08-04-2011, 11:38
(08-04-2011, 07:50 )Stella Kirjutas: Mingi üritus on hea mõte. Avalik.
Mõtlesin, et see eesti jalgratturite kadumise asi.
Võimalik, et see on ülal seotud praeguse hiie juhtumiga. Nähtamatus maailmas pole minevikku, olevikku ja tulevikku. Kui meie nägime, et enne kadusid jalgratturid ja siis tuli hiie häving, siis nähtamatu maailm muutus esmalt nähtavaks inimeste kadumisena. Oli ju hiie surmaotsus valitsuse poolt tehtud rahvale mittenähtavalt ammu enne jalgratturite kadumist. Eks surnudki, kelle hingedega meie esivanemad hiies suhtlesid, olid meie eellaste silmis elus. Sama nagu nüüdki loodetakse jalgratturite suhtes.
Eelmise laupäeva hommikul helistas mulle sõber ja küsis kas tahan
tulla temaga jalutama. Nimelt olevat meie linna külje all üks vana hiie. No miks mitte. Kui keegi kutsub mind loodusesse, siis on vastus alati jaatav. Läbi selle hiie on rajatud jalgrada mis on umbes 3-4km pikk. Koht iseenesest super, järv isegi olemas, aga mingit sooja tunnet paraku ei tulnud sisse. Ise veel ütlesin sõbrale, et nii tahaks Eesti metsa. Kui olime selle ringi peaaegu ära teinud ja hakkasime juba sealt välja jõudma, siis järsku peatusin.. mõnus tunne tuli sisse, selline soe ja kodune. Alles siis märkasin, et vasakut kätt on pisike männik. No nii umbes 40-50 mändi. Arvatavasti on mänd just see puu, mis minule on määratud, sest juba lapsest saati tunnen männikus end "võimsana".
Ühesõnaga peatusin ja ütlesin sõbrale: vot siin on mõnus tunne sees, istume siin natuke, enne kui siit välja lähme.
Istusin ja nautisin.. kui järsku ütlesin sõbrale, et tead, ma ei usu et
need eestlased juhuslikult sellesse jamasse sattusid, selleks peab mingi kindel põhjus olema. Millegi pärast on nad välja valitud..
Vot selline asi tuli mul meelde kui Stella postitust lugesin.
Juhus?
