Teema hinnang:
  • 1Hääli - 1 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Räägiks hingedest.
#1
Tekkisid mõned küsimused hingede kohta. Nagu me teame siis kõigi meie sees peaks olema vist hing, kes peaks peale surma minema kuhugile vaimumaailma vms.
Küsikski targematelt, et kuhu see hing siis ikkagi läheb peale surma?
Mis teeb hing terve selle aja seal teispoolsuses ennem, kui sünnib uuesti?
Kui maapeal teeb keegi inimesele hingeliselt haiget, kas inimese hing kurvastab ka teispoolsuses edasi või kas nn tallendub see haiget saamine hingele kuidagi?
Eitea kas hinged sõdivad ka teispoolsuses omavahel või seal hingedevahelist armastust nagu siin maapeal kahe või mitme inimese vahel? Mis on see kõige tähtsam asi mida hing siia maapeale otsima tuli?V mida ta kõige rohkem tahab?
Vasta
#2
Hing kehastub füüsilise keha sisse, et omandada kogemusi läbi "elu õppetundide".

Ego tahaks stabiilset elu paradiisis, kuid hing tahab seiklusi, arengut ja kogemusi.

Loetelu kogemustest, mida hing tuleb Maa peale omandama: vastuvõtmine (me ei oska head ja vajaliku vastu võtta); kohanemine (me üritame tõrjuda muutusi elust); olemine (halbadest sõltuvustest hoidumine); halastus (me oleme kõik üks tervik); suhtlemine; loomine; keskendumine; ausus; usaldus; graatsia; jne - tihti on vajalik mõne õppetunni täielikuks omandamiseks kümneid ümbersünde.

Kõigest sellest on üsna põhjalikult kirjutatud Mai-Agate Väljataga raamatus "Loomise õpetus" - kuid kõike seal öeldut ei saa ega tohi "absoluutse tõena" võtta, kuna elus on ka muid komponente, mis mõjutavad saatust.

Näiteks ei ela paljud inimesed "hinge lepingute" järgi, vaid mingite maiste füüsilise maailma reeglite järgi - samuti mõjutavad meie elusid eelmistes eludes antud lubadused ja kaarma - samauti astroloogilise kalendri poolt ette antud võimalused - lõpuks sõltub väga palju ka meie "vabast tahtest", ehk milliseid valikuid me langetame.

Kõiki neid tegureid on võimalik üsna kergelt ükshaaval mõista, kuid nende koostoimest on üsna keeruline kõigile arusaadavat tervikpilti kokku panna - selles peitub "elu võlu", et igaüks saab enda jaoks mingi osa tervikpildist "kokku panna", kuid erinevate inimeste tervikpildid on üsnagi erinevad nii lõpptulemuste kui käsitluse sügavuse poolest.

Vasta
#3
Kas ma võin öelda, et mina olengi minu hing? Minu olemus,minu soovid,minu tunded,minu teadmised jne Et see kõik ongi mina ehk minu hing? Mis läheb hiljem teispoolsusesse ja siis kehatub uuesti sama olemusega nagu olen praegu, aga lihtsalt kõik selline nö ebavajalik uue elujaoks nagu: praegune nimi,elukoht,sõbrad jne kustub mälust..ehk kõik see mida aju salvestab maapeal kustub koos keha suremisega. ???
Ma ei saa sellest nagu ikkagist aru, et kas hing tahab kannatada või õppida ja areneda?
Mida tähendab hing on katki? Milline on hing minu sees kui ta on katki?
Vasta
#4
mina-teadvusel on kergem uskuda midaiganes, kui näha täiuslikku tõde ja üht elu.
Vasta
#5
Ja mis on see täiuslik tõde ja ühtne elu?
Ja mismõttes, mina teadvusel on kergem uskuda midaiganes?
Vasta
#6
mina näen, et kõigel on üks ainulaadne elu, millel konkreetne algus ja lõpp. aga lihtsalt uskuda võib midatahes.
Vasta
#7
Ühesõnaga usud ainult maisesse füüsilisse elusse?
Vasta
#8
uskuda võin midatahes.
Vasta
#9
Hing on energiakeha, mis saab mina-teadvuse vaimult, sünnib füüsilisse reaalsusesse ning loob siinset reaalsust kehastumise käigus. Alates sünnihetkest teiseneb hinge mina-teadvus ning seega on terviksüsteemil nüüd kaks teadvust - hingeteadvus ja vaimuteadvus. Ego tekkides muundub osa füüsilise ilma mina-teadvusest ego-teadvuseks surudes alla mina- ehk hingeteadvuse ning tekitades seega juba kokku kolm erinevat teadvust ühes süsteemis - egoteadvus, ehk tavateadvus; hingeteadvus, ehk alateadvus ning vaimu teadvus, ehk üliteadvus.

Hing kõige selle juures jääb vaid nö. mootoriks, mis kogu kaadervärki töös hoiab, mis kogub ja talletab ning mis oma olemuselt on kui perpeetum mobile - kustumatu energiaallikas.
Vasta
#10
sünni hetkel imikul selgelt toimivat alateadvust ehk loomhinge veel pole, on vaid kehateadvuse tase, mis toimib meele tajuaistingute baasil. üliteadvusest on asi kah veel valgusaastate kaugusel, kui tekib esmaselt kogu universumi loodust haarav loogika.
Vasta
#11
(16-12-2011, 01:57 )Celtic Kirjutas: Hing on energiakeha, mis saab mina-teadvuse vaimult, sünnib füüsilisse reaalsusesse ning loob siinset reaalsust kehastumise käigus. Alates sünnihetkest teiseneb hinge mina-teadvus ning seega on terviksüsteemil nüüd kaks teadvust - hingeteadvus ja vaimuteadvus. Ego tekkides muundub osa füüsilise ilma mina-teadvusest ego-teadvuseks surudes alla mina- ehk hingeteadvuse ning tekitades seega juba kokku kolm erinevat teadvust ühes süsteemis - egoteadvus, ehk tavateadvus; hingeteadvus, ehk alateadvus ning vaimu teadvus, ehk üliteadvus.

Hing kõige selle juures jääb vaid nö. mootoriks, mis kogu kaadervärki töös hoiab, mis kogub ja talletab ning mis oma olemuselt on kui perpeetum mobile - kustumatu energiaallikas.

Aitähh Celtic vastuse eest!
Kas tohib küsida,et miks on vaja niipalju teadvusi inimesel? Mis rolli mängib ja mida annab inimese eluteel hingeteadvus? mida vaimuteadvus? ja mida egoteadvus?
Tean, et vaim areneb eludejooksul, aga kas ka hing areneb/muutub eludejooksul?
Vasta
#12
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=4630
Vasta
#13
(17-12-2011, 12:59 )Celtic Kirjutas: http://www.para-web.org/showthread.php?tid=4630

Aitähh!
Mind ajab segadusse see, et palju räägitakse "vanadest arerenud hingedest" kas, siis hing ka areneb eludejooksul? Et kui hing tuleb ainult vaimu pärast siia, et vaim saaks õppida ja targaks, siis kuhu hing üleüldse püüdleb või mis on hinge eesmärk nii siin, kui seal?
Siis see jutt, et hing teeb erinevaid kokkuleppeid ennem kehatsumist, et saada kogemusi ja areneda, aga kui tegelikkuses käib areng ainult vaimu pärast, et vaim seda tahab, kas siis nüüd inimesed ajavad sassi mõisteid vaim ja hing ning oeme alatihti sõnastanud valesti ennast rääkides, et hing teeb kokkuleppeid ja tuleb kogema, kuigi tegelikkuses tahab ja teeb seda ju vaim. Ma eitea kas saad aru mis ma mõtlen?
Et milleks hing teeb mingeid kokkuleppeid, kui tegelikkuses ainus kes arneda tahab on vaim?
Siis nt jutud, et keegi suhtleb surnud sugulasega(hingega) kas siis tegelikkuses suhtleb hoopis surnud sugulase vaimuga?
Vasta
#14
Mida teevad idealistlikud taevausklikud ülivaimu, ego ja alateadvusega kui bioloogiline kehateadvus (tegelik elusäde) ja materiaalne ürgteadvus (energia) puuduvad... leviteerivad olematus õhulaevaparadiisis?
Vasta
#15
Räägiks ühe loo- Ühes peres oli 3 aastne ja aastane laps. Vanem ikka anub vanematelt, et lubage mind venna tuppa. Et aga teha rahulikult oma toimetusi, oli vanem laps emmega.
Laps aga ikka anus ja anus, luba venna juurde.
Uudishimu sai emast võitu, kuid kartes et mine tea, mida lapsed võivad teha, jättis uks paokile ja jäi ise jälgima, et mida siis see vanem laps teha tahab.
Lapsuke ronis oma venna voodisse, surus end nurka istuma, hoidis põlvede ümbert kinni ja küsis tõsiselt- vennake, räägi mulle, kuidas seal taevas oli- ma ise olen hakanud unustama.
Seda rääkis minu tuttav. Mul endal aga tuli kananahk ihule.
Järelikult Vaimud teavad, kui siia sünnivad. Kuid juba päris varsti võtab Hing oma osa üle ja toimetab ilma Vaimuta. Vaid Vaimu juhtimisel, kui seda osatakse ära tunda.
Pidin oma elukaaslase lahkumise aasta tagasi üle elama. Elasime impulsiivset elu ja hingasime ühes rütmis. Nüüd aga saan jagada kogemusi temaga kohtumistest peale surma. See on hoopis teisel tasandil. Õnneks on väga palju temast jäänud ka Vaimu iseloomu/või on see olnud vastupidi/, et tunnen ära, et tegu on abikaasaga. Tean, et tuleb lahkunust lahti lasta, ja olen seda teinud. Iial ei taha talle halba. Kuid tunnen vibratsiooni tasandil, et ta ikkagi käib vahetavahel siin.
Vasta
#16
siin pole ju midagi imestada, kui juba lasteaias räägitakse lastele muinasjutte taevast jne. pean kurvastama ka naise osas, kõige taga on siiski keha kogetud bioeenergeetiline mälu, mitte aga taevavaim. inimesel on idealistlikult kombeks vaadata lootuslikult edasi tulevikku, siiski kõik mis tõuseb see ka langeb. alles jääb vaid elutu energia, millest hakkavad tõusma juba täiesti uued tuuled.
Vasta
#17
Lasteaias ei räägita muinasjutte taevast...
Vasta
#18
Lasteaialapsed räägivad küll omavahel eelmistest eludest, inglitest, kummitustest jm osaliselt New Age, osaliselt rahvausu-ebausu teemadel. Vanemas rühmas vaat'et kutsuvad vetsus Bladimeerit välja (no see on pisut liialdatud). Mulle andis mu lasteaiaealine laps ükspäev täpse ülevaate kummituste liikidest, eri värvid, eri kujud, kurjuse aste jne. Ka usk eelmistesse eludesse on laste hulgas kaunis levinud. Ja see, arvan ma, on põhjustatud lastevanemate NewAge taustast.
Vasta
#19
Ega ikka ei olene küll NewAge taustast. Lapsed näevad tõesti vaimolendeid. Peale sündi, esimesel eluaastal on nende kõrval pidevalt nende saatja ja kaitsja. Jälgige last – kuidas ta oma saatjaga mängib. Laliseb ja püüa kätega teda püüda. See kestab senikaua kuni lapsed hakkavad rääkima. Siis näitab saatja end järjest vähem ja vähem. Kuigi ta on alati kohal.
Vennake, räägi mulle, kuidas seal taevas oli- ma ise olen hakanud unustama.
See lause on 100% õige. Lastel esimesed 3 eluaastat, eluraamatu sündmused, kustutatakse praktiliselt ära .Seda teevad saatjad. Selle ja eelnenud elu vahel on läbipaistev sein. Esimestel eluaastatel näevad lapsed tõepoolest sellest seinast läbi. Nendesse laste juttudesse tuleb tõsiselt suhtuda. Lapsesuu ei valeta. Teave pärineb algallikast.
Vasta
#20
No ei taha uskuda, et vaid vanemate New Age taustast. Nt. minu 6 aastane lapselaps räägib nüüd, õigemini rääkis, et nemad vanaisaga helistavad teineteisele taevatelefoniga. Ja jutt, mida edasi annab, on nii vanaisalik, kuid antud hetke kohta, mitte mineviku kohta. Ma tean, et inimese mõte ja kujutlusvõime on võimsad ja et me võime kõike endale visualiseerida. Enne, kui mehega kõigest rääkisime, siis uskusin elusse teisel pool, kuid nüüd olen isegi hakanud kahtlema. Kuna saan ka järjest rohkem tõestusi inimese enda Mõttejõu kohta. Samas, kuna olen hakanud natuke kahtlema, käib ka mees vähem end näitamas. Oleks nagu tõestus, kuid väikemees ütles, et vanaisal ei ole aega siin käia. Et käib küll , aga vaid korraks ja kohe kiirustab jälle minema. Et nüüd on tal palju tegemisi.
Abikaasa oli vaimselt väga arenenud ja nõustas isegi teisi, kes elu hammasrataste vahele jäänud. Nii nähakse teda veel unenägudeski. Ühe inimese jutt oma unenäost-küsinud oma probleemidele lahendusi, oli mu abikaasa talle teada andnud, et tal oli väga kahju lahkuda pere juurest, kuid isegi veelgi enam oli kahju lahkuda siit maailmast- ET see pidi olema kõige ilusam koht elamiseks.[/i]
See on mind pannud mõtlema selle väite üle. Ja leidsin omale lahenduseks, et tõepoolest- vaid siin saab inimene istutada lille, näha selle kasvamist, vaid siin saab inimene kallistada, omab emotsioone. Budistid küll ütlevad, et elu on kergem, kui elad ilma emotsioonideta. Kuid nüüd ma armastan neid. Muidugi mõistlikkuse tasemel. Naudin veel igat hetke, mis mul lubatakse veel viibida siin maakeral. Isegi , kui Krt väitel enam midagi edasi ei ole.
Arvan, et me ei saa eitada asju, mida me täpselt ei tea. Minu arust oleks see rumalus. Ka Krt väited on vaid tema arusaamade kohapealt. Kui aga saab teistuguseid kogemusi- kas ka siis ei usu?
NB! Abikaasa on mitu korda olnud ka lausa arstide tunnistusel varjusurmas ja see, mida ta rääkis sealt tagasitulles, oli tema meelest tõeline, ehk siis reaalne. Ja rääkis ta päris palju oma ärakäimistest. Just nende surmade ajal.
Arvan, et tegelikult on meie mõistuse jaoks kõik ikkagi üpris müstiline, kuna me ei tea neist asjust. Matrixitki on vaevaline ette kujutada, kuid mitte võimatu.
Eks me ole Taeva kõrguste suhtes nagu kolmanda klassi õpilased veel ja õppida on meil veel väga- väga palju.
Vasta
#21
Loomulikult näevd lapsed vaimolendeid, aga mitte kõik lapsed. Osad näevad, osad aga lihtsalt fantaseerivad ja nad tunnistavad ise ka, et fantaseerivad. See jutt, aga mis lasteaias laste folkloorina ringleb, kannab selgelt NewAge pitserit. Tõsiselt tasub võtta nende laste juttu, kellele pole eelnevalt räägitud elust pärast surma, hingede taassünnist, inglitest (aga tihti me siiski oleme rääkinud), kes on kodused lapsed, ja alla 3 aastased.
Vasta
#22
Miks peaks eelmised elud (taassünd ehk reinkarnatsioon) kandma ainult new age pitserit?
Uusajastulased on ju nii uus asi - üks 20.sajandil leiutatud uususunditest. On veel teisigi uususundeid, milles samuti taassündi usutakse.
Taassündi usuvad enamus usundeid: budistid, taoistid, hinduistid jne, jne.
Ainult kristlased ei usu, sest reinkarnatsioon roogiti Piiblist välja.
Just kuni viie aastased lapsed mäletavadki oma eelmisi elusi. See on ammu teada fakt ilma igasuguse Veevalaja ajastu ootamisetagi, mis on uusajastu põhitees ja millest tuleneb nimetus New Age.
Ehk on lasteaia kasvataja hoopis budis või taoist või kuulub mingisse muusse uususundisse?

http://et.wikipedia.org/wiki/Reinkarnatsioon
Vasta
#23
Selles asi ongi, et rahva seas nn laiatarbeusundina ja ka siis laste hulgas levib just see NewAge pitseriga taassünni jutt, mitte budistlik ega ega eesti rahvausundiline teispoolsuse kujutelm.
Vasta
#24
Kui religioossed vanemad ikka kodus lastele jahuvad, et peale surma minnakse paradiisitaivasse, siis sealt need muinasjutud tulevadki. Kui räägitaks vaid jutte lõplikust Manalasurmast, siis leviks hoopis teine jutt ka laste ajusoppides. Paraku naiivsele inimpsüühikale meeldivad ja jäävad meelde alati rohkem positiivsemad jutud, kui negatiivsed. Seega pole ime, miks just taevajutud lasteaia sõimedes lastelt-lastele paremini levivad. Ja ega seda ärakeelata saa, ju see on loomulik nähtus.

Samuti on väikeste laste aju veel väga kujunevas arengus, justkui ollakse pidevas uneseisundis ja viibitakse pidevates hallukates. Loomulikult vaid täiskasvanud ise annavad omalt poolt neile nähtustele selge vaimolendite tähenduse, mitte lapsed seda ei tee. Samamoodi kohtab-kogeb ka täiskasvanu unenägudes erineva erksustasemega hallukaid, mida siis ärkvelolles omale vastavalt võimetekohaselt või meelepäraselt tõlgitakse. Ega kogemus pole veel verbaalne tõlgendus.

Maagiline animatistlik vanaeestlane näiteks uskus-tõlkis, et unenägudes kohtutakse oma surnud esivanemate vaimudega, kes tegelikult elavad siinsamas koos meiega paralleelmaailmas ja ootavad meie lastelastena kehastumist. Miks mitte, uskuda võib ju kõike, eriti veel kui telekaid-arvuteid pole ja muidu igav on. Animistlik budist usub aga nii, et vaimud reinkarneeruvad kuskilt teispoolsusest tagasi eluringidesse, ja neid eelmisi elusi on vähestel üksikutel võimalik mäletada. Monoteistlik idealist usub-tõlgib nii, et surnud lähevad veelgi ähmasemasse teispoolsusesse, kus nad ootavad kõik oma edasist saatust vms. Seega aja jooksul uskumustes teispoolsuse fantaasia järjest kaugeneb, muutes vaikselt oma tähendust. Samuti kõikides neis on läbivaks teemaks hea ja kurja hinge saatus. Kui oled hea, siis saad kas taevasse, paremale järjele, või lihtsalt uutesse eluringidesse. Kui halb, siis hävid põrgus, saad halva karma või sind lihtsalt jäädakse kinni surma surema. Loomulikult on meile algselt loomuomane usk headusesse ja tahe elada, samas kannatuste ja surma vältimine. Miks me ei peaks seda õiglast headust siis naiivselt uskuma? Paraku tõega pole uskumustes otseselt veel midagi pistmist, need vaid räägivad inimeste naiivsest psüühika reaalsusest endast.

Siiski on inimene mõistuslikult ka rohkemaks võimeline, ja arenedes, elu ka kainema humanistliku pilguga nägema. Alles humanistlik ateist suudab manipulatiivses muinasjutus esimesena kahelda ja lapselikes uskumustes lihtsat sureliku inimese fantaasiat näha. Ta suudab enda ja ka tesite naiivsed soovunelmad läbi näha, ja nende inimlikku ekslikkust tunnistada. Isegi kui ta on kogenud erinevaid nägemusi ja hallukaid, siiski ei pööra nendele enam oma usu-tõlgenduse jõuga niipalju tähelepanu. Ateist ütleb, et ikka juhtub, eriti unes... igasuguseid kummalisi asju, millel ongi pigem mingid psühholoogilised tähendused, mitte ei vaja omale enam tõsiulmelisi uskumusi motivaatoriks.

Üldiselt võiks sama hästi allakukkuvas lennukis kõik reisijad elatud eelu eest tänada rahumeeli hoopis Saatanat, ja leppida loomuliku lõpliku surmaga, sest see oleks nende alateadvuses omaksvõetud ja põhjendatud konstruktsioon. Teaduslikust materialistist ma aga pikemalt ei räägigi, tema lihtsalt ei saa oma isiklikest unelmatest ja iganenud kollektiivsetest ulmadest enam lähtuda. Selleks pole ka vähimatki vajadust, see oleks temale pigem vaid piinlik kiviaegne lihtsameelsus, mida „jumalad ülevalt taevast usulammastele usinasti kõrva sosistavad.“
Vasta
#25
Jah, kokkuvõttes tundub, et me oleme päris hästi programmeeritud. On öeldud, et kui me kõike teaksime, siis me ei tahakski siin maailmas elada. Siin on liiga palju vaja õppimiseks kogemusi. Väga tihti just negatiivseid. Hea oleks lihtsalt teada.
Kui ennast jälgin, siis iga uus teadmine tundub tuttavana. Küllap meie alateadvuses ongi kõik need teadmised olemas, vaid õigustatult varjatud. Sest kes tahaks näiteks teadlikult vargaks hakata. Aga tal on vaja seda kogeda. Ja teadmine segaks seda.
Kui me aga oleme õppepolügon, siis ei saa olla kõik tsüklis vaid sünd ja surm ja sellega lõppeda. Õppinud ära mingid kogemused, on ju vaja neid hiljem kuskil kasutada.
Ise fantaseerin veelgi rohkem. Vaimuna me valime elu kuhu tulla, nagu me valiksime filmi, mida vaadata. Et nüüd on olemas filmid, kuhu saaksid nagu sisse minna ja osa võtta, siis miks ei võiks sama teha Vaimud. Vaadanud ära filmi, lõpeb ju seanss. Kuid mul jääb võimalus ikka ja jälle külastada mingit filmi.
Okei, kui see on liiga fantaasirikas, siis maiselt öeldes, kui inimene sureb, siis ju tegelikult lõpebki kõik. Lõpeb selle inimese jaoks.
Oh variante tegelikkuseks võiks väga palju välja mõelda.
Krt, kui me aga kunagi sealpool kohtume, kas sa siis ka eitad?
Muidugi võib õigus ka sul olla, et enam ei ole peale surma midagi.
Kuid inimeste elamused käies sealpool ja naastes? Miks nad siiski küllaltki sarnast juttu räägivad?
Küllap programmis on ka see hästi läbimõeldud.
Muidugi on meil unistused. Aga tean kooli ajast veel palju asju millesse keegi ei suutnud uskuda ja nüüd on see reaalsus.
Nii et , ei julge 100% selt öelda ei ega jaa.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat