[Eithea]

1. Ei pea uskuma asjadesse, vaid peab uskuma oma tajusse ja meetodisse, millega tõstab.

No küll tema tuli ike raskelt, aga ära tuli ja see millega, kas jne. tõstab või ei tõsta, lendab, liigub roomab, jne., ei ole enam oluline.
Usku oma tajusse ja metodisse nimetatakse enesekindluseks/ eneseusuks, mis on tarvilik veel ka keha vaimse ja füüsilise hügieeni seisukohast ja loomulikult ka on vajalik "oma taju ja meetodi arenemiseks" ja sealt edasi tuleb reaalne tegevus no milline iganes see ka ei ole, mis annab teadmise/ kinnituse, millegi toimest/olemisest, olenemata vastuse tulemi märgist (+-).
Juhul kui reaalset tegevust/kontrolli usutava objekti/projekti jms üle ei toimu jääb kogu asi "usklikkuse" tasemele ja teadmisega/teadmistega ei ole seal midagi tegemist.
Ja kui nüüd mõelda, kuidas see usklike käibetõde kujunes, et ükskõik mida ja millest inimene ei kõnele, tuleb usklikult alati vastus, et aga sina ka usud näiteks seda, et sa ei ole usklik.
Selline käsitlus (kõik eksisteeriv ja mitte eksisteeriv s.h. ka teadmised taandati usuks) mõeldi välja ikka usuisade poolt (kristlik filosoofiline demagoogia), viimased muidugi piilusid ka esoteeriliste teadmiste valda ja valmis see saigi. Kuidagi pidi ju ainult usul põhinevat ja teadmisi välistavat usku seletama ja ennast õigustama, kusjuures kõik usklikud ja usud võtsid taolise käsitluse eneseõigustuseks rõõmuga vastu.
Super hea käsitlus ju, ei peagi midagi teadma ja selgitama, ainult usu ja samas saab kohe ka liigsete küsimuste esitaja ellimineerida ja lajatada, "aga sina kaaa usud".