23-03-2014 12:39
Postitus: #1316
RE: Põliseestlaste liikumine ja selle vaimsus
Leidsin ühe äärmiselt huvitava vaatenurga rahvusriigi tuleviku kohta.
Impeeriumi kaheteraline mõõk – globaalne sõjamasin ja valitsusvälised organisatsioonid (NGO-d)
I OSA:
Iseseisvate rahvusriikide asendamine globaalsüsteemi asehalduritega
1. OSA. Imperialism on täies elujõus
Vastupidiselt laialt levinud arusaamale ei olnud Briti Impeeriumi ülemvõim rajatud üksnes laevastikule, mis aitas kehtestada saareriigi tahet üle kogu planeedi. Lisaks mereväele oli hegemoonia rajatud majandusvõimu kontrollivale finantsvõrgustikule ja ülemaailmsele kohalike asehaldurite süsteemile. Nimetatud institutsioonid olid peamised tugisambad, mis garanteerisid ressursside katkematu voolu impeeriumi südamesse Londonis – täpsemalt Briti rahaka eliidi taskutesse. Sedasi töötas impeerium hästi õlitatud masinavärgina, mida täiustati sajandite jooksul pidevalt.
Ent kui õpilased omandavad veel praegugi ajalootundides teadmisi Briti Impeeriumi minevikust, on kaasaja õnnetuseks, et ka täiskasvanuks sirgudes jääb põhiosa inimesi uskuma koolipingis õpitud sisendust, nagu oleks reaalne maailm nende ümber jaotatud ajalooõpikus järjestatud peatükkide jada meenutavateks, teineteisest lahutatud epohhideks.
Seetõttu elab enamus inimesi illusioonis, et imperialism ei kujuta endast midagi enamat kui suletud peatükki inimkonna ajaloos. Paraku ei ole antud arusaamal reaalse maailmakorraga kuigipalju kokkupuudet. Tõde on see, et imperialism ei ole surnud, vaid pelgalt omandanud arenenuma välise vormi.
Imperialism on täies elujõus.
Tõsiasja, et imperialism kestab tänapäeval edasi üksnes uue sõnavara poolt maskeeritud kuues, on võimalik ilmestada arvukate näidete abil. Alustada tuleks ehk lihtsast printsiibist, et see mida tänapäeval tuntakse “vabakaubanduse” nime all, ei ole ajalooliselt midagi muud kui eelnenud sajanditel brittide poolt suveräänsete riikide üle vägivalla ähvardusel kehtestatud majanduslik kontsessioonileping, mida viljeleti sajandeid nn “suurtükilaeva diplomaatia” abil. Viimane seisnes lahinglaevade ankurdamises surve all oleva riigi pealinna lähedusse, koos ähvardusega avada suurtükituli ja teostada sõjaline kallaletung, kui riik ei võta vastu impeeriumi poolt kehtestatud tingimusi.
19. sajandi keskpaigas oli Siiami kuningriik (tänapäeva Tai) ümbritsetud täielikult koloniseeritud rahvaste poolt, olles seetõttu sunnitud 1855. aastal alla kirjutama brittide poolt peale surutud nn „Bowring“ leppele.
Selleks, et mõista paremini imperialistliku süsteemi olemust, vaatame järgnevalt, kuidas Briti Impeeriumi poolt 19. sajandil koloniaalmaale jõuga peale surutud nõudmised langevad hämmastavalt kokku tänapäeval “majandusliku liberalismi” all tuntud ideoloogia põhiprintsiipidega.
Alljärgnevalt on toodud brittide poolt Siiamile esitatud nõudmiste tuumik:
Siiami kuningriik sunniti leppima, et Siiami kohalikud seadused Briti alamate suhtes ei kehti.
Brittidele loovutati õigus kaubelda vabalt kõikides meresadamates ning asutada Bangkokis alaline esindus.
Brittidele anti piiramatu voli Bangkoki kinnisvara ostuks ja rendiks.
Briti alamatele pidi võimaldatama piiranguteta liikumine Siiami sisemaal.
Import- ja eksporttollid piirati 3% määraga imporditava/eksporditava kauba maksumusest – kusjuures oopium ja kuld olid brittide erinõudmisena tollidest täielikult vabastatud.
Briti kaupmeestele anti õigus kaubelda Siiami alamatega ilma kohaliku võimu sekkumiseta.
Tänapäevaseks näiteks imperialistliku diktaadi kehtestamisest sobib ideaalselt hiljutine Iraagi vallutamine USA poolt ja sellele järgnevalt asehaldur Paul Bremeri (Council of Foreign Relations – Välissuhete Nõukogu liige) eestvedamisel läbi viidud reform, mis suruti sõjast purustatud riigile peale koheselt pärast kapituleerumist.
Tuntud rahvusvaheline ajakiri The Economist kirjeldab Bremeri programmi ühes oma väljaandes pealkirjaga “Kutse odavale väljamüügile – kui programm on edukas, saab Iraagist kapitalistlik unelm”. Järgnevalt on loetletud peamised ameeriklaste poolt iraaklastele esitatud nõudmised:
100% kontroll kõikide Iraagi varade üle;
Iraagis teenitud kasumid tagastatakse täielikult investorriiki;
Välisettevõtetele antakse samad õigused kohalike ettevõtetega;
Välispankadele antakse voli osta üles Iraagi kohalikud kommertspangad;
Tulumaksu ja dividendimaksu ülemmäära kehtestamine 15% tasemele;
Tariifide universaalmäära langetamine 5% tasemele.
Nimetades asju õigete nimedega saab ilmsiks, kuidas imperialistlike jõudude nõudmised ei ole pooleteise sajandi jooksul praktiliselt muutunud. Kõlades nagu tõeline 19. sajandi kolonialist, üritas ka maailmakuulus ärižurnaal The Economist oma lugejaid veenda, et riiklike rikkuste ja iseseisvuse loovutamine ameeriklastele (st röövimine) on iraaklaste endi huvides, kuna riigil oli “arengu” saavutamiseks hädasti vaja välismaist kompetentsi. Kuid erinevalt 19. sajandi Taist keeldus Iraak Wall Streeti ja Londoni sõjalisele ähvardusele koheselt kapituleeruma, millele järgnevalt tegid imperialistid oma ähvardused teoks nagu Briti Impeeriumi “vanadel headel” hiilgeaegadel.
Asjaolu, et ka tänapäeval jätkub sama programm, muutub mõistetavaks niipea, kui paneme tähele, kuidas kummalisel kombel "juhtub" alatasa sedasi, et kõikides riikides, millele sooritatakse lääneriikide poolt sõjaline kallaletung, järgneb sõjalisele agressioonile ilmeksimatult “juhusliku kõrvalmõjuna” verine ja pikale veniv kodusõda. Antud programm kordub alatasa ja uuesti – Iraagis, Liibüas (riik, mille etteotsa asetati ootuspäraselt kuulekas asehaldur), Pakistanis – riik, millele on ette nähtud tulevikus Suulumaa stiilis tükkideks jagamine – ja Süürias.
Oluline on mõista, et sündmuste selline kulg ei kujuta endast ettenägematut ja soovimatut kõrvalmõju, vaid on sõjaplaneerijatel juba enne kallaletungi teada. “Jaga ja valitse” kuulub ka tänapäeval sõjastrateegia põhiliste meetodite hulka ning see tõsiasi ei ole jäänud kahe silma vahele ei Wall Streetil ega Londonis.
Juhul, kui inimesed uuriksid tähelepanelikumalt ajalugu, omandaksid nad mõistmise sellest, kuidas maailmas tänapäeval aset leidvad sündmused ei ole tegelikult midagi muud kui imperialistliku poliitika jätkamine teistsuguste loosungite kattevarjus.
Sellisel juhul oleksid rahvad vähem altid minema kaasa välispoliitikaga, mis tähendab sisuliselt ülemaailmse ulatusega mõrvarlikku rüüstet, mida teadmatutele massidele serveeritakse “õigustatud sekkumise” propaganda all. Olukorra mõistmiseks tarvitseb vaid uurida, millisel viisil sõjajärgne Iraak on rüüstatud ning kuidas alistatud riigi rikkused jooksevad nüüd juba sujuvalt “Fortune 500” suurkorporatsioonide kaukasse. Ohver, mida selline rüüste nõuab, saab kinni makstud iraaklaste, aga ka agressorite sõdurite vaimsete ja füüsiliste piinade, perspektiivitu tuleviku ja rusudeks muudetud eludega.
Rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide finantseerijad moodustuvad peaaegu alati ühest ja samast kartellist – George Soros (Avatud Ühiskonna fondid – sh Avatud Eesti Fond), OECD, Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi poolt rahastatud National Endowment for Democracy (NED ehk tõlkes Rahvuslik demokraatia sihtkapital) jmt rahvusvahelise korporatiivtürannia edendajad.
Kui Briti impeeriumi sisuline huvi Georgias oli majanduslik, siis avalikkusele esitatud kuvand apelleeris altruistlikele motiividele. Üks imperialistlike süsteemide peamisi tunnusjooni on alati olnud oma subjektide hoidmine kunstlikus, ent alalises sõltuvuses impeeriumist. Reese selgitab, kuidas “iga provintsiga seotud risk oli alati otseses sõltuvuses selle provintsi potentsiaalist luua tõeliselt iseseisvaid avalike võimu institutsioone, mis oleksid ohustanud kogu kolonialistliku projekti alusprintsiipi”
Merkantilistlikus mudelis – st koloniaalmaadest tooraine ekspordile orienteeritud süsteem, kus kolooniatest pärinev tooraine töödeldi Euroopas valmiskaupadeks, et saata tagasi kolooniatesse (oluliselt kõrgema lisaväärtusega) tarbekaupadena – tähendas selline korraldus majanduslikku ja poliitilist sõltuvussuhet.
Oluline on siinkohal tähele panna, et impeeriumile allutatud maades võib vabalt esineda “demokraatia” laadset ühiskonnamudelit, ilma et see vähimalgi määral vääraks suure süsteemi olemust.
Hetkel maailmale peale surutud “vabakaubanduslepete” süsteem seevastu garanteerib, et tooraine kaevandamine, töötlemine, tootmine ja tarbimine on globaalses ulatuses vastastikuses sõltuvussuhtes – seda vaatamata tõsiasjale, et tänapäeva tehnoloogiline baas võimaldaks juba ammu igal provintsil (rääkimata riikidest) saavutada täieliku majandusliku sõltumatuse.
Sõltumata avalikult deklareeritud üllastest eesmärkidest, religioosse sisuga motiividest ja paatoslikust lojaalsusest kroonile, kulmineerusid kõik lennukad ideaalid ultimatiivselt siin… kaubanduskojas – organis, mis kontrollis Briti kolooniate rikkuste katkematut voolu Londonisse.
Täpselt nagu rahvusvahelised NGO-d tänapäeval, nii olid ka Briti impeeriumit haldavad administratiivsed võrgustikud täielikus rahalises sõltuvuses Londonist, kuna kohalikest annetustest ei piisanud nende majandamiseks. Reese märgib oma teoses, et “pidev rahavajadus muutis Georgia usaldusisikute nõukogu alaliselt sõltuvaks Briti parlamendist, ilma mille toetuseta ei oleks koloniaalvalitsus suutnud püsida”.
Briti impeerium teadis täpselt millisel määral finantseerida koloniaalsubjekte, [1] et need suudaksid täita oma eemärki, ent mitte kunagi piisavalt, et provintsidel oleks tekkinud tõsiseltvõetav materiaalne baas iseseisvumiseks. Finantspoliitika oli seatud impeeriumi keskuse poolt, [2] samas kui kohaliku tasandi küsimused võis jätta kohalike asehaldurite pädevusse. Impeeriumi subjektid vormisid oma poliitikat vastavalt Londonis asuva kaubanduskoja ettekirjutustele, täpselt nagu tänapäeva rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid kujundavad oma poliitikat transnatsionaalsete organisatsioonide diktaadi järgi.
Tõlkija märkus [1]: Imperialistliku süsteemi eetiline kvaliteet paljastub tõsiasjas, et impeeriumi tsentrumi (st Londoni) poolt provintside asevalitsustele eraldatud materiaalsed vahendid olid algupäraselt võetud provintsidelt endilt. Imperialistlikud süsteemid on alati ennast õigustades vaadanud mööda tõsiasjast, et impeeriumi keskuse poolt subjektidele (tagasi)suunatud vahendid on vaid väike osa subjektidelt eelnevalt omandatud rikkustest.
Impeeriumite püsimise seisukohalt on võtmetähtsusega küsimus sellest, kui efektiivselt suudab süsteem seda fakti impeeriumi poolt alistatud provintside elanike eest varjata. Teatud teadlikkuse tasemest on vastupanu tekkimine paratamatu ning selle maha surumine võib hakata nõudma impeeriumilt suuremaid kulusid militaar- ja propaganda operatsioonide teostamiseks kui koloonialt on võimalik materiaalseid rikkusi riisuda. Sellisel juhul ei ole impeeriumi üleval pidamine antud territooriumil enam majanduslikult rentaabel ning impeeriumi provintsil avaneb reaalne võimalus iseseisvumiseks.
Tõlkija märkus [2]: Nagu näha on, kuulub antud toimimisloogikat järgivasse kontrollvõrku ka Eesti, millel samuti puudub iseseisva riigi põhitunnuseks olev kontroll ise-enda rahapoliitika üle. Viimane on Eesti puhul teatavasti juba pikemalt faktiliselt ette kirjutatud välismaiste kommertspankade poolt, samas kui kontrolli taastamise võimalus rahvusriikliku rahasüsteemi üle loovutati pärast eurotsooniga liitumist lõplikult Euroopa Keskpangale. Lokaalse tasandi maksutulude jagamist võib Eesti parlament momendil (kirjutis avaldatud 2013 juunis) otsustada, kuid seda iseseisvuse viimast rudimenti ei jää Euroopa Liitriigi ja Euroopa Liidu ühise maksupoliitika edenedes ilmselt enam kauaks.
Reese tsiteerib oma raamatu epiloogis Vincent Harlowd, kes märkis Georgia iseseisvumise puhul järgmist: “Inimesele on iseloomulik mõelda uusi mõtteid ja planeerida senitundmatuid plaane, ent tihtilugu võrsuvad uued mõtted paratamatult vanast mõttelaadist, vormudes viisil, mis võtab kuju vastavalt sügavat sättunud tunnustele.”
http://www.para-web.org/showthread.php?t...e+likumine
Impeeriumi kolooniana juhitakse meid Brüsselist ühtemoodi olenemata Milline europartei kohalik klann pudrukausi juures toimetab. Isikuvalimine samadesse parteidesse tähendaks ainult seda et tagatoal on vähem võimalusi manipuleerimiseks oma kohaliku klanniga aga tulemus on sama, vahe ainult isikus kes pudrukausi juurde kummitempliks saab.
Kõik neli Europarteid kuuluvad föderalistide poolele, st impeeriumiehitajad nagu eelnevas näites.
Et tuua võimu tagasi Eestisse peavad siin tekkima uued parteid kes Europarlamendis oleks seotud Euroskeptikutega ja kohapeal kohalike kogukondade huvide esindajad.