, et järele proovida, mis maitse sel lillal asjal ka on, kuid mees, kes kogu aeg minuga kaasas oli, ütles, et ma niimoodi ei teeks. Käskis proovida korralikult. Tema jutust sain ma aru, et nad peamiselt söövadki seda valget vahukoore moodi toitu. Sellepärast pidid meie lehmad neile väga meeldima, et piimast saab seda teha.“

Veel nägi Raido võõraid rahasid. Need meenutasid kujult maist vahtralehte, aga olid struktuurilt kõvad nagu papitükid – pruuni värvi ja puulehtedest veidi suuremad. Ema küsimustele seal valitsenud looduse ja tehiskeskkonna kohta jagas poeg samuti kirjeldusi. Õhk olnud seal väga hea, kergem kui Maa õhk ja kergem hingata. Polnud mööda maad sõitvaid liiklusvahendeid, ent nende puudumine oli põhjendatav olendite lennuvõimega. Looskeskkonnast paistis silma päikese ja kuu puudumine. Näha ei olnud ka loomi, oli ainult üks tihaselaadne lind.

Lehma kujutise põsele sattumise kohta rääkis Raido järgnevat: „Sellepärast et meie lehmad meeldisid neile kõige rohkem, kui nad siin maa peal käisid. Ufomees ütles seda mulle mitu korda, kui ta mu ühte majja viis, kus oli toas suur laud… Toole ma ei mäleta, aga seina sees olid kapid. Ta võttis ühest kapist mingi asja, see oli nagu väike puur, ja tegi sellega mu põsele tõk-tõk-tõk… Mingit valu ma ei tundud, väga hea oli olla. Sellepärast ma teadsingi, et mu põsel on lehm. Ja seda mäletan ka hästi, et enne kui ma ära tulema hakkasin, ütles habemega vanamees, et ma olen tore poiss ja meeldin neile väga, sellepärast nad minult mälu ära ei võta. Kõigilt teistelt, kes sinna on toodud, kustutatakse mälu ära, et see ei hakkaks inimest sega, kui ta tagasi läheb.“

Selline jutuajamine toimus 8.10.1989 Viitna lähistel.

***

Raido väidete õigsust tõendasid mitmed faktid:

a) Koera Lui puudumine 8.oktoobri pärastlõunal kella neljani, kuna looma puudumist märkas päeval ukse taga käinud Palmse kooli direktor.
b) Raido põsele ja peopesale tekkinud kujutised olid nähtavad veel mitme päeva jooksul, sest neid märkasid ka poisi koolikaaslased ja õpetajad.
c) 8. oktoobri õhtul kl 11 paiku nägi Raido 12-aastane Helen toaaknast, kuidas mikrobussisuurune tuledest ümbritsetud lameda ketta kujuline sõiduriist õues õunapuude vahel ringi liikus. Sellest vaatepildist hakkas tal hirm ning ta jooksis hüüdega „Ufod tulevad!“ oma voodisse ja peitis end teki alla. Vanaema Helga H. kuulis õuest varemtuntuid vigisevaid hääli ja maja teisel korrusel asuvast korterist samme. Asja kontrollima minna ta ei söandanud. Kui korteri pärisperemees-koeraomanik Tiit H. 10. oktoobril naasis, tundus korteris olevat sobratud. Ometi oli ukselukk puutumata. Samuti märkas ta mulla niiskust lillepottides – ta oli eemal olnud üle kahe nädala ja kellelgi teisel polnud korteri võtit.

Esmaspäeval hakkas Raido ema telefonitsi otsima Tallinnast Anomaalsete Keskkonnanähtuste Registratsiooni ja Analüüsi Komisjoni (AKRAK) esimeest Jaan Saart, kelle ta sai kätte alles kolmapäeval, kui viimane oli komandeeringust saabunud. Esimesena saabus sündmuspaigale AKRAK-i aseesimees Igor Volke koos psühholoog M. Rohtlaga. Selleks ajaks olid kassi, koera ja lilleõie kujutised Raido peopesalt juba kustunud. Eriti rõhutatav on asjaolu, et kadunuks jäi ka rohekasmusta aine plekkidega taskurätt (meenutagem nt sarnast paralleeli lääne ufoloogiast, kus kadus Betty Andreassonile Piibli asemel antud tundmatu tumesinine raamat) – ehkki seda otsiti pere mustapesukotist prügikastini.

Raido juhtumiga algas ETV-s saatesari „Monoloog tundmatuga“. Tänaseni on säilinud magnethelilindid poisi vanaema jutustusega. Tollal oli uurijatel sedasorti juhtumitega veel vähe kogemusi ja tagantjärele tarkusena oleks tulnud teha kaks saadet, kusjuures teises pidanuks eraldi välja toodama kogu juhtumit tõendav-vaidlustav argumentatsioon. Diametraalselt lahknes näiteks Raido koolikaaslaste, õpetajate ja kooli juhtkonna suhtumine. Ka mitmed nimekad teadlased keeldusid sündmuskohale tulekust küll ühel, siis jälle teisel põhjusel. Skeptikud pakkusid lahendusena erilist liiki uneseisundit, nn. ufounenägu. Ehkki sedasorti unenägusid esineb, siis alanuks see uni kolmel isikul korraga – vanaemal veel ärkvelolekus. Igor Volke arvates on resoluutsed väited Raido äraviimisest täiesti põhjendamatud, kuna ei ole põhjust taandada mõistatuslikke nähtusi kõigest transpordiküsimuseks. Vaimselt terveks tunnistatud Raidot võisid tabada harvaesinevad või teadmata ajutegevuse ilmingud astraalprojektsioonist teadvuse kaugmõjutamiseni. Meenutagem aga osade tulnukate sügavat huvi imetajate (koerte-kasside), eriti lehmade kui proteiinitootjate vastu…

Ühesõnaga, laiem avalikkus polnud tollal millegi taolise avaldamiseks veel valmis ega oleks vist praegugi. Ometi on Eestis ilmnenud ka uusi Raidosid.


Kõige kummalisem juhtum. Valik ufolugusid; Raido lugu; lk 30-39; Raudsik, Hans; Sünnimaa; 1998
Ufopäevikud; Volke, Igor; Baltic Media OÜ, Tallinn; 1998
(selle postituse viimane muutmine: 03-12-2011 18:49 Bluedreamer.)

Isegi siis, kui ufonähtus osutub müüdiks, väärib see tähelepanu kui inimkonna üks suuremaid sotsiaalpsühholoogilisi fenomene.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Mannu Eemal
Blondiin

Postitusi: 1,349
Liitunud: Aug 2010
03-12-2011 11:18
Postitus: #4
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Selle Viitna juhtumi kohta kommentaariks, et Viitna asub Haljalast ca 15 km lääne poole.

Miskipärast on mul kuskilt meelde jäänud, et Raido juhtum toimus Viitnalt paar km ida pool - Rõmedal kahekordses puumajas, kus 60nendatel-70nendatel elas kohalik velsker ja mis on nüüdseks lõhutud - kuid see võib olla minu võltsmälestus.

Samas olles mingil määral sealse piirkonnaga seotud, ei ole ma aga kuulnud ühtki "külajuttu" selle sündmuse teemal. Võibolla on asi selles, et ma üldse vähe külas käin "jutte kuulamas", vb selles, et juhtum pöörati kohe naljaks nii et seda keegi tõsiselt ei võtnud. Ja üldse, mul on vähemalt kahe juhtumi kohta teada sündmuskoha kohalike täiesti maine seletus, samal ajal kui sündmuskohast kaugemal elavate inimeste meelest on tegemist tõsise ufojuhtumiga.

Mine võta nüüd kinni, et mis ja kus ja mida, aga isegi sel juhul kui sündmus toimub ainult inimese (ja eriti veel siis kui üheaegselt mitme inimese) ajus, on tegu väga huvitava ja uurimistväärt fenomeniga, mille taga pmst võib olla ka mingite "olendite" tegevus.

Brain expedition.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Bluedreamer
Tavaliige

Postitusi: 74
Liitunud: Sep 2010
03-12-2011 12:46
Postitus: #5
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Tänud Marinale huvitava tagasiside eest. Alati on huvitav, kui keegi teab teemast midagi rohkemat ja oskab isegi täpsustada (vahel ka oletada) mõningaid konkreetse kaasusega seonduvaid detaile.

Tegelikult olen viimasel ajal mõtelnud, et paljudki juhtumid (eriti kodumaised) vajaksid nn. järellugu - kuidas elavad kunagised kontaktisikud nüüd, millised on nende vaated olnule aastaid pärast toimunut jne. Samas saan ma aru nende isikute õigusest puutumatusele. On ju kaasavõtmise kogemus sügavalt individuaalne ja sageli psühholoogiliselt traumeerivgi fenomen, rääkimata ufonähtuse depresseeritusest inimühiskonnas.

Oleks tore, kui ETV leiaks võimaluse saatesarja "Monoloog tundmatuga" taasesitamiseks. Paljud nooremad ufohuvilised - sealhulgas mina - pole seda näinud. Kahjuks võib arvata, et saatematerjali linte enam ei eksisteeri. ETV vaevles tollal tõsises lindipuuduses ning uued saated salvestati lihtsalt vanade peale. Oli ju poliitiliselt erakordselt ärev aeg, mil avalikkuse meeli köitsid paranähtustest märksa aktuaalsemad küsimused. Tõsi küll, juba 80. aastate lõpul käsitlesid paljud kodanikud saatesarja pigem absurdihuumorina. Meenub näiteks muidu anderikas kirjanik Kivirähk (inimesena ufode suhtes skeptik), kes sai koera kadumise loost inspiratsiooni oma Ivan Orava-romaanile: tema stsenaariumi järgi otsisid tulnukad vist eestlaste liidrit ja lõpuks taipas üks süütult äraviidu osutada koerakuudile...

Viitna Raido kaasust veelkord tõsisemalt käsitledes peab möönma, et liiga palju leidub selles tüüpilisele inimröövile vastavaid mustreid, mis ei luba kogu lugu käsitleda üksnes 10-aastase poisi fantaasiaviljana. Mõnedki esmapilgul ebaloogiliselt kõlavad kirjeldused (nt. vanema humanoidi jutustus oma vangipõlvest Pluutol) võivad saada mõistetavamaks praegu, mil teadlaste huviorbiiti on taas tõusnud näiteks meie lähedane Kuu kui maaväliste eluvormide potentsiaalne baas-asuala...
(selle postituse viimane muutmine: 03-12-2011 18:50 Bluedreamer.)

Isegi siis, kui ufonähtus osutub müüdiks, väärib see tähelepanu kui inimkonna üks suuremaid sotsiaalpsühholoogilisi fenomene.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Liine
Vana kala

Postitusi: 489
Liitunud: Sep 2008
03-12-2011 14:23
Postitus: #6
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Kaheksakümnendate lõpp, üheksakümnendate algus oli Eesti kohal, Eestis, üldse vilgas nö ufoliiklus. Tollest ajast on jäänud omalegi nii mõnigi vastamata küsimus, esialgne vastusevariant - aeg näitab - pole veel tulemit andnud Smile
Kui selles teemas siin saab mõne vana loo üles tõsta edasise uurimise huvides, siis oleks huvitav küll.
Pakuks välja sellise loo. Aastanumber - 1988 (ilmselt). Sündmuskoht Tallinna Pelgulinn. Aadress: Heina 17 puukuurid. Keskmistes kuurides peeti kodujäneseid. Lapsed käisid neid nunnusid jänkusid kogu aeg vaatamas. Päeval olid uksed lahti. Ühel päeval, kuupäeva ei mäleta, oli aga lugu, kus kuuri jooksnud lapsed leidsis sealt mingi kentsaka vennikese eest. Kui küsisid, kes sa oled, vigises see midagi vastuseks ja sisises. Üks poistest viskas seda tegelast jäneste jaoks toodud kartuliga ja nad jooksid ehmunult kuurist välja. Vastuseks sisisevalt tegelaselt sai kartuliviskaja kiirega pihta, mille ta olevat "näpust välja lasknud". Pihtasaanud poisil oli sellest punane laik seljale tulnud. Hiljem öeldi, et see on kasvaja.
Minu mäletamist mööda käis keegi uurijatest tookord kohapeal ka. Kes täpselt, ma ei tea. Kui üritasin lastega rääkida, siis alguses olid nad esimesest hirmust seletamis-kirjeldamisvalmis, hiljem mitte niiväga, tekkisid hirmublokeerinud ja nüüdseks täiskasvanute käest küsides, on vastus - ei tea, ei mäleta.

Chaos Control. WW Uniwersumi parimas strateegiamängus osaleja.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Mannu Eemal
Blondiin

Postitusi: 1,349
Liitunud: Aug 2010
03-12-2011 14:44
Postitus: #7
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
See igasuguste para-kogemuste "unustamine" on iseendast huvitav nähtus. Selle vähese põhjal, mis mul endal on olnud, tõmbaksin paralleeli sellega, kuidas naistel (üldjuhul) sünnitusvalud ununevad. Mingi "blokk" tuleb ajus mälestustele peale niiet need muutuvad tähtsusetuks, unenäo-laadseks. Ilmselt on tegu evolutsioonilise kohanemisega.

Kui on aga jälgitud puhtfüüsikalist nähtust, kus kogeja psühholoogia osa on minimaalne, siis sellist "unustamist" on vähem või pole üldse.

Brain expedition.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 9,568
Liitunud: Oct 2004
03-12-2011 18:02
Postitus: #8
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Väga tubli Bluedreameri poolt see Raido lugu üksikasjalikult siia ära tuua! Smile
Tänuväärt on ka juhtumi lõppsõna. Kuna see on jah väga ammu juhtunud lugu, siis üksikasjad olidki juba ununenud.
Ei elanud ka ise sel ajal kuigi kaugel Viitnast ja mäletan, et peale selle juhtumi kajastamist oli päris kõhe tunne öösel õue minna. Isegi rõdul kartsin käia, sest nägin seal kord kummalist valgust, mis tuli Viitna poolt...
Olen vahel mõelnud, et eks see Raido peaks nüüd suur mees juba olema ja ehk on tal siiani huvi UFO-de vastu ja käib ka aeg-ajalt meie foorumit lugemas...
Nii, et Raido - uuu, kus sa oled?
Anna endast märku!!!
Muuseas, kas selle veneaegse odava deodorandi õhku pihustamine ei võinudki nii lapsi kui vanaema uniseks teha ja panna neid unenäolisi nägemusi nägema? Sihuke mõte lõi eile seda juttu lugedes pähe. Samas on aga tõeline mõistatus: mis juhtus koeraga?
Seda küülikute lugu näidati ka Kersna UFO-saates. Ja igasuguseid teisi kummalisi tulnukatega kohtumise lugusid oli ka...Mõni on uduselt veel meeles, teised hoopis ununenud.
Eks naerdi muidugi nende lugude üle, aga need, kes oma juhtumitest rääkisid, olid täiesti tõsised ja nad kohe kindlalt ei valetanud. Pigem olid nad ehmunud, tigedad ja häiritud, et mingid tulnukad nende elu häirimas käisid ja keegi ära seletada ei osanud, mis täpselt toimus...
Üks küsimus on veel - kuhu kass jäi? Kas tema tehti ka väiksemaks ja siis lihtsalt puhuti maale tagasi?
Ja millised on uute Raidode lood?

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Bluedreamer
Tavaliige

Postitusi: 74
Liitunud: Sep 2010
03-12-2011 20:00
Postitus: #9
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Liine poolt mainitud juhtum leidis aset 1990. a. 29. märtsil. 9-aastased Katre ning Rainer ja 2,6-aastane Silver koos 2,8-aastase Raidiga läksid Tallinnas Pelgulinnas kuuri jänest söötma. Kell võis olla nelja paiku pärastlõunal, päike seisis alles kõrgel.

Kuuris oli paremat kätt jänesepuur ja otse pärast puuri vana kila-kola. Sel korral oli kuuris aga helerohekat suitsu. Lapsed vehkisid kätega, et tossu laiali ajada ja hakkasid seejärel jänest toitma. Silver näitas kuuri tagumisse ossa, üteldes õde Katrele: "Näe, onud seal."

Ülejäänud lapsed ei pööranud pisipoisi jutule mingit tähelepanu - äkki on joomased inimesed. Tegeldi üksnes jänesega. Silver hakkas andma väikest kartulit läbi puurivõre, aga sisselükkamine ebaõnnestus ja ta ütles Katrele: "Võta ära." Katre ja Rainer proovisid nüüd kartulit kätte saada, ent see oli nagu käes kinni ning poisi sõrmed kangestusid. Äkki märkas ka Rainer tundmatuid ja ütles Katret müksates: "Vaata, ufod."

Tundmatuid oli kaks. Kuigi kuuris lasus palju koli, seisid tundmatud justkui maa peal, mitte asjade otsas. Mõlemad olid hästi saledad, pealtnäha normaalsete kehaproportsioonidega, ilma juusteta, tumepruuni nahaga. Vasakpoolne (veidi üle 150 cm pikk) oli väljavenitatud näoga, parempoolne aga ümmarguse pontsaka näoga, u. 5 cm eelmisest lühem. Kummalgi polnud nähtavaid ripsmeid, üksnes pikkade laugude alt kitsana paistvad silmad, pikk sale nina ja pikad tumepunased huuled. Seljas kanti läikivrohelisi kombinesoone, mis liibusid tihedalt ümber keha - puudusid ka igasugused lukud-nööbid. Varrukad ulatusid randmeni, jättes käed vabaks. Käed oli tumepruunid, normaalse labaga, kuid väga lühikeste küünteta sõrmedega. Jalanõusid lapsed ei eristanud, kuna kombinesoonid ulatusid taldade alla. Üldse seisid olendid lastest paari meetri kaugusel.

Silveril oli kartul käes ning ta viskas vasakut tundmatut köögiviljaga. Kartul tabas olendit põlve pihta. Automaatselt süttisid mõlema tundmatu rinnal taskusuurused kujutised, mille kõik värvid helendasid. Ilmselt olid taskud tugevast materjalist, laste sõnade järgi nagu klaasist.

Tulnukad astusid laste poole. Vasakpoolne astus ühe hästi pika, parem kolm lühikest sammu. Vaatlejatest jäädi u. meetri jagu eemale. Näis imelik, et tundmatud ei roninud kila-kola otsa, vaid astusid sellest otse läbi ja jäid maapinnale.

"Rai-rai-rai," tekitas parempoolne humanoid kentsakaid hääli. Tema käed olid algul oma rinna kõrgusel kõrval, liikudes ringikujulislelt koos sõrmedega. Siis pani ta ülajäsemed vasakpoolse tundmatu suunas ning liigutas sõrmi, ise jätkuvalt häälitsedes. Vasak vastas talle, samuti häälega, ent tema ringjalt liikuvatel kätel sõrmed ei liikunud. Dialoog osutus lühikeseks. Külalised jäid laste suhtes ootavasse asendisse, samuti nende käed. Vasaku tundmatu tasku hakkas tempokalt vilkuma, parempoolse oma vilkus aeglasemalt.

Lapsed jahmusid. Suuremad haarasid väiksematel kätest, panid nad ukse juures kärusse ja lahkusid. Selja tagant kuuldi, kuidas kuuriuks kinni-lahti paukus. Rohkem nad tundmatuid ei näinud. Ära minnes tundis Katre, nagu hoiaks keegi teda kapuutsist kinni. Rainergi tunnetas enne tulemasaamist korraks kinnihoidmist.

***

Eelnev info pärineb Igor Volke 1998. aasta "Ufopäevikutest." Raamatus on mustvalged fotod Silverist ja Katrest, lisaks sündmuskohaks olnud kuurist. Seda huvitavam on Liine otsene kokkupuude ja hilisemad vestlused lastega. Ehk ei tee austatud kaasfoorumlane saladust ja avaldab, kas ta on aktiivse paranähtuste-huvilisena tegutsenud juba aastaid? Igatahes tänuväärt ettevõtmine.

Uus lisandus oli see poisi tulistamine kiirega ning arstide järeldus kasvajast. Ehkki laste jutule pole ühtegi otsest ega kaudset tõendit ja ilmselt ei jõutud ka kolmanda astme lähikontakti juurest neljandasse faasi (minu teada ei tehtud ühelegi neist hüpnoosi), võib laste selgitusi hea tahtmise korral uskuda. Varemgi on täiesti ufokauged tunnistajad (meenutagem nt. kuulsat Haimre piimaauto juhtumit) sattunud kokku mitte nii inimesesarnaste ja maalastega kontakteerumisel abitute tulnukatega, kes ei väljenda inimeste vastu otsest initsiatiivi.
(selle postituse viimane muutmine: 04-12-2011 17:11 Bluedreamer.)

Isegi siis, kui ufonähtus osutub müüdiks, väärib see tähelepanu kui inimkonna üks suuremaid sotsiaalpsühholoogilisi fenomene.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Liine
Vana kala

Postitusi: 489
Liitunud: Sep 2008
03-12-2011 20:36
Postitus: #10
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Ma elasin kõrvalmajas ja minu kuur oli sealsamas rivis selle jänestekuuriga. Mu oma lapsed jooksid kah sinnasamasse jäneste juurde. Lapsed olid pärast seda lugu üsna hirmul, ööuned rikutud.
Aga mis puutub Volke ramatusse, siis oma häbiks pean tunnistama, et pole seda lugenud. Ükspäev ehk. Kui pensionile lähen.

Chaos Control. WW Uniwersumi parimas strateegiamängus osaleja.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 9,568
Liitunud: Oct 2004
03-12-2011 21:51
Postitus: #11
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Palju Eesti UFO-juhtumeid on ka Volke õhukese brošüüris pealkirjaga "UFO raamat." (1991).
Sirvimisel tundus, et on ka Kersna UFO-saate lugusid.
Teisi kahte paksemat Volke raamatut endal ei ole, aga Raido lugu on kenasti sees ka
väikeses brošüüris "Kõige kummalisem juhtum", millele teema autor ka eespool osutab.

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Tharapita
Tavaliige

Postitusi: 81
Liitunud: Aug 2011
04-12-2011 07:38
Postitus: #12
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
http://www.osta.ee/22944390
Üks neist Volke uforaamatutest päris saadaval oksjonil.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Bluedreamer
Tavaliige

Postitusi: 74
Liitunud: Sep 2010
27-12-2011 16:05
Postitus: #13
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Siinse foorumi internatsionaalses osas küll varem kajastatud, ent siinkirjutaja poolt varem mittemärgatud juhtumid Eestist. Neist esimene toimus 1950. aastal (sic!) Viljandimaal Liiduvere külas. Maailma mastaabis ehk üsna tavaline, aga Eesti oludes märkimisväärne (toimumise aeg, õhusõiduki kuju ja humanoidide välimus) episood. Teine kaasus leidis aset 20.07.1968 Otepääl Kaarna järve lähistel. See on esimesest märksa keerulisema stsenaariumiga juhtum. Kaasuse voorusteks on suhteliselt detailne kajastus ning kaastunnistajate olemasolu. Postitan alljärgnevalt kõige põhjalikuma ülevaate.

http://www.ignaciodarnaude.com/avistamie...8V24N1.pdf - lk 2-3
(selle postituse viimane muutmine: 27-12-2011 16:20 Bluedreamer.)

Isegi siis, kui ufonähtus osutub müüdiks, väärib see tähelepanu kui inimkonna üks suuremaid sotsiaalpsühholoogilisi fenomene.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Bluedreamer
Tavaliige

Postitusi: 74
Liitunud: Sep 2010
29-08-2012 17:17
Postitus: #14
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Jätkuna teemale „Lapsed ja ufokontaktid Eestis“ tooksin esile veel ühe märkimisväärse ja tegelikult üsna erilise juhtumi Eestist, milles on tegemist roboidsete (reptiilsete?) tunnustega olendi kaugvaatlusega kahe tunnistaja poolt. See meie oludes marginaalne ja seetõttu uskumatugi juhtum leiab kaudset tõendusmaterjali vähemalt ühe varasema Puerto Rico humanoidivaatluse näol, mille sarnasused on võrdlematajätmiseks liiga ilmsed.


1.07.1988

10-aastane Igor ja 9-aastane Urmas olid Aegna saarel õhtul kella poole kaheteistkümne ajal sadama läheduses rannakividel õngitsemas. Oli juba hämar, ent taevas oli selge.

Korraga märkasid poisid taevas hõbedast kummuli pööratud „taldrikut“, mis ligines Tallinna kohalt ja jäi hetkeks sadama lähedale metsa kohale seisma. Urmasel kukkus ehmatusest õng vette. Igori hüüatuse peale jooksid mõlemad poisid suvituskoha suunas pakku. Esimese hirmuhooga jooksid nad majast mööda, peatusid ning arutasid, kas minna koju, ent uudishimu sai hirmust võitu. Otsustati seikluse kasuks. Samal ajal oli mõistatuslik objekt liuelnud helitult ja madalal saare Soome-poolsesse külge.

Jõudnud mereranda, tundus liiv jalgade all väga kuum. Poisid tõmbusid kössi ja heitsid kuumale liivale, et indiaanlaste kombel roomates jõuda metsa kuuskede varju ja sealt toimuvat jälgida.

Hõbedane objekt, millest lähtusid kolmes suunas värvilised kiired, rippus mõnekümne meetri kõrgusel õhus. Oli selge, et tegemist on väga erilise lennuaparaadiga, mille läbimõõt tundus olevat mõnikümmend meetrit. Selle kõhu alt siirdus muutuvate valguste keskelt alla helevalge valgusvihk ja hetk hiljem hakkas „kõhuosast“ eralduma väiksem tumehall kübarakujuline ese. See laskus alla, peatudes suure kivi juures.

Valguskumas oli näha, kuidas sellest väljus väikesekasvuline briljantroheline olevus, kellel oli peas kiivrilaadne moodustis. Pikad käed liikusid kuidagi mehaaniliselt, jalad jäigalt, taga vibreeris saba või antenn. Tundmatu hoidis käes tumedat kasti, kohvrit või ballooni. Liikudes vee piiril kivilt kivile, leidis ta viimaks sobiva koha ja pistis kandami vette. Eraldus helesinist auru, kostis kuuldav sisin. Jahutanud oma pagasi, liikus tundmatu tagurpidi (nagu libisedes) tagasi objekti, mis liikus helendama hakates ülespoole ning ühines kõrgemal emalaevaga.

Alus lendas üllatunud ja vapustatud poiste peade kohalt tuldud teed minema. Poisid asusid objekti jälitama, kuna nägid, et see seisatus hetkeks sadama lähistel. Kui seda tabasid Paljassaarelt lähtuvad piirivalveprožektorite vihud, sööstis objekt muljetavaldava kiirusega Viimsi poole.

Järgmistel päevadel vaevas poisse halb enesetunne, kurdeti peavalu. Kuid vaevused ei kestnud kaua. Aasta hiljem täheldati poistel kõrgendatud huvi anomaalsete keskkonnanähtuste vastu, aga samas võis märgata varjatud hirmu, kui meenutati saarel juhtunut.


Raamatuid:

Ufopäevikud; Volke, Igor; lk 201-203; Baltic Media OÜ; Tallinn; 1998


12.07.1977

Tavaline 42-aastane Puerto Rico pereisa Adrian De Olmos Ordones oli õhtul poole üheksa paiku oma Querbradilla saarel asuva kodu terrassil lõõgastumas, kui ta nägi väikest olendit, kes ületas umbes 12 meetri kaugusel tee, libises tara alt hoovi ja seisatus tänavavalgustuspostist ligikaudu 6 meetrit eemal.

Mees pidas olevust algul lapseks, kuid pidi üllatudes tõdema, et tegemist pole lapsega. Olend oli kaetud rohelise rüüga, mis tundus olevat puhvis. Ta kandis „klaasist“ vaateavaga metalset kiivrit, mille otsas asus valgustatud antennilaadne tipp. Seljaosas paiknes tal vööle kinnitatud seljakotti meenutav ese. Veel köitsid vaatleja pilku külalise nelja sõrmega käed, pardilikud jalad, maani mitteulatuv saba ja särav asi, mida olend kandis.

Külmavereline De Olmos hõikas tütre Irasema järele, et saada paberit ja pliiatsit humanoidi ülesjoonistamiseks. Hiljem tunnistas ta uurijale nimega Sebastian Robiou Lamarche järgmist: „Käskisin tütrel süüdata elutoas tuli, kuid ta eksis ja süütas tule, mis valgustas terrassi. Niipea kui valgenes, nägin ma olevust taganemas tara suunas. Ta libises võre alt läbi ning jäi liikumatuks. Ta puudutas kätega oma vööd, millel asetses „seljakott“. Kostus elektridrelli töötamist meenutav heli, olend tõusis õhku ja kadus puude kohale.“

Samal ajal väljusid majast pereisa tütar, naine ja kaks poega. Nad jõudsid näha taevas vilkuvat objekti. See oli nähtav umbes kümme minutit, liikudes puult puule ja laskudes vahel allapoole. Vaatama tulid naabridki. Nähtuse kestel ilmutas rahutust lähedase talu veisekari.

Vaatemängu finaalis tekkis areenile teine tuledepaar, mis ühines esimesega. Seda peeti samuti humanoidiks. De Olomos arvas, et uus humanoid tuli appi esimesele, kelle seade ei töötanud korralikult. Varsti tuled kadusid, jättes maha salga hämmeldunud tunnistajaid, kes tõttasid helistama politseile. Politsei teostas põhjaliku juurdluse, nagu teostas ka ufouurija Sebastian Robiou Lamarche. Vaatlusest avaldati teade väljaandes British Flying Saucer Review, milles Lamarche tõdes: „Uurimise käigus leidsime, et härra Adrian on tõsine mees, hinnatud ja austatud töötaja, kes naudib suhtlemist naabritega. Ta on ärimees, kes müüb sööta saare kirdeosa veisekarjadele. Ta pole ilmutanud varasemat huvi ufonähtuste vastu, aga nüüd väitis ta end nendesse uskuvat.“

Järgmisel päeval fotografeeriti humanoidi poolt jäetud jälgi. Ühtlasi tunnistas vaatlejate naabrinaine, et oli näinud helenduvat objekti laskumas puudesalusse juba kaks päeva varem. Ladina-Ameerikas tuntakse kirjeldatud lendhumanoide tuhandete vaatluste kaudu ja neid tähistatakse sõnaga „chupacabras“ (tõlkimatu hispaaniakeelne sõnamäng tundmatust hübriidist). Ehkki on paljastatud mõningaid pettureid-epigoone, osutavad arvukad usaldusväärsed vaatlused sedalaadi nähtuste anomaalsusele.


Raamatuid:

Ufopäevikud; Volke, Igor; lk 121; Baltic Media OÜ; Tallinn; 1998


Internet:

http://ufologie.patrickgross.org/ce3/197...dillas.htm - Kaasuse ülestähendus URECAT kataloogis
(selle postituse viimane muutmine: 29-08-2012 17:22 Bluedreamer.)

Isegi siis, kui ufonähtus osutub müüdiks, väärib see tähelepanu kui inimkonna üks suuremaid sotsiaalpsühholoogilisi fenomene.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Tehnoloog
Veteran

Postitusi: 945
Liitunud: Mar 2007
29-08-2012 22:51
Postitus: #15
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
(03-12-2011 21:51 )Müstik Kirjutas:  Palju Eesti UFO-juhtumeid on ka Volke õhukese brošüüris pealkirjaga "UFO raamat." (1991).
Sirvimisel tundus, et on ka Kersna UFO-saate lugusid.
Teisi kahte paksemat Volke raamatut endal ei ole, .....
Olin just sellel päeval Tallinnas, kui Igor Volke läks Vahur Kersnaga plaanitava telesarja "Monoloog tundmatuga" (seda ei mäleta, kas see pealkiri siis juba olemas oli) teemal esimest korda kohtuma. Kuna Kersnal oli tollel ajal põhiliselt hea naljamehe kuulsus (kes mäletab Vahur Kersna ja Ivar Vigla saateid), küsisin veel Igorilt, kas saatesarja ei peaks mitte keegi "tõsisem" tegema, et vaatajad kah tõsisemalt võtaks... Aga jah, niisugune ta sai, ja isegi üllatavalt hea! Paari saatesse jõudnud Viljandimaa juhtumis osalejate juurde sõiduks olin ma teejuhiks, võttegrupp käis hiljem juba ilma minu osavõtuta.

Aga millistest kahest paksemast raamatust on jutt?
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Bluedreamer
Tavaliige

Postitusi: 74
Liitunud: Sep 2010
30-08-2012 00:16
Postitus: #16
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Tuleb rõhutada, et praeguse seisuga on Volkelt ilmunud kaks teost: esialgne "UFO-raamat" ja selle tublisti ümbertöötatud ning täiendatud variant "Ufopäevikud" (1998). Nii et jutt "kahest teisest paksemast raamatust" on ebatäpsus, mida olen märganud varemgi.

Mis puutub siinses foorumis ikka ja jälle mainimist leidnud saatesarja "Monoloog tundmatuga", siis pean häbelikult tunnistama, et ikka veel pole ma kirjutanud ETV-le, uurimaks saadete säilimist ja nende võimalikku taasnäitamist televisioonis. Teen selle tänase ööpäeva kestel ära. Vahepeal on võrsunud isegi mitu generatsiooni paranähtuste huvilisi (nende hulgas ka mina), kes on mainitud sarjast kuulnud vaid legende. Igatahes avaldas Volke ühe jutuajamise kestel arvamust, et negatiivse variandi korral (saatematerjali puudumine meie Ringhäälingu varasalvedes) jääb siiski võimalus, et vähemalt osa VHS kassettidele lindistatud saadetest omab Hans Raudsik.
(selle postituse viimane muutmine: 30-08-2012 00:27 Bluedreamer.)

Isegi siis, kui ufonähtus osutub müüdiks, väärib see tähelepanu kui inimkonna üks suuremaid sotsiaalpsühholoogilisi fenomene.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 9,568
Liitunud: Oct 2004
30-08-2012 10:45
Postitus: #17
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Teil on õigus, kahte paksemat UFO-raamatut Volkel tõepoolest ilmuud ei ole, küllap tekkis arvamus, aga sellest, et foorumis tõepoolest üksvahe paksematest raamatutest juttu oli. Nii et hakkasin mõtlema, et äkki ongi veel mõni ilmunud.
UFO-raamatute nimekirjas olen ära toonud kaks Volke raamatut:

2. VOLKE, Igor. UFO-raamat. Tln.1992.

3. Volke, Igor. UFO-päevikud. (BNS, 1998)
Teema Kirjandus UFO-loogia teemal:
http://www.para-web.org/showthread.php?t...%A4evik%22
Lisaks on veel a-st 2003 eraldi teema Igor Volke "UFO-päevikud":
http://www.para-web.org/showthread.php?t...UFO-raamat

"Monoloog tundmatuga" saateid vaatasin omalajal kõiki, huvitavad saated olid.
Mis Raudsikku puutub, siis üheksakümnendatel hakkas ta lindistama juhtumeid inimestega, keda ufod olid röövinud ja hiljem tagasi toonud. Kodus olevat tal soliidne videoteek.

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Tehnoloog
Veteran

Postitusi: 945
Liitunud: Mar 2007
30-08-2012 11:12
Postitus: #18
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Vägagi tõenäoline, et Hansul ka "Monoloog tundmatuga" salvestatud on,
sest ise ta nende tegemisel ka osales. Kas VHS ka televisioonis näidata
kõlbaks (kui parem säilinud pole), seda otsustatakse mujal...
Minul näiteks on Hansult saadud kassett omal ajal palju "laineid löönud"
pr. Havi juhtumitega (kokkukogutud koopiad). Mingi netist leitud materjal:
http://galactic.no/rune/ufoosteuropa1.html
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Bluedreamer
Tavaliige

Postitusi: 74
Liitunud: Sep 2010
30-08-2012 14:05
Postitus: #19
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Läheb küll teemast kaudselt välja, aga tahaksin Tehnoloogi tänada Virve Havi juhtumile viitamise eest! Mulle on see uudne. Osalt on tegemist minu isikliku informeerimatusega, ent teisalt tuleb tõdeda, et vähemalt eestikeelses üldkättesaadavas teabes (ka Para-webi kontekstis) pole mainitud kaasust või õigemini kaasuste rida mainitud. Nii tekibki paradoksaalne olukord, kus rootslased (alginfo lähtus vist ikkagi Eesti uurijatelt Raudsikult-Volket) vahendavad meil toimunut paremini kui meie. Erand kinnitavat reeglit. Samas mainitakse Moskva televisiooni huvi asja vastu.

Lisaksin paar mõtet, mis tekkisid seoses Virve Havi looga. Kiirkorras kasutasin Google tõlkeabi (eesti, inglise), sest siinkirjutaja rootslaste keele valdamise tase on paraku null. Kindlasti tekkisid tõlkes kaotsiläinud tähendused, ent üldisemat-iseloomustavamat saab ehk siiski täheldada. Niisiis leidis aset kaks kohtumist andranoidsete "superhumanoididega": a) 15.05.1990 (sõbralik veenmistöö ja kontaktleri nõustumine, müstiline reis) ning b) 15.05.1990 (uuest reisikutsest keeldumine, mälestusena punase märgi jätmine naise peopesale). Otse loomulikult pidi ta selle hiljem noaga eemaldama, kaotades nii ainsagi materiaalse tõendi! Subjektiivne kriitika, aga kahtlane on Virve Havi kontakti otsimine ufoloogidega peale "asitõendite" kaotamist. Värvikahjustused maja seinal nii veenvalt ei mõju. Kokkupuudete loetelule tuleks lisada veel daatumiga 13.05.1992 tähistatud ufo vaatlus, aga vähemalt sel korral väidetav sõiduk ei maandunud.

Puudutaksin humanoidide suhtlusviisi. Väidetavalt rääkisid nad omavahel mingis tundmatus keeles, kuid naise poole pöörduti eesti keeles. Selgusetuks jääb, kas kuuldava häälega või telepaatiliselt. "Ruumireisi" osa ma analüüsima ei hakka, kuna selles suhtes ei üksmeelel tuntudki uurijad (kas toimub inimese kaasavõtmine füüsilisel kujul või tegemist on ainult astraalse rännakuga jne). Huvitavad on Virve Havi tähelepanekud võõrplaneedil toimunust. Näiteks arutleti stereotüüpselt Jumala olemasolu üle, ent läbivaks motiiviks olid Eesti taasiseseisvumise küsimused - vaadeldava perioodi kõige kuumem teema. Ei tuntud meie kalendrit ("Millal on juuni?"), kuid ometi osati ennustada, et toiduga läheb senisest kitsamaks (nii ka üleminekuperioodil sündis). Toonitaksin kontaktleri haiguste ravi (valutavad käed), millele leiab kaasuste hulgast loendamatuid vasteid.

Hea küll, lõpetan üsna sisutühja analüüsi. Muidugi meenub kohaliku paralleelina nt samuti 1990. aastal ühe Muhu naisega aset leidnud lähikontakt ja mitte ainult see. Küll oleksid oodatud teistegi mõtted-kommentaarid (äkki oskab midagi lisada Tehnoloog kui juhtumile viitaja?).
(selle postituse viimane muutmine: 30-08-2012 14:35 Bluedreamer.)

Isegi siis, kui ufonähtus osutub müüdiks, väärib see tähelepanu kui inimkonna üks suuremaid sotsiaalpsühholoogilisi fenomene.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Bluedreamer
Tavaliige

Postitusi: 74
Liitunud: Sep 2010
15-06-2014 13:51
Postitus: #20
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Nüüd on ERR Videoarhiivis nähtaval kolm saadet sarjast "Monoloog tundmatuga": http://arhiiv.err.ee/otsi/monoloog%20tundmatuga Ilmselt oli (on?) neid rohkem, kuid vaatamist tasuvad needki. Meie kontekstist on ehk kõige kõnekam Raido lugu, kuna saade soome harrastusufoloogi Tapani Koivulaga (ei ole tänaseks lahkunud põhjanaabrite juhtivufoloog Tapani Kuningas) sisaldab igale keskmisele huvilisele täna enam-vähem teadaolevat infot ja Vormsi Ennu käsitlus on rohkem esseistlik. Peatume siis veidi Raido lool.

Tema kaasus on antud foorumis tegelikult olemas. Saade varemkäsitlemata ainest eriti ei paku. Üldse on tunda, et saadet tehti juba sellal rohkem meelelahutuslikel eesmärkidel, sest polnud lisatud ainsatki pädevamat kommentaari Eesti enda analüütikutelt, näiteks Igor Volkelt. Muidu on Raido jutt lapselikult-rikkumatult siiras ja isegi usutav. Samuti esinevad loos kõikidele lähikontaktidele omased tunnused. Kõige põnevamaks kiskus Raido vanaema jutt saate lõpuosas. Tema väitel olnud Türis peale sõda humanoidide ning ufode nägemine kui mitte tavaline, siis vähemalt sage juhtum. Sarnaseid viiteid olen kohanud meie viimase aja ilukirjandusestki. Täpsemalt Ott Kiluski romaanist "Veidrikud ja võpatused" (2012). Ka romaanis kirjeldatakse autori vanaema meenutusi samalaadsest lähivaatlusest... Pidasin seda autori fantaasia viljaks (äkki sai temagi inspiratsiooni saatest "Monoloog tundmatuga") või toimus seal tõesti midagi (vähemalt juttude tasandil) - ei tea. Homme raamatukokku minnes loodan raamatut siin tsiteerida.

Isegi siis, kui ufonähtus osutub müüdiks, väärib see tähelepanu kui inimkonna üks suuremaid sotsiaalpsühholoogilisi fenomene.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
VironShaman
Kui võtaks ja müristaks

Postitusi: 3,686
Liitunud: Oct 2007
16-06-2014 01:43
Postitus: #21
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Kahju et kogu materjal Virve Havi kohta on hävinud, selle materjali tõttu hukkus Pärnus autoavariis teleteami autojuht, põles maha telebuss ja kiirabist veel lisaks, keegi pole kirjeldanud seda osa mis tollal juhtus nende inimestega kes püüdsid tookord juhtumeid üldsusele kättesaadavaks teha, kuidas juhiti avariidesse saate tegemisel osalejaid. Aga Havi juhtumit võiks valgustada härra Jaanus Petlem kes teda saate tarvis intervjueeris, lint salvestusega kõrbes vist loetamatuks
Muide Raudsiku viimane nõiast naine hävitas enamiku videolintidest mis oli seotud ufokontaktidega.
Enamik kontakte jääb kirjeldamata sest suheldakse oma maailmadest pärit vangidega ja suhtlemisest mälestused kustutatakse sest välisilmlased pole huvitatud liigsest meediakärast.
(selle postituse viimane muutmine: 17-06-2014 13:50 VironShaman.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 9,568
Liitunud: Oct 2004
16-06-2014 12:17
Postitus: #22
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Tore, et nüüd vähemalt kolm saadet sarjast "Monoloog tundmatuga" vaadatavad arhiivist on.
Virve Havi juhtumit Pihtla vallas 15.mail 1990 mainitakse ka 2001 a. Pärnu lehes Raudsiku artiklis "Teadmata kadumine.". Kirjutatakse, et seda käsitleti mitu korda ka tollases Kuressaare televisioonis.

Raudsik mainib ka seda, et ta videoteegis on juhtum, kui 13 aastane Pille (nimi muudetud) 1991. aasta suvel kadus ja kolme päeva pärast samasse kohta tagasi toodi.
Pillel olid säilinud mälestused sellest, kus ta viibis ja milliseid katseid tegid temaga umbes 120-130 sentimeetri pikkused kummalised mehikesed. Pille viidi ära mitu korda, ütleb Raudsik.
On tõepoolest kahju kui see videoteek nüüdseks hävinud on.

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Bluedreamer
Tavaliige

Postitusi: 74
Liitunud: Sep 2010
16-06-2014 22:31
Postitus: #23
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Huvitavad lisandused. Kui juba viitamiseks läks, lisaks Eesti oma ufo-teemalistele meediakajastusele lõigu 19.09.2001 eetris olnud Pealtnägijast (osa 75) http://arhiiv.err.ee/vaata/pealtnagija-75 alates 30:20. Ilmselt ei ole enam täna väga huvitavad rohkem kui kümnendi eest analüüsitud koduvideokatked väidetavatest ufovaatlustest, kuid samuti näidatakse seal vilksamisi Igor Volke isiklikku arhiivi.

Juhiksin tähelepanu analüüsile ja röntgenipildile väidetavast tükist, mille üks Muhu naine hammustas 31.07.1990 teda röövima tulnud humanoidist. Teemat on siin foorumis veidi puudutatud http://www.para-web.org/showthread.php?tid=4859 ja pikemad kirjeldused on leitavad Volke mõlemast raamatust. Tükk ise kadunud salapärasel kombel Volke külmikust. Samuti on huvitav Pealtnägijas esinev vaade pajast, mille põhja pinnal asetsevat väikesed tundmatud jalajäljed!
(selle postituse viimane muutmine: 17-06-2014 11:10 Bluedreamer.)

Isegi siis, kui ufonähtus osutub müüdiks, väärib see tähelepanu kui inimkonna üks suuremaid sotsiaalpsühholoogilisi fenomene.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
HUGOTH
Veteran

Postitusi: 1,755
Liitunud: Sep 2007
17-06-2014 08:31
Postitus: #24
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Lisan siia ühe juhtumi aastast 1966, kus oli kohtumine inimesega teisest maailmast. Saabus ta sädelava masinaga nagu jõulupuu. Teda kutsuti kaasa aga inimene keeldus minekust. Lõpuks rääkis tulnuk, et kui soovid hiljem tulla, siis peab ta samamoodi riides olema ja puudutama teatud eset, siis tullakse temale järgi. Sellega jutt lõppes.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Bluedreamer
Tavaliige

Postitusi: 74
Liitunud: Sep 2010
17-06-2014 09:48
Postitus: #25
RE: Lapsed ja ufokontaktid Eestis
Kas viimase kohta on ka allikat või NSR ehk naised saunas rääkisid?

Isegi siis, kui ufonähtus osutub müüdiks, väärib see tähelepanu kui inimkonna üks suuremaid sotsiaalpsühholoogilisi fenomene.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Kohtumine tulnukaga Eestis Müstik 71 32,139 03-10-2016 09:05
Viimane postitus: Nofretete
  UFO-de liigid (Eestis). Tom 11 8,420 03-02-2015 17:16
Viimane postitus: HUGOTH
  Lendav kolmnurk Eestis excubitoris 37 13,877 08-02-2014 17:29
Viimane postitus: Faraday
  Ufo baasid ja sõidukoridorid Eestis (kaart). Tom 44 15,697 11-11-2010 20:57
Viimane postitus: excubitoris
  Kulda Eestis enam pole- FemaCAMP’id algavad Keilast - Stalin kirjutan123 8 4,930 12-10-2010 09:51
Viimane postitus: Thorondor

Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog