•  Eelmine
  • 1
  • 2(current)
  • 3
  • 4
  • 5
  • ...
  • 13
  • Järgmine 
Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Mida tähendab "valgustunud"?
#26
Thothi raamat on sama mis Smaragdtahvlid:
http://kogujamees.blogspot.com/2013/09/t...lid_9.html

See, millest siin teemas juttu, on rohkem nagu mingil moel selle raamatu lühikokkuvõte või interpretatsioon, juhend taro kaartidega ennustamisel.

"Egiptuse surnuteraamat" on teiste sõnadega Ani papüürus. Sisaldab kuni 200 eri ptk-i valmide ja loitsudega, mis on mõeldud takistuste vältimiseks, millele võib sattuda surnu oma teekonnal jumalate kohtu ette. Peetakse mõnede okultistide poolt ka pühitsetutele mõeldud tasandite läbiviimise juhendiks. Arvatakse pärinevat u. a-st 3000 e.Kr.
Raamatu tõlkis 19. saj. inglise keelde E. A. Wallis Budge.

http://en.wikipedia.org/wiki/Book_of_the_Dead

Tänapäeval usutakse, et sinnagi on peidetud varjatud ja veel avastamata saladusi.
Thoth oli vanadele kreeklastele Hermes Trismegistos:
Illustreerivate piltidega link 10 võtit:
http://www.sofiatopia.org/maat/ten_keys.htm

Olin omale arvutisse kunagi salvestanud ka teise huvitava eesti keelde tõlgitud raamatu, nimelt Pühitsemise:
http://www.hot.ee/wandermast/failid/Pyhitsemine.pdf

Tegemist ei ole siiski kristliku Euroopa kultuuriloo algkihtidega, vaid ikka Vana-Egiptuse kultuuripärandiga. Iseasi, millises keeles ja tõlgenduses neid meieni jõudnud on.Smile
Thothi muistse teabe edasi kandja Vana-Kreekas oli Hermetism.
Selles oli maagiliste, astroloogiliste, alkeemiliste ja meditsiiniliste õpetuste sugemeid.
Tänapäeval leidub sarnaseid vaateid teosoofias, antroposoofias ja okultismis. Hermetismile sarnaseid vaateid oli ka Indias ja Hiinas.
Vasta
#27
(11-11-2011, 20:03 )Müstik Kirjutas: Pildi 5 all on:
On olemas asju, mida igal ajal igaühele ei tohi ütlelda, vaid mida üksnes õigel tunnil vastavalt ettevalmistusele võib teatada.

Ja ometi - vaata, kui palju on neid kes inimeste päid segi ajavad, väites, et just nemad on "valgustunud" ja teavad Tõde. Kas siinkohal ei oleks paslik tõdeda, et kes kõvemini ja rohkem räägib, selle jutt on pisut ... kahtlasevõitu?Hrmm
Vasta
#28
(22-11-2011, 10:22 )katakaroliina Kirjutas: Kas siinkohal ei oleks paslik tõdeda, et kes kõvemini ja rohkem räägib, selle jutt on pisut ... kahtlasevõitu?Hrmm
Täpselt nii. Siin keegi ütles sellise jutu kohta "ilusasti pakendatud p.sk".
Vasta
#29
(22-11-2011, 11:58 )Marina Kirjutas:
(22-11-2011, 10:22 )katakaroliina Kirjutas: Kas siinkohal ei oleks paslik tõdeda, et kes kõvemini ja rohkem räägib, selle jutt on pisut ... kahtlasevõitu?Hrmm
Täpselt nii. Siin keegi ütles sellise jutu kohta "ilusasti pakendatud p.sk".

Ei pruugi olla - mõni on lihtsalt aktiivsem rääkija ja kõvema häälega.
Olulisem on sisu mitte vorm aga süveneda tihti ei viitsita.
Vasta
#30
Valgustunud elab korraga kahes reaalsuses, näeb ka seda mis toimub püramiidi temast kõrgemal korrusel, moodustub ju reaalsus ülalt alla kuni lõpuks jõuab meie tegelikuks saatuseks
Vasta
#31
(22-11-2011, 11:58 )Marina Kirjutas:
(22-11-2011, 10:22 )katakaroliina Kirjutas: Kas siinkohal ei oleks paslik tõdeda, et kes kõvemini ja rohkem räägib, selle jutt on pisut ... kahtlasevõitu?Hrmm
Täpselt nii. Siin keegi ütles sellise jutu kohta "ilusasti pakendatud p.sk".
Ei saa aru, millest sa räägid? Millise "jutu" kohta nii räägiti?
Muuseas, kas said nüüd aru, mis on "Egiptuse surnuteraamat" ja mis Thothi raamat?
Ja kas selle viimase Arlichi tõlgitud pdf-i üldse läbi lugesid?
http://www.hot.ee/wandermast/failid/Pyhitsemine.pdf

Ise leian, et kui keegi tahab teada, kuidas iidsetes müsteeriumikoolides pühitsemist õpetati, siis sellest pdf-st saab väga hea ülevaate.
Aga teksti tuleb muidugi süvenenult lugeda ja sellest ka aru saada.
Kasutaja Minaelan tõi hea lühikokkuvõtte selle kohta.
Ka ei ole varem juhtunud lugema, mida preestritarid templites täpselt tegid, mis oli nende kohus.
Siin on aga lk. 36 kõik ilusti kirja pandud.
Ja on ka öeldud, et Kõrgema pühitsemise saanu talub eluenergiat, igavese OLEMISE loovat vibratsiooni ka ilma muundamata ja kasutab seda igal arenguastmel TEADLIKULT. See nõuab teatavat vastupanuvõimet, keha ja hinge treenitust, oskust vastavaid närvikeskusi äratada ja valitseda. On ka teisi häid õpetusi, mida tasub kõrvataha panna!Smile






Vasta
#32
Kas keegi siin foorumis nende igasuguste tekstide lugemise järel on ka valgustunuks saanud?
Vasta
#33

Tekstide kiiruga läbilugemisega ei saa ilmselt keegi valgustatatuks - kuid tekstide abil saab oluliselt lähemale valgustatusele - edasine on juba loetu läbi töötamine oma teadvuses.

Analoogia: Kas kõrghariduse saamiseks vajalikest kursustest ülevaate andmine annab kõrghariduse? Ei anna, kuid viib kõrghariduse omandamisele oluliselt lähemale, kuna "kõrghariduse olemus saab palju selgemaks" - kes suudab hoomata kõrgaharidusest saadavat lisaväärtust, on nõus paar aastat selle nimel pingutama.

Rangelt võttes oled "valgustatud" siis, kui omandatud teadmised "kiirguvad" nähtava valgusena ülakehast välja, nagu vanadel maalidel mõningaid isikuid kujutatud on - kui nemad suutsid sellise "väljakiirguva valgustatuseni" jõuda, miks siis sina ja mina, tema ja nemad ei peaks sarnase valgustatuseni jõudma: ühed inimesed kõik, erinevus on vaid soovides, tahtmises ja pühendumises.

Vasta
#34
(22-11-2011, 15:23 )Müstik Kirjutas:
(22-11-2011, 11:58 )Marina Kirjutas:
(22-11-2011, 10:22 )katakaroliina Kirjutas: Kas siinkohal ei oleks paslik tõdeda, et kes kõvemini ja rohkem räägib, selle jutt on pisut ... kahtlasevõitu?Hrmm
Täpselt nii. Siin keegi ütles sellise jutu kohta "ilusasti pakendatud p.sk".
Ei saa aru, millest sa räägid? Millise "jutu" kohta nii räägiti?
Räägiti nendest, kes hästi ruttu (aga kopsaka raha eest) lubavad inimese "õndsaks" teha. Neid jutlustajaid on maailm täis.

(22-11-2011, 15:23 )Müstik Kirjutas: Muuseas, kas said nüüd aru, mis on "Egiptuse surnuteraamat" ja mis Thothi raamat?
Jah sain Smile Aitäh!
(22-11-2011, 15:23 )Müstik Kirjutas: Ja kas selle viimase Arlichi tõlgitud pdf-i üldse läbi lugesid?
http://www.hot.ee/wandermast/failid/Pyhitsemine.pdf

Veel ei ole jõudnud. Tükati olen seda lugenud mingist vanast "Paradoksist".

Vasta
#35
(22-11-2011, 10:22 )katakaroliina Kirjutas: Ja ometi - vaata, kui palju on neid kes inimeste päid segi ajavad, väites, et just nemad on "valgustunud" ja teavad Tõde. Kas siinkohal ei oleks paslik tõdeda, et kes kõvemini ja rohkem räägib, selle jutt on pisut ... kahtlasevõitu?Hrmm
(22-11-2011, 19:24 )lahendused Kirjutas: Tekstide kiiruga läbilugemisega ei saa ilmselt keegi valgustatatuks - kuid tekstide abil saab oluliselt lähemale valgustatusele - edasine on juba loetu läbi töötamine oma teadvuses.
Sellepärast küsisingi. Siin neid tekste piisavalt läbi käinud seega tekkis huvi, et kas kehtib esimene väide või loetakse neid lihtsalt huvi pärast või keegi on ka midagi saavutanud.
Vasta
#36
(23-11-2011, 12:04 )Marina Kirjutas: Veel ei ole jõudnud. Tükati olen seda lugenud mingist vanast "Paradoksist".

"Paradoksides" nii pikki tekste ei ilmunud, üht-teist huvitavat Egiptuse kohta ilmus "Avanemises", aga sel ajal ei olnud Arlich veel neid tekste tõlkinud. Esimest korda andis ta siin meile "Pühitsemise" lugeda inglise keeles.
Kas keegi on Thothi raamatut lugedes täieliku valgustumise saavutanud?
Usun, et Arlich kindlasti on. Kahju, et ta ise enam foorumis ei osale.


Vasta
#37
(23-11-2011, 14:26 )Müstik Kirjutas: "Paradoksides" nii pikki tekste ei ilmunud, üht-teist huvitavat Egiptuse kohta ilmus "Avanemises", aga sel ajal ei olnud Arlich veel neid tekste tõlkinud. Esimest korda andis ta siin meile "Pühitsemise" lugeda inglise keeles.
ParadoksB's nr 29 (aasta 1994) algab järjejutuna Elisabeth Haich "Pühitsemine", mis kattub sellesama Wandermasti "Pühitsemisega", mille lingi sa andsid. Erinevused on sissejuhatuses ja autori märkuses. Ülejäänu on sõna-sõnalt sama, kaasaarvatud suurtähtede kasutamine mõnede sõnade puhul.

Kuid mul on olemas ainult kaks esimest osa.

NB! Ma ei vaidlusta mingilgi kombel Arlichi tõlke autorlust, vb Elisabeth Haich on tema teine pseudonüüm.
Vasta
#38
Valgustatuse olemuse mõistmiseks toon ülepingutatud näite söömise valdkonnast.

Paar nädalat tagasi said pätilt ülitugeva hoobi vastu lõugu, mille käigus purunes lõualuu 14-ks killuks, ning kogu eelnevalt elatud elu mälestused ununesid.

Igatahes piirdub sinu "kogemus" söömisest vaid 2 nädala jooksul läbi tilguti verre lisatud glükoosist, ning mingit "otsest söömise kogemust" sa ei oma kipsis oleva lõualuu tõttu (analoogia inimesega, kes ei oma mingit arusaama/kirjeldust hinge ja teispoolsuse olemusest).

Thothi raamat Ükskülli tõlkes oleks kui "tööliste söökla", kus saab vähese raha eest palju toitu kiiresti kätte - kuid toit on maitsetu, rasvane ja ebatervislik (tähtis on vaid toidu kogus ja seal peituvad kalorid, ning odav hind).
Samas saab nii "söömise kogemuse" väga lihtsalt, kiirelt ja odavalt kätte - ehk teispoolsuse olemus on väga lihtsalt mõistetavaks tehtud väheste loetud lehtede abil.

Thothi raamat Smaragdtahvlite näol oleks kui "mõistlik restoraan", kus saab mõistliku koguse raha eest palju maitsvat toitu lühikese ooteajaga kätte - ehk teispoolsuse sügavama olemuse mõistmiseks tuleks veidi rohkem aega varuda, kuid nii saab oluliselt sügavama arusaama.

Salastatud esoteerilise kirjanduse näol (Smaragdtahvlite viimased lehed) oleks tegu "peenutsejate restoraaniga", kus väga suure raha eest saab väga väikse koguse eriti maitsvat toitu eriti pikka ooteaja järel - ehk kulutades teispoolsuse uurimisele ja mõistmisele palju aega, saab veelgi sügavama arusaama.

Toidu näitel on valgustatus järgmisena lisanduv tase: sa võid võtta tavalise leiva, pähli või kurgi tüki, ning mõelda ta suvalise nurga taga istudes enda jaoks "ülimalt heaks ja eriliseks" (koostada enda jaoks veelgi ahvatlevama kiidulaulu maitsebuketi erilistest omadustest, kui seda suudetakse peenutsejate restoraani menüü kirjelduses teha) - tähtis on vaid enda sisemine pühendumine, mitte aga reaalselt söödav toiduosake - ehk lisaks "tarkadele raamatutele" tuleb nende sisu enda teadvuses läbi töötada ja sellele järgneb valgustatus.

Nende analoogia, kes lähenevad valgustatuse saamisele stiilis "te ju ei saa siit muinasjutust midagi konkreetset" on järgnev: kamoon kaak, see 300 eek maksev "ülimaitsev magustoit" koosneb vaid ühest kirsi lehest, selle peal olevast ühest murakast, ning kausi põhjas olevast naljaka lõhnaga kastmest: isegi peaministri kuupalga eest ei saaks sellest kordagi kõhtu täis söödud! - ehk nad ei suuda mõista järgnevat: valgustatus ei tulene otseselt loetud lehtede arvust ja nende sisust (toidu kogus), vaid loetu mõistmisest (toidu maitseomaduste kirjeldusest saadav esteetiline nauding) - samas ei saa ka täitsa ilma toiduta, kuna mingi kirsileht või murakas peab ikka olema millegi konkreetseks ettekujutamiseks (mingi tekst ja kirjeldus peab teispoolsusest ja elu olemusest ikkagi olema).

Vasta
#39
Veel üks rumal küsimus : Kui areneva inimese eesmärk on saada valgustunuks siis kui enesekeskne on taoline püüdlus? Kuivõrd egoism ja enese võrdlemine teiste hulgas on teadupoolest taunitav ? Kas valgustumine ei peaks olema pigem miski, mis sulle "Kellegi poolt" antakse/või siis mitte aga mitte saavutus, auhind oma õpioskuste ja omandamise eest, sest oluline on ju teekond mitte eesmärk?
Vasta
#40
(23-11-2011, 15:12 )Marina Kirjutas: ParadoksB's nr 29 (aasta 1994) algab järjejutuna Elisabeth Haich "Pühitsemine", mis kattub sellesama Wandermasti "Pühitsemisega", mille lingi sa andsid. Erinevused on sissejuhatuses ja autori märkuses. Ülejäänu on sõna-sõnalt sama, kaasaarvatud suurtähtede kasutamine mõnede sõnade puhul.

See on siis hea, siis on mul see tekst kodus olemas. Siiski 2004 aastal oli viimane number 15/16. Aga 1991-1993 ilmus küll 29 numbrit.
Tegin ka kindlaks, et algas see "Pühitsemine" Paradoksist nr.25 ja peale ilma aastaarvudeta Paradoks B nr. 30, järgneb tekst Paradoksis 2004 nr.1.
Peakski hakkama para-ajakirju üle uuesti lugema, hakkavad juba ununema.


Vasta
#41
Kunagi sai ise ka meditatsiooniga tõsisemalt tegeldud ja mõningal määral ka kirjanudst loetud. Kirjanduse osas soovitan alati kriitiline olla ja oma südame järgi selekteerida, palju sellest kipub ikka lausjaburus olema. Enesekesksuse koha pealt on meelde jäänud, et ühes raamatus rääkis Sri Chinmoy yogidest, kes virgudes surid. Aastatepikkuse kontsentratsiooniharjutuste tulemusena suutsid nad ühel hetkel haarata ja säilitada seda valgustatuse seisundit ja ei näinud põhjust sealt enam välja tulla. Ma ei kujuta ette kui palju selles jutus tõtt on, aga see peegeldab asja olemust küll teatud määral. Samas võib yogi kaasa võtta ka eesmärgi saadud jõudu kasutada teiste hüvanguks ja tagasi tulla inimeste aitamise eesmärgil. Kõik sõltub inmese maailmapildist enne, kui ta saavutas virgumise. Segaduse vältimiseks mainin, et ma kasutan siin sõnu virgumine ja valgustatus sünonüümidena.

Virgumine on minu nägemuses tehniliselt lihtsalt nö juhtme kokku ühendamine. Ma käsitlen virgumist praegu sõltumatult vaimsusest ja õpetusest, mida virguja kannab. Minu meelest on need sisuliselt kaks eri asja. Kui tavaliselt on inimese sisemaailm sõltuv välisest, siis virgunud inimene on iseseisev endas. Väline ei sudua teda kõigutada oma rahus. Väline ei suuda teda suunata läbi piitsa ja prääniku meetodi. Inimene ei lase ennast kõigutada ei füüsilisest valust ega mõnust, ei kirgedest ega hirmudest. Seda mida inimene tunneb, saab kõige paremini kirjeldada vaikse ookeani näitega. Ookean pole ju enamasti vaikne, see lainetab ja hoovused liigutavad vett. Samas on hoovused kitsad ja lained on vaid pinnavirvendus. Ookean on kilomeetreid sügav, lainete turbulents lõppeb paarikümne meetri sügavusel. Hirmud ja lootused, valu ja rõõm - need on pinnavirvendused (tõin valu kohta välja eraldi viite, sest kõigil ei pruugi olla lihtne uskuda, et füüsilist valu on võimalik oluliselt vähendada või lausa vältida oma teadvust vastavalt kasutades). See mida tunneb virgunu on piiritu JÕUD. Kõigutamatu rahu, mida ei liiguta miski väline. See JÕUD ongi virgumine või valgustumine, nimetame seda siis kuidas tahes. See JÕUD on vabadus, aga mitte tarkus!

Temimoor ütles siin tabavalt, et keegi ei suuda näha endast enamat ja see on tõsi. Samas on elus ikkagi vajadus näha omast maailmapildist kaugemale. Maailm sunnib meid kohanema tundmatuga ja tulema toime endast enamaga. Maailm sunnib meid mõistma seda, mida me veel ei mõista. See on arengu alus. Õppimine sellisena on samas keeruline ja kohati raske. Siin tuleb muidugi teha vahet õppimise tasemetel. Näiteks võõrkeele õppimine ei puuduta otse inimese olemust, samas kui filosoofia õppimine seda teeb. Filosoofia võib olla kas range või vähem range (nö eluline) aga meie sügavam areng on just areng meie filosoofilises maailmapildis. Madalam areng triviaalsemate teadmiste omandamise näol pole siin nii tähtis. Virgumine on seisund, mis lõikab ära inimese sügavama arengu võimaluse. See on lõpp-punkt ja virgunul pole lihtsalt põhjust ega võimalust oma rahuookeani kõigutada mingi teistsuguse filosoofia tarvis.

Siinkohal on oluline usk, et kas ülimat tõde on võimalik teada või tunnetada inimese poolt. Tõde, mis ei vaja enam arendamist, mille peale saab ehitada ilma vundamendi pärast muretsemata. Muutes oma maailma staatiliseks ookeaniks on oluline, et selle maailma alus peegeldaks ikkagi reaalsust. Virgumise lühikesele teele asudes pole oluline isegi niivõrd see, et kas inimene on võimeline teoorias saavutama seda sügavaima tõe mõistmist, vaid just see, et kas sa siin ja praegu oleksid selleks võimeline. Virgumise pikaks teeks võiks nimetada inimkonna teed läbi ajastute ja seal oled sa vaid pisikene täpikene. Selle puhul pole vajadus sügavamate tõdede järgi nii pakiline. Samas ei paku see pikk tee ka mingit kiiret vabanemist kannatustest. Vabanemine kannatustest on aga ju motivatsioon virgumise saavutamiseks.
On veel teisi teid kannatustest vabanemistks, kui oma sisemaailma avardamine ja tsementeerimine kõigutamatuseni? Ilmselt välise maailma ülima heaolu ja stabiilsuseni arendamine, aga kas seegi on võimalik? Praegu kindlasti mitte, aga tulevik võib tuua huvitavaid arenguid. Nii nagu toob tulevik kahtlemata huvitavaid arenguid inimese sisemaalima arengus.

Juba egiptlased mõistsid, et inimese sisemaailm on välise peegeldus ja ehitasid püramiidid oma sisemaailma väljendusena taevatähti eeskujuks seades. Nii nagu taevas, nõnda ka maa peal. See lasue on ilmselt sealt maalt pärit. Samas ei suutnud egiptlased siiski endast kaugemale näha ja ei teadnud maailmast piidavalt, et püsima jääda. Nende kultuur hääbus. Nii nagu hääbub kõik, mis ei ole kooskõlas välise maailmaga. Inimese sisemaailm võib kätkeda endas tajutavalt piiritut jõudu, aga see jõud on siiski vaid subjektiivne tajutav jõud. See jõud tuleb inimesest endast läbi sisemise stabiilsuse, mis on saavutatud absoluutsete tähendustega. Absoluutsete tähendustega, inimese enda jaoks. Välises maailmas ei pruugi need tähendused midagi tähendada ja olla kaugel absoluutsusest.

Saksa filosoof Immanuel Kant oli vist esimene (mulle teadaolevalt) kes tõi välja selge eristuse sisemaailma ja välismaailma vahel. Väline maailm, ding an sich, on maailm iseeneses ja meile tajumatu sellisena. See, mida meie tajume, ding für uns, on tähenduslik maailm. Tähenduslik meile, kes me seda tajume. Kussjuures tähendus on muidugi meie enda taju vili. Me ei taju oma silmadega või kõrvadega vaid teadvusega. Kui me näeme autot, siis silmad ju ei näe autot. Silmad näevad tekstuuri ja värve, aga auto on tähenduslik kujund ja see tähendus laskub meie teadvusesse, kui me autot näeme. Selle laskumise tõttu nimetas Kant oma filosoofia transendentaalseks filosoofiaks. Laskuvate tähenduste filosoofiaks. Tähendused ise on muidugi meie sisemaailma poolt genereeritud ja need ei tule otse väljaspoolt. Seega ei suuda me üldse näha midagi endast tõeliselt väljaspool olevat. Me väljaspool seda, mis meis endis juba olemas on. Maailm iseeneses on meile nähtamatu.

Kuidas olla kooskõlas nähtamatuga? Keeruline küsimus, eks. Sisemine jõud siin ei aita. Sisemine jõud baseerub tähendustel, mis on juba sinus olemas, aga näha on vaja midagi, mida sinus veel ei ole. Või äkki ikka on? Siin arvamused lahknevad. Fakt on aga see, et need virgunud inimesed erilist dünaamilisust ülesse ei näita reeglina. Pigem nad sulguvad endasse, oma tähenduste maailma, mis ei oma suuremat kattuvust ülejäänud ühiskonnaga. Harva tulevad nad midagi õpetama ja siis räägivad nad ka suht segast juttu. Harva midagi kasulikku. Buddha on märkimisväärne erand siin ja eks neid on muidugi veel. Nemad on aga erandid ikkagi. Palju suuri avastusi ja edasiminekuid inimkonna teadvuses on tehtud pigem depressiooniga maadlevate inimeste poolt, kui suurt sisemist jõudu kultiveerivate õpetajate poolt.

Huvitav tähelepanek on see, et kui ma püüdsin ühes teises teemas käigu pealt arendada oma kohmakal viisil seda tähenduste omandamise mehhanismi arengut inimestes, siis pea esimene reaktsioon oli, et saaks sellest lahti kuidagi. Saaks "vabaks". Vb oli see minu kehva väljenduse tulemus ka muidugi, et seda sellise nurga alt nähti - see teema on väga keeruline kohati.
Paraku on see "vabaduse" võimalus alles nüüd suht hiljuti tekkinud minu arvates. Ahvid ei oska isegi tahta vabadust välisest maailmast, neil pole ilmselt sellist mõistet. Pole mõistet - pole võimalust tajuda, et selline asi isegi olemas on.
Valgustatus pole niisiis midagi, mida ma peaksin eesmärgiks iseenesest. Vähemalt niikaua, kuni see suleb võime areneda kõrgemal tasemel. Põhimõtteliselt peaks olemas olema ka filosoofia, mis ka tsementeerituna lubab arengut, aga ma näen seda suht hägusalt praegu. See pole kindlasti midagi iidset, vaid just väga uus filosoofia. Filosoofia, mis areneb välja tänapäeva hullumeelsest arengust ristatuna vanemate teadmistega. Uudsust ei saa kindlati kõrvale heita iidsete tarkuste nimel. Teadusel on palju pakkuda. Seda mitte niivõrd uute avastuste näol, kui just täpsustades meetodit, mis lubab areneda ja lihvides võimet mõista seni mõstmatut.
Vasta
#42
Lorenz:
Tsitaat:Huvitav tähelepanek on see, et kui ma püüdsin ühes teises teemas käigu pealt arendada oma kohmakal viisil seda tähenduste omandamise mehhanismi arengut inimestes, siis pea esimene reaktsioon oli, et saaks sellest lahti kuidagi. Saaks "vabaks".
Kas sa mõtlesid teemas "Inimesed on arenenud ahvidest" juttu inimese ajumahu vähenemisest, mille võimalikuks põhjuseks pidasid keele arenemist (standariseeritud lihtsustatud maailmapildi teket)?
Väga huvitavad teemaarendused sinu poolt mõlemas teemas ja ma ei suuda nendes vastasseisu näha. Vb minu küündimatus lihtsalt, aga ma üritan selgitada. Ja kõik on ainult minu oletused, sest enamaks pole ma suuteline.

See inimestele kättesaadav meelerahu seisund, mida sa tsementeerituks pead, ei hävita teadmisjanu. Teadmisjanu all mõtlen sedalaadi uudishimu, mis tahab maailma toimimises selgust saada, seda mis kannustab inimesi uutele avastustele teaduses (mitte raha), seda mis paneb väikse lapse lõputult küsima miks? Kuid kui need inimesed hakkaksid midagi olulist õpetama (seda sinu poolt mainitud mingit täiesti uut filosoofiat ilmselt), siis see õpetus sisaldaks selliseid asju, mis praeguse taseme "tavalise" inimese üldjuhul tagajalgadele ajab või siis hakkab "tavainimene" seda järgima kui jäika "loobumisõpetust", mis ei anna mitte mingisugust oodatud tulemust. Selliseid õpetajaid üldjuhul ei mõisteta, nende õpetus moonutatakse, kanoniseeritakse "loomalikule" inimesele vastuvõetavaks, seepärast nad lihtsalt säästavad ennast, et mitte enneaegselt surra. Kui sellisel tasemel valgustunuid satuks teadusesse, siis oleks ehk läbimurre tulemas, kuid praegune teadus on raha ja võimu (tavainimese tasand) juhtida. "Sellisel tasemel valgustunute" all ei pea ma silmas neid, kes preagu teaduse nime all kõva häälega New-Age (kvant)häma ajavad.

Nüüd järgneb veelgi suurem spekulatsioon, mis juba põhimõtteliselt ei saa olla tõene, vaid ainult minu isiklik kujutluspilt ühest paljudest lõpmata ligikaudsetest lähenemisteedest sellele. Ja see on ka veel ülimalt ülbelt öeldud. Selline valgustumise tasand, kus inimteadvus on üks, teadlikus vahetus ühenduses Olematusega (Ding an Sich, Nagual, Määramatus, Lõpmatus, Absoluut - mis iganes küündimatut sõna ka selle Nimetamatu tähistamiseks ka ei kasutata), sellise taseme inimesed ei ole enam inimesed. Nad on need, kes loovad meile nähtavat maailma, loovad "hologrammi, milles me elame". Ja seal ei ole enam midagi - ei hinnanguid, määranguid tsementeerunud, arengut, kõrgemat, madalamat, rahulolu, teadmishimu, aega, ruumi jne - seal on määramatus. Ja tegelikult ma ei tea midagi.
Lorenz:
Tsitaat:Enesekesksuse koha pealt on meelde jäänud, et ühes raamatus rääkis Sri Chinmoy yogidest, kes virgudes surid.
Sel juhul ei pruukinud see olla muud kui keha kadumine ja nende teadvus jäi kestma "nendena kes loovad maailma", vt teemat http://www.para-web.org/search.php?actio...order=desc , kolmas lk sealt.


Lorenz:
Tsitaat:Valgustatus pole niisiis midagi, mida ma peaksin eesmärgiks iseenesest. Vähemalt niikaua, kuni see suleb võime areneda kõrgemal tasemel. Põhimõtteliselt peaks olemas olema ka filosoofia, mis ka tsementeerituna lubab arengut, aga ma näen seda suht hägusalt praegu.
Või mida sa üldse mõtlesid võime all areneda kõrgemal tasemel?

Minu jutus on kindlasti ohtralt vastuolusid. Need tulenevad esiteks minu küündimatusest ja teiseks Argo Moori sõnu kasutades "kui mingis teoorias vastuolusid pole, siis see teooria on vale". Ja sama hästi võin ma kõiges ka 100% mööda panna, sest ma pole enamat kui seesama "tavainimene". Lihtsalt näpud sügelesid ja fantaasia lendas.
Vasta
#43
(22-11-2011, 17:03 )kage Kirjutas: Kas keegi siin foorumis nende igasuguste tekstide lugemise järel on ka valgustunuks saanud?

Tiibeti surnuteraamatus oli üks lugu tavalisest sepast. Tema lahkus siit ilmast nii, et järgi jäid vaid saapad Laugh See pidavat näitama "taset", sest paljud püüdlevad selle poole... Lugemine siin palju ei aita kui puudub julgus kogeda.



Vasta
#44
(24-11-2011, 11:20 )Marina Kirjutas: Kas sa mõtlesid teemas "Inimesed on arenenud ahvidest" juttu inimese ajumahu vähenemisest, mille võimalikuks põhjuseks pidasid keele arenemist (standariseeritud lihtsustatud maailmapildi teket)?

Jah, seda ma mõtlesin. See on kahtlemata vähga keeruline teema ja ma mõtlen, et kas ma oleksin pidanud nii toorest mõttekäiku üldse postitama. Ideel tundub aga varju olevat ja ma arendan seda siis natukene konkreetsemaks selle teema valguses. Vastates ka mõnele Marina küsimusele.

Teadmistejanuga on nii, et seda on väga lihtne hävitada mingi x metafüüsika poolt. See teadmistejanu, mis inimesele loomulikult kaasa sünnib, on suuresti nö valimatu laienemise tung vaimselt ja olukorras, kus maailm tundub loomult haaramatu, ei vii see kusagile konkreetselt. Konkreetsuse anname me maailmale ise. Oma eesmärkidega ja sihtidega. Siin tuleb siis järgnevalt vahet tega teadmistel ja eesmärkidel. Inmestel pole loomulikult kaasa sündinud niivõrd teadmistejanu, kui eesmärkide janu.
'Milleks see on' on enamsti olulisem küsimus, kui 'mis see on'. Inimesed on tihti rohkem vaevatud 'miks' küsimusega, kui 'mis' küsimuseaga. Samas põhjustab see kinni oleks 'miks' küsimuses vaevusi. See tähendab, et inimene ei tea kuhu minna. Kui sa ei tea miks sa midagi konkreetselt teed või miks sa üldse midagi tegema peaksid - mida suudab üldse eesmärgita inimene? Eesmärk on see, mis inimest mobiliseerib ja annab jõu.
Eesmärke on muidugi mitmesuguseid ja meil on neid palju - see hoiab meid liikumas. Tihti on nad omavahel konfliktis. Konfliktis inimese sees ja kui üks eesmärk pääseb inimeses domineerima, siis satub ta tõenäoliselt väiksemasse või suuremasse konflikti kellegi teise eesmärgiga. Sellest kogu maailma jamad. Häda ongi selles, et igasugused erinevad eesmärgid on juba loomult konfliktialtid ja samas on nad ainus liikumapanev jõud meie elus.

Virgumine on minu nägemuses midagi, mida ei saa saavutata meditatsiooniga. Meditatsioon on vaimu laienemine ja puhkamine. See vaigistab erinevate eesmärkide taotlusi meis, aga see ei mobiliseeri. Teemavõõrad inimesed ei tee tihti vahet meditatsioonil ja kontsentratsioonil, rääimata siis veel konteplatsioonist, aga need on täiesti erinevad asjad. Meditatsioon vaigistab meelt, kontsentratsioon mobiliseerib seda. Konteplatsioon on mobiliseeritud meele kasutamine, suunamine ja tähenduste andmine. Eesmärgistamine.

Virgumise paratamatu eeltingimus on ühest küljest eesmärkide vaigistamine, teisest küljest vaigistatud meele range ja absoluutne suunamine uuele ja siis juba vankumatule eesmärgile. See on viis, kuidas saada vabaks välise maailma mõjudest. See pole meditatsioon, millega yogi eirab väliseid mõjusti, see on tema vankumatu kontsentratsioon. See eeldab aga eesmärki. Mingisugust eesmärki. Eesmärki, mis põhineb mingil metafüüsikal, mis tunnistab ennast välise maailma absoluutseks seletajaks. See metafüüsika muutubki siis yogi jaoks väliseks maailmaks ja ta jätab ennast ilma võimalusest näha kaugemale antud metafüüsikast. Oma vankumatu kontsentratsioonita ei lae ta endale ligi midagi, mis suudaks lammutada tema maailmapilti. Kui ta laseks, siis ei oleks ta ju saavutanudgi virgumist. Virgumine on minu nägemuses siis teatud maailmapildi endasse sulgumine ja võimendumine absoluudini ühes inimeses. See inimene on võimeline arenema küll, aga ainult oma maailmapildi raames. Loomulik teadmistehuvi on allutatud range kontentratsiooniga ja suunatud ühele eesmärgile. Virgunu ei küsi enam suuri 'miks' küsimusi. Ta teab neile vastust. Omas maailmapildis muidugi.

Mis puudutab nüüd seda uut filosoofiat, mida ma koora mainisin, siis ma näen võimalust sellise maailmapildi tekkeks, mis näeks ainsa reaalse eesmärgina kahesuunalist arengut. Inimesed pole enamsti praegu võimelised üldse eritama maailma iseendas ja maailma meis. Need tunduvad üks ja seesama asi olevat. Paraku reaalselt ei ole ilmselt. Tuleb siis rangelt vahet teha arengul endas ja arengul maailmas. Enamasti keskenduvad erinevad vaimsused arengule endas ja peavad seda samal ajal arenguks maailmas. Kui neid selle vaimsuse praktiseerijaid aga vaadata kõrvalt, siis kupuvad nad maailmas paigal seisma. Nagu see oleks voorus. Stiilis - vaimne maailm -> sügav, keeruline, hea ... füüsiline maailm -> madal, lihtne, paha. Kristluse olemus on näiteks selline. Omapäi jättes asuvad sellise vaimsuse praktiseerijad varem või hiljem aktiivselt tõkestama välist arengut. Areng endas, ding für uns, muudab inimese tugevaks, aga samas enamasti liikumatuks maailmas ding an sich.

Minu nägemus uuest filosoofiat on selline, et põhimõtteliselt peaks olema võimalik areng kahel suunal korraga liikudes ühel teel. Tundub vastuoluline, aga kui arvestada, et sissepoole ja väljapoole liikumine ei toimu ühes kolmedimensioonilises ruumis, siis peaks see olema võimalik. Teoreetiliselt peaks olema olemas selline siht, mis näeb sissepoole liikumises alust väljapoole liikumisele. Ma ei hakkas seda siin pikemalt lahti seletama, aga kui teostatud, oleks see tõeline ja konkreetne vabanemine. Vabanemine meie praegusest paigalseisust ja pimeduses kobamisest.
See pakuks ühest küljest seda jõudu, mida pakub vankumatu kontsentratsioon inimesele ja teisest küljest saaks see jõud väljundi ühiskonnas. Just ühiskonnas, mitte mingis teises dimensioonis või kus iganes see praegu arvatakse väljundit omavat. Saavutatud kontsentratsioon ise ei oleks suunatud siis maailmale meis vaid maailmale väljas. See oleks alus inimeste vahelisele suhtlemisele oluliselt sügavamal tasandil, kui praegune 'mina ja maailm' tüüpi suhtumine lubab. igasugune sissepoole arenemine paratamatult lihtsalt võimendab seda suhtumist ja suleb inimesi oma maailmapilti. Sisemisse maailmapilti, mida peetakse absoluutsust esindavaks.

Marina mainis, et kui tavainimene kuuleks sellisest topeltarengust, siis ta ilmselt ei mõistaks seda ja tõlgendaks valesti. Tõlgendaks tõesti, kui selline vabadus jätta. See on filosoofi asi seletada oma ideed lahti piisava selgusega. See on tema vastutus ja eesmärk, mis peaks sundima teda ennast arendama. Inimesed suudavad mõista küll, kui seletamisega piisavalt vaeva näha. Õpetaja kes kuulutab tõde ja jääb pööbli poolt mõstmatuks on läbikukkunud õpetaja. Tema asi pole vaid leida tõde vaid see ka teistele mõistetavaks teha. Seegi on see kahele poole liikumine ühel teel, millest ma rääkisin. Kui õpetaja seda ei suuda, siis ei kuuluta ta tõde ja on asjast valesti aru saanud. Teda polegi vaja kuulata. Inimesed tahavad tegelikult kuualta küll teatud elu faasis. Nad lihtsalt ei oska. Selles pole midagi halba, see on paratmatu.
Mäletan tsitaati kirjanikult, kes alustas oma kirja järgmiste ridadega:"Kirjutan pikalt, sest mul pole aega lühidalt kirjutada." See on näide sellest, kuidas pikk ja keeruline filosoofia on tavaliselt õpetaja ebakompetentsus või aja puudus. See pikk postitus võiks olla poole lühem ja oluliselt selgem, aga ma ei investeerinud sellesse piisavalt aega ja vaeva. Kui keegi tahab sellest aru saada, siis ta saab, aga mina olen oma töö poolikult teinud ja ei saa loota palju. Olles paratamatult kinni oma maailampildis ootan ma sellist suhtumist kõigilt, kes üritavad sõna võtta sellistes asjades. Ma ootan püüdu ise pingutada, et mõista veel mõistmatut ja midagi ära teha. Ma usun, et see püüd kannab vilja. Kui mitte minu puhul, siis laiemas plaanis kindlasti.

Viimaks siis veel võimest areneda kõrgemal tasemel, mille kohta Marina küsis. Et mida ma mõtlen selle all.
Inimene areneb uue õppimise läbi, aga me õpime ju väga erinevatel tasemetel. Me võime näiteks pähe õppida Mendelejevi tabeli. Või Parlamendi liikmete nimed. See on arenemine. Natukene kõrgemal tasemel on vahet tegemine, et millistes fraktsioonides need parlamendi liikmed on ja kuidas nad jagunevad erinevat poliitikat ajades. Veel kõrgemal tasemel õppimine oleks näiteks erinevate poliitiliste vaadete mõju mõistmine. Veel kõrgem tase oleks mõistmine, et millised hoovused juhivad erinevaid poliitilisi vaateid ja kombineerides seda teadmisega inimloomusest on võimalik teha kaugeleulatuvaid Parlamendi tööd pudutavaid ennustusi. Areng kõrgemal tasemel on lihtsustatult öelduna areng abstraktsetes väärtust omavates teadmistes. Abstraktsed teadmisd koondavad kokku hulaga lihtsaid faktiteadmisi teatud kujul, ja need kujud on n.ö. kõrgemad teadmised. Nendest eri tasemel kõrgematest teadmistest omakorda moodustub inimese maailmapilt. Areng kõrgemal tasemel on lihtsustatult öeldes seega vaid maailmapildi arenemine.
Kui inimene ei ole võimeline kõrgemal tasemel arenema, siis on ta võimeline õppima kuitahes palju faktiteadmisi, aga ta struktureerib need alati täpselt ühel viisil oma maailmapildi järgi.
Loodan, et see kohmakas seletus pakkus siiski rahuldava vastuse Smile



Vasta
#45
Aitäh, Lorenz, mõtlemisaine eest!

Tsitaat:Inmestel pole loomulikult kaasa sündinud niivõrd teadmistejanu, kui eesmärkide janu.
Aga kas sellega pole mitte nii, et "inimene näeb maailma oma rikutuse tasemelt"? Statistiliselt võib sul ju õigus olla.
Vasta
#46
Päris huvitav teema Laugh Peab siis oma arusaama valgustatusest ka lahti seletama. Ei mingit filosoofiat. Lihtlabane füüsiline tase - nö rikutuse tase. Kes tahab võib kodustes tingimustes järele proovida. Vaja läheb 2 inimest - erisoolist, 1 naist ja ühte meest, kes suudavad omavahel kokkuleppele jõuda orgasmienergia jagamises. Nipp on selles, et tuleb orgasmiga vallanduv energia tõsta nt mööda selgroogu üles ja suunata kiirena/kiirtevihuna läbi kiiruluude ühinemispunkti kõiksusesse, või kui tahta ainult omale kasutamiseks jätta, siis otsmikule rahu punkti ja lasta energial voolata mööda meridiaane. Hea, kui mõlemad osapooled sellega korraga tegelevad, muidu tõmbab partneri täiega tühjaks ja see ei ole viisakas. Kui peale seda silmad kinni panna, peaks sees ikka valge olema küll ja ei mingit pimedust silma taga.Smile Ehket, armastus on valgus. Laugh
Vasta
#47
Tsitaat:Huvitav tähelepanek on see, et kui ma püüdsin ühes teises teemas käigu pealt arendada oma kohmakal viisil seda tähenduste omandamise mehhanismi arengut inimestes, siis pea esimene reaktsioon oli, et saaks sellest lahti kuidagi. Saaks "vabaks". ...
Paraku on see "vabaduse" võimalus alles nüüd suht hiljuti tekkinud minu arvates. Ahvid ei oska isegi tahta vabadust välisest maailmast, neil pole ilmselt sellist mõistet. Pole mõistet - pole võimalust tajuda, et selline asi isegi olemas on.
Selles küsimus ongi, kas üldse ikka pole võimalik? Et pole, selle tõestuseks tuuakse neid hispaanlaste laevu, mida indiaanlased ei märganud (äärmiselt lihtsustatud ja kahtlase väärtusega näide, aga põhimõtte seletab ära). Ja meie, kes me oleme sõnalise ja määratletud maailmaga niivõrd harjunud, meile ei ole tõesti. Minu mõte oli see, et mis siis oleks kui inimkond oleks sattunud arenema mõistetevaba, aga siiski teadvustatud arengu teele? Info inimeste vahel oleks kandunud edasi telepaatilisel vms teel, otse, ilma sõnade vahenduseta, mina tunnen, seda, mida sina tunned jne. Naiste värk Sick

"Pole mõistet - pole võimalust tajuda, et selline asi isegi olemas on."
Küllap olete tundnud igasuguseid tajusid, millele vastavat mõistet ei ole. See on kaunis piinav tunne, et on aga seletada ei oska. Mina näiteks erinevates kohtades (jõukohad jms) käies tunnen seda. Muidugi võib olla selliste tunnete põhjus lihtsalt mingi soga ajus, kruvid logisevad vms. Ma ei tea seda. Aga tahaks teada, kas asja taga peitub midagi enamat või ei.

Selline "mõistetevaba" arengusuund ei oleks aga ilmselt võimalust andnud praeguse tehnoloogia arenguks. Matemaatika oleks võinud toimida selliselt nagu Daniel Tammeti raamatus "Sündinud sinisel päeval". Spekuleerin, et võibolla osa tsivilisatsioone kosmoses ongi läinud seda teed, ja ei annagi nad endast mingit füüsilist märki, vaid "kollitavad" astraalis.

Aga see on tähelepanu väärt mõte, et õpetaja pole õpetaja kui ta ei suuda oma teadmisi edasi anda. Edasi saab aga anda mitmel viisil Taoistlikud õpetajad andsid õpilastele "ajuvabasid" ülesandeid, et õppilane õpiks tajuma "sõnadetagust", maailma, mida pole võimalik mõistetega seletada.


Lorenz:
Tsitaat:Meditatsioon on vaimu laienemine ja puhkamine. See vaigistab erinevate eesmärkide taotlusi meis, aga see ei mobiliseeri. Teemavõõrad inimesed ei tee tihti vahet meditatsioonil ja kontsentratsioonil, rääimata siis veel konteplatsioonist, aga need on täiesti erinevad asjad. Meditatsioon vaigistab meelt, kontsentratsioon mobiliseerib seda.
Siin on nüüd esimene kord, kus ma vastu vaidlen. Idamaine arusaam meditatsioonist käsitleb meditatsiooni kui kontsentratsiooni ja lõdvestumist (vaigistumist) üheaegselt. Lääne inimesel pidi seda olema raske taibata ja saavutada. Ma praegu ei oska sellele oma väitele viidet tuua, aga püüan üles otsida. See ei ole minu fantaasia seekord.

Pimedad räägivad siin valgusest wink Aga pole hullu.

Tsitaat:vajab...Eesmärki, mis põhineb mingil metafüüsikal, mis tunnistab ennast välise maailma absoluutseks seletajaks. See metafüüsika muutubki siis yogi jaoks väliseks maailmaks ja ta jätab ennast ilma võimalusest näha kaugemale antud metafüüsikast. Oma vankumatu kontsentratsioonita ei lae ta endale ligi midagi, mis suudaks lammutada tema maailmapilti. Kui ta laseks, siis ei oleks ta ju saavutanudgi virgumist. Virgumine on minu nägemuses siis teatud maailmapildi endasse sulgumine ja võimendumine absoluudini ühes inimeses.
Minu nägemuses vastupidi. Igasugustest eesmärkidest lahtilaskmine, igasugusest maailmakirjeldusest lahtilaskmine, midagi stiilis "ainult tühja anumat saab Vaim täita". Valgustumine minu meelest oleks Absoluudi teadvustumine inimeses.
Ja kui need kaks lähenemist kokku segada, saaks jälle ühe "ühe käe plaksu".

Aga veelkord, mis võin mina sellest teada, mis on valgustumine.


Edit: "ühe käe plaks" ei olnud mitte taoistlikus õpetuses, vaid zenbudistlikus. Pea sassis mul.
Vasta
#48
Minu isiklikud kohemused praktilisest valgustatusest on nati nõrgemat laadi vist, kui Liine omad Laugh
Mäletan lapsepõlvest tihti enne magama minekut kohetud huvitavaid teadvuse seisundeid, kus teadvus muutus täiesti tühjaks ja kõik ümbritsev erakordselt selgeks. Tuba tundus hämmastavalt pisike ja kõik tundus energiast tulvil olevat. Kärbse pirinat kuuldes tundus, et ta on tohutult vihane. Selles oli lihtsalt nii palju energiat. Mitte, et see absoluutselt häiriv oleks olnud - kõik oli äärmiselt rahulik, aga samas 'laetud'. Need olid hetked kus ma väga sain heita pilgu sellele, milline võiks välja näha rahuookean, mille pinnal mässavad lained. Virgumisest kaugel, aga midagi siiski. Hiljem lugesin selle kohta, et see on madalaim n.ö. avatud teadvuse seisund, kus minu tajutud energia on teadvuse veel vaigistamata energia. Mul polnud mingit kavatsust seda vaigistama ka asuda, sest ei teadnud tol ajal midagi mingist valgustumisest. Viimasel ajal pole seda eriti kogenud - liiga palju segavat on elus ilmselt.
(24-11-2011, 21:52 )Liine Kirjutas: Ehket, armastus on valgus. Laugh
Valgus ... ma olen tähele pannud, et värvid muutuvad kirkamaks ja heledamaks tõesti, aga see on rohkem nagu roosa udu Laugh Pole ilmselt tõelist armastust kogenud veel. Loodan, et on lootust, kui just valgustatuks enne ei saa.
(24-11-2011, 22:17 )Marina Kirjutas: Ja meie, kes me oleme sõnalise ja määratletud maailmaga niivõrd harjunud, meile ei ole tõesti. Minu mõte oli see, et mis siis oleks kui inimkond oleks sattunud arenema mõistetevaba, aga siiski teadvustatud arengu teele? Info inimeste vahel oleks kandunud edasi telepaatilisel vms teel, otse, ilma sõnade vahenduseta, mina tunnen, seda, mida sina tunned jne. Naiste värk Sick
[...]
Küllap olete tundnud igasuguseid tajusid, millele vastavat mõistet ei ole. See on kaunis piinav tunne, et on aga seletada ei oska. Mina näiteks erinevates kohtades (jõukohad jms) käies tunnen seda. Muidugi võib olla selliste tunnete põhjus lihtsalt mingi soga ajus, kruvid logisevad vms. Ma ei tea seda. Aga tahaks teada, kas asja taga peitub midagi enamat või ei.

See oli nüüd suht naelapea pihta. Proovine sellele siis kuidagi lihtsalt ja arusaadavalt vastata oma arvamusega.
Sa mainisid, et teadvus saab olla mõistete vaba. Ma väidan, et ei saa. Mõisted saavad olla lihtsalt erinevat laadi. Pakun, et on olemas selliseid mõisteid, mis ei seostu sinu teadvuses millegiga, aga mis on sellest hoolimata ikka mõisted. Lahutaksin siinkohal inimese sisemaailma maailmapildiks ja alateadvuseks, ehk sisemaailmaks. Kokku on see siis ding für sich või lihtsalt sisemaailm.
Inimese maailmapilt on mõistete kogum, mis moodustab ühe piisavalt monoliitse terviku tema sisemaailmas. Sisemaailm ise on oluliselt mahukam. Mõisted, mis moodustavad inimese maailmapildi on ühtlasi üksteise viiteraamistikuks ja selle raamistiku piirid ongi maailmapildi piirid. Selles raamistikus omavad mõisted tähendust üksteise suhtes. Näiteks kui ma ütlen, et Eesti pealinn on Tallinn, siis see väide viitab suurele hulgale mõistetele. Riik, linn, pealinn, Tallinn, Eesti jne. Need mõisted asuvad ühes viiteraamistikus ja on seega kõik omavahel seostatavad. See võimaldab meil anda väitele tõevärtuse. Tallinn kas on Eesti pealinn või ei ole. Me saame otsustada. Maailmapilt koos oma tähendustega on oluline just selle pärast, et me saame selle viiteraamistiku raames otsustada.

Samas ei ole kaugeltki kõik tähendused seotud sellesse viiteraamistikku. On väga palju tähendusi, mis on alateadlikud ja millest me ise teadlikud ei ole. Me opereerime teadlikult ju vaid oma maailmapildi piirides. Ülejäänut tajume me automaatsena ja kohati välisena. Ütlevad paljud inimesed ju näiteks, et vastus mingile probleemile tuli kusagilt ... väljast(?). Usklikud ütlevad, et Jumal ütles neile midagi. aeg-ajalt tajume me kõik, mida teine mõtleb näiteks. Kuidas see võimalik on?

See on võimalik niimoodi, et enamus meie sisemaailmast töötab meile märkamatult ja projetseerib teatud tähendusi meie jaoks välisele maailmale. Me vaatame seda justkui kinolinalt, kuigi see tuleb meie seest. Kinolina efekt võib olla suurem või väiksem, enamasti tajume me vist siiski oma taju allikat, aga see on olemas. Usklikud moodustavad siin kindlasti omaette kategooria täiesti, kes ikka kaljukindlalt usuvad, et teatud tegelane neile aeg-ajalt midagi saadab. See pole absoluutselt hullumeelsus, väike segadus lihtsalt. Kinolina efekt on liiga tugev. Samas on see meis kõigis olemas ja on täiesti loomulik.

Viiteraamistiku välised tähendused võivad olla ka väga keerulised ja niiöelda kõrgetasemelised, minu eelneva definitsiooni järgi. Kõrgete teadmiste üks omadus on see, et nad on abstraktsed ja neil on ennustav omadus. Ennustav nii ajas kui ka ruumis.
Näide ruumilisest ennustamises: kui ma näen suitsu tõusmas mäeharja tagant, siis ma tean, et seal on lõke.
Näide ajalisest ennustamisest: kui ma hüppan laualt tooli pealt alla, siis ma tean, et järgneb maandumine.
Need olid väga lihtsad ennustamised, aga nö kõrgemate teadmiste puhul võivad need ennustamised olla ka palju keerulisemad. Kui ma olen ühte inimest näiteks sügavuti tundma õppinud, siis minu alateadvus tegeleb pidevalt õpitud teadmiste modelleerimisega ja ma saan teda tajuda sügavuti ruumis ja teatud määral ka ajas. Ma tean kuidas ta reageerib teatud asjadele ja kui ta on mulle öelnud piisavalt tihti, mida ta mõtleb, siis on ka mõtted igati 'loetavad' kohati. Mõtted on 'loetavad' isegi võõraste inimeste puhul mõnikord, kui nad on meile mingil määral tuttavas olukorras ja me juhtume olema hea inimetetundja ...
See n.ö. mõtete lugemine on kusagil maailmapildi piiri peal ilmselt ja küllalt suur osa sellest on teisel pool seda piiri. Samas on sisemaailmas kindlasti palju sellist, mis on väga kuigel inimese maailmapildi viiteraamistikust.
Sellised tähendused ei pruugi maailmapildis millegiga seostuda, või millelegi viidata. Nad on aga siiski olemas ja avalduvad seoste kaudu alateadlike tähendustega. Meil puudub siis võimalus neid tähendusi kuidagi mõista, aga me võime neid tunnetada. Tunnetada kas enda seest tulevana, või siis ka kinolina efekti läbi täiesti välistena. Sellistena, et meil pole nende tundmustega mingit seost ja nad lihtsalt hõljuvad ligi. See ei tähenda siiski, et need meie seest ei tuleks. Neil pole lihtsalt mingit seost meie maailmapildiga. On täiesti omaette teema, et kuidas me siis algselt need tähendused enda sisse saime, kuidas me õppisime tundmatut. See pidi olema täielikult alateadlik omandamine.
Ma kussjuures ei välista ehtsat telepaatilist võimet, aga ei omista sellele ka väga suurt tähtsust hetkel. Kui telepaatia toimib, siis toimib see sarnaselt nägemisega teatud määral. Kõigepealt laiendame oma maailmapilti ja siis vaatame, mis sealt alt välja tuleb. Ise pole telepaatiat kogenud ja ei raja midagi selge tõenduseta väidetele. Minu maailmapildis selline asi ei toimi igatahes. Mis ei tähenda, et see üldse ei võiks toimida, pole enda alateadvuses piisavalt sügavale jõudnud lihtsalt. Aga see selleks. Liiga palju teooriat vist jälle ühte postitusse Laugh
Vasta
#49

Liine poolt välja pakutu on põhimõtteliselt teostatav vaid naistel.

Ülidiselt: naine toodab armastust, ning annab läbi seksimise armastust mehele, saades mehelt vastu jõudu - mees toodab jõudu ja annab läbi seksimise jõudu naisele, saades vastu armastust (armastuse mõiste olemus/tähendus on ära lagastatatud tänapäevase mehhaanilise tunnetevaba seksimisega vaid seksimise pärast- armastus tähendab "ideede välja", ning ideede realiseerimist läbi tegude: ehk naine annab mehele armastust=ideid/nägemusi, ning mees muudab need ideed/nägemused hiljem reaalsuseks läbi materiaalsete tegevuste).

Peale rahuldust on mees "jõust tühi", kuid "tulvil armastust" - ehk mees on peale rahuldust "tühjaks imetud" ning ei suuda sisuliselt midagi teha (naiste hädaldamise standardtekst "kustunud" mehele: ära nüüd minu jalgevahele magama jää!).

Peale rahuldust on naine "armastusest tühi", kuid "tulvil jõudu" - ehk naine on peale rahuldust "jõudu täis pumbatud", ning suudaks teha mida iganes, sh Liine poolt soovitatud vaimseid harjutusi.


Meestel oleks Liine poolt kirjeldatud seisundi saavutamine keerukam, kuid mitte võimatu: mees peaks üritama oma teadvust viia rahulduse seisundisse ilma pauku lahti saamata: st üritada tahtejõu abil kõik oma lihased järjest tugevamini krampi ajada, kujutada vaimusilmas naist ette üli-inimlikult ilusana, kuid hoides kõige selle juures tahtega pauku tagasi - nii saavutab mees pauguvaba "vaimse rahulduse", ehk hoiab oma jõu endale - kui naist õnnestub sellise krambitamisega "ära lollitada", siis punnitab naine omale rahulduse välja, andes armastuse energia mehele ära, kuid ei saa mehelt jõu energiat vastu - nii on mehel nii jõud kui armastus ja mees suudab saavutada Liine poolt kirjeldatud seisundit.

Vasta
#50
(24-11-2011, 22:17 )Marina Kirjutas: Minu nägemuses vastupidi. Igasugustest eesmärkidest lahtilaskmine, igasugusest maailmakirjeldusest lahtilaskmine, midagi stiilis "ainult tühja anumat saab Vaim täita". Valgustumine minu meelest oleks Absoluudi teadvustumine inimeses.
Seda ma püüdsin tegelikult edasi anda, et valgustumine on absoluudi tajumine inimeses. Ainult selle vahega, et see absoluut on siis ikkagi vaid inimese enda arusaam absoluudist. Tajutav absoluut. Mitte tegelik absoluut. Seal on määrav erinevus, mida ma olen püüdnud kohmakalt selgitada.
(24-11-2011, 22:17 )Marina Kirjutas: Siin on nüüd esimene kord, kus ma vastu vaidlen. Idamaine arusaam meditatsioonist käsitleb meditatsiooni kui kontsentratsiooni ja lõdvestumist (vaigistumist) üheaegselt. Lääne inimesel pidi seda olema raske taibata ja saavutada. Ma praegu ei oska sellele oma väitele viidet tuua, aga püüan üles otsida. See ei ole minu fantaasia seekord.

Pimedad räägivad siin valgusest wink Aga pole hullu.

Njah, sa räägid ilmselt meditatiivsest kontsentratsioonist ja on olemas selline asi nagu meditative insight, mida ma tõlkisin siin umbmääraselt konteplatsiooniks, aga pole hullu jah. Tähtis on lihtsalt erinevus lõdvestumise ja keskendumise vahel. Ning siis millegi haaramisel selle keskendumisega. Need on kolm põhilist erinevat meditatsiooni viisi, niipalju kui mina neid tean. Ma vb nimetasin neid halvasti. Tahtsin sihilikult enne rõhutada erinavaid metodeid, mida tuleb kasutada erinevatel eesmärkidel. Kõige meditatsiooniks nimetamine jätab varju tähtsad erinevused praktikas.
Vasta
  
  •  Eelmine
  • 1
  • 2(current)
  • 3
  • 4
  • 5
  • ...
  • 13
  • Järgmine 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Mida peaks tegema inimene kes tahaks puhastuda? Sekhmet 50 23,049 25-07-2020, 22:58
Viimane postitus: isemaag
  Mida uskuda, mida mitte? paat 19 10,154 21-12-2011, 13:44
Viimane postitus: Kroko

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat