05-06-2016, 17:24
Kuna foorum kannabki just säärast pealkirja, siis otsustasingi siia kirjutada. Tõenäoliselt on teisigi inimesi, kes on sama tundlikud kui mina, ma lihtsalt keeldun kategooriliselt uskumast, et olen ainus selles terves maailmas, kes on lapsepõlvest saadik näinud kummitusi.
Igal juhul, alustangi oma nooremast east. Esimene vaim/olevus, keda ma nägin, oli siis, kui ma olin viiene. Ärkasin öösel ning käisin köögis korraks ja pöördusin tagasi magamistuppa ning nägin seal noort poissi. Muidugi ma ehmatasin ära ning jooksin minema. Tagasi pöördudes teda enam seal ei olnud.
Mõni aeg hiljem nägin maja teisel korrusel naist valges ja muidugi, taaskord, kuna tegu oli suhteliselt hämara ruumiga, lõin jälle kartma ja jooksin alla. Tol hetkel oli mul ka sõbranna kaasas, kuid tema ei näinud ega kuulnud midagi, seega ma unustasin selle vahejuhtumi kiirelt.
Kolmas kord, kui ma lapsena vaimu nägin/kohtasin, siis see oli aasta pärast oma parima sõbra surma. Ta kaotas lahingus vähiga ning kui ta sügisel meie seast lahkuski, siis järgmise aasta suvel läksime järve äärde, kus ma endaarust teda nägin ning kui ma vanematele sellest rääkisin, mind ei usutud (hiljuti ema küll tunnistas, et ma olevat maininud ja näinud rohkem vaime lapsena kui ma praegu mäletan).
Vanemaks saades endaarust ma enam midagi ei näinud ja kuigi mul tekkiski vahepeal selline hoog, kus mind "kummitati" ja ma nägin erinevaid asju päris tihedalt, mille tõttu mind ravimite peale pandi, ei ole säärased kogemused läinudki.
Osa, mida ma seletada ei oska, on mingisugune hägune osa, mis inimese kehast lahkub, kui ta lõpetab närvitsemise ja hakkab maha rahunema. Olen seda mitmel korral näinud, eelkõige siis, kui on mingisugused esinemised või rasked katsumused seljataga. Esimest korda, kui ma seda tähele panin, oligi siis, kui üks mu tuttav laulis ja kui ta julguse tagasi sai, märkasin, kuidas mingisugune hõbedane ja värelev valgus tema kaudu väljus. Paistis, et teisele see silma ei torganud, sest ainult mina jälgisin, kuidas see lihtsalt õhku hajus. Sama lugu oli ka teistega, kes pingetest viimaks vabanesid.
Teine asi, mis on minuarust seletamatu, on kummaline oskus inimeste välimusest välja lugeda detaile, mis jutustavad osakesi tema elus ja vahest isegi näen piisavalt kaugele, et aimata ära tema geneetilist päritolu ning ka vanemate välimust või nende oma, kes on teda mingil määral mõjutanud (kuna tegu on "Vaatlused ja kogemused" foorumiga, siis see käibki arvatavasti vaatluste alla). Võib-olla ongi see kuidagi seotud minu oskusega vahel näha/tajuda vaime ja veidrat udulaadset asja, mis teiste kehast lahkub teatud aja tagant, ma ei oska ettegi kujutada, kuid äkki leidub siin keegi, kes on midagi sarnast kogenud või oskab seletada üht või teist aspekti, mida ma kirjeldasin. Ma olen ise üritanud uurida, eriti viimast punkti, kuid ainus, mis mulle ette tuleb, on mingisugused Sherlock Holmesi-laadsed artiklid või siis psühholoogilise analüüsiga seotud teemad.
Igal juhul, alustangi oma nooremast east. Esimene vaim/olevus, keda ma nägin, oli siis, kui ma olin viiene. Ärkasin öösel ning käisin köögis korraks ja pöördusin tagasi magamistuppa ning nägin seal noort poissi. Muidugi ma ehmatasin ära ning jooksin minema. Tagasi pöördudes teda enam seal ei olnud.
Mõni aeg hiljem nägin maja teisel korrusel naist valges ja muidugi, taaskord, kuna tegu oli suhteliselt hämara ruumiga, lõin jälle kartma ja jooksin alla. Tol hetkel oli mul ka sõbranna kaasas, kuid tema ei näinud ega kuulnud midagi, seega ma unustasin selle vahejuhtumi kiirelt.
Kolmas kord, kui ma lapsena vaimu nägin/kohtasin, siis see oli aasta pärast oma parima sõbra surma. Ta kaotas lahingus vähiga ning kui ta sügisel meie seast lahkuski, siis järgmise aasta suvel läksime järve äärde, kus ma endaarust teda nägin ning kui ma vanematele sellest rääkisin, mind ei usutud (hiljuti ema küll tunnistas, et ma olevat maininud ja näinud rohkem vaime lapsena kui ma praegu mäletan).
Vanemaks saades endaarust ma enam midagi ei näinud ja kuigi mul tekkiski vahepeal selline hoog, kus mind "kummitati" ja ma nägin erinevaid asju päris tihedalt, mille tõttu mind ravimite peale pandi, ei ole säärased kogemused läinudki.
Osa, mida ma seletada ei oska, on mingisugune hägune osa, mis inimese kehast lahkub, kui ta lõpetab närvitsemise ja hakkab maha rahunema. Olen seda mitmel korral näinud, eelkõige siis, kui on mingisugused esinemised või rasked katsumused seljataga. Esimest korda, kui ma seda tähele panin, oligi siis, kui üks mu tuttav laulis ja kui ta julguse tagasi sai, märkasin, kuidas mingisugune hõbedane ja värelev valgus tema kaudu väljus. Paistis, et teisele see silma ei torganud, sest ainult mina jälgisin, kuidas see lihtsalt õhku hajus. Sama lugu oli ka teistega, kes pingetest viimaks vabanesid.
Teine asi, mis on minuarust seletamatu, on kummaline oskus inimeste välimusest välja lugeda detaile, mis jutustavad osakesi tema elus ja vahest isegi näen piisavalt kaugele, et aimata ära tema geneetilist päritolu ning ka vanemate välimust või nende oma, kes on teda mingil määral mõjutanud (kuna tegu on "Vaatlused ja kogemused" foorumiga, siis see käibki arvatavasti vaatluste alla). Võib-olla ongi see kuidagi seotud minu oskusega vahel näha/tajuda vaime ja veidrat udulaadset asja, mis teiste kehast lahkub teatud aja tagant, ma ei oska ettegi kujutada, kuid äkki leidub siin keegi, kes on midagi sarnast kogenud või oskab seletada üht või teist aspekti, mida ma kirjeldasin. Ma olen ise üritanud uurida, eriti viimast punkti, kuid ainus, mis mulle ette tuleb, on mingisugused Sherlock Holmesi-laadsed artiklid või siis psühholoogilise analüüsiga seotud teemad.