(08-12-2011 17:15 )Kelluke Kirjutas: Milline iseloom on puhtal rikkumata hingel? Kas tõeline mina on see, kui ma tean mida ma südamest ise tahan või ei taha?
Nt inimesed kel vaja mängida karmi kutti teiste ees kuid tegelikult kodus olles oma inimestega on rahulik ja südamlik, lihtsalt see esinemisvajadus vms..kas see on väärisiksus.?
Oskad mulle näite tuua et paremini arusaaksin, et Milline võib olla tõeline mina ja milline võib olla selle tõelise mina väärisiksus et tekiks konflikt.
Vesta sa oled lugenud seda raamatut, milliseid kokkuleppeid see raamatu autor silmas pidas? On need halvad või head?
Sry, ma ei märganud enne seda teksti osa.

Jah, tõeline mina on see, kes teab tõeliselt mis on õige, mis vale, mida sa tegelikult tahad/ei taha, see on su südamehääl. Seda häält peab õppima kuulama, ei piisa sellest kui lihtsalt tead selle olemasolust. Tuleb harjutada ja katsetada, iseennast kuulama õppida. Kogu ümbritsev keskkonna müra taksitab seda, minu puhul aitas endaga ühendust saada paarikuuline üksinduses ja looduse keskel askeldamine, näpud mullas, ei telekat ega internetti ega ka inimesi enda ümber. Siis puhkasin oma aju, enne oli igavene sega-pudru peas. Nii mõnedki põhimõtted ja arusaamised loksusid üksinduses paika, olen nüüd endaga tugevamalt seotud aga pikk pikk tee veel selles osas käia, see on elukestev töö iseendaga.
Näiteks minu puhul, kui ma ei tegutse oma tõelise minaga kooskõlas, siis sellest annab märku mingisugune häiriv tunne kehas (päikesepõimikus või turjal), sundmõtted (üks situatsioon muutkui keerleb ja keerleb mõtetes ringi), seletamatu rahutus või ärevus. Kui ma mõnda sellist sümptomit enda juures märkan (teadvustan), siis hakkan kohe uurima ja puurima, et mis on selle põhjus ja üritan siis leida lahenduse, mis tekitab muretu ja mugava tunde. Muidugi on ka üksikuid pikalt lahendamata sisemisi konflikte, nt ma andsin kunagi loa visata ahju (et toasooja saada) üks mu vanaisale emotsionaalselt oluline puitese, ning see kripeldab mul hinges ja ma ei tea kuidas ma seda talle ütlen, kuidas seda heastada? See on võib-olla tühine probleem kõrvaltvaatajale aga see nagu plingib pidevalt kusagil kuklas ja ei lase mul rahus olla. Et selles osas sisemine harmoonia taastada, pean selle teo üles tunnistama ja võtma vastu selle mis tuleb aga ma ei julge ja muudkui lükkan seda tegu edasi... aga kui kaua ta üldse veel elab?
Ja kõik teised sisemised konfliktid annavad endast sarnaselt märku. Aga mõned konfliktid on mu enese täielikult subjektiivsed ülepaisutatud reageeringud mingitele sündmustele (ei tule praegu ühtegi head näidet) ja siis tuleb vaigistada kõik emotsioonid ja tugineda kainele mõistusele ning see sodi oma seest välja visata. Üks Eestis tegutsev joogaguru on sellisteks puhkudeks ka ühe meetodi välja pakkunud, isegi Väljataga on sarnast võtet tutvustanud oma intervjuus R2-ga.
Nii et on siis erineva taustaga sisemisi konflikte - ühed, mis on vastuolus tõelise minaga ja teised, mis on mu emotsioonide "lumepallid". Võib-olla on neid erinevaid taustu veel aga hetkel mul midagi rohkemat ette ei viska.
Jah, see karmi kuti mängimine võib peegeldada väärisiksust. Saad aru küll.
Nüüd see viimane küsimus, kokkulepete kohta - on need halvad või head... oled väga kinni selles hinnangute andmise maailmas. Oma olemuselt ei ole need ei halvad ega head, need on mingi põhjusega, mingil eesmärgil. Kas kruvikeeraja on halb või hea?
Kui jutud sisemaailma konfliktidest on reaalsemad ja isegi teaduslikult uuritavad, siis järgneva kohta seda hetkel veel öelda ei saa, seega järgnev jutt on (minu jaoks vähemalt) vaid üks võimalikke variante sellest süsteemist siin maailmas.
Mida nende kokkulepete all selles raamatus mõeldud on... lugesin neid raamatuid juba päris tükk aega tagasi (olen mujaltki hingelepingute kohta lugenud) ja loodan, et ma midagi valesti tõlgendanud pole aga selle teooria kohaselt siis --- enne kehastumist paneb hing paika oma üldised eesmärgid, mida ta selles algavas elus saavutada tahab. Nagu ettevõtte juht, kes paneb enne oma äri alustamist paika selle missiooni. Seejärel pannakse paika väiksemad eesmärgid, mis on nagu verstapostid, mille järgi orienteeruda, et jõuda lõppeesmärgini. Ja siis hakatakse juba sõlmima konkreetseid kokkuleppeid, et neid väiksemaid eesmärke täita.
Toon ülimalt lihtsustatud näite (ma ei kujuta ette kui lihtne või keeruline võib tegelikult lõppeesmärk ühel hingel olla). Oletame et lõppeesmärk on tuua ilmale järgmine Rooma keiser. Selleks on vaja sündida naisena, abielluda troonipärijaga, eostada ja sünnitada laps ning anda talle vajalik kasvatus. Ja siis lepitakse juba täpsemalt kokku kõikide nendes sündmustes osalevate hingedega kes on sellele naisele ema ja isa, millal ja kus kohtub ta oma tulevase abikaasaga, mille järgi nad tunnevad ära, et on üksteisele määratud (ehk mis annab märku, et see mees on just see õige, kuigi tegelikult sel ajal vist otsustati abielud üldsegi vanemate poolt ära aga see selleks praegu), siis lepitakse kokku juba ka selle sündiva lapse hingega, et just tema sünnib nende peresse jne ning siis lepitakse veel võib-olla kokku mingid kiiksud selle tulevase keisri kasvatamise juures, et see keiser viiks tänu oma lapsepõlve mõjutustele ellu teatud valikuid, mis mõjutavad Rooma ajalugu... vot selline näide siis.
Ahjaa, meenus üks asi veel nende elude planeerimise juures, et kui elu lõppeb, siis analüüsitakse see otsast lõpuni läbi ning kui eesmärki ei täidetud on see nagu õpetus sellele hingele, et järgmine kord peab ta paremini planeerima, et eesmärk ikkagi täidetakse, seega õppimine toimub korraga mitmel tasandil. Lihtsalt üks aspekt mis mulle huvitav tundub ja edasisi mõttearendusi tekitab...