Hingelepingud?

Inimesel on mitmeid elusid ja mitte ainult maa peal. Kui antakse lubadus, siis hakkab ka keegi valvama, et see lubadus saaks täidetud. Kui inimene ise lubaduse unustab, siis see keegi hakkab talle seda alateadlikullt meelde tuletama, läbi elu enda. Kinnisideed vast on ühed sihukesed unustatud lubaduste tagajärjed, aga nende küüsis vaevleja ise ei tea seda ja ei saa aru.

Kelluke! Kas Sa tahad üheseid vastuseid?

Palun loe uuesti läbi see kõige esimene lause kinnisideede kohta. Seal lauses on sees üks sõna mis märgib kahtlemist.
Kui Sa tahad üheseid vastuseid , siis otsid küll valest kohast.

Inimesel on mitu erinevat "mõistmise sügavust": pinnapealne (a'la mina saia ei söö ja mina paksuks ei lähe), veidi sügavam (a'la lisaks saila ülesöömisele põhjustavad ka rasv, suhkur ja säilitusained ülekaalu), ning veelgi sügavam (detailne arusaam, mitu grammi üleliigset toitu põhjustab 1 grammi liigset kehakaalu).

Kelleukese probleem tundub olevat selles, et ta ei suuda eristada erineva sügavuse näiteid, ning sellest ongi praegune pudur ja kapsad koos.

Pinnapealse "ma ei söö saia" analoog on: elu tuleb elada mõistlikult, vältides teiste tapmist ja ülekohut, kuna hingede hauatagune elu ja põrgu on olemas.

Veidi sügavama "paljud toidud põhjustavad rasvumist" analoog on: Thothi raamatu 21+1 pilti, koos seoste mõistmisega piltide vahel, ning astraal-rännakute kirjeldustel mainitud teispoolsuse seoste omaksvõtmine.

Veelgi sügavama "detailse arusaama" analoog on: Üldisem võrdlev arusaam esoteerika raamatute sisust.


Kui pinnapealsel tasemel on üheselt keelatud teiste tapmine ja lepingute täitmisest ei tohi kõrvale nihverdada, siis sügavamate tasemete juures ilmnevad mõned erandid, mida Kelluke üritab leida/avastada - kuid neid erandeid ei saa tagasi kanda pinnapealsele tasemele stiilis "aga enne ju ütlesid, et lepinguid muuta või tappa ei tohi".


Igatahes sügavat arusaamist ei saa foorumis üksikute tsitaatide teiste poolse lahtiseletamise abil - analoogia autoga: üksikute detailide nagu ratta, ukse, generaatori, jne lahtivõtmise/parandamise detailkirjelduse võib foorumsit saada - kuid terve auto detailset algosadeks lahtivõtmise skeemi ei jõua ükski foorum kirja panna.


Eraldi teema on selles, et kui kuu-paari jooksul pole toimunud mingit arengut küsimuste sügavuse poole, vaatamata mitmetele mõistlikele ja põhjalikele vastustele, siis ühel hetkel "jäädakse kurdiks" selliste küsimuste peale: mis mõtet on vastata, kui kuu pärast tuleb sarnane küsimus uuesti - nii võib kujuneda olukord, kus "kõlistatakse" küsimusi vaid enda jaoks stiilis "Muhv nõudmiseni".

(07-12-2011 11:27 )lahendused Kirjutas:  Kelleukese probleem tundub olevat selles, et ta ei suuda eristada erineva sügavuse näiteid, ning sellest ongi praegune pudur ja kapsad koos.

Igasugused küsimused on head, need panevad huvi korral uuesti ja sügavamalt asjade üle järele mõtlema, olgugi need küsimused PEALTNÄHA pinnapealsed. Paljud küsimused võiks ju küsimata jätta, kuna järelemõeldes on võimalik ka ise neile vastused leida aga tänu kõvasti välja öeldud küsimustele võivad ka teised värsket inspiratsiooni saada. Ja igaüks märkab ja mõistab küsimustes/vastustes iseenda jaoks olulisi asju. Öeldakse ju ka, et küsija suu pihta ei lööda. Mulle paistab küll natuke sedamoodi, et Kelluke teab rohkem, kui küsimused pealtnäha välja lasevad paista, aga see pole tegelikult tähtis kes on see inimene nende küsimuste taga, vähemalt siin selles foorumis. Jah? Olulisemad on ju vastused, arutelu. Või kuidas?

(06-12-2011 21:52 )Kelluke Kirjutas:  Kas pead silmas maapeal antud lubadusi, mis inimene on unustanud? Ja mismõttes segab elamist? Kuidas saab mingi lubadus segada elamist?

Elamist segab tegelikult disharmoonia elus (olen seda omast kogemusest täheldanud ja olen seda ka erinevast kirjandusest välja lugenud seega mitte mingi uus mõte). See võib olla näiteks mõni täitmata lubadus (lubadus vanale sõbrale külla sõita) või pahategu (valetamine, reetmine jne). Disharmooniat tekitab tegelikult kõik mis on vastuolus hinge olemusega ja kinnisidee on üks sellise vastuolu väljendusi.

Kui sa tunned, et miski sinu elus pole korras, miski nagu häirib ja ei lase sul õnnelik olla, miski on nagu hinge peal, istub sul kukil või pitsitab rinnus, siis see ongi see disharmoonia ehk vastuolu hinges. Siin tuleks püüelda harmoonia poole ja see peaks haarama KÕIKI elu aspekte. Seega tuleb vabaneda vastuoludest ja need lahendada, nii et sa ei tunne mitte kusagilt poolt, et on olemas mingi probleem kellegi, millegagi (ka mitte iseendaga, oma väärisiksusega, mis on tegelikult kõikide probleemide algpõhjus). Ühesõnaga peaks elama harmoonias iseendaga või vähemalt püüdlema sinna poole. Kui oled harmoonias endaga, siis oled seda ka kõige välisega.

Sa oled praegu kõik see kokku, mis sa kunagi olnud oled (alates oma eksistentsi algusest, kui seda algust üldse olemas ongi). Ja ajajooksul on tekkinud erinevaid vastuolusid tulenevalt oma valikutele ja käitumisele eludes. Sa kannad kõike olnut pidevalt kaasas, nii head kui halba, see on sinu olevik, see oled sina. Osa neid vastuolusid eelmistest eludest väljenduvad kinnisideedena, haigustena, väärisiksuse endana.

Mis tähendab (Kui on palju mayat ja väärisiksus on ülekaalus, loobutakse kokkulepete täitmisest).?

http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?8940 ---- väike soovitus lugemiseks, kui tõsiselt teada soovid. On see lause ju ka sõna sõnalt selle raamatu tagakaanelt võetud.

(07-12-2011 16:19 )Vesta Kirjutas:  http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?8940 ---- väike soovitus lugemiseks, kui tõsiselt teada soovid. On see lause ju ka sõna sõnalt selle raamatu tagakaanelt võetud.

Jah sealt ma selle võtsin. Käisin ka juba raamatu poes, paraku on raamat väljamüüdud.
Kas tohib küsida, mis on väärisiksus? Üritasin natuke uurida, aga päris täpselt aru ei saanud. Tundub vaid, et igasühes on väärisiksust ja natuke läheb seda vajagi.
Aga mis see mayat tähendab?
Olen arusaanud, et need kokkulepped on hinge eluplaani mõttes ja käitudes nii nagu südamest tahame ja õigeks peame, siis niivõinaa me ka neid kokkuleppeid täidame ja kui ei täida, siis vast hullu ka ei pidavat olema, me ise nagunii aru ei saa millal me mida täitsime ja millal mitte..kas olen õigesti arusaanud?.

Maya ehk suur illusioon on taoismis (vist ka hinduismis) kasutatav mõiste, mis iseloomustab (tähendab, tähistab) meie maailma, milles eksisteerib aeg ja ruum, kus tunnetus maailmast on suhteline, subjektiivne, ja on reaalne ainult selle maailma enda piirides. Mayas eksisteerib duaalsus (nt yin ja yang, vastandid ja nende vaheldumine - tõus ja mõõn, rõõm ja kurbus jne jne).

Väärisikus on see isiksuse osa, mis on mõjutatud välisest, ümbritsevast maailmast, keskkonnast. Mitte kõik sellest pole halb (nt perekonna kombed, rahvuse traditsioonid), aga halb on see, mis tekitab konflikti tõelise minaga - selle rikkumata ja puhta hingega ja see tekitab sisemisi probleeme, vastuolusid, ebakõla inimese mõtlemises ja käitumises.

Kui inimene on väga materiaalses ilmas kinni ning ta on "rikutud", siis pole tal ka kuigi tugev side oma tõelise minaga (kõrgema minaga, nimeta kuidas soovid) ja siis ta murrab ka eludevahelisi kokkuleppeid, kuna tal on nõrk side oma tõelise minaga, mistõttu tal pole seda "instinkti" õigesti käituda ja kokkuleppeid järgida. Lihtsalt mida parem ühendus sul tõelise minaga on, seda paremini sa oma elu eesmärki täidad.

Loodetavasti ei läinud jutt liiga keeruliseks, püüan veel isegi kõike seda enda jaoks lõpuni läbimõelda/tunnetada ja mõista kuidas kõik toimib, seega vabandan, kui liiga kitsast vaateküljest asju selgitan.

Pole seda Väljataga raamatut lugenud aga mõtle nüüd ise, kõik pole ju üheselt võetav. Kõik on suhteline. Kui lähtuda sellest, et igast kogemusest võib saada õppetunni, siis tuleks mõelda, kellele on abort õppetunniks? Kas sellele hingele, kes pidi lapsega siia ilma sündima või abordi tegijale? Mis õppetund saab see hingele siis olla? Lootel pole ju veel mõistust, ta ei saa seda õppetundi ju füüsilise keha kaudu omandada seega peab see õppetund olema abordi tegijale ja võib-olla veel kellelegi, kes on mõjutanud seda valikut või kes selle valiku kaudu kannatab. Nüüd on küsimus, kas see abort oli abordi tegijal ette planeeritud juba enne seda kehastust või on see ootamatu valik? Kas abort oli ettemääratud või rajalt eksimine? Tegelikult pole see tähtis. Alati on valik, isegi siis kui see oli ettemääratud. Oluline on tagajärg, tulemus, õppetunni omandamine.

Vesta aga mis see väärisiksus ikkagi on täpsemalt? Ma ei saa sellest aru. Kuidas ma tean kas minus on väärisiksus
Kas see mida mina tõeliselt tahan, see on on see kõrgeim mina?
Oskad mulle näite tuua et paremini arusaaksin, et Milline võib olla tõeline mina ja milline võib olla selle tõelise mina väärisiksus et tekiks konflikt.
Mis õppetund see abordi tegijale sai olla? V mis see õppetund tähendab.

(08-12-2011 17:15 )Kelluke Kirjutas:  Milline iseloom on puhtal rikkumata hingel? Kas tõeline mina on see, kui ma tean mida ma südamest ise tahan või ei taha?
Nt inimesed kel vaja mängida karmi kutti teiste ees kuid tegelikult kodus olles oma inimestega on rahulik ja südamlik, lihtsalt see esinemisvajadus vms..kas see on väärisiksus.?
Oskad mulle näite tuua et paremini arusaaksin, et Milline võib olla tõeline mina ja milline võib olla selle tõelise mina väärisiksus et tekiks konflikt.
Vesta sa oled lugenud seda raamatut, milliseid kokkuleppeid see raamatu autor silmas pidas? On need halvad või head?

Sry, ma ei märganud enne seda teksti osa.
Jah, tõeline mina on see, kes teab tõeliselt mis on õige, mis vale, mida sa tegelikult tahad/ei taha, see on su südamehääl. Seda häält peab õppima kuulama, ei piisa sellest kui lihtsalt tead selle olemasolust. Tuleb harjutada ja katsetada, iseennast kuulama õppida. Kogu ümbritsev keskkonna müra taksitab seda, minu puhul aitas endaga ühendust saada paarikuuline üksinduses ja looduse keskel askeldamine, näpud mullas, ei telekat ega internetti ega ka inimesi enda ümber. Siis puhkasin oma aju, enne oli igavene sega-pudru peas. Nii mõnedki põhimõtted ja arusaamised loksusid üksinduses paika, olen nüüd endaga tugevamalt seotud aga pikk pikk tee veel selles osas käia, see on elukestev töö iseendaga.

Näiteks minu puhul, kui ma ei tegutse oma tõelise minaga kooskõlas, siis sellest annab märku mingisugune häiriv tunne kehas (päikesepõimikus või turjal), sundmõtted (üks situatsioon muutkui keerleb ja keerleb mõtetes ringi), seletamatu rahutus või ärevus. Kui ma mõnda sellist sümptomit enda juures märkan (teadvustan), siis hakkan kohe uurima ja puurima, et mis on selle põhjus ja üritan siis leida lahenduse, mis tekitab muretu ja mugava tunde. Muidugi on ka üksikuid pikalt lahendamata sisemisi konflikte, nt ma andsin kunagi loa visata ahju (et toasooja saada) üks mu vanaisale emotsionaalselt oluline puitese, ning see kripeldab mul hinges ja ma ei tea kuidas ma seda talle ütlen, kuidas seda heastada? See on võib-olla tühine probleem kõrvaltvaatajale aga see nagu plingib pidevalt kusagil kuklas ja ei lase mul rahus olla. Et selles osas sisemine harmoonia taastada, pean selle teo üles tunnistama ja võtma vastu selle mis tuleb aga ma ei julge ja muudkui lükkan seda tegu edasi... aga kui kaua ta üldse veel elab?

Ja kõik teised sisemised konfliktid annavad endast sarnaselt märku. Aga mõned konfliktid on mu enese täielikult subjektiivsed ülepaisutatud reageeringud mingitele sündmustele (ei tule praegu ühtegi head näidet) ja siis tuleb vaigistada kõik emotsioonid ja tugineda kainele mõistusele ning see sodi oma seest välja visata. Üks Eestis tegutsev joogaguru on sellisteks puhkudeks ka ühe meetodi välja pakkunud, isegi Väljataga on sarnast võtet tutvustanud oma intervjuus R2-ga.

Nii et on siis erineva taustaga sisemisi konflikte - ühed, mis on vastuolus tõelise minaga ja teised, mis on mu emotsioonide "lumepallid". Võib-olla on neid erinevaid taustu veel aga hetkel mul midagi rohkemat ette ei viska.

Jah, see karmi kuti mängimine võib peegeldada väärisiksust. Saad aru küll.

Nüüd see viimane küsimus, kokkulepete kohta - on need halvad või head... oled väga kinni selles hinnangute andmise maailmas. Oma olemuselt ei ole need ei halvad ega head, need on mingi põhjusega, mingil eesmärgil. Kas kruvikeeraja on halb või hea?

Kui jutud sisemaailma konfliktidest on reaalsemad ja isegi teaduslikult uuritavad, siis järgneva kohta seda hetkel veel öelda ei saa, seega järgnev jutt on (minu jaoks vähemalt) vaid üks võimalikke variante sellest süsteemist siin maailmas.
Mida nende kokkulepete all selles raamatus mõeldud on... lugesin neid raamatuid juba päris tükk aega tagasi (olen mujaltki hingelepingute kohta lugenud) ja loodan, et ma midagi valesti tõlgendanud pole aga selle teooria kohaselt siis --- enne kehastumist paneb hing paika oma üldised eesmärgid, mida ta selles algavas elus saavutada tahab. Nagu ettevõtte juht, kes paneb enne oma äri alustamist paika selle missiooni. Seejärel pannakse paika väiksemad eesmärgid, mis on nagu verstapostid, mille järgi orienteeruda, et jõuda lõppeesmärgini. Ja siis hakatakse juba sõlmima konkreetseid kokkuleppeid, et neid väiksemaid eesmärke täita.

Toon ülimalt lihtsustatud näite (ma ei kujuta ette kui lihtne või keeruline võib tegelikult lõppeesmärk ühel hingel olla). Oletame et lõppeesmärk on tuua ilmale järgmine Rooma keiser. Selleks on vaja sündida naisena, abielluda troonipärijaga, eostada ja sünnitada laps ning anda talle vajalik kasvatus. Ja siis lepitakse juba täpsemalt kokku kõikide nendes sündmustes osalevate hingedega kes on sellele naisele ema ja isa, millal ja kus kohtub ta oma tulevase abikaasaga, mille järgi nad tunnevad ära, et on üksteisele määratud (ehk mis annab märku, et see mees on just see õige, kuigi tegelikult sel ajal vist otsustati abielud üldsegi vanemate poolt ära aga see selleks praegu), siis lepitakse kokku juba ka selle sündiva lapse hingega, et just tema sünnib nende peresse jne ning siis lepitakse veel võib-olla kokku mingid kiiksud selle tulevase keisri kasvatamise juures, et see keiser viiks tänu oma lapsepõlve mõjutustele ellu teatud valikuid, mis mõjutavad Rooma ajalugu... vot selline näide siis.

Ahjaa, meenus üks asi veel nende elude planeerimise juures, et kui elu lõppeb, siis analüüsitakse see otsast lõpuni läbi ning kui eesmärki ei täidetud on see nagu õpetus sellele hingele, et järgmine kord peab ta paremini planeerima, et eesmärk ikkagi täidetakse, seega õppimine toimub korraga mitmel tasandil. Lihtsalt üks aspekt mis mulle huvitav tundub ja edasisi mõttearendusi tekitab...

http://www.apollo.ee/product.php/0999741

Sellest raamatust (ja teistest sama autori raamatutest) saab samuti hingelepingute kohta lugeda.

Selline käitumine, mis sulle sisimas enda juures ei meeldi aga sa ikkagi käitud nii kuna su emotsioonid möllavad, tuleneb sinu hetkelisest väärisiksuse domineerimisest . Ütlesid ise ka, et saad sellel samal hetkel kohe aru, et käitud valesti – st su tõeline mina on koguaeg seal samas olemas, lihtsalt on veel üks mina, kes on selle materiaalse maailma mõju all. Nende kahe mina vahel peaks valitsema tasakaal. Pead suutma end sellistes olukordades kontrollida ja jääda kaine mõistuse juurde, sa ju tead kuidas tegelikult õige käituda oleks, seega teadvusta seda päriselt ja ole järgmiseks korraks valmis. See on elukestev praktiseerimine, kaks sammu edasi, üks tagasi. Nõuab pidevat enesest teadvelolekut.

Nüüd nedest hingelepingutest veel, võib-olla peaks selle kohta tõesti juurde lugema, sest mõnes mõttes on see nagu üks suur muinasjutt, vähemalt senikaua, kuni puudub isiklik kogemus. On ju võimalik minna hingerännakule ja neid asju terapeudiga koos uurida. Või siis lihtsalt kuulata oma südamehäält. Alguses ehk ei kuule mitte midagi aga kui soov ikka tõsine on siis ehk kunagi kuuled või kui oled elu jooksul hulgaliselt muid kogemusi korjanud ja mingil hektel valmis seda kõike õigel ajal mõistma. Oli ka minul periood, kus tahtsin detailideni teada kuidas need ajsad ikka käivad ja ma ei saanud sel ajal rahuldavaid vastuseid. Aga ma lugesin seda ja teist ning ma sain aru, et tegelikult pole eriti tähtis teada põhjalikult selle süsteemi toimemehhanisme, mt mõista 100% mis on vaimu ja hinge vahe. Mul on sellest mingi ähmane ettekujutus, mingisugune määramatult teadvustamata tunnetus ja rohkem mul hetkel vaja polegi, selle koha pealt tean vaid seda, et ühel päeval ma mõistan niikuinii, ilmselt praegu pole mul veel piisavalt teadmisi ja kogemusi elust, vähemalt mitte piisavalt, et hinge ja vaimu erinevust ennast rahuldaval moel lahti seletada. Tähtis on hoopis olla mina ise, tõeline mina ja siis läheb kõik hästi. Lihtsalt minna vooluga kaasa, usaldada ennast enda kätte ja armastada ennast ning püüelda sisemise rahu poole. Selle sama harmoonia poole elus, millest ennegi rääkisin. Ma olen sellest muidugi veel kaugel aga ma üritan vähemalt areneda ja parim motivtsioon selle jätkamiseks ongi eesmärk leida sisemine rahulolu. Ja selline mõtteviis aitab peletada ka hirme. Hirmud tekivad peamiselt teadmatusest ja kui kõiki teadmisi pole lihtsalt võimalik omandada, siis mis aitaks paremini kui eneseusaldus?