03-12-2004, 20:20
niisiis olen ma siin juba mitmes teemas võtnud sõna evolutsiooni puudutavatel teemadel ning mitmel korral mininud raamatu "Darwini eksitus" täielikku võhiklikkust ja valelikkust.
olen korduvalt ka lubanud esitada konreetsed naerma ja nutmaajavad kohad sellest raamatust. Kuna olen väga laisk inimene siis ei viicinud kogu teost põhjalikult refereerida vaid võtsin tule alla silmapaistvamad ebakõlad. teen neist siinkohal ka kopi-paste.
______________
Ma hakkasin Darwini eksituses peale mingi osa läbilugemist ära märkima huvitavaid, imelikke, kahtlasi ja naljakaid kohti. Kahjuks lõpetasin selle tegevuse mõne ala pärast sest raamat kippus liiga sigri-migriks minema. aga mõned märgituist tooks siin küll esile.
_________
Lk 42-43 Paluxy Riveri kihtides võib leida mitte ainult jalajälgi vaid ka fossiilseid juuri mis läbistavad osalt vetikaalselt mitu kõva kivimikihti. --- Esitatud põhjustel ei võinud need kihid mingil juhul ladestuda aeglaselt.
aga kui meenutada, et kasvaval puul on nii positiivses kui negatiivses vertikaalsuuna ning ka horisontaalsuundadel tavamõistes meeletu jõud mis pressib puruks ka päristegusad graniitrahnud mille praus puu kasvama on hakanud siis pole see kuigi hämmastav, et puu juur on suutnud tungida läbi mitme geoloogilise ajastu kivimikihi. Pealegi tuleb pöörata tähelepanu sellele, et puul on mingi kindel nullpunkt milles ülespoole jääb tüvi ja allapoole juur. autori teooria kohaselt peaks see nullpunkt kaasnevalt goloogiliste kihtide ladestumisega järjest ülespoole nihkuma kusjuures juure alumine tipp jääb ühte kindlasse kohta pidama. Tegelikkuses seda aga pole. Ühe puu eluaja jooksul võib sellele puule looduslikul moel ümber ladestuda isegi meetrijagu pinnast aga juur jääb ikka juureks ja tüvi ikka tüveks. Tüvi kasvab kõrgusse ja juur sügavusse ning vajadusel ka läbi mitme geoloogilise settekihi.
________
Lk 43 Pinnasekihid mis pidid tekkima maa ajaloo perioodil kestusega üle 200 miljoni aasta kaovad maakera paljudes pirkondades jäljetult, lihtsalt peeneks jahvatatult? kuhu on see liiv siis jäänud? vaevalt mahub see kõigisse selle maailma kõrbetesse ja kõikidesse merepõhjas puurimistega tõestatud setteleiukohtadesse!
ei tahagi hakata selle peale imestama. Kas tõesti autor ei kujuta ette "kõigi selle maailma kõrbete" suurust? KAs autor ei kujuta ette "merepõhjas merepõhjas puurimistega tõestatud setteleiukohtade" mõõtmeid ja lisaks veel tõestamata leiukohti? Kas autor jätab meelega kahe silma vahele orgaanilise lisandi olemasolul liiva muutmumise huumuseks? No midaiganes - igatahes naljakas väide.
Lk 44 - autor "tõestab" kosmiliste löökide tooriat mille tõttu tema väitel just nende löökide vahetus läheduses pole leitud fosiile. Ta rõhutab suure veeuputuse teooriat mis leidis aset tänu mitme asteroidi tabamusele ja selle järgnenud uputusele vmt. nüüd selgub ka, miks dinosauruste maakaardil esinevad suured laigud.
lisaks veel seda, et autori nägemuses pole maakaardi kuju alates "loomisest" kuigivõrd muutunud, mis iseenesest jääb üsna kaalukalt kõigile vastuväidetele alla. Ta lihtsalt vaatab mööda faktist, et paljud praegused maismaa-alad olid kümnete ja sadade miljonite aastate eest tõesti vee all mida tõestab lihtsalt dinosauruste ajast pärinvate meresetete olemasolu neis piirkondades. Seega on lihtsalt selge, et tolleaedsed sisalikud ei saanud elada kõikjal praeguse maismaa territooriumil. Peale selle pole tema esitatud oletatavates kokkupõrkekohtades mingeid suuremaid ja tõestatud kosmilst päritolu kraatreid avastatud.
Lk 45. Autor arutleb maal olevate maavarade üle. Tõstatub küsimus, et kui inimkond oleks siiski eksisteerinud vähemalt 60 miljonit aasta, mis tema väidete järgi oleks tõenäoline, kuidas siis pole selle ajaga ära kasutatud piiratud loodusvarade ressurssi. Ja ta jõuab huvitava järelduseni: Kui aga järgida mõtet kogu elu kooseksisteermisest kuni veeuputuseni maksimaalselt 10 000 aasta eest siis lülitub see vastuväide loogiliselt noorema Maa tõestusse!
Autori nimelt püüab igakülgselt tõestada, et Maa on tõesti maksimaalselt umbes 10 000-20 000 aastat vana, et dinosaurused elasid veel alles mõnetuhande aasta eest jpm. Ja nüüd ta siis tõestab seda mõtet ei millegi muuga kui...kh-khm..selle mõtte endaga : Tulemata samas kordagi ideele, et äkki siiski tõesti pole maavarad ammendatud lihtsalt seepärast, et inimest polnud ei 64 miljoni ega enama aasta eest mil siin kondasid brontid vaid ta tekkis praegusel kujul siia ilma alles 30 000 aasta eest kromanjoonlase kujul.... aga, et eesmärk pühitseb abinõu, ss kõlbab oma uitmõtete tõestuseks ükskõik mis...kasvõi seesama uitmõte pahupidi väänatuna.
Lk 46. austraalias leitakse pidevalt ka dinosauruste luid ja terveid skelette ning nimelt samadest likidest nagu kõikja maailmas. Selle põhjal pidi dinosauruste ajal olemas olema küll vähemasti maasild mandrite vahel.
Oi, üllatust!!! Austraalia ja Aasia vahel oli tõesti maasild mispidi inimesed sinna jõudsid. aga dinosauruste ajal oli austraalia suhteliselt aafrka küljes kinni mistõttu sinna rändamine ei nõudnud suuremat ujumisoskust. Järgmises lauses aga teatab autor, et tõenäoliselt oli aga sel ajal olemas ainult üks enam või vähem seostatud suur kontinent millega ta aga vaidleb vastu omaenese peamisele mõttele Maa paarikümnetuhande aastasest vanusest ja väga vähe muutnud maakaardist. Mine ja võta nüüd kinni, millesse ta ise usub, mida ta tõestada tahab ja kuidas tema juttu suhtuda.
Lk 48 Autor esitab korduvalt väiteid, et kuna sauruseluid leitakse alailma maapinna lähedalt või lausa maapinnal vedelemas, siis on see iseenesest tõesndiks, et nad ei saanud surra kuigi ammu... Mõngoolias, Gobi kõrbes on rikkalikke kalmistuid, kusjuures luustikud lamavad suuremalt jaolt lahtiselt otse maapinnal. Sise-Mongoolia muuseumis leidub sauruseluustike kõrval kivistunud mammut mis leiti lähedal asuvast sõekaevandusest. Kivistunud mammut on ehtne haruldus kusjuures huvitav on see leid seoses söega. Kas mammut leiti kivi- või sellest palju nooremas pruunsöes, selle kohta ei suutnud ma teated hankida.
Niisiis - Kõrbetes pole küll mingi ime leida sauruste luid maapinnalt. Leitakse neid ka mujal. Vahel leitakse neid lausa maapinna kohal kerkivatest kaljudest. Ja mitte keeg ei imesta selle üle. Gobi kõrb ja ka Sahaara olid vanasti vägagi õitsvad kohad kus elas palju loomi. Kliimamuutuste tagajärjel muutusid need kõrbeteks. aga enne seda surid mingil põhjusel ära neis elavad dinosaurused. Maaping muutus kõrbeliivaks mida tuuled alatasa siia-sinna liigutavad. Seepärast tulevadki vahetevahel päevavalgele ammust ajast liiva alla mattunud luud. Küllap on need liivadüünide liikumise tõttu ka varem päevavalgust näinud...
Mis aga puutub kivistunud mammutisse siis minul ei õnnestnud leida selle kohta mingit muud videt. Kui tegu on taolise haruldusega peaks sellest nagu rohkem infot olema. vähemalt niigi palju, et KUST krt ta sis ikkagi leiti kuna see on ju antud juhul äärmiselt oluline.
Aga teaduslikut küljest vaadelduna pole ka 10 000 aastat tagasi surnud eluka kivistumine mingi ime. Näiteks uurali mäestikus on allikaid kuhu võid asetada lille ja tulla sellele mõne nädala pärast järele - lill on mineraalidest läbi imbunud ja muutunud ilusaks kivililleks. Väga mineraalirikkas keskkonnas võis mammut vabalt kivistuda. Pealegi kui ta leiti pruunsöe kihist pole ka see iseenesest mingi näitaja sest pruunsüsi tekkis ka ajal mil vaieldamatult mammutid ringi kondasid. seega - autor teeb palju kära ei millestki. Eesmärk vaid kõhklusi tekitada, vett segada...
Lk 48. Märkimisväärne on, et need luustikud paiknevad peaaegu püstloodis nagu oleks loomad kivistunud seistes. See tähendab, et dinosaurused peavad olema väga kiiresti konserveerunud kuna luud paikneksid muidu kõdunemis- ja lagunemisprotsessi tõttu horisontaalasendis.
Jah. ja kindlasti liikusid need loomad ka oma eluajal "peaaegu püstloodis" kuni nad selles asendis ka konserveerusid. Autor räägib mujal raamatus ka paljudest dinosauruste ja inimeste kivistunud jälgedest mis asuvad praegusel maapinnal ning olevat seetõttu jäetud alles üsna hiljuti (loe: mõne tuhande aasta eest). aga ei neil jälgede juhtumil ega ka antud juhul püstloodis asuvaid luustikke analüüsides ei meenu talle kordagi juhtumis mil neid samu jalajälgi leitakse lausa PÜSTLOODIS kaljudelt. Järgides autori mõttemalli jätame taas kõrvale erosiooni, pinnasekihtide tõusmise ning järeldame, et tol ammusel ajal suutsid nii saurused kui inimesed käsikäes mööda püstloodis asetsevat pori või savi kõndida...
Lk 49. fossiilsete luude kiire ümbritsemine ja pragudeta paindunud kivmikihid tunnistavad algse kivimimaterjali plastilist-elastset seisundit enne deformatsiooni.
Mõte on siis nagu selles, et paljud fosiilidega täidetud geoloogilised kihid ei ole sugugi vaid horisontaalsed jmt vaid vahel suht tugevasti lainetavad. Muidugi on autoril õigus, et enne kivinemist pidid need kihid pehmed olema ja sel perioodil ka painduma. Ma ei kahtlegi selles. Ükski traditsionalistist geoloogki ei kahtle, et enne kivistumist on settekiht pehme.
ainult autor jäheb jälle naljakalt rappa sest eelnevail ja järgnevai lehekülgedel püüab ta elu eest tõestada, et tegelikult kivinesid needsamad pinnasekihid vaat, et momentaalselt. ta pühendab hiljem terve peatüki selleks, et tõestada keemiliselt, füüsikaliselt ja mis moel iganes, et need kihid kõvenesid VÄGA äkiliselt...
Muideks....vaidlemaks vastu nii ühel kui teisele versioonile tuleb tõdeda, et geoloogilised pinnavormide muutused on pahatihti väga aeglased ja ka juba kivinenud pinnas võib nende mõjul painduda ilma, et murduks....
Lk 51. Et söestumisprotsess võik kulgeda kiiresti, on nende keemiliste reatsioonide kirendamiseks vaja katalüsaatorit. On täheldatud, et paljud söemaardlad lasuvad vanadel savikihtidel ja esinevad koos vulkaaniliste purskematerjalidega. Need on tegelikult veeuputuse kaastingimused. Kui mõelda, et maailma söevarust hinnatakse 5000 miljardile tonnile, tuleb nende tekkeks otsida globaalset algpõhjust.
niisiis - on tõsi, et söemaardlad asuvad tihti savipõhjal kuid on tõsi ka see, et nad asuvad igasugu muudel aluspõhjadel. Kahjuks otsustas autor need teised aluspõhjad kõrvale jätta ja võtta oma tõestusel aluseks vaid osade (olgugi, et paljude aga siiski OSADE) puhul täheldatud teguri - savipõhja. Mitte, et selles midagi halba oleks. Praegune teaduslik seisukohtki kinntab, et kivisõemaardlad tekkisid peamiselt hiiglaslike ürgaegsete soode kohale. No umbes nagu meie turbarabad aga määratult suuremad ja veel määratumalt vanemad. Soodel-rabadel on aga tõesti paljudel juhutdel savist aluspõhi. On aga ka muid aluspõhju. Niisiis - savipõhi kui veeuputuse TÕESTUS jääb küll nõrgaks.
Edasi aga ei saa ma enam üldse aru...savipõhi ja vulkaaniline purskematerjal on veeuputuse kaastingimused? Savi ja vesi käivad küll kokku kuigi mingi kõnealuse veeuputusega ei saaks küll piisavalt paksu savikihti tekkida. Pealegi väga valikuliselt - ühte kohta tekib söevarude alla savi, teises aga mingi muu aluspind. Hea küll...savi saviks aga miks on vulkaaniline purskematerjal veeuputuse kaastingimus? Ajutist üsna kiirelt taanduvat veeuputust ühes äkilise ja totaalse väljasuremisega võib põhjustada küll meteoriiditabamus aga mitte vulkaanipurse. Vulkaanipurske tagajärjed on küll kahetised - ühest küljest võivad kasvuhoonegaasid põhjustada jääkilpide sulamise ja maismaa osalise üleujutamise ent kogu maa peal pole piisavalt vett et kõike nii totaalselt üle ujutada nagu autor sooviks. Sel juhul oleks aga ka väljasuremine üsna pikaldane protsess ja autori mainitud äkilisi "konserveerumisi" juhtuda ei saaks. Teisest küljest aga, kui vulkaanipursked on ÜLIMALT globaalsed, võib tagajärg olla hoopis vastupidine - suure sula asemel hoopis määramatu pikkusega talv ja külm kuna kogu see vulkaanituhk varjaks lihtsalt päikese.
Taas - võta nüüd kinni, mida see autor tõestada püüab.
ahjaa...see 5000 miljardit tonni. Aga teate...Seda polegi tegelikult eriti palju... Püüdke see jaotada laiali kõgi kivisöemaardlate vahel ja te kehitate seda KOHUTAVAT arvu - VIIS TUHAT MILJARDIT TONNNNI - kuuldes vaid natuke õlgu... Lühidalt - autor püüdis klassikalise demagoogina teie emotsioonide arvelt populaarsust teenida...
Tahaksin lisada veel ühe mõtte seoses kivisöega. See paneks ilmselt ka autori enese mõtlema. Kui ta muidugi üldse tahab seda teha. Vaadake...nimelt asuvad paljud kivsöemaardlad väga sügaval. Maa all... Olen tähele pannud, et isegi kilomeetrised ¹ahtid pole mõnedes kohtades eriline ime. Kui autor juhtub seda kohta lugema, äkki ta selgitab põhjusi, mille tõttu umbes 10 000 aastaga peale veeuputust tekkis sedavõrd paks pinnasekiht? Seda eriti tingimustes kus hoopis teises kohas on veeuputuse tekitatud pinnasekiht sedavõrd olematu, et seal uppunud dinosauruste luud lausa paljal maapinnal vedelevad.
Vot kui ma usuks jumalasse siis siinkohal olekski õige koht kus hüüatada: "Issand Jumal, sa oled kõikvõimas!!"
Leheküljel 54 ootab meid ees ülimalt naljakas koht: Autor arutleb jätkuvalt nende juhtumite üle kus eeldatavalt nooremasse ajajärku liigtatav ese või olend on paigutunud tunduvalt vanematesse pinnavormidesse ja teeb järelduse: kivim on oluliselt noorem kui seni oletati ja pidi vastava eseme sängitumise ajal olema pehme koostisega. minu kirheldatud leiud asetusid pehmesse või vedelasse materjali tänu mingle suurele õnnetuele - veeuputusele. See sündmus pidi aset leidma mitte liiga pikka aega tagasi. Ajaparadoks oleks sel juhul lkvideeritud!
Niisiis - esiteks tekitab autor mittemillestki ajaparadoksi, jahudes kümnetel lehekülgedel vaat, et tänapäevastest esemetest mis olla leitud kümnete ja segi sadade miljonite aastate vanustest kihtidest, ta ei esita nende juhtumite seletamiseks mitte mingit muud alternatiivset seletust, ta juhatab tüüpiliselt üsna kergesti mõjutatava lugeja julgelt ja kindlalt omaenese tekitatud ajaparadoksini ja pakub siis selle sama paradoksi lahenduseks MITTE VÄIKSEMA paradoksi!!! MEGA TASE!! ;D
Lk 60-61 arutletakse radoaktiivse süsiniku meetodil kunagi elanud objektid vanuse määramist. ning esitatakse selle meetodi naeruvääristamiseks kaks juhtumit kus ühel juhul saadi molluski vanuseks 2300 aastat ja teisel juhul lausa 27 000. Naeruväärsuse lisamiseks ei unusta ta mainimata, et mõlemad uurimisobjektid olid uurimise hetkel elusad. Iseenesestmõistetavalt unustab ta seejures mainimata aga selle, et radioaktiivse süsiniku ladestumise eripärade tõttu on elusate objektide vanuse mõõtmine nagu rulett - tulemuseks võib olla misiganes. Lisaks unustab ta esitada vihjeid ka neile juhtumitele kus selle meetodiga määrati juba kaheldamatult tõestatud objekti vanus peaaegu ilmeksimatult.
Lk 63 üllatab lugejat aga järjekordse "Issand, sa oled kõikvõimas!" hüüdmist vääriva mõttega:
Tuntud meetod on dendrokronoloogia (aastarõngaskronoloogia). selle meetodi juures võrreldakse puutüvedes erineva lauisega moodustunud ringe ja reastatakse need erineva vanusega puude järgi nii, et lõpuks saadakse nn kalender mis hõlmab ajavahemikku umbes 10 000 aastat.
See meetod mida jääajateooria pooldajad tähistavad veatuna, kuulub siski vanusemäärangu ebatäpseimate meetodite juurde sest kas võib pidada kindlaks tõsiasjaks, et minevikus on aastas moodustunud inult üks rõngas nagu see meile tänapäeval paistab?
.....appi.... ???
Lk 81 Kuni lõunapooluse ametliku avastamiseni kasutatud kaartidel oli antarktise kohale joonistatud ainult vesi, niisiis polnud mingit jääpinda ja midagi polnud näha ka maismaast!!
See koht on üldse segane. Mõnes kohas väidab ta, et antarktika oli enne veeuputust troopiline või lähistroopiline kuna seal oli õitsev elu (millele ma iseenesest vastu ei vaidlegi) kuid see kõik muutus kuna maad tabas mingi kohutavalt kiire kataklüsm mille tõttu nihkus maa telg ja ekvatoriaalsest antarktikast sai polaarne. Seega siis sai praegusest ekvatoriaalsest alast (lääne- või idapoolusest) ekvatoriaalne ala.
No see selleks...raske on leida ala, mis antarktika õitsemise ajal oleks olnud külmaks pooluseks. Ega autorgi ei suuda.
aga tegelikult on see lause naljakas seepärast, et autor jätab otsekui mulje nagu oleks ta leidnud tõestuse faktile, et enne avastamist antarktikat ei eksisteerinudki. ilmselt on küll tegu tema piskese sulevääratusega ent taoliste lausete ja väidete esinemine midagi tõestada püüdvas teoses kahandavad selle teose usaldusväärsust kahjuks miinimumini.
Lk 80 aga leidub teine naljakavõitu väide:
Nüüd on üldteada, et Sahara kõrb oli varem meri ja lõunapoolus jäävaba.
Mul puuduvad hetkel täpsed andmed, mis elutingimused valitsesid saharas enne oletatavt veeuputust kümmekond tuhat aastat tagasi aga seda ma tean, et enne kõrbeks muutumist oli see VÄGA viljakas ala. No küllap oli ka sahara kohal kunagi meri nagu igal pool mujalgi...VÄGA-VÄGA ammu aega tagasi kuid mida autor seda öeldes tõestada tahab? Kas ta püüab juhtida tähelepanu milleltki muult kõrvale? ilmselt. Lugege sealt edasi ja saate ise aru
Lk 84 seab autor taas kahtluse alla oma koolitarkused ja igasuguse tõsiseltvõetavuse:
Esimesed indiaanlased pidid küll Ameerikasse sisse rändama alles paari aastatuhande eest...
ja siiski teab iga antropoloog, et ameerika manner asustati 15-35 tuhat aastat tagasi (suur kõikumine on sellest tingitud, et põhja-ameerikasse jõuti siiski mõnevõrra varem kui lõunasse.) Eeldades, et põhja-aladele jõuti 35 tuhande aasta eest, paneb autori vildakas väide paarist tuhandest aastast mu tõsiselt kahtlema selles, kas ja mida ta koolis õppis või milliseid traditsioonilise ajaloo fakte ta üldse oma raamatu kirjutamisel on uurida viitsinud.
Lk 87. Milline sündmus tõukas antarktise jääaega või muutis paraja kun subtroopilise kliimatsooni arktiliseks? Maatelg pidi siis nihkuma ning Maa põhjapoolkeral peaks mineviku kohta täheldama samasuguseid protsesse. Ja neid on tõepoolest märgatud.
Jätkan siinkohal autori ilmselt meelega pooleli jäänud mõttekäiku: Samuti peaks olema märgatud kliimamuutuse tundemärke ka praegusel ekvatoriaalsel alal kus tänu neile samadele sündmustele pidi kunagine arktilne kliima muutuma paras- võ subtroopiliseks. Ei, neid pole märgatud.... Aga autor jättis selle tasa ja targu välja ütlemata. Miks?
Edasi ma enam ei viicinud märkeid teha. Sama stiil jätkus kuni raamatu lõpuni.
Tooks veel ühe põneva näite ilma otseste viideteta lehekülgedele.
autor räägib siberi põhjaosas igikeltsast leitud mammutitest kes oleks otsekui "poolelt sammult külmunud nii, et neil isegi mälumata toit suhu on jäänud". Selle toob ta järjekordselt tõestuseks mingile ootamatule jhtumile mille tõttu maa telg nihkus ja sellega seoses ka poolused. Kahjuks aga ei kujuta mina ette, mismoodi esiteks üldse keegi siin ellu jäi kui maa telg sedavõrd ootamatult ja kiirelt nii palju nihkus! See löök....inerts...absoluutselt kõik siin planeedil oleks pidanud omalt kohalt minema lendama. Ellujäämise võimlus oleks olnud välistatud. ja kui olekski keegi Noa nime kandev mees ellu jäänud siis see jääb küll arusaamatuks kuidas see temperatuur siiski sedavõrd kiiresti langes, et mammutid poolelt sammult külmusid. See on lihtsalt igal juhul võimatu. Kui telg nihkuks ka momentaalselt nii, et elusolendid jääks ellu ja ei märkakski seda muutust siis õhu ja maapinna jahtumine võtaks NATUKENEGI aega. Inimene ju ei külmu momentaalselt kui ta siberi põhjaaladel 20-30 kraadise õhutemperatuuriga toast isegi alasti välja pakase kätte astub.
No igatahes- segast oli palju. Autor vaid oletab, esitab paradokse ja tõestab nende samade abil teis oma enese tõstataud paradokse. Lugemiseks kõlbab aga uskuda tasub sealt vaid vähest.
______________
Vastuseks ootan konstruktiivset kriitikat. omad uskumused ja veendmused mida te millegagi kinnitada ei saa jätke oma teada.
olen korduvalt ka lubanud esitada konreetsed naerma ja nutmaajavad kohad sellest raamatust. Kuna olen väga laisk inimene siis ei viicinud kogu teost põhjalikult refereerida vaid võtsin tule alla silmapaistvamad ebakõlad. teen neist siinkohal ka kopi-paste.
______________
Ma hakkasin Darwini eksituses peale mingi osa läbilugemist ära märkima huvitavaid, imelikke, kahtlasi ja naljakaid kohti. Kahjuks lõpetasin selle tegevuse mõne ala pärast sest raamat kippus liiga sigri-migriks minema. aga mõned märgituist tooks siin küll esile.
_________
Lk 42-43 Paluxy Riveri kihtides võib leida mitte ainult jalajälgi vaid ka fossiilseid juuri mis läbistavad osalt vetikaalselt mitu kõva kivimikihti. --- Esitatud põhjustel ei võinud need kihid mingil juhul ladestuda aeglaselt.
aga kui meenutada, et kasvaval puul on nii positiivses kui negatiivses vertikaalsuuna ning ka horisontaalsuundadel tavamõistes meeletu jõud mis pressib puruks ka päristegusad graniitrahnud mille praus puu kasvama on hakanud siis pole see kuigi hämmastav, et puu juur on suutnud tungida läbi mitme geoloogilise ajastu kivimikihi. Pealegi tuleb pöörata tähelepanu sellele, et puul on mingi kindel nullpunkt milles ülespoole jääb tüvi ja allapoole juur. autori teooria kohaselt peaks see nullpunkt kaasnevalt goloogiliste kihtide ladestumisega järjest ülespoole nihkuma kusjuures juure alumine tipp jääb ühte kindlasse kohta pidama. Tegelikkuses seda aga pole. Ühe puu eluaja jooksul võib sellele puule looduslikul moel ümber ladestuda isegi meetrijagu pinnast aga juur jääb ikka juureks ja tüvi ikka tüveks. Tüvi kasvab kõrgusse ja juur sügavusse ning vajadusel ka läbi mitme geoloogilise settekihi.
________
Lk 43 Pinnasekihid mis pidid tekkima maa ajaloo perioodil kestusega üle 200 miljoni aasta kaovad maakera paljudes pirkondades jäljetult, lihtsalt peeneks jahvatatult? kuhu on see liiv siis jäänud? vaevalt mahub see kõigisse selle maailma kõrbetesse ja kõikidesse merepõhjas puurimistega tõestatud setteleiukohtadesse!
ei tahagi hakata selle peale imestama. Kas tõesti autor ei kujuta ette "kõigi selle maailma kõrbete" suurust? KAs autor ei kujuta ette "merepõhjas merepõhjas puurimistega tõestatud setteleiukohtade" mõõtmeid ja lisaks veel tõestamata leiukohti? Kas autor jätab meelega kahe silma vahele orgaanilise lisandi olemasolul liiva muutmumise huumuseks? No midaiganes - igatahes naljakas väide.
Lk 44 - autor "tõestab" kosmiliste löökide tooriat mille tõttu tema väitel just nende löökide vahetus läheduses pole leitud fosiile. Ta rõhutab suure veeuputuse teooriat mis leidis aset tänu mitme asteroidi tabamusele ja selle järgnenud uputusele vmt. nüüd selgub ka, miks dinosauruste maakaardil esinevad suured laigud.
lisaks veel seda, et autori nägemuses pole maakaardi kuju alates "loomisest" kuigivõrd muutunud, mis iseenesest jääb üsna kaalukalt kõigile vastuväidetele alla. Ta lihtsalt vaatab mööda faktist, et paljud praegused maismaa-alad olid kümnete ja sadade miljonite aastate eest tõesti vee all mida tõestab lihtsalt dinosauruste ajast pärinvate meresetete olemasolu neis piirkondades. Seega on lihtsalt selge, et tolleaedsed sisalikud ei saanud elada kõikjal praeguse maismaa territooriumil. Peale selle pole tema esitatud oletatavates kokkupõrkekohtades mingeid suuremaid ja tõestatud kosmilst päritolu kraatreid avastatud.
Lk 45. Autor arutleb maal olevate maavarade üle. Tõstatub küsimus, et kui inimkond oleks siiski eksisteerinud vähemalt 60 miljonit aasta, mis tema väidete järgi oleks tõenäoline, kuidas siis pole selle ajaga ära kasutatud piiratud loodusvarade ressurssi. Ja ta jõuab huvitava järelduseni: Kui aga järgida mõtet kogu elu kooseksisteermisest kuni veeuputuseni maksimaalselt 10 000 aasta eest siis lülitub see vastuväide loogiliselt noorema Maa tõestusse!
Autori nimelt püüab igakülgselt tõestada, et Maa on tõesti maksimaalselt umbes 10 000-20 000 aastat vana, et dinosaurused elasid veel alles mõnetuhande aasta eest jpm. Ja nüüd ta siis tõestab seda mõtet ei millegi muuga kui...kh-khm..selle mõtte endaga : Tulemata samas kordagi ideele, et äkki siiski tõesti pole maavarad ammendatud lihtsalt seepärast, et inimest polnud ei 64 miljoni ega enama aasta eest mil siin kondasid brontid vaid ta tekkis praegusel kujul siia ilma alles 30 000 aasta eest kromanjoonlase kujul.... aga, et eesmärk pühitseb abinõu, ss kõlbab oma uitmõtete tõestuseks ükskõik mis...kasvõi seesama uitmõte pahupidi väänatuna.
Lk 46. austraalias leitakse pidevalt ka dinosauruste luid ja terveid skelette ning nimelt samadest likidest nagu kõikja maailmas. Selle põhjal pidi dinosauruste ajal olemas olema küll vähemasti maasild mandrite vahel.
Oi, üllatust!!! Austraalia ja Aasia vahel oli tõesti maasild mispidi inimesed sinna jõudsid. aga dinosauruste ajal oli austraalia suhteliselt aafrka küljes kinni mistõttu sinna rändamine ei nõudnud suuremat ujumisoskust. Järgmises lauses aga teatab autor, et tõenäoliselt oli aga sel ajal olemas ainult üks enam või vähem seostatud suur kontinent millega ta aga vaidleb vastu omaenese peamisele mõttele Maa paarikümnetuhande aastasest vanusest ja väga vähe muutnud maakaardist. Mine ja võta nüüd kinni, millesse ta ise usub, mida ta tõestada tahab ja kuidas tema juttu suhtuda.
Lk 48 Autor esitab korduvalt väiteid, et kuna sauruseluid leitakse alailma maapinna lähedalt või lausa maapinnal vedelemas, siis on see iseenesest tõesndiks, et nad ei saanud surra kuigi ammu... Mõngoolias, Gobi kõrbes on rikkalikke kalmistuid, kusjuures luustikud lamavad suuremalt jaolt lahtiselt otse maapinnal. Sise-Mongoolia muuseumis leidub sauruseluustike kõrval kivistunud mammut mis leiti lähedal asuvast sõekaevandusest. Kivistunud mammut on ehtne haruldus kusjuures huvitav on see leid seoses söega. Kas mammut leiti kivi- või sellest palju nooremas pruunsöes, selle kohta ei suutnud ma teated hankida.
Niisiis - Kõrbetes pole küll mingi ime leida sauruste luid maapinnalt. Leitakse neid ka mujal. Vahel leitakse neid lausa maapinna kohal kerkivatest kaljudest. Ja mitte keeg ei imesta selle üle. Gobi kõrb ja ka Sahaara olid vanasti vägagi õitsvad kohad kus elas palju loomi. Kliimamuutuste tagajärjel muutusid need kõrbeteks. aga enne seda surid mingil põhjusel ära neis elavad dinosaurused. Maaping muutus kõrbeliivaks mida tuuled alatasa siia-sinna liigutavad. Seepärast tulevadki vahetevahel päevavalgele ammust ajast liiva alla mattunud luud. Küllap on need liivadüünide liikumise tõttu ka varem päevavalgust näinud...
Mis aga puutub kivistunud mammutisse siis minul ei õnnestnud leida selle kohta mingit muud videt. Kui tegu on taolise haruldusega peaks sellest nagu rohkem infot olema. vähemalt niigi palju, et KUST krt ta sis ikkagi leiti kuna see on ju antud juhul äärmiselt oluline.
Aga teaduslikut küljest vaadelduna pole ka 10 000 aastat tagasi surnud eluka kivistumine mingi ime. Näiteks uurali mäestikus on allikaid kuhu võid asetada lille ja tulla sellele mõne nädala pärast järele - lill on mineraalidest läbi imbunud ja muutunud ilusaks kivililleks. Väga mineraalirikkas keskkonnas võis mammut vabalt kivistuda. Pealegi kui ta leiti pruunsöe kihist pole ka see iseenesest mingi näitaja sest pruunsüsi tekkis ka ajal mil vaieldamatult mammutid ringi kondasid. seega - autor teeb palju kära ei millestki. Eesmärk vaid kõhklusi tekitada, vett segada...
Lk 48. Märkimisväärne on, et need luustikud paiknevad peaaegu püstloodis nagu oleks loomad kivistunud seistes. See tähendab, et dinosaurused peavad olema väga kiiresti konserveerunud kuna luud paikneksid muidu kõdunemis- ja lagunemisprotsessi tõttu horisontaalasendis.
Jah. ja kindlasti liikusid need loomad ka oma eluajal "peaaegu püstloodis" kuni nad selles asendis ka konserveerusid. Autor räägib mujal raamatus ka paljudest dinosauruste ja inimeste kivistunud jälgedest mis asuvad praegusel maapinnal ning olevat seetõttu jäetud alles üsna hiljuti (loe: mõne tuhande aasta eest). aga ei neil jälgede juhtumil ega ka antud juhul püstloodis asuvaid luustikke analüüsides ei meenu talle kordagi juhtumis mil neid samu jalajälgi leitakse lausa PÜSTLOODIS kaljudelt. Järgides autori mõttemalli jätame taas kõrvale erosiooni, pinnasekihtide tõusmise ning järeldame, et tol ammusel ajal suutsid nii saurused kui inimesed käsikäes mööda püstloodis asetsevat pori või savi kõndida...
Lk 49. fossiilsete luude kiire ümbritsemine ja pragudeta paindunud kivmikihid tunnistavad algse kivimimaterjali plastilist-elastset seisundit enne deformatsiooni.
Mõte on siis nagu selles, et paljud fosiilidega täidetud geoloogilised kihid ei ole sugugi vaid horisontaalsed jmt vaid vahel suht tugevasti lainetavad. Muidugi on autoril õigus, et enne kivinemist pidid need kihid pehmed olema ja sel perioodil ka painduma. Ma ei kahtlegi selles. Ükski traditsionalistist geoloogki ei kahtle, et enne kivistumist on settekiht pehme.
ainult autor jäheb jälle naljakalt rappa sest eelnevail ja järgnevai lehekülgedel püüab ta elu eest tõestada, et tegelikult kivinesid needsamad pinnasekihid vaat, et momentaalselt. ta pühendab hiljem terve peatüki selleks, et tõestada keemiliselt, füüsikaliselt ja mis moel iganes, et need kihid kõvenesid VÄGA äkiliselt...
Muideks....vaidlemaks vastu nii ühel kui teisele versioonile tuleb tõdeda, et geoloogilised pinnavormide muutused on pahatihti väga aeglased ja ka juba kivinenud pinnas võib nende mõjul painduda ilma, et murduks....
Lk 51. Et söestumisprotsess võik kulgeda kiiresti, on nende keemiliste reatsioonide kirendamiseks vaja katalüsaatorit. On täheldatud, et paljud söemaardlad lasuvad vanadel savikihtidel ja esinevad koos vulkaaniliste purskematerjalidega. Need on tegelikult veeuputuse kaastingimused. Kui mõelda, et maailma söevarust hinnatakse 5000 miljardile tonnile, tuleb nende tekkeks otsida globaalset algpõhjust.
niisiis - on tõsi, et söemaardlad asuvad tihti savipõhjal kuid on tõsi ka see, et nad asuvad igasugu muudel aluspõhjadel. Kahjuks otsustas autor need teised aluspõhjad kõrvale jätta ja võtta oma tõestusel aluseks vaid osade (olgugi, et paljude aga siiski OSADE) puhul täheldatud teguri - savipõhja. Mitte, et selles midagi halba oleks. Praegune teaduslik seisukohtki kinntab, et kivisõemaardlad tekkisid peamiselt hiiglaslike ürgaegsete soode kohale. No umbes nagu meie turbarabad aga määratult suuremad ja veel määratumalt vanemad. Soodel-rabadel on aga tõesti paljudel juhutdel savist aluspõhi. On aga ka muid aluspõhju. Niisiis - savipõhi kui veeuputuse TÕESTUS jääb küll nõrgaks.
Edasi aga ei saa ma enam üldse aru...savipõhi ja vulkaaniline purskematerjal on veeuputuse kaastingimused? Savi ja vesi käivad küll kokku kuigi mingi kõnealuse veeuputusega ei saaks küll piisavalt paksu savikihti tekkida. Pealegi väga valikuliselt - ühte kohta tekib söevarude alla savi, teises aga mingi muu aluspind. Hea küll...savi saviks aga miks on vulkaaniline purskematerjal veeuputuse kaastingimus? Ajutist üsna kiirelt taanduvat veeuputust ühes äkilise ja totaalse väljasuremisega võib põhjustada küll meteoriiditabamus aga mitte vulkaanipurse. Vulkaanipurske tagajärjed on küll kahetised - ühest küljest võivad kasvuhoonegaasid põhjustada jääkilpide sulamise ja maismaa osalise üleujutamise ent kogu maa peal pole piisavalt vett et kõike nii totaalselt üle ujutada nagu autor sooviks. Sel juhul oleks aga ka väljasuremine üsna pikaldane protsess ja autori mainitud äkilisi "konserveerumisi" juhtuda ei saaks. Teisest küljest aga, kui vulkaanipursked on ÜLIMALT globaalsed, võib tagajärg olla hoopis vastupidine - suure sula asemel hoopis määramatu pikkusega talv ja külm kuna kogu see vulkaanituhk varjaks lihtsalt päikese.
Taas - võta nüüd kinni, mida see autor tõestada püüab.
ahjaa...see 5000 miljardit tonni. Aga teate...Seda polegi tegelikult eriti palju... Püüdke see jaotada laiali kõgi kivisöemaardlate vahel ja te kehitate seda KOHUTAVAT arvu - VIIS TUHAT MILJARDIT TONNNNI - kuuldes vaid natuke õlgu... Lühidalt - autor püüdis klassikalise demagoogina teie emotsioonide arvelt populaarsust teenida...
Tahaksin lisada veel ühe mõtte seoses kivisöega. See paneks ilmselt ka autori enese mõtlema. Kui ta muidugi üldse tahab seda teha. Vaadake...nimelt asuvad paljud kivsöemaardlad väga sügaval. Maa all... Olen tähele pannud, et isegi kilomeetrised ¹ahtid pole mõnedes kohtades eriline ime. Kui autor juhtub seda kohta lugema, äkki ta selgitab põhjusi, mille tõttu umbes 10 000 aastaga peale veeuputust tekkis sedavõrd paks pinnasekiht? Seda eriti tingimustes kus hoopis teises kohas on veeuputuse tekitatud pinnasekiht sedavõrd olematu, et seal uppunud dinosauruste luud lausa paljal maapinnal vedelevad.
Vot kui ma usuks jumalasse siis siinkohal olekski õige koht kus hüüatada: "Issand Jumal, sa oled kõikvõimas!!"
Leheküljel 54 ootab meid ees ülimalt naljakas koht: Autor arutleb jätkuvalt nende juhtumite üle kus eeldatavalt nooremasse ajajärku liigtatav ese või olend on paigutunud tunduvalt vanematesse pinnavormidesse ja teeb järelduse: kivim on oluliselt noorem kui seni oletati ja pidi vastava eseme sängitumise ajal olema pehme koostisega. minu kirheldatud leiud asetusid pehmesse või vedelasse materjali tänu mingle suurele õnnetuele - veeuputusele. See sündmus pidi aset leidma mitte liiga pikka aega tagasi. Ajaparadoks oleks sel juhul lkvideeritud!
Niisiis - esiteks tekitab autor mittemillestki ajaparadoksi, jahudes kümnetel lehekülgedel vaat, et tänapäevastest esemetest mis olla leitud kümnete ja segi sadade miljonite aastate vanustest kihtidest, ta ei esita nende juhtumite seletamiseks mitte mingit muud alternatiivset seletust, ta juhatab tüüpiliselt üsna kergesti mõjutatava lugeja julgelt ja kindlalt omaenese tekitatud ajaparadoksini ja pakub siis selle sama paradoksi lahenduseks MITTE VÄIKSEMA paradoksi!!! MEGA TASE!! ;D
Lk 60-61 arutletakse radoaktiivse süsiniku meetodil kunagi elanud objektid vanuse määramist. ning esitatakse selle meetodi naeruvääristamiseks kaks juhtumit kus ühel juhul saadi molluski vanuseks 2300 aastat ja teisel juhul lausa 27 000. Naeruväärsuse lisamiseks ei unusta ta mainimata, et mõlemad uurimisobjektid olid uurimise hetkel elusad. Iseenesestmõistetavalt unustab ta seejures mainimata aga selle, et radioaktiivse süsiniku ladestumise eripärade tõttu on elusate objektide vanuse mõõtmine nagu rulett - tulemuseks võib olla misiganes. Lisaks unustab ta esitada vihjeid ka neile juhtumitele kus selle meetodiga määrati juba kaheldamatult tõestatud objekti vanus peaaegu ilmeksimatult.
Lk 63 üllatab lugejat aga järjekordse "Issand, sa oled kõikvõimas!" hüüdmist vääriva mõttega:
Tuntud meetod on dendrokronoloogia (aastarõngaskronoloogia). selle meetodi juures võrreldakse puutüvedes erineva lauisega moodustunud ringe ja reastatakse need erineva vanusega puude järgi nii, et lõpuks saadakse nn kalender mis hõlmab ajavahemikku umbes 10 000 aastat.
See meetod mida jääajateooria pooldajad tähistavad veatuna, kuulub siski vanusemäärangu ebatäpseimate meetodite juurde sest kas võib pidada kindlaks tõsiasjaks, et minevikus on aastas moodustunud inult üks rõngas nagu see meile tänapäeval paistab?
.....appi.... ???
Lk 81 Kuni lõunapooluse ametliku avastamiseni kasutatud kaartidel oli antarktise kohale joonistatud ainult vesi, niisiis polnud mingit jääpinda ja midagi polnud näha ka maismaast!!
See koht on üldse segane. Mõnes kohas väidab ta, et antarktika oli enne veeuputust troopiline või lähistroopiline kuna seal oli õitsev elu (millele ma iseenesest vastu ei vaidlegi) kuid see kõik muutus kuna maad tabas mingi kohutavalt kiire kataklüsm mille tõttu nihkus maa telg ja ekvatoriaalsest antarktikast sai polaarne. Seega siis sai praegusest ekvatoriaalsest alast (lääne- või idapoolusest) ekvatoriaalne ala.
No see selleks...raske on leida ala, mis antarktika õitsemise ajal oleks olnud külmaks pooluseks. Ega autorgi ei suuda.
aga tegelikult on see lause naljakas seepärast, et autor jätab otsekui mulje nagu oleks ta leidnud tõestuse faktile, et enne avastamist antarktikat ei eksisteerinudki. ilmselt on küll tegu tema piskese sulevääratusega ent taoliste lausete ja väidete esinemine midagi tõestada püüdvas teoses kahandavad selle teose usaldusväärsust kahjuks miinimumini.
Lk 80 aga leidub teine naljakavõitu väide:
Nüüd on üldteada, et Sahara kõrb oli varem meri ja lõunapoolus jäävaba.
Mul puuduvad hetkel täpsed andmed, mis elutingimused valitsesid saharas enne oletatavt veeuputust kümmekond tuhat aastat tagasi aga seda ma tean, et enne kõrbeks muutumist oli see VÄGA viljakas ala. No küllap oli ka sahara kohal kunagi meri nagu igal pool mujalgi...VÄGA-VÄGA ammu aega tagasi kuid mida autor seda öeldes tõestada tahab? Kas ta püüab juhtida tähelepanu milleltki muult kõrvale? ilmselt. Lugege sealt edasi ja saate ise aru
Lk 84 seab autor taas kahtluse alla oma koolitarkused ja igasuguse tõsiseltvõetavuse:
Esimesed indiaanlased pidid küll Ameerikasse sisse rändama alles paari aastatuhande eest...
ja siiski teab iga antropoloog, et ameerika manner asustati 15-35 tuhat aastat tagasi (suur kõikumine on sellest tingitud, et põhja-ameerikasse jõuti siiski mõnevõrra varem kui lõunasse.) Eeldades, et põhja-aladele jõuti 35 tuhande aasta eest, paneb autori vildakas väide paarist tuhandest aastast mu tõsiselt kahtlema selles, kas ja mida ta koolis õppis või milliseid traditsioonilise ajaloo fakte ta üldse oma raamatu kirjutamisel on uurida viitsinud.
Lk 87. Milline sündmus tõukas antarktise jääaega või muutis paraja kun subtroopilise kliimatsooni arktiliseks? Maatelg pidi siis nihkuma ning Maa põhjapoolkeral peaks mineviku kohta täheldama samasuguseid protsesse. Ja neid on tõepoolest märgatud.
Jätkan siinkohal autori ilmselt meelega pooleli jäänud mõttekäiku: Samuti peaks olema märgatud kliimamuutuse tundemärke ka praegusel ekvatoriaalsel alal kus tänu neile samadele sündmustele pidi kunagine arktilne kliima muutuma paras- võ subtroopiliseks. Ei, neid pole märgatud.... Aga autor jättis selle tasa ja targu välja ütlemata. Miks?
Edasi ma enam ei viicinud märkeid teha. Sama stiil jätkus kuni raamatu lõpuni.
Tooks veel ühe põneva näite ilma otseste viideteta lehekülgedele.
autor räägib siberi põhjaosas igikeltsast leitud mammutitest kes oleks otsekui "poolelt sammult külmunud nii, et neil isegi mälumata toit suhu on jäänud". Selle toob ta järjekordselt tõestuseks mingile ootamatule jhtumile mille tõttu maa telg nihkus ja sellega seoses ka poolused. Kahjuks aga ei kujuta mina ette, mismoodi esiteks üldse keegi siin ellu jäi kui maa telg sedavõrd ootamatult ja kiirelt nii palju nihkus! See löök....inerts...absoluutselt kõik siin planeedil oleks pidanud omalt kohalt minema lendama. Ellujäämise võimlus oleks olnud välistatud. ja kui olekski keegi Noa nime kandev mees ellu jäänud siis see jääb küll arusaamatuks kuidas see temperatuur siiski sedavõrd kiiresti langes, et mammutid poolelt sammult külmusid. See on lihtsalt igal juhul võimatu. Kui telg nihkuks ka momentaalselt nii, et elusolendid jääks ellu ja ei märkakski seda muutust siis õhu ja maapinna jahtumine võtaks NATUKENEGI aega. Inimene ju ei külmu momentaalselt kui ta siberi põhjaaladel 20-30 kraadise õhutemperatuuriga toast isegi alasti välja pakase kätte astub.
No igatahes- segast oli palju. Autor vaid oletab, esitab paradokse ja tõestab nende samade abil teis oma enese tõstataud paradokse. Lugemiseks kõlbab aga uskuda tasub sealt vaid vähest.
______________
Vastuseks ootan konstruktiivset kriitikat. omad uskumused ja veendmused mida te millegagi kinnitada ei saa jätke oma teada.