(11-02-2011 10:49 )InDemand Kirjutas: No aga põhimõtteliselt valitseb olukord, kus pea kõik söödavad asjad võiks rämpstoidu alla
liigitada, kui võtta arvesse, milliseid säilitus-, värvi-, lõhna- ja muid aineid neisse pannakse.
Tere tulemast!
(11-02-2011 10:49 )InDemand Kirjutas: Mu mahepõllundusega tegelev kolleeg ütleb, et ainus toit, mille puhul tead, et seal pole "jama" sees, on
kodus aiamaal kasvatatav. Ehk siis osaled ise kogu protsessi juures - ei väeta üle (kasutad looduslikku
ehk siis nt otse laudast), kastad kaevuveega jne. Väidetavalt on ka paljud taludes kasvanud juurikatest
n-ö rikutud, sest pinnas on paljudes kohtades igasugu ainetest läbi imbunud. Seda eriti tihedama asustusega
piirkondades.
Pluss, meil siin foorumis ennegi juttu olnud sest moodsast öko-maaniast.
Nende toodetega peab samuti ettevaatlik olema, sest seda sildistamist kiputakse liiga kergekäeliselt toodetele lisama.
Üldiselt on nii, et rämpstoit ei tee meile otseselt midagi, kui teda harva tarbime. Kahjudest saab rääkida siis,
kui ikka päevast päeva burkse, viinereid jm jama näost sisse aetakse. See on sarnane efekt dieedipidamisega
(loe: toitumise jälgimisega) - kui üldiselt sööd normaalselt, kuid lubad endale sünnipäeval või koosistumisel
tordi- või keeksilõigu, ei tekita see vaevusi, sest organism saab toidu lõhustamisega hakkama.
See on see reedel, et kõike mõõdukalt, mitte ühe korraga ja suurtes kogustes. Pealegi on organismid erinevad
- ühe võib kokajoomine lolliks teha, samas kui teise puhul ei mõika midagi.
Vabandust - ei saanud naljatamata jätta - aga ülejäänud ajal, so. laupäevast reedeni?
Rämpstoit ei ole rämpstoit mitte sellepärast, et ta on tehtud väheväärtuslikust kraamist,
vaid seepärast, et see väheväärtuslik kraam on lihtsalt täiteaineks kahjulikule keemiale.
Umbes-täpselt sama funktsioon kui kriidil tablettides (või mida neis tänapäeval täiteks
kasutatakse?). Seega on rämpstoit selgemalt öeldes kontsentreeritud spetsiaalkeemia
ehk nö. hüdropoonika inimestele.
Päristoit on see, mis ei ole tehases-vabrikus igakülgselt reguleeritud, vaid on läbinud
traditsioonilise valmistamise etapid. Päristoitu ei ole spetsiaalkeemiaga paksendatud ega
vedeldatud, ei ole tal tehishapetega happesust reguleeritud jne jne. Sink on sink ehk
suitsutatud liha ja mitte mingi spetsiaalkeemiaga maitsestatud ning värvitud kondijahu.
Toiduainete nimeline sööt on siis midagi rämpstoidu ja päristoidu vahepealset. Ta sisaldab
päristoiduaineid määral, mis tunduvalt vähendab spetsiaalkeemia mõjusid, seega ilmnevad
igasugu tervisejamad tunduvalt hiljem ja mitte nii üheselt (kaootilisemalt) kui sulaselge
rämpstoidu korral. Raskem on ka mingeid kahjulikke seoseid avastada, midagi tõestada.
Aga just siin ongi kõige tõsisem probleem - kui sulle söödetav kraam on igatepidi paigast
ära loksutatud, siis ei olegi midagi head loota ja sellest algabki dieetide ja vastudieetide
igavene nõiaring ja/või ka muud jamad.
InDemand - vorstid, viinerid ja sardellid ei olnud algselt rämpstoit, nüüd hoiatatakse et - lastele ohtlik.
Sinu esituses kõlab see kui midagi iseenesestmõistetavat, on see siis tõesti normaalne?
Ilmselt siis on, kui tordi ja keeksi automaatselt rämpstoidu hulka arvad. Igatahes mainid
neid kui midagi tervisele väga ohtlikku.
Ära mind pimesi usu ja uuri - endalegi üllatuseks Sa avastad, et kõik ei olegi naftast tehtud
ning kui süüa päristoitu ning elada normaalset elu, siis ei olegi vaja tordi- või keeksisuutäite
üle arvet pidada.
Nüüd sõnadest ja mõistetest ning nende tähendusest.
Kuidagi iseenesest oleme jõudnud seisu kus normaalset põllumajandust nimetatakse mahedaks
ehk tähistatakse nii, et tekiks mulje kui millestki väga erilisest. Intensiivpõllumajandus,
nagu teda veel hiljuti nimetati, on ühtakki muutunud normaalseks põllumajanduseks.
Ökomaania on just sildistamine - luuakse muljet kui millestki ebanormaalsest - no leidub
ullikesi, kes tahavad midagi erilist kui kõik ülejäänud rahumeelselt söödaga lepivad ja
ilmaasjata ei prigise. Mis siis ikkagi on eriline ja mis ei ole?
Kõblas või ader, härg või traktor - need mõisted ei muuda põllumajanduse olemust, küll aga
muudavad hüdropoonika, kunstväetised, kanged mürgid ja GMO.
Seega on hoopis intensiivpõllumajanduse jaoks vaja uut nime kui see liiga pika ja lohisevana tundub.
Samuti on vaja uusi nimesid kõigele, mis ei ole päris.
Väga alatu on nimetada singiks midagi, mis sinki vaid lõhna ja maitse poolest meenutab.
Presidendil on uute sõnadega kogemusi, las tegeleb selle teemaga edasi, muud tal nagunii ju teha pole.
Ja tegevust jätkuks tal päris kauaks, kasvõi teiseks ametiajaks.